Silvi Vrait: ennast tagasi hoida pole mõtet – pedaal on põhjas

Kirjutas tess
27-12-2011

Silvi Vrait kuulub nende lauljate-muusikute rivistusse, keda teab iga viimane kui eestimaalane ja kes oleks „nagu alati olemas olnud“, samas eristudes samaealiste diivade seltskonnast mingi võimuka isepäisusega. Tegemata endale kunagi mingeid stiililisi piiranguid, sealjuures täiesti arvestatavaks ja väärikaks jäädes, on tulemuseks hämmingut tekitav fenomen olla inimeste mälus ja teadvuses üheaegselt „Vana Pildiraami“ ja mingi softkantri ning näiteks sellise külmavärinaid tekitava vokaalšedöövriga nagu seda on Ultima Thule „Muld“. Ma usun, et kui küsitleda järjest kümmet ettejuhtuvat inimest, mis lugu neile lauljanna nimetamisel kõige enne meenub, siis oleks vastus iga kord erinev.
Pean tunnistama oma kogenematust ja mõjutatavust – päris mitmest teemast, mida üritasin jutuks võtta, sealhulgas samuti paar aastat tagasi „Kaks takti ette“ lauluvõistluselt tuule tiibadesse saanud väidetava/loodetava megastaari potentsiaali ja omapäraga Iiris ja näiteks Silvi enda Ultima Thule periood, libises daam silmagi pilgutamata üle, keskendudes täpselt sellele, mida ta ise tahtis jutuks võtta. Ning täpselt seda ka järgnevas usutluses lugeda saab, ei grammigi rohkem.

Kuidas teie lauljakarjäär algas? Esmakordselt toimuv lauluvõistlus „Kaks takti ette“ oli selle algusaja ja enese laiemale publikule tutvustamise juures vist olulisel kohal?
Laulma hakkasin ma juba koolis ja kui Nõukogude Eestis hakati ka äkki mingit konkurssi tegema – esimene „Kaks takti ette“ korraldati 1972. aastal, siis loomulikult ma ei saanud sellest kõrvale jääda. Minu tahe laulda oli valdav ja üle kõige. See, mis sind valdab ja on sinu jaoks tähtsam kui miski muu – just sellega tulebki tegeleda ja kasutada kõiki võimalusi, mis avanevad. Ning tollel ajal muud võimalust lihtsalt ei olnud. Seda lauluvõistlust peetakse ju siiamaani, nii et järelikult ikka ei ole mingi jamaga tegemist. See on tõesti võimalus noorel inimesel ennast näidata ja oli seda ka juba siis.
See on lihtsalt minu elu roll – olla laulja ja tegeleda muusikaga. Mina olen seda elu aeg tunnetanud kui äärmist vajadust ja oma rolli sellise inimesena, kes ma siia maailma olen sündinud. See ei ole nii, et otsustasin, et ma olen jube andekas ja ma hakkan nüüd muusikaga tegelema. Üldse ei pea andekas olema… Kui sa tunned, et see on sinule ja kui sa ei olegi alguses teab kui hea, siis sa pead lihtsalt sellega tegelema hakkama.
Toomas Dettenborn

