Solidaarsus: "Kui supp maitseb ja tüdrukud meeldivad, siis ei maksa ju emotsioone tagasi hoida"

Kirjutas Ester Faiman
02-03-2017

Alles aasta jagu tegutsenud nagu pungiõpikust välja karanud noor ja bravuurikas Solidaarsus andis käesoleva aasta alguses välja oma samanimelise debüütalbumi ning on jõudnud oma lühikese eksistentsi jooksul lava jagada nii kohalike pungisaurustega kui ka välismaise legendiga The Exploited. 31. märtsil on teil võimalus näha neid lava lõhkumas Tallinn Music Weeki raames toimuval Rada7.ee spektaaklil Sinilinnus.
Küsimustele vastamise otsustas enda peale võtta bändi ninamees – laulja ja viiulimängija Karl Korts. Kuna ta uuris mingil hetkel mu küsimustele tuginedes kergelt murelikult, et kas ta tõesti jätab mulje, et ta on bändi liider, siis vastan siinkohal selgelt, et jah.


Teete väga back to the roots punki, sellist, mida tehti Eestis ca 25-30 aastat tagasi. Miks? Või on see midagi, mis on teie jaoks ringiga tagasi tulnud, midagi sellist, mis väärib üles kaevamist?

Solidaarsus alustas oma teed väga Vennaskonnalikult. Rahulikud lood olid peamiselt, kuid ühel hetkel tundsime, et see rada pole meie käia ning hakkasime oma loomingut „punkima“. Kuna JMKE lood on kõigil pähe kulunud, saime ilmselt ka sealt inspiratsiooni. Otseselt pole me eesmärgiks võtnud kellegi moodi olla, vaid oma liini ajada.

Solidaarsus on kummaline nimi – ei ole ju ühtehoidmises midagi halba, aga nõukogude ühiskonda veidigi mäletava inimese jaoks, sellesama 25 aastat tagasi tegutsenud seltskonna jaoks, on see kardetavasti pigem miinusmärgilise seosega. Muidugi ei kuulu sõna „solidaarsus” ainult nõukogude kultuuriruumi, üks ägedamaid selleteemalisi lugusid minu meelest on näiteks Angelic Upstartsi „Solidarity”. Miks teie sellise nime valisite? Kuidas ja kuhu selline töölisklassi retoorika tänapäeval kuulub? On selleks vajadust?

(Siinkohal said sõna ka bändi bassimees Ralf, kes on nime peamine autor ja kitarrist Siim. – toim.)
Ralf Tõra: Mõte panna bändile selline nimi tuli suhteliselt kiiresti, tõttöelda silmasime seda ühel nõukaaegsel plekkmärgil. Solidaarsus on ju teatavasti grupi ühtsus, mis põhineb ühistel huvidel, eesmärkidel, normidel ja sümpaatiatel ning seob omavahel teatud inimesi. Meil ongi selleks grupiks bänd, kus meil on ühised eesmärgid, huvid ja tavad.
Siim Soodla: Muidugi on selleks vajadust. Niikaua kui püsib kapitalism, eksisteerib ka tööliste ära kasutamine. Meie valisime selle nime, sest selline temaatika kattub meie maailmavaadetega ning sobib ideaalselt bändi nimeks. Rääkides Nõukogude Liidust, siis tuleb tõdeda, et autoritaarsus Ei ole iialgi Hea ja ning see Ei ole lahendus.

Punk on üldiselt üsna poliitiline. Teie aga laulate, kui jätta kõrvale lood „Must lipp” ja „Punk” (no tegelikult on olemas veel ka lood „Kapitalism” ja „Riigipööre” näiteks), valdavalt hapukapsasupist, patareidest ja tüdrukutest?

