Eelmisel aastal ilmus Briti duolt Mesh album „A Perfect Solution“. Albumipealkirjaga sobivalt valmis ka see intervjuu – nii küsimused kui vastused saabusid iseenesest radaseitse postkasti. Head lugemist!

Palun tutvusta bändi lühidalt inimestele, kes teist veel midagi ei tea.
Richard: Me oleme “kaheosaline” bänd Bristolist, Suurbritanniast. Meie – need oleme siis mina, Richard Silverthorn ja Mark Hockings. Rollid bändis on peamiselt jagunenud nii, et mina tegutsen rohkem stuudios muusikat tehes ja Mark kirjutab enamus laulusõnu.

Kuidas leidsite enda bändile nime ja mida see täpsemalt tähendab?
Richard: Me tegutsesime ka varem erinevates bändides ja alati on hea nime leidmine paras peavalu. Sa veedad ilmselgelt liiga palju aega, et leida sobiv ja varem olemasolevatele mitte liiga sarnanev nimi. Seekord juhtus aga nii, et kui me istusime nime väljamõtlemiseks koos maha, siis ütles Mark esimese sõnana “mesh” ja ülejäänud leidsid, et see sobib. See oli lihtsalt juba vormilt selline sõna, mis meeldis. Lisaks ei tahtnud me nime, millel oleks “the” alguses, seega pidime leidma võimalikult lühikese sõna.
Kui tähendusest rääkida, siis mesh tähendab võrku või mingit sorti võrgustikku.

Teie uus album “A Perfect Solution” räägib ilmselgelt põhjalikult purunenud suhetest. Kas need on peamiselt armusuhted või on teemaks ka Mesh’i varasema kolmanda liikme, Neil Taylori ootamatu lahkumine bändist 2006. aastal?
Richard: (naer) Oh jah, ma ei teagi, mida ma siis nüüd ütlema peaks. Markil on võime kirjutada viisil, mis jätab kuulajale võimaluse interpreteerida laulusõnu endale sobival moel. Ma arvan, et selles seisneb ka tema tekstide peamine ilu. Inimesed saavad end samastada just sellega, mida nemad meie loomingus kuulevad, kuigi teksti tegelik tähendus võib olla hoopis teistsugune. Sellepärast meile ei meeldi kunagi seletada, millest meie laulud täpsemalt räägivad. Ja kindlasti on on mõned elemendid seotud Neili lahkumisega. Mark kirjutab üldiselt sellest, mida ta kogeb ja näeb, kuid need kogemused ei pruugi tingimata isiklikud olla – vastasel juhul oleks ta üks väga masendunud mees.

Räägi lähemalt uue albumi nimest “A Perfect Solution”?
Richard: Tavaliselt on albumi tegemisel viimane asi, mis välja mõeldakse, nimi. Me oleme selle poolest lausa kurikuulsad, et me jääme plaadi nime mõtlemisega alati liiga hilja peale ja ajame plaadikompanii hulluks. Seekord aga toimus kõik kummalisel kombel hoopis vastupidiselt. Leidsime nime üsna alguses ning see aitas meil tegelikult vormida kogu albumi.
Ma arvan, et see nimi võtab kokku kõik olulise suhetes. Tihtipeale on inimestel suured omavahelised vaidlused ja tülid, mis samas hoiavadki neid koos. Minu jaoks on albumi kokkuvõte loos “Who Says”, mille me tegime koos Juliaga. Me vahepeal tüütame üksteist ära ja vaidleme, aga see kõik viib tihtipeale mingite lahendusteni. Võibolla see ongi “parim lahendus”. Võibolla see ongi see, mispärast me üksteist samas ka armastame.

