Nädala muusikapai nr 110

Värske koostööna Tallinna Loomaaiaga on fotol seekord jääkarupoiss Aron rahvusvahelisel jääkarupäeval (27.02). Jääkaru armsa välimuse taga on peidus polaaralade karmide tingimustega kohastunud tippkiskja, kes võib toiduotsingutel puhkamata ujuda üle 100 kilomeetri. Kliima soojenemise, toidubaasi muutumise ja arktiliste jääväljade sulamise tõttu on jääkarud sattunud raskesse olukorda. Arktika mandrijää kiire kahanemise jätkudes võib käesoleva sajandi keskpaigaks kaduda 2/3 jääkarude populatsioonist.Värske koostööna Tallinna Loomaaiaga on fotol seekord jääkarupoiss Aron rahvusvahelisel jääkarupäeval (27.02). Jääkaru armsa välimuse taga on peidus polaaralade karmide tingimustega kohastunud tippkiskja, kes võib toiduotsingutel puhkamata ujuda üle 100 kilomeetri. Kliima soojenemise, toidubaasi muutumise ja arktiliste jääväljade sulamise tõttu on jääkarud sattunud raskesse olukorda. Arktika mandrijää kiire kahanemise jätkudes võib käesoleva sajandi keskpaigaks kaduda 2/3 jääkarude populatsioonist.Foto: Inari Leiman, Tallinna Loomaaed
Muusikapai on radaseitsme iganädalane ports muusikasoovitusi, kus toome välja viimasel ajal kõrvu jäänud põnevaima kraami. Seejuures võib pai olla ka vastukarva – värskete lemmikute hulgas võib olla ka midagi uskumatult halba või muljetavaldavalt masendavat.

Rustin Man – „Judgement Train”

Ester: Mul oli siin nädala alguses üks nutune päev. Ma seda taset ei ole veel saavutanud, et meie hulgast lahkunud kuulsusi taga nutta, aga asi selles, et Talk Talk on mind alati ülimalt melanhoolseks muutnud. Ja no kui see pagana „Such A Shame” pihta hakkab, siis on tingitud refleksina pisaratevool garanteeritud. Õnneks suutsin enne väiksemat sorti pisarajõe tekkimist (mis loom see oli, kellel oli tegemist, et Alice’i pisaratest välja ujuda? Hiir?) avastada, et Talk Talki kunagine bassimees on kuu aega tagasi uue plaadi „Drift Code” välja andnud ja läksin enne suuremate kahjustuste tekkimist selle kuulamise peale üle. Õnneks oli Paul Webb aka Rustin Man seekord loobunud Beth Gibbonsi selja taha pugemisest ja ka vokaalosa enda kanda võtnud – natuke bluusi, inglise folki, bowielikkust ja sorts Johnny Cashilikku värisevat vana mehe häält muudab plaadi palju terviklikumaks ja mõistetavamaks.

Kerli – "Where The Dark Things Are"

Ivo: Uuest muusikast kuulasin sel nädalal peamiselt värsket Rotting Christi albumit ja pean ütlema, et see täitsa okeika, kontrollige üle, bänd ju taas sügisel Tallinnas ka ja puha. Aga kuna ma juba sealt midagi soovitasin äsja, siis läksin spetsiaalselt otsingutele, et leida midagi värsket ja põnevat. Pean ütlema, et esimene valik oli omamoodi kunstiteos – siit lingi alt leiate pala ka üles ja ütlen kohe ära, et kuigi me poliitikat pigem väldime, siis olgem ausad, see on päris naljakas. Aga siis viskas feedi Kerli ja selgus, et tal on aasta alguses uus plaat nimega "Shadow Works" ilmunud, mis vähemalt minust on seni täiesti mööda jooksnud. Veel põhjalikumalt kuulamata jäi esimesena kõrva just see soovitatud pala ning seal olev krabisev biit. Ma usun, et väärib põhjalikumat kuulamist küll.

Mega Drive – "Zero Shift"

Kirill: Ilma igasuguse hoiatuseta – just nii on saladuslik Mega Drive avaldanud oma paar viimast albumit, sealhulgas just värskelt ilmunud "Encoder". Muusika enda maneer läheb sellega kokku, helipilt on ohtlik ja räpane. Soovitatav "Zero Shift" on selgelt Mega Drive’i käekiri, EP introna ideaalne. Just siis kui arvad, et see lugu jääbki kurjakuulutavaks lööb järgmine osa su pikali ja tirib jalgupidi endaga kaasa. Kaks pala sellelt EP’lt on juba eelnevalt muusikapaides ära mainitud. EP ise saab kuulata ja 3 taalaga soetada Mega Drive’i Bandcampi profiilist.

Ann Orphan- "Du kommer Aldrig Nära Igen"

Marko: Üks mõnusalt sünge leid, värske duo, mille liikmetel eksperimentaalmuusikaringkondades rajad juba sisse sõtkutud. Konkreetne pala oleks nagu segu the Cure’i "Faith" albumist ja Einzürzende Neubauteni loost "Armenia". Mulle meeldis kogu plaat ja sain just teada, et minu koopia ootab BiiT plaadipoes.