Mis te arvate, kuidas teie lauljaelu oleks kulgenud tänapäeval? Nõukogude ajal olid üsna kindlad kanalid, mille raames sai üldse tegutseda – oli mingil tasemel tsensuur, liikumine ida poole, lääne poole suurt ei pääsenud. Sel ajal toimisid muusikale ja loomingule ühed tõkked, mis on olemas, küll hoopis teistlaadsel kujul, ka nüüd – võimalusi on palju ning kui sa ei ole piisavalt tugev, lükatakse sind rahamasinasse ja tehakse sinust hoopis midagi muud, enne kui sa jõuad…
…aga see on elu – see on kapitalism ja praegune reaalsus. Samas ma ei ütleks, et mind nii väga tol ajal see tsensuur, see kardetud ja paljukirjeldatud ja üleshaibitud tsensuurikartus nõukogude tingimustes kuidagi mõjutanud oleks. Mina laulsin täpselt seda, mis mulle pähe tuli ja täpselt sel ajal ja selles kohas, kus ma tahtsin. Ma ei mäleta, et ma oleks seda kartnud. Ning kui ma ei meeldinud tolleaegsetele kultuuriametile või kellele iganes, siis see mind ei huvitanud. Ma lihtsalt laulsin, sest see oli minu hing, mis nõudis laulmist ning tegin seda nii inglise kui ka eesti keeles…minu trump oli muidugi vist ka see, et ma olen inglise filoloog ja mingid instantsid ilmselt arvatavasti ka vist aktsepteerisid seda mingil määral.
Olen üsna tugev natuur siiski ja ma arvan, et lööksin ka praegu alustades läbi, hoolimata kõigest. Ma peaksin loomulikult alustama hoopis teisiti, mõtlema oma välimuse ja imidži peale kohe alguses ja mitte laskma ainult laulul kõlada, vaid oleks pidanud kõikide oma isiku külgedega tegelema ja enda omapära püüdma välja tuua. Pigem ma kujutan ette, et peaks olema keegi, kes oskab sulle head nõu anda, samas ka aktsepteerides su isikupära ja koostöös artistiga leida see tee, kuidas originaalselt ja eristuvalt publiku ette jõuda.

Peale laulukonkursil osalemist kutsuti teid kohe ka bändidesse – alguses Suuk, pärast juba Fix. Kui palju teil nendes kooslustes üldse sõnaõigust oli?
Ma ei tea, kas peab olema hirmsasti sõnaõigust. Ma olin võrdväärne muusik, nii nagu iga teinegi. Tänu oma natuurile ma üldiselt ei ole eriti see, kes laseb ennast maha tampida või endale auku pähe rääkida, kui ma tõeliselt arvan teisiti või kui ma seda või teist asja ei taha teha. Aga samas ma olen väga paindlik – kui sa oled bändis ainus naine, siis lihtsalt tuleb kollektiivi sulanduda ja muutuda ja seda ma suutsin. Sõnaõigus oli mul absoluutselt olemas nii repertuaarivalikul kui ka selles, kuidas midagi teha.

Kas te ise olete ka kirjutanud laulusõnu või muusikat?
Sõnu olen kirjutanud küll, nii oma lauldud lauludele kui ka teistele, kuid mingit massproduktsiooni ma ei ole tekitanud. Ma olen lähtunud konkreetsest vajadusest – kui mul on olnud mingi laul, mida ma olen tahtnud õudselt laulda ja mis oli inglise keeles. Ka Fixi ajal sai päris mitmed tekstid kirjutatud ja juhtus sedagi, et meie originaalloole sai tehtud inglisekeelne tekst. Paraku need ei ole enam bändi repertuaaris. Lindijuppidelt on kosta olnud mitmeid selliseid laule, mille kohta mu enda üllatuseks bändikaaslased räägivad, et kuule, sa kirjutasid siia teksti, kas sa ei mäleta siis või.
Enamasti olen ma jah kirjutanud konkreetsest vajadusest lähtudes, aga eks mul on olnud omal ajal ka mitmeid laule repertuaaris, mis lähtusid oma elust, kogemusest ja hingeelust ning vajadusest sinna teksti sisse panna oma tunded millegi või kellegi vastu. Samuti on mul olnud selliseid üksikuid laule, kus ma olen tundnud, et teisiti lihtsalt ei saa, et seda peab eesti keeles laulma.

Teil on lisaks olnud ja on väga lai stiililine ampluaa?
Jaa ja see ei ole mitte minu teadlik valik, vaid see on minu naturaalne olek. See ei ole nii, et ma mõtlesin välja, et võiks laulda noh, nii viies-kuues stiilis – see lihtsalt on osa minust, ma ei saa midagi sinna teha. Mulle meeldib muusika väga laias ampluaas. Kui ma praegu alustaksin, siis ma ilmselt haaraks veel kõrvalt mingisuguseid stiile juurde. Mis teha, ega see kergemaks ei tee muusiku elu. Pigem oleks võib-olla tore, kui arendaks pigem süvendatult seda ühte, aga selles elus pole mul niimoodi läinud. Siis ongi nii, et mõni arvab, et ma olen džässlaulja, mõni arvab, et ma olen kuskil kantrilaulja, mõni teab, et ma olen Fixi solist ning mõni, et ma olen spirituaalilaulja või bluesilaulja. Samas ma arvan, et tänu sellele on mul ka mingisugune – häh, loll sõna – kandepind erinevates kuulajate ringkondades olemas. Isegi noored avastavad teatud asju Silvi Vraidist, mida nad üldse ette ei kujutanud enne.

