Rainer Jancise albumiesitlus, uus singel "Leegiheitja" ning 7 lemmikplaati

Kirjutas Ivo Kiviorg
28-10-2016


Rainer Jancis presenteerib täna Üle Heli festivalil oma uue albumi “Hibernatus” kassett-versiooni. Festival kirjeldab Jancist kui helimootorit, kes pööreldes segab muusikastiile, rütme ja ideid, astudes julgelt halli tsooni, kus piirid kaovad. „Peamiselt kitarripõhisele loojale on südamelähedane alternatiivhäälestuste kasutamisest tekkivad uued kõlavõimalused kombineerides ebareeglipäraseid taktimõõte. Oma tegutsemise jooksul on ta kirjutanud muusikat filmidele, teatrietendustele ja astunud üles rokkansamblites, nagu Metro Luminal (muusika autor), esinenud koos maailmakuulsate perkussionistide ja muusikutega (Le Quan Ninh, Kevin Shea, Tim Dahl, Elliot Sharp, Antonis Anissegos, Andrea Belfi), kui ka tegelenud stuudioproduktsiooniga (Zahir, Kriminaalne Elevant, Friendship Garden, Ultramelanhool, Mait Vaik).”

Kasseti annab välja muidugi Trash Can Dance ja sellel on otse loomulikult ka erinevus hiljem tulevate formaatidega. Leibeliboss ise kommenteerib, et eelkuulamist teinuna võib ta käsi südames kinnitada, et tegu on Raineri kõige ägedama sooloreliisiga. „Seal ühtaegu põimitakse kokku rock-, pop- ja eksperimentaalne muusika nii analoog- kui digitaalhelidena ning palju muud, tehes samas isegi põike outsider metali juurde. Tugev tervik, läbimõeldud heli ja jõuline vokaal.”

Esimeseks singliks sajaprotsendiliselt eestikeelselt albumilt on esitletud Leegiheitja:

Värske albumi puhul palusime Jancisel radaseitsme jaoks reastada oma 7 lemmikplaati.

Zahir "Green Means Go"

Zahir, Zahir, Zahir. See on minu jaoks ausate inimeste muusika. Jätame kõrvale kõik need loginad ja asjad, mis võivad kiskuda meid tehnilistesse vaidlustesse. Mina leian, et see plaat võiks olla üks Eesti parimaid rockiplaate üldse. Kahjuks kuulub viisakalt oma järjekorra ootamine eelmise sajandi härrasmeeste kombestikku vist, aga nad on täiesti kindlalt teeninud oma tegutsemisega mingi kuldplaadi kuskil. Täpselt ei tea, kas selle annab neile üle jumal või kurat.

Robert Jürjendal "Lihtminevik"

Olen 100% veendunud, et Robert Jürjendal on meie kitarrimaailma üks olulisimaid tegijaid ja kui tal tuleb plaat, siis on see tähelepanu väärt sündmus. Tegemist ei ole ainult kitarristi, vaid ka helilooja ja mõtlejaga, kelle muusikasse peab natuke süvenema, et seda mõista. Igatahes ei riku te ära oma jõuluõhtut, kui televusseri asemel "Lihtmineviku" CD masinasse suskate.

Elephants From Neptune "Oh No"

Ou boy! Lõpuks ometi, on Eesti ansambel saavutanud mingi piiritagusega võrreldava adrenaliinilaksu. Tänan Robertit, kes mulle selle plaadi eelkuulamiseks saatis. Kogu kirjavahetust ma siin välja ei too, aga 10/10 hinde ma annan Eesti mastaabis ära. Arvan küll, et kuskil selles asjas on mingi staadionirocki potentsiaal peidus, mis pole veel oma õiget dimensiooni saavutanud. Parim rockibänd Eestis, mida mina tean.

Vaiko Eplik "Kirevase"

No super üllatus. Ma ei tea, miks ma ootasin mingit väga ergast rockiplaati, aga… estraad, mis estraad. Selline soe, sõbralik ja suvine. Kui tantsite pruudiga armunult keksides üle karikakra-aasa ja lindistate seda diktofoniga, siis tõenäoliselt kõlab sealt kuulates pärast Epliku uus plaat. Igatahes on see selline tõsine Olav Ehala tüüpi popiplaat. Kui kellelegi see kirjelduse järgi liiga magus tundub, siis tasub ikka ise kuulata ja siis otsustada. Igatahes ootamatu ja julge idee. Et nüüd onu Eplik (kes on jah, juba piisavalt vana, et onuks nimetada) liiga ülbeks ei läheks, ütlen, et produktsiooni annab parandada. Hmm. Kui ta juhuslikult minu uut plaati kuuleb, tuletagu meelde, et see on just seesama plaat, kus mingis versioonis oli juttu, et ta laulab. Siis kui veel elu nii kiire polnud.

