Rada7 esitleb: Homies feat. Maria Faust, sobivalt veider bänd

Kirjutas Ester Faiman
26-03-2015

Taani hinnatud trio nimega Homies, mis koondab kolme muusikut – Ned Ferm, Jeppe Skovbakke, Rune Kielsgaard – haarab aegajalt oma seltskonda ka külalismuusikuid. Seekord on nad kampa võtnud mitmel pool auhinnatud ja tunnustatud Eesti saksofonisti Maria Fausti. Ning just Maria räägib seekord oma tegemistest, koostööst Homiesega ja kana Tipast. Näha saab neid aga juba homme, 27. märtsil, klubis Sinilind, Rada7.ee TMW esitluskontserdil.

HomiesHomies
Elad ja tegutsed juba mõnda aega Taanis. Kuidas sa sinna sattusid ja miks sinna püsima jäänud oled? Oled öelnud: „Juhtus nii, et oma karjääri olen sättinud pigem Eestist välja, kuid see ega teine ei tee mind grammigi vähem eestlaseks.” Kas see on pigem võimaluse korral paratamatus, kui tahad oma muusikaga võimalikult laialdast tähelepanu saavutada?

Jah. Sel on nii ambitsioonilised kui ka puht-praktilised põhjused. Kopenhaagen on väga armas linn, kust mitte ükski sõber ei jää väga kaugele.

Milline on Taani muusikaelu ja muusiku elu võrreldes Eestiga? Oled öelnud: “Taani muusikas on kõik väga hierarhiline, väga ei pääse sinna ligi, naismuusikuid seal ka väga ei ole. Nii, et naine ja sisserännanud mugavuspagulane – väga kerge see ei olnud!” Kommenteeri seda naise ja mugavuspagulase seisundit ka natuke täpsemalt palun.

Sisserännanul on alati raskem oma eesmärkideni jõuda. Kõik võtab aega olenemata, mis soost sa oled. Ma ei ütleks, et Eesti jääb oma haridus ja rahastus võimalustega väga palju Taanist maha. Siin on märksa suurem konkurents, inimesi on lihtsalt rohkem, seega rahastamine tundub ka siin ebapiisav. Kahjuks ei ole Taani kultuurielul hetkel nö kuldaeg. Pigem liiguvad asjad ikka sinnapoole, et kunsti toetakse aina vähem ja vähem. Maksuamet on teinud vabakutseliste elu pea võimatuks. Sinna lisanduvad ka kunstnike endi vahelised hõõrumised. Ma arvan, et Eestis on võibolla hetkel juba parem omi asju ajada. Erinevus on selles, et tee mis tahad, Eesti jääb Euroopa nurka ja areneva kunstnikuna ma pean ennast kuhugi melu keskele parkima. Kuskile, kus voolab. Lõppkokkuvõttes ei ole asi kunagi vaid rahas. Naiste teemasse ma isegi seekord ei laskuks. See on pikk ja tüütu. Seal on ajalooline taak, mis ikka korralikult lohiseb.

Sa said just eelmise aasta lõpus kaks Taani muusikaauhinda? Kui kaalukad need on ja kuidas need on sind edasi aidanud? Kas see on leevendanud ka seda „naine ja mugavuspagulane” aspekti?

Need on kindlasti väga olulised auhinnad. Minusugused saavad tavaliselt “uustulnuka” auhinna. Ja tõepoolest, naistele pole seal kohta, peale “Aasta vokalisti” kategooria ja ega neid polegi väga. Kokku antakse vaid 5 auhinda, võita neist 2 olulisemat on suur asi. Žürii on rahvusvaheline, nii et ma valetaks kui ütleks, et see poleks aidanud mul edasi rühkida. Samas see pole minu igapäeva rutiini palju muutnud. Natuke tihedam on ja aega lebotada on vähevõitu. Õnneks või õnnetuseks on inimestel ja ka muusika monkey businessil lühike mälu. Varsti on vast rahulikum.

Su viimase, ohtralt kiitust pälvinud, plaadi nimi on „Maria Faust Sacrum Facere” (ohvrit pühitsema – on vist tõlge umbes?), millel olevad lood on naisenimelised ja mille lõpetab pala nimega „Itk”. Palun räägi selle plaadi tausta lahti.

