Loits 20. Aru annab Lembetu.

Kirjutas Ivo Kiviorg
02-12-2016


Loits on kindlasti üks tähelepanuväärsemaid bände, mis Eesti metal-undergroundist on võrsunud. Isegi sedavõrd, et temale pööratud tähelepanu ammu enam ainult hevimeeste ringkondadega ei piirdu. Viimasel ajal on Loits hakanud päris regulaarselt üles astuma peavooluajakirjanduse lehekülgedel ja televisioonis, mis ekstreem-metalit viljeleva ansambli jaoks pole kindlasti kõige tavalisem asjade käik. Rääkimata veel Eesti muusikamaastikul sellistest haruldastest nähtustest nagu kontserdid välismaal ja rahvusvahelise levikuga ajakirjadesse jõudmine. Ei peaks tulema üllatusena (ehkki mõnele kindlasti tuleb), et Loitsu edu pole mitte üleöö loitma löönud, vaid selle bändi juured ulatuvad õige sügavale ühe sõpruskonna ja ühe subkultuuri ajalukku.”

Nii algab Dunkelheiti kirjutatud arvustus 2006. aastal ilmunud Loitsu tutvustava DVD kohta ning kümme aastat hiljem võib endiselt veendunult öelda, et bänd on end kirjutanud jäädavalt kohaliku skene ajalukku. Aga mitte ainult. Suve hakul ilmus Dayal Pattersoni raamatuseeria kolmas osa, kus on põhjalik peatükk ka just nimelt Loitsule pühendatud. Aeg on tähistada Loitsu 20. sünnipäeva ning selle puhul esitasin bändi ninamehele Lembetule paar küsimust. Alustame muidugi kõige tähtsamast. Süüdistan teda selles, et ta on inimestele valetanud. Loits 10 toimus 7 aastat tagasi.

„Varem arvestasime bändi alguse järgi, sest 1999 liitusid bändiliikmed ja ma olin jumala kindel, et see esimene, 1996. aasta demo, on ammu kadunud. Aga see ilmus täiesti nõiaväel välja. Kuulasin selle üle ja see oli täiesti tarbitav. Panin selle netti üles ja tõmbasime sünnipäeva demo kuupäeva peale tagasi.”

„Kui see demomaterjal1996. aastal lindistatud sai, siis oli kiiresti vaja nimi ka mõelda. See kassett, mille ma üles leidsin, seal on juba peal kirjas Loits. Kuigi ma polnud kindel, kuna eelnevalt oli sel üksinda tehtud projektil kaks nime vähemalt.”

„Alguses tegime proovi Tharaphita bassimehe Massacraga. Aga ühel hetkel läksime arvutitrummide peale üle, mida tegid nii Massacra kui Kaido Haavandi ning ma tegin üksi kodus peale. Kolm aastat tegin üksinda Loitsu. „Ei kahetse midagi” album on tegelikult kokku pandud kolme aasta jooksul. 1999. aastal, kui sõbrad bändi tulid, läksime kohe tuurile – materjal, millega esineda, oli kohe olemas.”

„Kui aeg perioodideks lahti seletada, siis näebki seda olulisust, miks Loits ei ole 1999. aasta bänd, vaid just 1996. oma. Alguses läks jube pikk aeg mul selle asja kokku panemiseks, aga need lood olid valmis ja kui me tegime „Ei kahetse midagi” albumi, siis ainult üks lugu on tehtud teiste bändiliikmete poolt. Kõik on sealt ajavahemikust 1996 kuni 1999 ja see on puhtalt minu plaat. Ma mäletan, et meil oli isegi konflikt, et ma ei lasknud teistel lugusid teha.”

„Seejärel ilmunud „Vere kutse kohustab” on jällegi tehtud ülejäänud bändiga koos. Kui kuulad seda plaati, siis saad kohe aru, et see on for fun plaat, mis black metaliga muidugi kokku ei käi. See on selline mängurõõmu plaat, igaüks tegi lugusid ja hästi mõnus oli proovis käia. Jumala äge oli lugusid teha.”

„Must album” on juba niimoodi tehtud, et me läksime stuudiosse ja meil polnud ühtegi lugu. Need on kõik kohapeal kokku pandud. Kui me hakkasime kontserdiks valmistuma, siis me pidime need nullist uuesti selgeks õppima, sest need olid stuudios käik-käigu haaval sisse mängitud. Selline vahe ongi. „Mustaks albumiks” olime bändina saanud nii tugeva tausta, et me suutsime teha sellise asja, et läksime lihtsalt stuudiosse ja panime oma käikudest kokku täisalbumi. Lihtsalt tundsime, et teeme plaadi ja ongi korras. Ja kõikide plaatide vahel on kolm aastat.”