Tegemist on siiski alaealiste poistega, kes laulavad eelkõige oma kõige aktuaalsematest teemadest. Kui supp maitseb ja tüdrukud meeldivad, siis ei maksa ju emotsioone tagasi hoida!
„Patakad” ja „Gloria” on ainsad lood, millele ma sõnad olen teinud. See on ka põhjus, miks ma sõnu ei kirjuta. „Patakad” ma kirjutasingi muide bussis Pärnusse laivile sõites. Mul oli vidin, millega sai kidra läbi kõrvaklappide mängida ning sel said patakad tühjaks. Oli sellest niivõrd liigutatud, et valasin oma valu muusikasse. Kandsin loo bändile enne kontserti ette ning mängisime.

Loos „Must lipp” on sõnad „Süsteemi aitab korda saada lipp. Must lipp.” Milline see „korda seatud” süsteem teie kujutluses võiks olla?

„Korda seatud ühiskonna" all mõtleme me anarhistlikku ühiskonda. Selles puudub igasugune autoriteet ja inimene elab enda elu oma väärtushinnangute järgi, jättes teiste elud puutumata. Just selline on meie arvates ideaalne ühiskond, kus inimene saab olla päriselt vaba ning ei pea elama konservatiivsete normide järgi.

Lembit Krull (Hot Kommunist ja ex-JMKE) on öelnud: „Minu jaoks on rokk algusest peale olnud rebelite kultuur, mitte mugandujate kultuur. Kui seda saab koolis õppida, kui see on ühiskonnas aktsepteeritud, kui selle eest antakse medaleid ja seda lauldakse punklaulupeol, siis see pole enam mingi õige rokk. Minu seisukoht on, et punk peab alati olema ohtlik, vastanduma kehtivatele normatiividele ja kogu sellele pasale, mis ühiskonda lämmatab. Nüüdisajal on Prodigy ja Die Antwoord rohkem punkbändid kui paljud punkbändid.” Kas pungil tänapäeval ongi üldse enam midagi öelda?

Meie arvamus pungi kohta on nimelt selline, et pungi mõte on olnud, on, ja jääb alatiseks samaks. Punk peab vastanduma ja näkku sülitama massides populaarsetele asjadele. See, et punk-muusika on mässumeelne, on muidugi tõepoolest tõsi ja see ongi mõte. Me ütleks, et punk kutsub üles inimestes näitama oma tõelist "Mina", mitte seda "Mina", kes moe ja populaarsete tegevuste ja asjadega kaasas käib. Punk kutsub üles ja julgustab inimesi erinema. Selles osas arvame, et punk on selline konservatiivne asi tegelikult, see on nagu vana retsept, mida muutes asi poleks enam algne ega sama. Punk on väga kindel asi ja pungi eesmärk ei muutu. Kui muutub, pole tegu enam õige pungiga.

Mis teid pungi juures võlub? On ju mõned teist tegevad ka hoopis teistsugust muusikat tegevas bändis Intrepid. Kuidas need üksteisest erinevad või üksteist täiendavad? Kas on veel mingeid bände, mida Solidaarsuse liikmetega seostada saab?

Pungi juures võlub ilmselt enim see, et saab teha raskusteta peaaegu ükskõik mida. Lood ei pea olema ülekomplitseeritud, et need hästi kõlaks. Intrepid on meie kitarristi, Simo, mõttelaps, kus teen kaasa ka mina. Bänd viljeleb death metalit, seega liikmetega paralleelid ka piirduvad. Kuna metal on mõlemal suur kirg, oli vaja panna kokku bänd, mis me "metal-vajadusi" rahuldaks. Solidaarsuses ei saa, ei soovi, (ning tänu Intrepidile ka ei vaja) oma metalkülge avaldada. Sellest sõltumata on kindlasti salapisi tekkinud lookirjutamise protsessis metalnüansse.

Kas teil on muusikaline haridus? Kõlate liiga hästi klassikalise punkbändi jaoks. Kas te ei tunne, et olete pungi jaoks veidi niiöelda üle haritud?