Tõlge peaks olema “inimohverdus”. Lühidalt on raske rääkida, sest plaadi valmimine oli pikk protsess. Mitte, et kirjutamine ise aega võttis. See tuli paari nädalaga, aga… Püüdsin olla valge leht enne materjali kirjutamist. Tegin umbes poole aastase pausi ja ei kuulanud muusikat. Püüdsin unustada õpitut ja meenutada seda, mis oli minuga enne kooli. Ma tegin päris pikka aega eeltööd. Uurisin vanu legende ja laule. Ega ma päris alguses ei teadnudki, kuhu ma oma otsingutega jõuan. Jõudsin Eesti naiseni ja tema rollini külaühiskonnas enne abielu. Seal on palju igasuguseid teemasid, näiteks surma teema. See viimane huvitab mind väga ning minu järgmine plaat tuleb juba otsesema seosega. Üldiselt on nii, et kui muusika on kirjutatud ja seda hakatakse esitama, siis ma lasen ta vabaks. Hakkab oma elu elama. Igal kuulajal tekib materjaliga loodetavasti oma seos.
Maria FaustMaria FaustFoto: Kaupo Kikkas
Kasutasid rahva- ja regilaulu elemente ning neile omaseid kordusmotiive – mingist plaadiarvustusest jäi ka meelde, et seda heideti ette kui liiga kulunud ja leierdatud võtet. Mis sa ise arvad, kas sa suutsid pärimusmuusika motiive piisavalt oma isikliku nurga alt avada? Ja kas see on äkki just see moment, kus kõige ehedamalt tuleb välja see, et sa tegelikult elad teises kultuuriruumis, kus Eesti regilaul ei ole “kulunud võte”?

Teadsin kohe alguses, et võtan teha midagi, mis võib väga kergesti muutuda imalaks ja maitsetuks. Igasugune folgi ristamine mingi muu stiiliga on kergelt libe pinnas. Ma ise näiteks ei kannata väga sellist tantsumuusika ja folgi segu. See on selline suht ebadünaamiline vorst. Eesti regilaulu ja jazzi sünteesid pole minu arvates kah enamasti eriti õnnestunud. Kuidagi see major akordide ja altereerituse lisamine puhaste akordide asemel mõjub liigpüüdlikult. Ma lähtun sellest, et lihtsuses peitub võlu ja paus on muusika. Muusika kaotab kohe oma maagia, kui masseeritakse oma ego.
Aga plaadi juurde tagasi. Seal on kaks laulu, kus olen kasutanud otseselt regilaulu. Võtsin regilaulu enda tõlgendada, sest mulle tundus, et ma olen teemast piisavalt kauge. Olen üles kasvanud Kuressaares, minu vanemad ei ole eestlased, seega mulle tundus, et minu filtreeritud ja sünteesitud regilaul kõlab teistmoodi. Tegelikult mind üllatab, et plaadis pannakse tähele vaid regilaulu, kuigi seal leidub vähemalt sama palju vene õigeusu teemat.

Kui su plaat Rada7-s eelkuulatav oli, siis kirjutas Villu Tamme selle kommentaariumis mu meelest väga tabava kokkuvõtte: „Sõna "kannel" ja kuidagi barokselt ülesrivistatud liiga puhtad akordid kippusid alguses tekitama eelarvamust, et tegemist pretensioonika totrusega, aga läbikuulanult kahetsen, et mul ei ole kolmandat kätt, mille pöialt püsti tõsta. Albumitäis ehtsat matuserongkäiku – ent ei hakanud tüütu ega kurb, vaid hoopis mõnus.”
Mulle tundub, et see iseloomustab väga hästi seda tunnet, millega jazzikauge inimene su muusikale läheneb ja miks see lõpptulemusena ikkagi positiivse hinnangu saab – sul on õnnestunud osavalt murda ka nende muusikasõprade teadvusse, kes jazzist muidu igaks juhuks mööda hiilivad. Kuidas sa ise seda kommenteerid ja mis sa ise sellest arvad, kui sa oma edaspidise loominguga ennast mingilt täiesti harjumatult lavalt leiaks?

Mulle on suur au kui minu muusikat kuulatakse. See ei olegi nii iseenesest mõistetav asi. Kindlasti ei saa ma lubada, et ma jään mingi konkreetse žanri juurde. Ma olen selleks liiga püsimatu ja uudishimulik. See on ses mõttes tüütu, et ma ei saa kunagi endale seda “oma publikut”, keda teenida. Ma ei saa lubada iga kord sulneid noote. “Sacrum Facere” on meloodiline ja rahulik, kuid see jääb ilmselt minu loomingus erandiks.
Mida ma saan publikule lubada, on see, et minu muusika jääb alati piiride peale kõndima ja ei jäta loodetavasti emotsionaalselt külmaks. See on ehe cross-over. Minu orkestraalne muusika liigitub hetkel veel jazzi alla, kuid ülejäänud on juba ammu väljunud sellest žanrist. Ma ei tea, mis see on. See on mingi keel, mida ma valdan.

