Rada7 esitleb: Ingmar „Zworg” Aasoja (Thou Shell of Death) 7 enim mõjutanud albumit

Kirjutas Ivo Kiviorg
27-03-2015

Foto: Shade Grown Eye Photography
Radaseitsme esitluskontsert Tallinn Music Weeki raames toob ka plaadiesitluse – Thou Shell of Death esitleb jaanuari lõpus Austria plaadifirma Talheim Records poolt välja antud „Cave Hill” EP-d. Ennustame suurt raadioedu, vähemalt formaat lubab. Kahelooline EP sisaldab palu pikkuses 16:00 ja 17:26.

Siinsele lugejale pole bänd ilmselt tundmatu – esimene intervjuu, „Thou Shell Of Death – tunnetuslik black-metal-riitus”, ilmus pea bändi teekonna alguses, hetkel viimane, „Thou Shell of Death – teab, kuidas luua maagilist keskkonda”, alles eelneval aastal. Lisaks mitu eelkuulamist ning täiesti arvestatavalt auväärne viide meie eelmise aasta loetuimas artiklis, „Muusikakriitikud on me lemmikud”, kus tehakse nende peale ka väike tulevase eduloo panus.

Seetõttu oli eriti põnev sundida bändi ninameest Ingmarit panema kirja 7 teda enim mõjutanud albumit. Eks päris lõplikult kellegi peas toimuva lahtimuukimiseks oleks vaja ilmselt hoopis seeriat a’la „Rada7.ee psühholoogiaseansid”, aga parema aimduse, kuidas selle muusikani on jõutud ja kuidas mõte muusikat luues liikuda võis, saab siit kindlasti.

Ingmar seletab alustuseks, et tänapäeval saab kvaliteedistandarditele vastava albumi teha vabalt kodus ning selleks poleks vaja isegi instrumente – piisab vaid virtuaalsest maailmast. „Vajaliku tarkvara ning vähese finantsi olemasolul saab teha kvaliteetset muusikat ning selle ka professionaalselt tiražeerida. Võib isegi panna uhke plaadifirma nime. Lisaks on levinud suhtumine, et “muusika ei ole kunagi valesti tehtud, kuna see on looming”. See vähendab omakorda ämbrisseastumise hirmu ning teeb ka muusikavalikut mitmekesisemaks.”

„Kõik see on küll positiivne, aga tooks välja kaks nüanssi. Esiteks, kuna kvaliteetse saundiga muusikat on palju, siis on piir hea ja halva vahel hägune. Melomaanidel on küll suurem valim, aga tavakuulajani jõuab vähem, kuna vahel pole mingit filtrit. Teiseks on palju sarnast muusikat, mille puhul rohkem tunnustust saab kvaliteetne kui originaalne ja läbimõeldud teos – harjumusi on raskem murda, kui teha midagi, mis sobib nendega.”

„Seetõttu kõik „saundib ühtemoodi”", leiab Ingmar. „Siinkohal on veel huvitav faktor – kes pole varem pildile saanud, aga teeb täpselt sama asja paremini, ei paista enam vanade tegijate seas silma ning vanad tegijad on nö mugavustsoonis. Liigsele standardsaundile on muidugi veel vastupidiseid artiste, kes kasutavad oma laiskuse põhjendusena just tänapäeva liberaalset suhtumist ja "nii ma tahtsingi" argumenti. Viimane aga solgib samuti teise äärmuse pooldajaid. Lõppude lõpuks jääbki vaid kuulaja kõhutunde järgi otsustada, kas nii oligi mõeldud või lihtsalt ei viitsitud rohkem vaeva näha.”

