Michael Moore ei ole enam tundmatu nimi. Ammugi mitte. Võiks isegi öelda, et täiesti household name. Esimest korda kuulsin temast kohe pärast 2003. aasta Oscarijagamisi, seoses tema nominatsiooni ja võiduga parima dokumentaalfilmi „Bowling for Columbine“ eest. (Tegelikult veel varem, kui ta tegi Rage Against the Machine’i „Sleep now in the fire’ile“ video, millega väidetavalt häiriti New Yorgi börsi tööd). Sel ajal olin 15aastane ja siis mõjus see film vägagi võimsalt. Probleemid olid esindatud veenvalt, Michaeli figureerimine kaamera ees tegi temast kui märtri ning Marilyn Mansoniga tehtud intervjuu oli justkui kirsiks tordil, näitamaks et rokkstaarid polegi pinnapealsed joodikud ja narkomaanid. Järgnes „Fahrenheit 9/11“ 2004. aastal. Iraagi sõda oli USA suurimaid valupunkte ja väga paljud nimekad riigijuhid, näitlejad, bändiliikmed võtsid tuliselt sõna selle vastu. Michael Moore valis väga õige hetke filmi väljastamiseks. Ta teadis, et meelitab sellega kohale G.W.Bushi vastased, kes lisaks sõjale olid ikka pettunud nii 2000. aasta valimistes kui ka ülejäänud riikide kodanikud, kes tulihingeliselt protesteerisid selle arusaamatu sõja poolt. Seisvad ovatsioonid, 21 miljonit dollarit tulu avanädalal ja Cannesi Kuldne Palmioks — need olid märksõnad, mis kirjeldasid tema rohkesti kriitikat pälvinud üllitist. Jällegi noogutasin kaasa ja mõtlesin, et Michael Moore ikkagi oskab häid ja haaravaid filme teha. Umbes sellel ajal (kui mitte varem) hakkasid tekkima ka anti-Michael Moore’i koduleheküljed ja artiklid. „Kitsarinnalised Bushi-toetajad,“ mõtlesin sinisilmselt, kuid ajapikku hakkasin isegi enda seisukohti Michael Moore’i kohta ümber hindama. Mullu ilmus „Sicko“, mis kritiseeris USA tervishoiupoliitikat ja ravikindlustusfirmasid ning jällegi oli Moore’ist saanud robinhoodilik kangelane, kes seisab vaeste ja rõhutute eest.

Mis teeb aga Moore’ist nii populaarse dokumentalisti? Eelkõige on see oskus viidata mõnele tulisele ühiskonna valupunktile — Ameerika relvaseadused, Iraagi sõda, korporatsioonide võim. Samuti on rahval lihtne temaga samastuda, sest ta tundub kui lihtne kolkaküla poiss, kellel on üllad eesmärgid. Kahjuks ei analüüsi valdav enamik publikust Moore’i teoseid pärast nende nägemist üldse, olgu põhjuseks harimatus, ignorantsus, igapäevaelu tähtsamaks pidamine või mõni muu tegur. Mõelgem, kas pole need teemad, mida Moore on kajastanud, nii ilmselged? Ameerikas käivad pidevalt vaidlused relvaseaduste üle — ära sa märgi. Iraagi sõda oli ebaõiglane — thank you, Captain Obvious. USA meditsiinisüsteem on mäda — ameeriklane noogutas selle peale juba aastaid enne. Sarnaseid teoseid tuli veel, millest esimesena meenub „Super Size Me“. Ainult McDonaldsi toidu söömine ilma trennita teeb sind paksuks — tohoh, poleks uskunudki. Siiski, kõik pole kuld, mis hiilgab või mida Moore enda teostes väidab ja sellele „Manufacturing Dissent“ keskendubki.