Kas sa kahetsed paljusid asju oma möödanikus? Kui sa saaksid ajas tagasi minna, kas sa muudaks midagi või sa pigem arvad, et kõigel toimunul siin elus on oma mõte?
Mark: Vahetevahel mõtled midagi tehes, et ma oleksin võinud teha teisiti või olla hoopiski kuskil mujal. Samas kui ma mõtlen tagasi kõigele, mis minuga on juhtunud, siis on praegu kõik kõige paremas korras. Ma olen õnnelik selle üle, kus ma omadega olen ja ma ei kujuta ette, et ma saaks olla asjadega veel rohkem rahul ja ikkagi sama hingetõmbega mõtled, et äkki oleks pidanud siiski tegema midagi teisiti. Kui ma olin noorem, siis ma tegin palju asju, sest ma ei viitsinud teha midagi muud, samas, kui ma ei oleks teinud siis neid asju, ei oleks ma praegu seal, kus ma olen.
Ma olen alati palju tööd rüganud. Vahel sa langetad sisseharjunud otsuseid, sest sa kardad teha midagi muud. Paljud inimesed elavad sel viisil. Ma ei usu, et leiduks keegi, kes võiks valetamata kuulutada: “Ma ei sooviks iialgi teha midagi muud, kui see, mida ma olen seni teinud”. Arvan, et kui keegi seda ütleks, siis ta valetaks. Mõnikord ma ikka mõtlen, et mis oleks juhtunud, kui ma oleks hakanud tegema hoopis teadustööd või elanud kuskil mujal…tead, see on tõeliselt raske küsimus! Jah ja ei (naer).

Mark, kust saad inspiratsiooni laulutekstideks? Paned sa lauludesse ainult isiklikult kogetu?
Mark: Mitte päriselt. Ma tihtipeale lihtsalt vaatan, mis juhtuma hakkab. Idee võib tulla, millest iganes. Ma lihtsalt kuulan muusikat ja pähe turgatavad üksikud sõnad ja fraasid, mida ma siis hiljem proovin omavahel siduda ja vaatan, mis välja tuleb.
See protsess on väga kummaline. Vahepeal mul polegi mingit õiget ideed. Inimestel on erinev viis kirjutada ja mina lihtsalt vaatan, mis tuleb muusikaga koos minust välja. Siis järsku tekib sul idee, kuidas see kõik koos kõlama peaks. See kõik elab just nagu omaenese elu, laulud mõnikord justkui kirjutaksid end ise, see lihtsalt tuleb kuskilt. Ma tean, et see kõlab kummaliselt, aga nii see on. See on minu anne ja minu panus bändi koostöösse. Ma oskan panna laule ennast ise kirjutama.

Te olete päris mitu korda plaadifirmat vahetanud. Miks? Kas Dependent koos Stefan Herwig’iga on nüüd see õige?
Richard: Ma loodan, et jah. Alguses tahab ju iga bänd meeleheitlikult lihtsalt oma CD välja anda. Me alustasime oma plaadifirmaga ja andsime plaadi ise välja. Kui me siis saime aru, et see nõuab liiga palju tööd, saabus “Memento Materia” ja pakkus meile lepingut Rootsis. Nelja aasta pärast hakkas meile tunduma, et me siiski vajaks suuremat plaadifirmat. Nii me sattusime “Sony Columbia” alla. Sellise kitsa skene bändi jaoks, nagu meie, tundub uskumatu saavutada leping sellise suure plaadifirmaga. Leping oli meil kahe plaadi peale ning peale nende valmimist, otsustasime jällegi edasi liikuda ning proovida midagi uut. Nii me siis olemegi nüüd koos Dependentiga peale kogu ringi läbimist – indie-plaadifirmast suurde ja siis jälle väikese juurde. Me tunneme ennast nüüd mugavamalt. Mulle meeldib, et ma saan alati vajadusel Stefanile helistada, kui midagi on vaja rääkida. Sony’s pole võimalik kellegagi rääkida, sa ei ole kellegi jaoks oluline. Stefan on pigem nagu partner, mulle meeldib nii töötada.

Oled varem maininud, et olete mõjutatud sellistest varastest elektrobändidest, nagu Depeche Mode või Nitzer Ebb. Mis sulle nende bändide juures on enim mõju avaldanud, millest sa oled inspireeritud?
Richard: Siis oli see kõik nii uus. Mulle on alati muusika huvi pakkunud, kuid tõeliselt pani mind muusikat kuulama Gary Numan. See kuidas ta süntesaatoreid kasutab, oli kõigest senikuuldust niivõrd erinev. Ja sama oli ka teiste bändidega, kes sel perioodil hakkasid üles kerkima, nagu näiteks Depeche Mode ja Yazoo. Yazool oli mulle tohutu mõju, sellepärast, et see oli esimene kord, kui elektroonilisel muusikal oli hing. Kõik uus, mis umbes sel ajal tuli, oli nii värskendav. Ma olin nii tüdinenud kitarribändidest ja elektrooniline muusika pälvis tänu sellele kohe mu tähelepanu. Eriti sellised mittekommertsbändid nagu DAF, Fad Gadget, Portion Control ja kõik need kergelt veidrad bändid.