Thou Shell of Deathi puhul on Ingmar aga otsustanud, et miski ei tohi olla põhjuseta. Igal esinemisel ja plaadil peab olema mõte sees. „Esinemiste puhul võib muidugi ette tulla mõni harv „niisama” live, siis selle põhjenduseks on muidugi, et teeme nüüd ühe kontserdi niisama ka. Aga kuna plaat on jääv ja märk, mida bändi küljest kustutada ei saa, siis see peab olema ikka väga läbi mõeldud. Igas plaadis on rohkemat, kui vaid see, et käisime stuudios ja saime hea raha eest parima tulemuse. Paljudele ei pruugi see kuulates üldse kõrva kosta, aga me ise teame sisimas, et seal on miskit rohkemat kui niisama lindistus. Stuudio või lindistamismooduse oleme valinud selle järgi, et ise plaati kuulates tuleb meelde – tehes asju teistmoodi saab ikka tulemuse, millega ise jube rahul.”

Sepulchral Silence oli lindistatud sisse lives ning suudioskäik koos tehnika ülespaneku, mahavõtu ning transpordiga võttis aega ühe päeva. Siinkohal oli omamoodi ettevõtmine hilisem saundi paika keeramine ning tee selle õige tulemuseni sisaldas väga palju eksperimente, mida on meil hea meenutada. Näiteks, kui tavaliselt veidi hiljem leitud viga mängitakse uuesti ühe pilliga sisse, siis meie püüdsime viga hoopis loosse sobitada. "Cave Hill" on aga lindistatud „võimalikult” kiiresti. See tähendab, et salvestasime plaadi nii nagu standardprotseduurid on, aga püüdsime võimalikult väha jupitada ja ignoreerisime pisemaid vigu. Kui ma õigesti mäletan, siis vokaalid said kõik ühe võttega sisse lauldud. Seekordne eksperiment oli meil lindistada kõik instrumendid eraldi. Eksperiment, mis on tänapäeval standard, aga meie jaoks oli miskit uut, eriti see, et tulemus ei tuleks liiga üle lihvitud ja ei langeks detailidesse. Andsime veel omakorda stuudiomeeskonnale vabamad käed heli keeramisel, et eksperimenteerida, kuidas meile nö tänapäevane saund sobib. Ükski meie plaat ei ole selline, et kontserdile tulles vaatab vastu teine bänd. Kõik sisse harjutatud vead esitame ka seal. Võibolla siin jooksebki piir, kui keegi leiab plaadilt kala, mida kontserdil kuulda ei ole, siis ongi see laiskus.”

„Kuigi muusikaliselt otseselt mul inspireerivaid albumeid ei ole, siis kindlasti on palju mõjutajaid, mis mu silmaringi on muutnud seoses võimaluste ning nö „päris muusika” piiride nihutamisega. Ehk piirid, kus saab öelda, et harjutusest või suvalisest katsetusest tuleb kokku lugu, mida ka kuulajaskond aksepteerib muusikana ning samas pole loomingut suunatud ning moonutatud tarbijakultuuri järgi. Toon välja mõned albumid, milles on kas siis midagi väga standardset või vastupidi, midagi, mis tundub nagu oleks valesti, samas mulle on meeldinud. Kui mulle miski meeldis, siis see ei saa ju täiesti valesti olla ja võin sama julgelt ka ise eksperimenteerida. Muidugi ei ole need 7 albumit minu ainukesed lemmikud ning mõjutajad. Olen siin välja toonud vaid käputäie, mida kuulates saab aru mõttest, mille olen selle juures välja toonud.”

Covenant – In Times Before Light
„Sellel albumil on lugudel vast kõige lihtsam ülesehitus. Alates oma esimestest lugudest, mida ma üldse olen kirjutanud ning mõelnud, kas on liiga lihtse matemaatikaga ülesehitus, siis mõtlen sellele plaadile ning kui sellest lihtsam ei ole, siis edasi ei hakka mõtlemagi. Muusika kuulamine ei tohiks olla vaevarikas. Liiga keeruline jõuab raskesti kohale, sams liiga lihtne tüütab ära.”