Tegelikult on Rada7.ee esitluskontserdiga ots juba lahti tehtud – seal laval on enne ja peale teid kõike indiepopist kuni black metalini. Kas see tekitab pigem elevust või ebakindlust?

Elevust ikka. Sellest tuleb vahva kontsert, mis sobibki indiepopi ja black metali vahele.

Sinilinnus astud sa üles kollektiiviga nimega Homies, mis ühendab kolme muusikut – Ned Ferm, Jeppe Skovbakke, Rune Kielsgaard – kes on su ajutiselt kampa võtnud. Räägi neist lähemalt, mainisid, et sa oled nende kõrval väike kala. Mille poolest?

Need inimesed olnud muusikabisnesis sees palju varem kui mina. Nad alustasid oma karjääri palju varem ja on jõudnud ka palju rohkem. Rune ja Jeppe ja Ned on tuntud nii pop/rock muusikutena kui ka jazzmuusikutena. Nii stuudiomuusikutena kui ka produtsentidena. Nad on vanad kalad. Homies on väga veider bänd ja oli üks mu lemmikutest juba siis, kui ma Taani alles kolisin. Ma ei ole nendega varem koostööd teinud, kuid usun, et me sobime hästi. Homies feat. Maria Faust on selle suve jazzfestivalide projekt. TMW on esimene kontsert selles seerias.
HomiesHomies
Sa mainisid midagi selle kohta, et kasutad Sinilinnus ohtralt elektroonikat. Kõlab intrigeerivalt, räägi sellest lähemalt.

Las see jääb üllatuseks. Mainin vaid, et kasutan pedaale ja loope. Muide. See on ka üks asi, mida peetakse libedaks pinnaseks, kui saksofonist hakkab kasutama lisavidinaid. Võtan teadlikult selle riski. Selles peitub omamoodi huumor.

Maria Faust Group, Pistol nr. 9, Maria Faust Jazz Catastrophe, Maria Faust Sacrum Facere – lisaks sa mängid ja oled mänginud ajutiselt paljudes erinevates koosseisudes… Ning et kõik põhjalikult segane oleks, võib sind Tallinn Music Weeki raames näha laval ka teise kollektiiviga – Rune Funch’s Picture Music, kus on ka Ned Ferm?

Mind tüütavad asjad kiiresti. Vajan vaheldust ja ka võimalust end nii hästi kui võimalik rakendada. Mulle meeldib teha nii tõsiseid pikaajalisi kui ka tõsiseid ühekordseid projekte, mis ei pruugi kuhugi viia. Juurviljade võimendamine, rulluiskudel saksofonistid, kontserdid klahvidele – need on minu viimased projektid. Niimoodi ei hakka igav ja ma ei tunne, et ma end kordaksin. Minu jaoks on see tasakaal ja vabadus.
Rune Funch’i muusika on üsna kaugel minu igapäevasest tegevusest. See on puhas kitarrejazz, kus ma olen klarnetistist sideman. Klarneti mängimine on raske töö. Seda pilli juba õllesena ei mängi.

Sul on ka plaadifirma – Barefoot Records, mille alt oled välja andnud oma plaadid. Milleks plaadifirma omamine kasulik on?

See plaadifirma toimib nagu loominguline maja, kus elab palju toredaid inimesi. Koos asju ajada on mõistlikum ja sulle jääb sinu loominguline vabadus.

Mis värk sul kanadega on?

Mul oli 12-aastasena lemmikloom – kana Tipa. Ostsin ta kolhooside kinnipanemise aegu 25 rubla eest ühe õnnetu habemiku käest, kes oli rääbakoti lotoga võitnud. Algul oli kana päris niru, aga üsna pea kasvas temast tore ülbe tegelane, kes ei kohkunud ära millegi eest. Mulle tundus vahel, et ta arvas, et ta on mu ema. Käis järgi ja tänitas, noppis kärbseid mu riietelt ja oli üldse selline valvas mutt a´la “Maari, pane karupüksid jalga!” või “Võta nüüd leiba ka, siis kasvad”. Ma olin vaimustusest sellest friigist. See tunne oli meil vastastikune.

Homies feat. Maria Faust esineb 27. märtsil Tallinn Music Weeki Rada7.ee esitluskontseril, klubis Sinilind, kell 21.00.

Info bändi kohta:
https://soundcloud.com/homiescopenhagen
https://www.facebook.com/homiescopenhagen
https://homiescopenhagen.wordpress.com

https://www.facebook.com/faustmaria
https://soundcloud.com/search?q=maria faust

Veel artikleid