Te fännidel on võimalus teile fännklubi kodulehel küsimusi esitada. Oled sa saanud neid palju?
Richard: Metsikult. Meil on aastatega tekkinud väga lojaalne kuulajaskond. Kui me rändame ringi, näeme me tihti publiku seas samu nägusid. See on vaimustav.
Ning tegelikult ma suhtlen meie kuulajatega tihedamalt meie MySpace’i lehel. Inimesed lihtsalt külastavad seda märksa tihedamini, kui ametlikke lehekülgi. Ma arvan, et see on suurepärane meedium inimestega suhtlemiseks.

Mis on kõige imelikum või naljakam küsimus, mis teile on esitatud?
Richard: Ma ei oskagi öelda, aga …(naer) uskumatul kombel kontakteerus meiega hiljuti kolm inimest, kes on suured fännid ja kellel tuli idee kosida oma tüdruksõpra meie kontserdil. Sellist asja pole varem juhtunud ja nüüd järsku suutsid sama ideega lagedale tulla kolm täiesti erinevat inimest.

Kui sa mõtled tagasi Mesh’i algusaegadele ja võrdled seda praegusega – kuidas sa kirjeldaksid teie arengut? Millised on olnud teie kogemused?
Richard: Ma arvan, et suurim kogemus on kontsertide andmine. Iga tuuriga kasvab su kindlustunne ja teadmine sellest, mida sa teed. Alustades oled sa väga naiivne, proovid kõike ning kuulad liiga palju teisi. Aastatega tuleb oskus järgida lihtsalt oma sisetunnet – teed, mida sa tahad teha ja mis sa arvad olevat õige ning loodad, et inimestele see meeldib. Sel põhjusel meeldib mulle meie uus album enim kui miski muu, sest me oleme teinud selle eelkõige iseendale. Me ei ole järginud mingit trendi, ega püüdnud kedagi jäljendada. Me lihtsalt teeme oma asja ja ma arvan, et see on see, mida iga bänd peaks tegema, eriti selles skenes. Ma kuulan niivõrd paljusid bände ja kui mulle saadetakse kuulamiseks CD-d, siis nad kõik kõlavad üsna ühtemoodi. Nad kõik proovivad teha seda future-pop värki ning lõppude lõpuks kõlavad kõik täpselt samasuguselt. Seega, ajage oma asja ja lootke, et see meeldib inimestele just sel moel. See on see, mida meie oleme püüdnud alati järgida. Samas ma arvan, et me ei olegi eriti muutunud, me oleme alati olnud Mesh.

Mark, algusaegadest peale pole sind nähtud ilma su kaubamärgiks kujunenud mütsita. Kas sellega laval palav pole?
Mark: Nojah, seda on nüüd liiga hilja muuta. Ma pean seda nüüd igavesti kandma. See on üsna kummaline jah, võimalik, et ma lähen hulluks. See mütsivärk on lihtsalt selline asi, mida ma olen alati teinud ja ma ei suuda enam ettegi kujutada, et ma läheks lavale ilma selleta.
Ning jah, aegajalt, eriti Hispaanias või Kreekas näiteks on üsna palav, õhk ei käi läbi. Samas on see müts üsna tänuväärne näiteks talvel Saksamaal. No ma arvan, et ma saan hakkama…(naer) Ma kahtlustan, et see kõik sai alguse siis, kui me käisime Rootsis ja Norras, kus oli kohutavalt külm. Mul on ka seekord tuurile varutud terve hulk sooje peakatteid, nii et saab kahtlemata lõbus olema.

Ma arvan, et see on see “isiksuse-kahestumise-värk”.
Mark: Jah, ma arvan, et sul on õigus. See on nagu Alter-Ego.

Kas teil on juba ka tulevikuplaane, millest rääkida?
Richard: Ei ole tegelikult. Ma pigem eelistan mõelda paar nädalat ette, kui et omada suurt tulevikupilti aastate lõikes. Keegi meist ei lähe nooremaks. Me olime täiesti süvenenud selle albumi tegemisse ja nüüd kui album on väljas, kontsentreerume tuurile. Peale seda alles hakkame mõtlema, mis edasi saab.