Loitsu 10. sünnipäeva intervjuust käib läbi, et vahemikus 1995-1999 sündis hästi palju uusi bände, kes tegid muusikat hoopis teistel alustel, teiste eesmärkidega. „Mis eristas meid eelnevast põlvkonnast? See on lihtne, aga kuidas seda kõige õigem oleks öelda? Kui ma natuke üle räägin, siis võibolla keegi solvub, hehe.”

„Nad olid selline Soome telekanalipõlvkond, kes arvasidki vist, et kui sa bändi tegema hakkad, siis sa pead kohe kuhugi jõudma, kohe midagi teenima hakkama. Selline tõsine motivatsiooniprobleem oli. See oli väga tunnetatav. Meie jaoks oli peamiseks muusika tegemine ja välja saamine, see raha küsimus oli täiesti null, olematu. Meil ei olnudki muud eesmärki kui lihtsalt teha. Teha ja suruda seda võimalikult palju. Ma ei saa tegelikult öelda, et meie või nende põlvkond, sest ma olen kuskilt sealt vahepealt, mu esimesed bändid võivad vabalt kuuluda sinna eelmisse põlvkonda. Aga kuidas me teistmoodi suhtusime, ongi see, et me otsisime kohe kontakte välismaailmaga. Kui mõelda, et praegu antaksegi välja 500 kassetti mingi bändi poolt, siis 500 kassetti panime me tuimalt lihtsalt posti paari kuu jooksul, saatsime need laiali. Me tegutsesime, aga meil olid väga väikesed ootused. Jah, see vahe oligi, et meil olid väga väikesed ootused, aga väga palju tahtmist teha.”

Palun ka ajas edasi vaadata, vahepeal on vett merre voolanud, kuidas järgmine ring kõrvalt paistab? „Ma arvan, et kõik uued bändid käituvad samamoodi nagu meie käitusime toona. Väga hea on vaadata, kuidas Thou Shell of Death või Süngehel oma asju ajavad. Aktiivselt korraldavad üritusi, neil on omad klubid, omad festivalid lausa, ja samas nad suruvad ennast kogu aeg väljapoole. Maksku, mis maksab ja seal ei peagi kohe midagi juhtuma. Nad ei oota, et juhtuks midagi kohe. Ei peagi juhtuma, aga see protsess iseenesest on äge. Mina muidugi räägin metalskenest ainult.”

„Bändi jaoks peab iga päev olema Tallinn Music Week. Ja kui lähed TMW-le esinema ja sul ei ole demogi, mida anda… Või bänd ütleb, et suhelge me manageriga, kes on mingi sõber, kes kuskil nurgas jumala juua täis. Selliseid asju juhtus siis palju ja neid näeb muidugi jälle uuesti.”

Korraks tekib segadus, miks saata 500 kassetti välja, kui ootusi nagu väga polnud. Kuidas see mõtestatud oli, mis eesmärgina sõnastatud? „Realistlik ootus oli saada mingi väikese plaadifirmaga leping. Mis saadigi. Aga selle tegevusega loodi kontaktid undergroundiga mujal maailmas. Selline rohujuuretasandil tutvus, mis kasvab ajapikku. See on nagu investeering. Need sõbrad, kellega suhtlesime, küll kaovad ajapikku, aga nad tulevad uuesti jälle tagasi. Varem või hiljem, kui sa midagi liigutad, siis ilmuvad nad jälle välja. Nüüd kui see Loits 20 uudis välja tuli, siis ma olen saanud 50 või rohkem kontserdipakkumist. Need on need samad kontaktid, kellega kunagi suheldud sai. Saatsid demo, hakkasid suhtlema, ehitasid kogukonna. Kogu metal ongi selline.”
Valmistumas sünnipäevakontserdiksValmistumas sünnipäevakontserdiks
Kui uurin, kas see oli planeeritud idee, et kui 20 ette lööb, siis tähistavad, siis Lembetu seletab, et järsku hakkas lihtsalt hästi palju asju juhtuma Loitsuga. „Igalt poolt kougiti kuskilt Loits välja. Neid taas välja tulnud plaate on koguaeg tulnud, igal aastal on mingi plaat uuesti välja antud. Leidsin selle esimese demo üles, Trash andis järgmise demo kassetina välja. Siis see Dayal Pattersoni raamat, millega oleme tegelenud juba pea kaks aastat. Kutseid ja kutseid tuleb – ma ei julgenud enam välja minna, igaüks küsis, et kuule, millal siis Loitsu jälle näha saab? Otseselt ei olnud see kellegi teise poolt ka maha maetud. Suvel rääkisime bändiliikmetega, et teeks selle asja ära ja suvest saati oleme planeerinud seda. See näitab kui keeruline tegelikult see protsess bändi kokku saada on. Nüüd leidsime ühe päeva suvest siiani, kus kõik saaks esineda ja üks bändiliige kahjuks ikka ei ole meiega koos – Kaido Haavandit ei ole kahjuks laval. Sellest on väga kahju, aga mis teha.”