Mauno Meesit "Varjudemaa"

No nii. See kurikuulus Sinine. Aastaid mõtlesin, kes kurat on see Sinine. Teadsin, et Metro Luminalil on aastaid olnud fänn nimega Sinine. Ma ei tea miks, ma ikka aeg-ajalt kuulsin Sinisest. Kuigi isiklikult kuni selle aasta septembrini ei teadnud, kes või mis. Herkki Merila ja Allan Vainola soovitasid mul ka ennast kurssi viia tema tegemistega. No ja nii juhtuski, et olen nüüd tema tegemistega kursis ja kirjutan alla küll. Vähemalt sellele, mis ta praegu teeb ja midagi muud ma kuulnud pole. Minge kindlasti ta kontserte kuulama, sest need kaasavad ultratoredaid muusikuid nagu näiteks Tiit Kikas viiulil. Sinine läheb aina paremaks, nii, et ta ei pruugi enam olla Sinine, vaid võibolla on juba punane , kollane … or Rainbow … Ok, see jutt läks nüüd ebademokraatlikult pikaks.

Jakob Juhkam "hh"

Jällegi üks mees, kes lihtsalt peaks rohkem originaalmussi tegema ja avaldama. Mängin ise koos Jakobi trummari Hans Kurvitsaga, kes ka mulle Jakobi viimase plaadi vinüülil tõi. Mis mulle kohe meeldis seda käes hoides, olid tekstid plaadi ümbrisel. Ma ei tea, kuidas teistele, aga minul oli esimene mõte, et sellel asjal peab olema sisu ja ennäe! Ongi! Kindlasti parim progerock, mis kunagi Eestis tehtud. Tehtud sellise laksuga, et võib isegi meeldida mitte progerocki fännile. Tasub hinnata seda loomingulist hinge, mis seal taga. Nagu ma alati, kuna olen ise stuudiokoll ja produtsent, ütlen, et produtseering oleks saand palju parem olla. Praegu kuidagi jääb natuke demoks kuidagi. Hmm. Aga 10/10 ikkagi. Super pillimehed.

Pedigree "Standard Sundown" (ilmub varsti)

Jah, olen seda materjali kuulnud. Bonnel on mingi idee fix, et tema muusika peab kõlama arhailiselt ja nii nagu tema lemmikud. Klišeelik. Tegelt on asi lihtne – see on väga hästi tehtud juba ammuvarem samuti hästi tehtud muusika. Esitavad seda elus ansambliga, mis kõlab paremini kui Pedigree üldse kunagi kõlanud on, nii et soovitan hoida silmad lahti nii plaadi kui ka kontsertide kohapealt. Produtseering on Magnus Andre, teile kõigile hästi tuntud Talbot ja ta ikka raskemuusika koha pealt Eestis üks osavaim käpp helipilti kruttima. Ärge unustage, et Bonnel on võitleja hing, nagu minulgi, ja kui ta teeb plaadi, siis ta ikka tahab, et see oleks vabšee parim, mis ta siiani teinud on, või üldse.

*****

Lõpetuseks. Kui ma teeksin siin listi muusikast, mis mind enim mõjutanud on, siis oleks seal esikohal J. S. Bach – minu pianistist isa mängis HTK esimest ja teist vihikut lõpmatuseni, aastaid, kõrvaltoas. Teiseks Suzi Quatro – esimene kokkupuude rockiga üldse, 7-aastaselt. Mis mulle veel meeldib? Olen suur krautrock ansambel Peak austaja, praegustest näiteks Lazerhawk läheb hästi peale. Glitch ja synthwave on kuulatavad. BadBadNotGood meeldib. Tagatipuks olen hoopistükis India klassikalise muusika fänn, mida pean kõigele muule täiesti konkurentsitult ülemlikuks. Nii et, kui peaksin koostama listi oma lemmikartistidest, siis oleks need Ram Narayan, Ali Akbar Khan, Hariprasad Chaurasia. Kui kätt südamele panna, siis oleks mu absoluutne tipplist kõik India muusika. Aga vahel ma mõtlen, et milleks see kõik üldse vajalik on ja kuulan üksinda verandal istudes, kuidas koer kaugel külas haugatab ja ütlen endale: „Rainer … see ongi kõik, rohkem ei olegi siin maailmas mitte midagi.”

Veel artikleid