Palju õnne, Pink Floyd

Kirjutas priidik
26-01-2007

Vähe on neid klassikalisi rokkalbumeid, millest siiani kiirgub sulaselget ja ilmeksimatut ägedust. Pink Floydi 1967. aasta debüüt-LP “The Piper At the Gates of Dawn” väärib seda epiteeti vist küll täielikult. Stoner-rokki gruuvides rühkivad rifid, kiired trummibreigid vaheldumisi transiliku ürgtagumisega – PFi mantlipärijaks on tänapäeval kuulutatud kahtlemata Ameerika ansambel Tool.

PAGOD on PFi edaspidistest, esialgse juhtfiguuri Syd Barretti (RIP) eluaegsele LSD-tripile siirdumisele järgnevatest albumitest sama kaugel kui Maa Marsist. Esimesed jäljed säravad haldjamuusikat viljelevates gruppides, nagu näiteks Cocteau Twins. Ka algusaegade Pink Floydi üks ehk rõõmsamaid lugusid “Matilda Mother” oleks justkui loodud hommikustelt õitelt joodud kastetilkadest eralduvas valguses. Ja palumas ei kedagi muud, kui Emakest Maad.

“Wandering and dreaming / The words had different meaning.” Silmade avanemise ja retkelolemise temaatika läbib laulutekste punase (valgete täppidega) niidina. Sealjuures ei ole Pink Floyd hipibänd. Head tahtmist abiks võttes võib nende muusikast leida isegi protogootilikke maneere. Happelugu “Flaming” leegitseb imekaunilt – ent see on sünguse esteetika. Tulevad viited “Sõrmuste isanda” maailmale… Loo teises pooles instrumentaalne üllatus.

Järgnevalt hakkab asi meenutama Mr Bungle’i hullumeelsemaid joonetõmbeid. “Pow R. Toc H.” rõõmustab meid senikuulmatu vabadusega. “Interstellar Overdrive” – kas see oli see lugu, mida Voivod (RIP Piggy) võib enda MTV-hitiks pidada? Ulmeline nimi lõhnab küll selle järele, nagu ka eelmises loos kasutatud lähenemine. Jah, Kanada space-thrash kastmesse see rohutirtsuooper passiks küll. Vahepealsed ambient-kõlad “tuletavad meelde” Young Godsi coming down-ärklemisi. Jah, see on proge.

Järgnevalt jälle hüppab üks väike kääbik nurga tagant välja. Lugu pealkirjaga “Gnome”. Äsja 60 saanud David Bowie (palju õnne!) karjääri alguse peaaegu-hitt “Laughing Gnome” on esimene asi, mis meenub. Seekord kääbus küll ise ei laula. Lapsena kuulates sööbis see pealkiri eredaimalt mällu.

“Chapter 24.” “A movement is accomplished in six stages / And the seventh brings return“. Võimalik, et mu lemmiklugu sellelt kollektiivilt. Nostradamuse ennustused valatud 3:42 kestvasse palasse. Selline muusika ei ole aastatega mikrosekunditki vananenud. “Scarecrow”. Esimene kahest plaadiotste kokkutõmbajast, esmapilgul naiivsena mõjuvast olustikuvaatlusest. Ent selle siirus võlub kahtlemata.

“Bike”. Finaalis hüppab väike elavaloomuline Pinky ratta selga. Järgnev sõit on … kirjeldamatu. Ootamatult hakkavad muusikapalaga kaasa laulma loodus, tehased ja möödasõitvad autod. Akna tagant hakkab kostma kõuekõminat. Helivärvide vaheldumine ja stereoefektid (NB! Selle plaadi üks produktsioonilisi hailaite). Ja loomahääled! Helilinti manipuleeritakse loomahäältega, ennustades nii tulevase, iseenesest hoopis teistsugust PFi üht plaati “Animals” kui ka hiljuti Eestiski käinud kaasaegse imepopp rühma Animal Collective sündi.

Jah, siin on seda kõike … ja on olnud juba 40 aastat. Nii palju täitub tänavu selle albumi ilmumisest.

Veel artikleid