„Teine asi, mille pärast pidime selle ära tegema, on see, et nüüd ilmub tribüütkogumik. Selle pakkus välja Mehhiko plaadifirma, Azermedoth Records. Ta torkis päris pikalt, et tahaks midagi Loitsult välja anda. Neid on tegelikult teisigi, kes tahavad väga midagi välja anda. Äkki on midagi jäänud sahtlisse, kasvõi kontsertplaate? Aga kontsertplaate ei viitsi ise välja anda, ma ei viitsi neid ise väga kuulata. Kellelegi anda bootlegi või kasseti tegemiseks on sobiv, aga plaadifirmale päris ei tahaks anda. Igal juhul ma ütlesin, et mul ei ole materjali, vaid mõned lõpetamata asjad, nendest plaati kokku ei saa. Seepeale ta pakkus, et äkki on bändid, kes tahaks teha Loitsu lugusid, mis tundus nagu hea idee. Ja see idee paisus iga korraga aina suuremaks ja suuremaks ning nagu tavaliselt, võtad asja enda kätte ja hakkasin ise läbi rääkima inimestega. Nii me lõpuks ise panemegi kokku selle asja. Põhiplaat ilmubki Mehhikos ja me teeme Eesti versiooni ka sellest. Vahemaa on lihtsalt nii suur.”

„Mehhikos on varem ka ilmunud versioon „Ei kahetse midagi” albumist. Ja kui vaadata Facebooki statistikat, siis Mehhikost ja Brasiiliast on kokku rohkem Loitsu fänne kui Eestist. Nad ongi kohe Eesti järgi. A see on vist Eesti bändidel tavaline. Ma arvan. Seal on selline põhjamaade ihalus päris suur. Millegipärast arvan, et näiteks Metsatöllul täpselt sama, ei ole muidugi küsinud.”

Küsin, kas ta on üldse kokku lugenud, mitu versiooni on „Ei kahetse midagi” albumit? „Huh, kaheksa kindlasti. Võibolla rohkem ka. Ma tõesti ei tea, ma saan Discogsi minna ja üle lugeda lihtsalt (Discogs ütleb, et 11 versiooni – toim.). Muidugi ainult neid, mis ametlikult ilmunud on. Ametlikult on seda üle 10 000 eksemplari tehtud ja tuleb kogu aeg juurde.”

„Iga aasta ikka tehakse midagi uuesti. Brasiilias tuleb nüüd 2000. aasta prooviruumidemo CDna. See sama, mille Trash Can Dance kassetina välja andis, 50 koopiat, mis plaaditurul praktiliselt kohe ära müüdi. „Vere kutse kohustab” on ainuke, millel on üks konkreetne plaadifirma – Ledo Takas. Tal lihtsalt said vinüülid otsa ja ta tegi uue pressi. Eelmise aasta lõpus, selle alguses – kui sai sellel plaadil 10 aastat täis.”

Päris uue materjali reliisimisele pole mõelnud, kui vana järellainetus on nii tugev? „Oleme ikka mõelnud. Kõige pullim on see, et ise kirjutad neid lugusid sahtlisse, ma arvan, et seal on ikka mitme plaadi jagu juba. Ja bändiliikmed, kellega on justkui kokku lepitud, et oleme eemal sellest asjast, siis saadavad ikka, et kuule see lugu sobiks Loitsule. Teiste poolt saadetud lugusid on ka päris palju, samuti kindlasti plaadi jagu.”

„Aga sellist õiget tunnet ei ole. Lihtsalt Loits kuumenes mingil hetkel üle ja puhkus on jumala hästi mõjunud meile. Väga raske on välja tuua, mis see kuumenemine tähendas – motivatsiooniprobleemid jne. See asi sai korraks läbi, tundsid, et nüüd ei ole enam mõtet suruda. Kõigil oli mingi muu asi, millega nad tegelesid ja mis oli nende jaoks olulisem. Miljon asja. Mingit draamat ei olnud, mingil hetkel lihtsalt tundsid, et nüüd aitab, ehkki kogusime juba uut materjali.”

Seega, „Loits 20” üritus on justkui joone alla tõmbamine või siiski mitte? „Fakt on see, et „Loits 30” või midagi sellist, sarnastes tingimustes ei tule. 2011. aastal me andsime viimase kontserdi ja oli kokkulepe, et kui uut plaati ei tule, siis kontserte ei anna. Hoidsime sellest kinni selle aasta suveni. Aga niisama me esinema kindlasti rohkem ei hakka. Sel ei ole mingisugust mõtet.”

Mõtisklen veel tolle sahtlimaterjali üle, kas see on vaid helid või ka kindel temaatika? „Mõlemad. Kindel temaatika ja isegi nimi on olemas. Sõnad ja kõik asjad.”

Ma rohkem ei küsi. Eks aeg näitab. Loitsu auks saab täna klaase tõsta Tapperis. Külalistena esinevad Süngehel, Deceitome ja Tankist.

Veel artikleid