Kõik ilus siin maailmas saab kunagi otsa. Nooruses nii enesestmõistetav ilu asendub vaikselt kortsudega ning seni uljalt läikinud pilk tuhmub vaikselt. Sünnipäevaks kingitud uhked lillekimbud närtsivad ja muutuvad tuhmideks. Happevihmad murendavad vaikselt sajandeid uljalt enda positsioonidel seisnud marmorkujusid neid tasapisi lagundades. Muutes kunagised iludused groteskseteks karikatuurideks. Ka kõige maitsvamad veinid ja õlled siin maailmas kaotavad lõppuks oma maitse kui liiga kauaks mingi ime läbi ilma korgita on seisma unustatud. Nõnda lõppevad kunagi ka kõik peod, ükskõik kui palju me nende lõppu uute joogikoguste ja aftekatega edasi ei lükka. Ühel hetkel oleme me tahes-tahtmata silmitsi situatsiooniga, kus pidu on läbi ja peame hakkama end vaimselt ette valmistama järgnevaks hommikuks, mis võtab meid vastu röökiva tuumapohmelli ja masendusse kiskuva kassiga.
Kui "See tuli allahindluskorvist" esimese osa kangelane Incubuse "Morning View" oli perfektne heliriba peole, mis suudab täpselt tabada neid tundeid ja emotsioone, mida inimene tunneb ühe koosviibimise jooksul, siis teise osa kangelane — Mad Seasonsi "Above" — on saundträkk peole järgneva hommiku ja saabuva üksinduse jaoks. Kui eelmise õhtu uljas peoloom istub vaikselt kodus laua taga, pea värisevate käte vahel vaikselt enda ette põrnitsedes. Mõeldes tagasi õhtustele sündmustele ja purjuspeaga kordasaatetud uljastele tegudele. Oli nüüd seda siis vaja? Miks ma küll seda tegin? Ehk oleks parem kõigega lõpparve teha? Just sellise depressiivse alatooniga küsimused ekslevad hommikul vaikselt peas ringi. Ja just neist depressiivsetest alko- ja narkopohmahommikutest, mida katab sigaretisuits, ammutab inspiratsiooni "Above". Ühe enda surelikkust vägagi teadvustava muusiku audiotestament, mille eesmärgiks on otsatu morbiidsusega teha peost toibuvale inimesele selgeks, et kõik lõppeb siiski kenasti. Hiljemalt pärastlõunaks on pohmell taandunud ning kass leidnud oma tee järgmise ohvri juurde.
Ei ole ilmselt palju inimesi siin ilmas, kellele ütleks midagi nimi Mad Season. Andsid nad lühikese tegutsemise jooksul välja vaid ühe plaadi, nüüdseks out of print laivvideo ja käputäie kontserte. Küll aga peaksid muusikasõpradel kõrvus kellukesed helisema panema bändiliikmete teised ansamblid Pearl Jam (Mike McCready/kitarr), The Walkabouts (John Baker Saunders/bass), Screaming Trees (Barrett Martin/trummid) ja Alice In Chains (Layne Staley/vokaal). Neist viimase 1992. aastal ilmunud brutaalsest aususest nõretavat "The Dirti" peab allakirjutanu üheks parimaks plaadiks, mis kunagi ilmunud. Ning Layne Staley’t enda jaoks oluliselt tähtsamaks muusikuks kui Kurt Cobaini. Siinkohal tahakski ajakirjadest, ajalehtedest, telekanalitest ning blogidest koosnevalt institutsioonilt, mida tuntakse ka rahvusvahelise muusikapressina küsida järgmist. Mis hirmsa asjaga on Alice In Chains hakkama saanud, et iga kord kui koostatakse Seattle grunge skenest rääkiv erinumber või -saade, võib sealt leida lehekülgede ja tundide viisi materjali Nirvana, Afghan Wingsi, Pearl Jami ja Soundgardeni kohta, kuid Alice in Chainsist libisetakse võimalikult kiiresti üle. Viimaseks selliseks näiteks võib tuua Uncuti grunge erinumbri, kus Alice In Chainsi eksistentsi tunnustati vaid ühe lausega. "Above’i" puhul ei ole kindlasti tegemist lihtsa kuulamiskogemusega, plaadiga, mille mõnel koosviibimisel mõnusat taustamuusikat otsides peale paned. Eepiliste grunge-hümnide asemel, mida võib seostada bändiliikmete päevatöödega, vaatavad plaadilt vastu akustilised ballaadid, muusikalised eksperimendid ja aeglane elektriline bluus saadetuna lüürikast, mis ei näita ei tuleviku ega hetkeolukorda just roosades värvides.
Plaat muutub kuulajale veel raskemaks, kui kohale jõuab teadmine, et teost, mida sa kuulad, võib pidada Layne Staley testamendiks. Võttis ju "Above" lindistamise ajal Staley nii ajakirjanduses kui ka "The Dirti" lüürikas hästi dokumenteeritud heroiinisõltuvus pöörde halvemuse poole, lõppedes seitse aastat hiljem 5. aprillil teleri helendava ekraani eest speedball’i nimelise narkokokteili manustamisest tekkinud üledoosi suremisega. Ilmselt tundis ka Staley, et valitud on tee, mis ei lõppe sellel rändajal hästi. Nõnda dokumenteeribki "Above" sellel teel rändava inimese tundeid, heites aeg-ajalt pilke minevikku, otsides sealt põhjuseid, mis tõukasid inimese sellele teele. Vaiksete bassi- ja tsülofonihelinatega plaadi avav "Wake Up" maalib pildi kuskil räpases hotellitoas madratsite peal lamavast noorest heroiinisõltlastest, kelle veenis ripub verega täitunud süstal. Inimesest, kes on endale teadvustanud, et selline enese aeglane hävitamine pole õige, kuid on liiga sügavalt sõltuvuses, et end muuta. Sisemisi paranoiasid lahkav "X-Ray Mind" toob kitarrikäikudega meelde 60ndate lõppu karmima psühhedeelia ja Led Zeppelini. "River of Deceit" on plaadi kõige otsesemate grunge mõjutustega pala, seda nii lüüriliselt kui ka muusikaliselt. Balansseerides kusagil Pearl Jami ja Screamingi Treesi vahel, tehes ühtlasi kuulajale selgeks, et allakäigutrepil on ainult üks suund. "I Don’t Know Anything" on stoner-roki ja elektrilise bluusi piirimail olev gruuvimonster, mis ülistab täieliku teadmatusega kaasnevat õndsust. Mark Laneganiga koos lauldud minevikku vaataval "Long Gone Day’l" astuvad üksteise järel akustiline kitarr, saksofon ja bongotrummid, andes loole vaikselt voolava jazziliku vaibi. Instrumentaalne ligi seitsmeminutiline "November Hotel" areneb Aafrika tibal-trumme kasutavast manamisest hullumeelseks kitarri-freak out’iks. Plaadi lõpetab kahtlaselt moodsaid chill out lugusid meenutav "All Alone", mille lüürika Layne Staley viimaseid eluaastaid arvesse võttes kõlab hirmuäratavalt prohvetlikult. Viskist ja sigaretisuitsust läbiimbunud hääl vaikselt kordamas: "All Alone / We’re All Alone."
Arvustus on osa sarjast "See tuli allahindluskorvist". Loe lisaks sissejuhatust ja esimest osa "Incubus — Morning View" kohta.