Mulle tundub, et noored teavad põhiliselt Ultima Thule perioodi – eriti peale ülesastumist Rabarockil ning siis muidugi (pigem mitte nii positiivses võtmes) lugu „Nagu merelaine“?
No „Nagu merelainel“ lauluna ei ole tegelikult mitte midagi häda ja ta on Eesti publikule ikka väga ennast sisse söönud, ma ei näe selles laulus küll midagi taunimisväärset. Ühele meeldib, teisele ei meeldi, see on täiesti normaalne. Samal ajal, kui ma oleksin meesterahvas, ma ilmselt laulaksin hoopis-hoopis teisi stiile ja „Nagu merelainest“ oleks asi väga kaugel. Ma ilmselt osaleksin täna Rockstarsis üritusel „Bitches, Beasts & Bleeding Ears“. Väga rasket muusikat laulaksin, kui ma oleksin mees. Nii et ühele ema, teisele tütar, ühele „Nagu merelaine“, teisele Ultima Thule ja kolmandale ma ei tea…midaiganes. Ja „Nagu merelaine“ meeldib väga paljudele noortele, väga-väga paljudele.
Toomas Dettenborn
Ester Faiman

Nii et te Eurovisioonil käimist ei pea enda jaoks mingiks veaks?
Mis on üldse viga? Kindlasti ma oleks hakkama saanud, kui ma poleks seal elades käinud ja kuna ma seal käisin, siis ma võtan seda asja nii, nagu tema oli. Ja ma ei loo endale illusioone või vastupidi – ei mõtle, et Eurovisioon oli vastik või midagi sellist, kuhu ei peaks minema. Kui sa inimene lähed kuskile, siis sina annad endast kõik. Ja kui sa ei lähe, siis sa ei tee ju midagi. Ja kui ma siis läksin, siis ma tegin. Ja kui ta läks nii, nagu ta läks, siis see on normaalne. Hinges lähed ju alati võitma, aga loota seda, et esimest korda finaalis osalev riik lajatab kohe sinna etteotsa… see oleks pidanud ikka midagi erilist ja vinget olema ja tähtede seis oleks pidanud ka olema äärmiselt hea…

Te ei arva siis, nagu Edda Paukson kuskil kollases ajakirjanduses, et see oli lilla kleidi needus?
Ma arvan, et sellele kirjutajale, kes lilla kleidi needusest kirjutas, ei meeldi lilla värv ja see on täiesti tema probleem. Lisaks ei olnud mu kleit lilla, võibolla näitas nii tema televiisor. Edda on mu sõbranna ja ma ei mäleta, et ta mulle oleks iial rääkinud mingist lilla kleidi needusest. Lisaks ärge otsige infot sellistest kohtadest, kõigis neis kroonikates ja naistelehtedes pannakse meile sõnu suhu, see on selline elu… see on kollane ajakirjandus.

