Loits raputab rahvuslikele hingehaavadele videosoola

Kirjutas HaraldHaak
25-04-2008

Selleks, et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama möödunud suvest, mil Loitsu "Must album" ilmus ja ma seda esmakordselt kuulsin. Sattusin olema külas sõbral; vaatasime tema arvutis eriväljaande lisakettalt filmikesi ja alustasime seejärel kuulamist sellestsamast lisa-EP-st, mille avarajale "Haavad uulitsal" Loits nüüdseks video on valmistanud. Sõber käskis mul plaadi pärast teist salmi kotti tagasi panna ja keelas karmilt Loitsu salvestisi edaspidi tema koju tuua.

Hiljem segamatult kogu materjali kuulates sain ühest küljest aru, mida Loits "Musta albumiga" öelda on tahtnud, ent mõistsin ka sõbra tülgastust valitud vormi suhtes. Plaat on mingis mõttes toodetud ülimalt rafineeritud maitsele – nagu 200-aastane hallitusjuust või tsiibetkassi soolkonnas kääritatud kohv – ning hoolimata paarist kulmu kergitama panevast hetkest jäigi minu jaoks kinni. Liiga otsitud tundus Wabariigi-nostalgia teema, liiga uhkeks vuntsitud sünge salvestise pakend. Rõõmustasin siiski ansambli jätkuva edu üle – paljudele paistab"Must album" algusest peale väga meeldivat – ja leppisin tõdemusega, et ma pole bändi sihtgrupp ega peagi kõigest aru saama. Kinkisin oma autogrammistatud eksemplari sünnipäevaks MKDK stuudio kunstilisele juhile, kes tundis möödaminnes huvi paljukiidetud toorsaundi vastu; uut ei hankinud.

Ja siis tegid nad video. Kuluaarides oli sellest juba kaua räägitud kui väga pretensioonikast projektist, kuid Loitsu eelmisest, üldiselt üsna seeditavast audiovideo-meistriteosest "Kodu" meelde sööbinud pilt halvastiistuvates Saksa mundrites statistidest rehe all napsitamas täitis mind teatud skepsisega. Seega laekusin Kinomajas toimunud esitlusele rohkem seltskonna kui asja enda pärast.

Võib-olla peaksin tunnete, mis mind video esmavaatusel valdasid, selgitamiseks minema ajas veelgi kaugemale tagasi, aastasse 1988, oma vanaema surivoodi äärde. Vanaema viimased sõnad mu emale olid: "Tütreke, mul on nii halb… Veel halvem kui Siberis…" See tõdemus ja kümme tuhat muud ränkrasket Eesti saatust vajusid mulle juba video avaminutil kolinal kaela. Ma ei häbene tunnistada, et nutsin üsna avalikult. "Haavadele" valmistatud videoteos ongi võti, mis avab kogu "Musta albumi", ja olgu öeldud, et üsna katartilisel moel.

Suu tikuvõileivapudi täis, pinnisin esitlust väisanud videokorüfeesid ja sain teada, et mõned peavad "Haavade" rõhutatud staatilisust miinuseks. Sellega mina nõustuda ei saa: täpselt õiges tempos aeglased panoraamimised ühel pool ja etteheitvalt seistes põrnitsemised teisel pool kaamerat annavad videole ainulaadse atmosfääri; Jaapani tondiõudukatest laenatud pildikeel harmoneerub Eestimaa sügise halli leinaängiga ülihästi ja tulemuseks on parim kodumaine rokkvideo, mida mina näinud olen. Kohalike klantsbändide miljoniklipid, mille ainsaks uudiskünnist ületavaks argumendiks ongi tihtipeale eelarve "kosmilisus", jäävad "Haavade" kõrval enamasti sisutuks ja pealiskaudseks.

Lõpuks leidsin võimaluse esitada mõned küsimused Loitsu liidrile ning ühtlasi video produtsendile Ahto-Lembit Lehtmetsale, keda ka Lembetuna tuntakse.

Mida üldse tähendab video produtseerimine?

Lühidalt oli minu kui antud video produtsendi ülesandeks kõik nii korraldada, et video juures töötavad inimesed saaksid rahus oma tööd teha, et nad ei peaks kõrvalistele asjadele mõtlema. Eelarve, ajagraafikud, transport, võttekohtade omanikega suhtlemine jne – kuni ekstratele supi keetmiseni välja. Kohusetundlike, abivalmis ja rõõmsameelsete inimestega asju ajades on see töö huvitav ja meeldiv. Õppisin palju ja olen nüüd avatud uutele väljakutsetele. (Muigab)

Oli ka üks ülesanne, millega ma hakkama ei saanud. Nimelt tahtsime filmida aasal üksikult seisvat veskivaret. Kõik oli tore, kuni meid avastas kamp sarvekandjaid. Pullide kõrgendatud uudishimu kippus meie tööd nurjama ja kui aus olla, siis päästsid ainult kiired jalad. Mina pidin seejärel hakkama külast külla sõitma, et maalapi omanikku leida. Viimane saigi lõpuks tabatud, aga terve suve vabadust nautinud sarvilisi polnud ta nõus kinni panema. Meile öeldi ainult, et nad on küll uudishimulikud, aga mitte ohtlikud. Ei teagi nüüd, kumb on ohtlikum, kas pullikarjale jalgu jäämine või põrmustatud tehnika omanikule tagastamine. Me otsustasime seekord sellele küsimusele vastust mitte välja selgitada…

Veel artikleid