The Young Gods – "Tear up the red sky"

MC STan B: The Young Gods on minu jaoks üks nendest bändidest, kelle olemasolu ma aegajalt unustan, kuniks neil jälle uus album tuleb, mis meeldivalt üllatab. Olgugi, et ma pole nende uut "DATA MIRAGE TANGRAM" albumit läbi jõudnud kuulata, siis "Tear up the red sky" on väga hea näide, mida albumilt oodata.

Fatamorgana – "El Desvanecer del Futuro"

Rene: üks leidlikumaid mooduseid enda jaoks millegi tähendusrikkaks häkkimiseks on kiire väljapraakimine, millele järgneb mõne aja pärast ümbermõtlemine ja siis tuleb mälukildude põhjal tuletada, mis see nüüd kõrvale heidetud sai. Kogu otsimisele kulutatud aeg kasvatab isiklikku sidet, mis on teinekord oluline argument. Kui inimene teab, mida ta leida soovib, ei saa see olla midagi väärtusetut, kui see just sisemine jumalanna või midagi taolist ei ole. Nii läks selle bändiga, mis käis kiirelt radarilt läbi, diagonaalis tarvitamise järel suurt ei pakkunud, isegi nimi ei jäänud meelde aga paar päeva hiljem ikkagi kuskilt muudkui kumas lingitud loo refrään taustaks ja ei lasknud enam lahti. Oli tükk tegu seda bändi uuesti üles leida, sest suurt muud meeles ei olnud kui päritoluriik ja et tegemist on duoga. Kuna google kipub minimal wave asemele kangesti minimal wage pakkuma, sai möödaminnes ka Hispaania miinimumpalga olukorraga tutvutud. Lõpuks õnnestus ikkagi tuvastada ja jäägu see õppetunniks, et tuleb rohkem asju kirja panna.

Michael Rother – "Katzenmusik 2"

Sander Varusk: Rõõmuuudiseid kõigile krautrocki ja just eriti Neu! fännidele, sest eelmisel reedel ilmus boks Michael Rotheri soolomaterjalist. Rother on üks – see meloodilisem – pool Neu!’st ja oli ka kolmandik Harmoniast, kuid kahjuks on tema pea sama imeline soolotöö jäänud suurema tähelepanuta, kuigi omal ajal tõid need albumid kodumaal talle seni suurima edu. Esimesed neli sooloalbumit + uuemaid raskesti kättesaadavaid projekte, nii CD kui vinüüli boksi kujul (viimane muidugi väga kallis). Mis oleks sobivaim pala muusikapaiks jagada, kui tema kolmas sooloalbum Katzenmusik, mis on kontsept-teos kassidest, või kassidele.


"Square on alternatiivse rocki bänd, mis sai alguse täpselt 25 aastat tagasi. Tol ajal tuli kuulsus punkrock skenes, hilisem periood ilmselt kannab nimetust "alternatiiv". Täna ei oskagi panna ilmselt alamkategooriat, kas on see klassikaline rock või alternatiiv, eks kuulaja otsustada see pigem jäädagu. Nüüd, 25 aastat hiljem, ilmub meil esimene album "Vaibub kaja". Täiesti uus materjal, täiesti uus touch. Eelkuulata saab albumit rada7.ee-s juba tuleval neljapäeval. Live saab kuulama tulla 22.03 Pärnu, Kultuuriklubi Tempel, 23.03 Tallinn, U3, 13.04 Tartu, Rock & Roll," juhatavad bändimehed selle nädala külalissoovitused sisse.

Disturbed – "Are you ready"

Rutmar (bassimees): Jõuline lugu, mis annab koos muusika ja vokaaliga väga hästi kogu sõnumi. Eks Tallinna kontserdil kuuleb, kuidas see kõik live`s kõlab.

Kuradi Saar – "Valel on kaunid jalad"

Norman (trumm): Lakooniline arvustus – hea lihtne lugu, hea sõnumiga. Trummarile, kes on harjunud mängima raske käe ja jalaga, meeldiv sürpriis, et rütmi on võimalik teha ka ainult jäsemetega ja minimaalse rauaga.

Elina Born – "Tagasi me"

Indrek (Kitarr): Tahtsin algul panna soovituseks Trad Attacki "Lell´o", selle maheda delay ja koolipõlve meenutava (Darudeliku) tümpsu pärast. Aga ei pannud, panin Elina! Ma huvi pärast kuulasin Elina varasemat kraami ja no sellist seksikust seal ei ole kui selles loos. Pole rock ega punk, aga miski ses loos on, mis lummab. Elina on suutnud teha midagi, mida paljud artistid suudavad teha ainult koos videoga. Valge heteromehelik kommentaar – See hääl (mitte Reketi oma) on visualiseeritav, punkt.

Metro Luminal – "Ma armastan talve"

Mait (Verbaal ja kitarr): Lugu, mis mulle värskemast Eesti muusikast väga meeldib on "Ma armastan talve" Metro Luminalilt. Selle pala meloodia pooles on midagi ääretult lihtsat. Nii ka soundiga. Eriti jään peale kuulamist paariks tunniks ümisema fraasi "olen jää ja jään", mida Robert loo lõpupoole kõrgetel nootidel taustaks laulab.

Veel artikleid