Filmi läbivaks ideeks on Rick Caine’i ja Debbie Melnyki soov saada Mooreilt intervjuu. Ilmneb peagi, et Moore põikleb sellest, andes ebamääraseid vabandusi nagu „Mul on palju tööd“, „Ehk kunagi tulevikus“, „Võtke mu esindajatega ühendust“ jne. Moore justkui kardab, et keegi annab tema mainele tugeva löögi ning ta ei suuda oma põhimõtteid ega öeldut enam kaitsta. Seda aga põhjendatult. Lisaks intervjuu saamisele näidatakse, kuidas Moore muudab enda öeldud fraase, mängides rahva küllaltki lühikesele mälule, ning räägitakse erinevate inimestega, kes kunagi Moore’iga koos töötanud või tema filmides osalenud. Põhiline, milles Moore’i kritiseeritakse, et ta manipuleerib inimestega ja juhtumite kronoloogiaga, et muuta film emotsionaalsemaks, näidata „pahasid“ võimalikult halvas valguses, samas ise tundudes sümpaatsena. Temalt on küsitud, kas ta ei pea seda valeks, millele ta vastas: „Juba filmi monteerimine on sellega manipuleerimine.“ See võte läbib pea tervet tema loomingut. Samas, ei usu, et Moore esimene on. Tuletagem meelde: pärast „Jonathan Austraaliast“ ilmumist rääkisid külaelanikud, kuidas neid sunniti jooma, et pilt võikam tunduks. Samuti võib analoogse juhtumi tuua 1980ndate aastate USAst, kui lobirühma „Mothers Against Drunk Driving“ töö tulemusena karmistati joobes juhtimise eest antavaid karistusi ja tõsteti alkoholi ostmisele ja tarbimisele vanusepiiri 18-lt 21-le, sest kumb mõjub rahva südametunnistusele paremini, kas oma arvamust avaldav poliitik või pisaraid valav ema, kes kaotas liiklusõnnetuses ainsa poja.

Ka teiste väljaannetega tehtud intervjuudes mõjub Moore lapsikuna. Kuidas teistmoodi nimetada käitumist, kui intervjueerija kommenteeris, et tema filmi „Canadian Bacon“ on nimetatud halvasti monteerituks, üldsegi mittenaljakaks, siis Moore küsib: „Kas tõesti? On sul nende inimeste nimekiri?“ Ta on väitnud korduvalt, et ta ei salli dokfilmide tegemist ja vihkab kaamera ees olemist. Inimest tundmata ei taju kohe ära, kas seda on öeldud sarkasmiga või mitte, kuid ometi käitub Moore tihti kahepalgelisena. Alati on temale liiga tehtud, tema ei jää kunagi süüdi. Selline käitumine oli tal veres isegi enne filmikarjääri alustamist, täpsemalt kui ta toimetas ajakirja Mother Jones ja tal tekkisid vastuolud peatoimetajaga, mis viis Mother Jonesi kohtusse kaebamiseni. Põhjuseks lahkarvamused ühe artikli avaldamise üle. Tagantjärele tema filme analüüsides, mida ka „Manufacturing Dissentis“ mainitakse, tooksin välja Moore’i suurima puuduse: ta oskab küll esitada probleemi, kuid ta jätab selle ühekülgseks, uurimata vastaspoole seisukohti ja arvamusi, samas välja pakkumata ka lahendusi või võimalusi olukorra paremaks muutmiseks.

Michael Moore’iga tekibki eelkõige eetiline dilemma. Kumb on tähtsam: kas mingis ühiskonnasfääris valitsevale korralagedusele viitamine, mis paneb inimesi kuulatama ja äkki kedagi ka liigutama, midagi ette võtma või 100% tõe esitamisele filmis, et järgida kõiki hea ajakirjanduse tavasid? See jäägu igaühe enda otsustada. Moore on öelnud, et teda loobitakse sopaga, kuna ei taheta kuulda vastuargumente, kuid ta ei taha tunnistada, et ta on samasugune. Öeldakse, et armastuses ja sõjas on kõik võtted lubatud. Kas ka dokfilmi puhul? Michael Moore vastaks: „Jah!“

PS. Ei tahtnud hakata arvustuses lahkama kõiki Moore’i kasutatavaid demagoogiavõtteid. Kompenseerimaks seda puudust soovitan lugeda Tallinna Ülikooli lektori Katrin Aava kirjutatud artiklit „Demagoogiavõtete igihaljas arsenal“ ning Moore’i filme vaadates uurida, kui paljusid ta neist kasutab.