Muusikaline haridus on kahel bändiliikmel. Pigem võiks siis öelda, et meil on kambas mõni must lammas, kes asja jagab ning õppinud on. Bändi ongi kokku klopsitud tuli ja vesi – toored rifid ning teisalt muusikaline mõtlemine, mis lood hästi kõlama paneb. Mistahes muusika jaoks ei saa kunagi olla üleharitud. Kui oled muusikalise haridusega bändis kaasa tegemas, siis on muusikaline haridus juba end ära tasunud. „Üleharitus“ annab ainult võimaluse teha asju vingemalt, nii et publikul suu lahti kukub.

Mis põhjusel on teil bändis akordion ja viiul? Tahtsite lihtsalt head sõbrad kampa võtta või on tegemist Vennaskonna mõjudega?

Viiuliga on asi lihtne – laulja pillioskuse ärakasutamisega polnud küsimus „kas“, vaid „millal“. Juba esimeses oma loos kõlas paar soolojuppi, mis loo täitsa „kuulatavaks“ tegid. Akordionimees on tõepoolest hea sõber, kuid sellega asi ei piirdu. Tegemist on omamoodi muusikalise geeniusega, kes loo demo kuuldes kohe sõrmed pillil tantsima paneb ning loo looks teeb.
Foto: Aivo Tamm
Te olete ainult aastakese eksisteerinud ja juba mänginud põhimõtteliselt kõigi legendaarsete punkbändidega koos – JMKE, Psyhhoterror, Kurjam jne. Lisaks veel mõlemad suvised pungifestivalid, ühel laval lausa The Exploitediga. R2-e Punkpolitseis ka käidud… Kuhu edasi?

„Tahaksin mängida bändis…päris!”

Esimene asi, mis bändipiltidelt silma jääb, on teie tagid. Minu pungiajal olid tagid väga tähtsad – neid polnud saada ja paljud õmmeldi ise. Kas olete oma tagid ise enda jaoks ägedaks tuuninud ning mis on eriti oluline element ja kas kellelgi on ka „päritud” tagi ning kas sel on ka mingi huvitav lugu kaasas?

Kahjuks kelleltki tagi päritud ei ole. Kõige lähedasem juhtum on ehk see, kui tagi on kaltsukast ostetud. Ükski ostetud-saadud tagi pole säilitanud oma algset kuju, vaid on poiste poolt täis topitud embleeme ja neete. Kes ise õmmelda ei oska, küsib sõbralt ja nii ta läheb. Kuidagi peab ju brutaalne välja nägema!

Ma saan aru, et Simo ei ole just bändi eestkõneleja, aga kuidas te lepite sellega, et sellegipoolest on teie bändi kohta esimene kommentaar, et see on see „Atso poja bänd” (Muusikanõukogus öeldi seda lausa otse eetris, aga on mujalt ka kõrva jäänud)? Või olete te osanud seda seost, teadmisi ja sidemeid kuidagi positiivselt ära kasutada?

Atso on meid väga palju edasi aidanud, eriti plaadiga. Sellegipoolest pole see põhjus, miks Simo bändis on, st kuidagi tutvusi ära kasutada ei ole me soovinud. Jutt „Atso poja bändist“ on õige vaid juhul kui Simo peab Solidaarsust „päris“ bändiks.

Kohutavalt keeruline on nii noore bändiga intervjuud teha, sest minevikku, millest rääkida, praktiliselt ju pole. Milline see lugu oleks kui te räägiksite seda näiteks kümne aasta pärast? Kujutate üldse ette, et nii kaua punkbändi teete?

Punk ei kao kuhugi! Ajame oma asja edasi kuni enam midagi ajada pole! Muidugi ambitsioonid on kõrged, 10 aastat on piisavalt pikk aeg, et midagi bändiga lõpuks ette ka võtta!

Lemmik 7. lugu?

Simo Atso (kitarr): Death „Within The Mind”
Siim Soodla (kitarr): JMKE „Keemia”
Ralf Tõra (bass, vokaal): The Exploited „Alternative”
Timo Erendi (akordion): Korpiklaani „Vodka”
Karl Korts (vokaal, viiul): Nervosa „Death!”
Verner Vichmann (trummid): System of a Down „Radio/Video”

Solidaarsuse koduleht:www.solidaarsus.ee

Veel artikleid