Teie poeg on kitarrist mitmes bändis. Kui palju te tema tegemistega kursis olete ja palju te üldse aktsepteerite ja huvitute sellest?
Absoluutselt olen ja ma aktsepteerin kõiki tema valikuid, mida ta elus teeb ja samuti ka tema muusikavalikuid. Tegelikult Silveri muusikamaitse ei ole üldse nii kitsas, nagu tema bändide repertuaarist välja paistab. Ta mängib hetkel kolmes bändis ja ta on käinud isegi Fixis oma isa asendamas – see talle eriti ei meeldi, aga on mõned korrad juhtunud. Ja mõistan ka, miks ei meeldi… aga jah, absoluutselt aktsepteerin ta tegemisi ja arvan, et bänd Catnap väärib igal juhul arendamist ja seal on nii palju asju, mida annaks teha. Mina ei saa ju käia rääkimas, et tehke nüüd nii või tehke naa. Ma lihtsalt näen nende laividest, mida ma olen näiteks Tapperis vaatamas käinud, et mida annaks teha veel kasvõi solistil, kes suures osas loob selle põhiimidži, mida laval näha on.
Täna õhtul ma tegelikult kavatsen neid kuulama minna. Kui ma tean, et kell 12 öösel läheb Catnap peale, siis ma ise näen ennast juba vaimusilmas seal koos oma mõni aasta noorema sõbrannaga. Minus on peidus tegelikult rokilaulja väga tugevalt ja ma ei ole saanud seda realiseerida nii palju, kui ma oleks tahtnud. Ma ei ütle, et nüüd hilja oleks, aga ma ei usu, et noored selle üle õudselt õnnelikud oleksid, kui Silvi Vrait nüüd äkitselt hakkaks mingit metalit laulma. Minus on see alati väga tugevalt sees olnud ja ma olen seda stiili omamoodi isegi oodanud. Kui mul on väga halb või sõjakas tuju ning kui ma tahan mõnikord negatiivseid emotsioone tugevalt välja elada, siis ma kuulan ikka väga karmi muusikat.
See on see mitmekihilisus, mida ma endas tajun ja mille üle ma tegelikult täitsa õnnelik olen. Lihtsalt ei saa kõike teha, mida veel tahaks. Ja see, mida poisid teevad – ainult tuult tiibadesse neile. Tänasest (jutuajamine toimus 9. detsembril) esinemisestki neil oleneb õudsalt palju – kas nad näiteks saavad tuurile ja seda mitte ainult Eestis. Nii et hoian neile väga pöialt ja olen nende valikute poolt.

Kui palju te olete üldse kursis praeguse muusikaeluga? Väidetavalt on praegu alternatiivse poole muusika kõrgaeg, palju häid bände ja üritusi, Tallinn Music Week jms. Bändididel on tekkinud väljavaated ka väljaspool Eestit, käiakse (Metsatölluga eesotsas) välismaal tuuridel…
Kas Metsatöll on alternatiiv? Minu jaoks on Metsatöll täiesti meinstriim. Ja nad ei ole üldse nii käredad ja nii vinged, kui nad olla võiksid minu vaimusilmas. Täna-homme on neil ka plaadiesitlus, arvatavasti ma sinna ei jõua, sest (sügav ohe) igale poole inimene ei jõua… aga ma ei tea, kas see on nüüd alternatiiv, minu jaoks ei ole. Ning mis on meinstriim siis sel juhul? See taruiraraa, mis iga päev hommikust õhtuni raadiost tuleb, see on meinstriim siis, jah? Mida rohkem erinevaid stiile, seda toredam. Mina lähtun alati sellest, mis mu südame helisema paneb ja mis mulle emotsioone tekitab, on need siis negatiivsed või positiivsed, on see siis rõõm või kurbus või viha või mis iganes. Muusika aitab emotsioone endast välja elada, on ta siis alternatiiv või meinstriim, mind ei huvita.
TMW puhul ma olen märganud, et nad siiski väga piiravad ennast teatava… ma ei tea, kas korraldajatel on teatav alternatiivmuusika maitse välja kujunenud või… et sellised lauljad nagu mina, kes on mitukümmend aastat laulnud ja kes suudavad ennast ka painutada alternatiivi kanti – selle peale pole nad tulnud, et mind sinna laulma kutsuda . Üsna veider suhtumine minu meelest. Ma olen oma karjääriga tõestanud, et ma suudan väga palju siin elus korda saata veel.

