Sinisem kui taevas, sinisem kui…sinine

Kirjutas tess
02-01-2010

Nägin meest, kes reipalt sammudes, laia naeratusega, ilma kaaskõnelejata, üle tänava teadustas: „…Ma olen nii KÕVA mees…Ma olen niiii kõva mees….niii KÕVA…olen niii kõva mees…“. Seda teadaannet pidevalt valjult korrates ta kaugusse kaduski.
Nägin ka ühte vanemat halli habemega meest pangaautomaadi juures. Kui ta oli oma raha ja kaardi kätte saanud, siis ei kontrollinud ta raha üle, nagu vanematel inimestel tihti kombeks, vaid uuris pikalt ja põhjalikult oma pangakaarti. Ilmselt selleks, et kindel olla, et seda ei ole vahepeal näiteks ümber vahetatud.
Pean nentima, et kui ringi liikuda, siis näebki päris palju inimesi – tuttavaid ja võõraid, kummaliselt käituvaid ja täiesti tavalisi. Kuulanud olen viimasel ajal aga enim ühe mehe loomingut ja mitte ainult selle pärast, et lubasin ta debüütplaadi kohta arvamusloo kirjutada.

Algus ei olnud üldsegi nii meeliülendav, kui võiks arvata. Plaadi kätte saanud, tudeerisin kõigepealt põhjalikult vahelehel vaadeldavat ja loetavat ning leidsin tuhat ja üks põhjust virisemiseks. Ei-ei, mitte sellepärast, et nähtu kuidagi eriti ebameeldiv oleks olnud, aga mingid pisiasjad vajasid närimist. Seega, artisti, kes on endale valinud värviküllase nime Sinine, debüütplaati „Butterflies“ plaadimasinasse asetades, olin üsna turtsakalt meelestatud.
Järgmisel hetkel leidsin ma aga ennast üsna skisofreenilisest olukorrast, tegeledes samaaegselt väidete püstitamise ja nende kohese kummutamisega või kiirete vastuväidetega.
Plaat tegi plaadimasinas tiir-tiiru järel ja ajapikku kaotasid oma tähtsuse ja tähenduse zhanrimääratlused ja isiklikud helieelistused – muusika haarab sind kaasa nagu äkiline tuulehoog, mis keerutab lõppematult kaasa sügisesi (siniseid) vahtralehti – ikka ringi ja ringi ja ringi….käib plaat.
Naiivsevõitu laulusõnad, mis mind vahelehelt loetuna ärritasid, omandavad oma kohal helipildis uue mõõte ning (hoopiski mitte nii naiivselt) mõistetava tähenduse. Pildid leiavad koha, sõnad dimensiooni, helid kuju. Muljet avaldab plaadi äärmise põhjalikkusega lõpuleviidud viimistlus, ükski niit ei jää kuskilt tühjalt rippuma, ükski õmblus pole rebenenud. Kogu plaadil leiduv on oma keerukuses ja detailirikkuses hämmastavalt lihtne ja selge – siiras ja puhas tühjast ambitsioonikusest.

Eredamalt tõusevad esile albumi esinduslugu „Our Green“, mis oma tantsulise rütmi ning vahepealse jooksutempoga rühmitub minu jaoks ka arvatavasti Sinise loomingu ühe mõjutaja, Deine Lakaieni „Over and Done“ seisan-ja-kõik-voolab-minust-valgusvoogudena-mööda-tüüpi looks. Looks, mida ei julge autoga sõites hästi kuulata, sest jalg kipub mingitel hetkedel liigraskelt gaasipedaali rõhuma ning käte asemele kasvavad tiivad. Ning „Empty Me of Emptiness“, mis paneb ärevust tundma, igatsema, lootma –just nii, kuis tunned, lamades selili tihedalt tähti täis puistatud madala taeva all, mis hakkab aeglaselt tuure üles võttes sinuga koos üha meeletuma ja meeletuma kiirusega tiirlema.
Samas on kummaline, et peale „Our Greeni“ ei suuda ma plaadil peaaegu ühtegi lugu teistest selgelt eristada. Kogu plaadil olev materjal lihtsalt sulab kokku ühtlaseks vooks, jättes mõned kehvemad või ühtlasema kõlapildiga lood lihtsalt vahepalaks või sissejuhatuseks tugevamatele. Olen plaadi mitte ainult paar korda võtnud kätte plaaniga see lugu-loolt üle kuulata, aga see mõte on juba mitme kuu jooksul lootusetult liiva jooksnud. Plaat jääb ringiratast ketrama ning mõtted lähevad uitama, kes teab kuhu. Ma ei suudagi otsustada, kas see fenomen on Sinise loomingule plussiks või miinuseks, kuid tunne kaldub ikka pigem sinna positiivse skaalaotsa poole. Lisaks ei ole ka rändama läinud mõtted, arvatavasti tänu soundtrackile, mingid tavalised „mida peaks homme koju süüa ostma“-tüüpi, vaid hoopis põnevama koega.

Ning lõpetuseks olgu ikkagi ka ära mainitud ainuke etteheide, mis eelpool mainitud siseheitlusest pinnale on jäänud. Sinise looming on niigi tiine kujunditest, seega loodan, et aja jooksul puhastub kõikvõimalikust (õnneks siiski vähesest) butafooriast Sinise väline kest – osad vihjavheledad kogud ja varjud plaadi vahelehel on mu tagasihoidliku arvamuse järgi liiast ja ka vahepeal promofotodel ning laval lisandunud must meik võiksid leida tee unustusse.

Vast valmib järgmine plaat nüüdseks ühemeheprojektist bändiks kasvanud kooslusel fännide rõõmuks kiiremini, kui esimene ning samas ei kaoks loomingust senine nüansirikkus ja tundepeenus (uskumatu, et ma sellist sõna kasutan, aga ei jää muud üle). Loodan, et Sinise hämmastavat edulugu on märganud ka siinne publik ning see kajastub ka kõikvõimalikes muusikaaasta kokkuvõtetes, nagu näiteks R2-e Aastahiti auhindade jagamisel, mis leiab aset 2. jaanuaril ja kus võib näha ka uue 2010. aasta esimest (?) Sinise etteastet.

Veel artikleid