Astarte – Quod Superius Sicut Inferius
„Seda plaati esimest korda kuulates hakkas kohe kõrva süntesaatori omapära. Tänu sellele on minus tärganud filosoofia, et kui on süntesaator ja digitaalne põhi, siis peab see ka digitaalselt kõlama. Kõik nö koori ning orkestri süntesaatorid, mis püüavad heli järgi teha, kõlavad võltsilt, aga kui toodetud heli on mittenaturaalne ning sellega on loodud uus virtuaalne instrument, siis sobib see väga hästi.”

Darkthrone – Under A Funeral Moon
„Koos Transilvanian Hungeriga on see album vist blackimeeste must listen nimekirjas. Minu arvates on see üks esimesi atmosfäärilise black metali alustalade loojaid ja üks esimesi, kes on lihtsate vahenditega suutnud väga hingematvaid lugusid teha ja seda just läbi helimotiivide. See album on toonud minus esile filosoofia, et helipilt ei ole asi, mida peab keerama võimalikult heaks, vaid erinev helipilt on erinev instrument. Kui ma mängin kitarri asemel basskitarri, siis keegi ei saa mulle öelda, et mu kitarr on häälest ära ja mängib liiga madalalt, kuna tegemist ei ole kitarriga. Nii ka siin. Ühtepidi võib öelda seda vabanduseks, et stuudios käimiseks ei olnud küllalt raha või oskusi, aga teistpidi on seda kõike hästi ära kasutatud kindla visiooniga.”

Walknut – Graveforest and Their Shadows
„Kindlalt üks esimesi ansambleid, mis tõi mind atmosfäärilise black metalini. Esimestel minutitel tekkis „ohhoo” efekt, et vanakooli põrandaaluse Darkthrone’i heli saab ka tänapäevases võtmes hea kvaliteediga ära kasutada. Darkthonre’ile omapärane heli oli saavutatud suurelt heli mustusele ja mürale, Walknut on selle idee üle võtnud ning seda motiivi “puhtalt” kasutanud ehk see mürane saund on puhtalt saavutatud.”

Mortiis – Stargate
„Väga suur mõjutus saundi ning lugude ülesehitusele mõeldes. Oskuslikult on kasutatud ära ideed, et vokaal ei ole mitte sõnade edasikandja, vaid kui instrument. Esile on see toonud minus selle, et ühtegi saundi, mis ma otsin, ei tohi võtta mõttega, et „kitarri heli ei tule välja”, „kaja sees ei saa sõnadest aru” või „basstrumm teeb niimodi ju ainult müdinat”. Ehk kõik heli saab olla selline, nagu sa seda keerata tahad, miski ei tohi kõlada nii nagu ta kõlab ainult selle pärast, et „nii ju tehakse”.”

Mare – Throne of the Thirteenth Witch
„Jällegi, kuna mulle endale meeldib TSoD’i juures suht palju vokaaliga eksperimenteerida, siis sellel plaadil tõstaks esile vokaalikasutuse. Tegemist on kül black metaliga ning tänapäeval ka põrandaaluse skene esinumbriga, aga kui vokaali kallal hakata norima, siis on see ju „liiga puhas”. Ehk nad on suutnud muusikasse söövitada puhtad black metal motiivid ning seejuures väga palju varjatult piiridest välja minna.”

Manatark – Viimanegi Veri
„Ma ei saa seda listi lõpetada ühegi Eesti albumita. Ma kardan siinkohal liiga palju öelda, kuna kindlasti tuleb kohe seljatagant mõtteid “ta on nii valesti asjast aru saanud”, aga asi mis mul selle albumi juures meeldib on see, et vastupidiselt mu enda muusikale on see detaile ning ootamatuid hetki täis, mis samas on monteeritud kokku üheks terviklikuks, kuid kõik, mis sa kuuled on ikkagi üldpilt ning detailidel eraldi poleks nii suurt väärtust, samas ilma nendeta ei oleks see teps mitte sama.”

Thou Shell of Death esineb 27. märtsil Tallinn Music Weeki Rada7.ee esitluskontseril, klubis Sinilind, täpselt südaööl.

Veel artikleid