Teist ilmus äsja elulooraamat. Kas sellist asja on mingil hetkel vaja või miks te tundsite, et selle peaks koostama? Mulle meeldivad rokibiograafiad ja bändide-muusikuteraamatud, mis on levinud näiteks Inglismaal ja Ameerikas, aga mingil põhjusel mitte siin. Meil on ikka need elulooraamatud – teist oleks saanud ju pigem vinge muusikubiograafia.
Ei, mina ei tundnud absoluutselt mitte mingit vajadust selle raamatu järele. Ma andsin muidugi oma nõusoleku, aga miks ma ei peaks? Tähendab, mina olen oma elus jõudnud perioodi, kus ma kardan väga väheseid asju ja minu sõprade-sõbrannade hulgas on inimesi, kes tunnevad juba minu pärast muret, et ma ei karda enam mitte midagi ja et ma olen teinud tänu sellele kartmatusele mitmeid kardinaalseid ja nende jaoks arusaamatuks jäävaid otsuseid oma elus, aga see on minu elu, mida ma elan. Ning see raamat, sellest sai nagu vahekokkuvõte momendist, kus ma hetkel olen ja minu meelest see hetk sattus üsna hea. Kas see tulemus nüüd kõige parem on – see oleks saanud kindlasti veel parem olla, kui oleks olnud rohkem aega ja ka rohkem antud mulle endale võimalust kirjutada. Kuid lõpptulemus on vähemalt minu kohta suhteliselt avameelne ning on minu meelest minu isiku väljendus sellel hetkel, selles aastas ja selles vanuses, kus ma olen.
Üks kindlamaid sõnumeid selles raamatus on, et need noored, kes täna minu laule kuulavad või loevad kasvõi minu intervjuud, võivad mõelda, et noh mis see 60-aastane, et püüab seal midagi päästa või et üks jalg on juba hauas ja teine on eiteakuskohas… Teie saate ka vanaks kunagi ja mida ma väga soovitan – ärge kunagi mõelge, et te olete vanad, ka siis, kui te olete 80. Ärge kunagi mõelge, et nüüd ongi aeg kolida teispoolsusesse, vaid igas eas on väga suured väärtused ja väga palju asju, mida saate endast esile tuua, mida te varem pole saanud ja minul on see parim aeg elus käes. Nii, et kui keegi arvab, et Vrait on ära pööranud, siis… think again.
Ning jah tõesti, kuskilt on see elulooraamatute tulv alguse saanud ja inimesed on need omaks võtnud, nagu ma olen aru saanud, ja ootavad uusi. Aga ma tõesti ei tea, miks meil puudub muusikabiograafiate žanr. Fixist ilmus raamat, aga seal olen mina ju lihtsalt üks nendest ja üks paras virrvarr on seal.

Kuidas te ennast loominguliselt praegu tunnete, millega täpsemalt tegelete ja kas olete sellega rahul?
Kui rääkida konkreetsetest asjadest, siis ma olen palju teinud koos Raivo Tafenau bändiga prantsuse šansoone. Siis ma olen teinud erinevate muusikutega segakavasid, kus on valik polkast rokini. Loomingulises mõttes lähtun eelkõige sellest, kuidas minu muusika võiks inimesele hingeliselt mõjuda ja teda mõtlema panna ja aidata. Ma püüan seda, mida ma parajasti teen, teha nii täiesti viimase peal kui minust üldse välja tuleb. Ma ei hoia midagi enam tagasi – pedaal on põhjas, nagu öeldakse.
Vanemuises teen „Helisevat muusikat“, need mõned aariad või laulud, mida ma seal abtissina saan laulda, need on leidnud väga ilusat ja võib öelda isegi võimast vastukaja publiku poolt. Nii, et ma teen neid etendusi ka väga hea meelega. Nojah, see Fixi pool on ju ka edasi, ma ei ütleks, et see mulle enam väga palju pakub.
On tulnud ettepanek muusikutelt hakata tegema uut bändi ja see ettepanek on tulnud sellise superkitarristi poolt nagu Viktor Vassiljev ja isegi mehed on enamvähem teada, kes seal hakkaksid osalema. Ma arvan, et sinna me saaksime kaasata ka Silverit ja ta vaeseke ei pea siis enam neid ebameeldivaid vanu Fixi lugusid pingutama, milledest osa õnneks talle ka natukene meeldivad, vaid me siis püüame jällegi leida sellise ühise kandepinna. Repertuaar, mida ma seal võiksin laulma hakata kindlasti peaks sisaldama rohkem rokiklassikat ja miks ka mitte kaasaegsemat roki- või popilaadset muusikat. Ma loodan, et see saab teoks ja ei jää lihtsalt jutuks.

Veel artikleid