Kas tunned sama, mis Slippery Slope?

Kirjutas Kaarel Kärner
17-11-2014

Slippery Slope’i kutid on oma debüütalbumile „Do You Feel the Same“ lähenenud ambitsioonikalt. Investeeritud on aega ja raha. Lood on purki võetud professionaalse meeskonna toel. Panustatud on ka plaadikujundusse. Tegu on maitsekalt minimalistliku ja mõnusalt vabakäelise disainiga. Näilise lohakuse all on läbimõeldud sisu. Hästi kooskõlas muusikalise poolega. Muusikas endas on küll veel veidi nooruslikku rabedust. Leiab nurki, mida maha lihvida. Aga jõuab küpseda. Heale küpsemispotentsiaalile viitab maitsekus, millega Slippery Slope’i muusika loodud on. Samuti tehniline teostus ja pillide käsitsemisoskus. Need on olulised märgid.

„Do You Feel the Same“ on lihtne ja kergesti haaratav plaat. Siiski mitte päris lineaarne – avastamisrõõmu ja nüansse leidub. Raadiosõbralik kaasaegne alternatiivrokk, mis käib piisavalt põnevaid radu, et teda mitmekordselt kuulata. Midagi noortele ja nooruslikele. Lase end vabaks ja kuula. Plaat on helgetooniline. Ehitatud pigem üles sisekaemuslikele fragmentidele kui kindlale ühtsele narratiivile. Teemad on lihtsad ja elulised. Mida üks noor mees ikka tegema ja mõtlema peaks? Heidab pilgu juba tuldud teele ja ületatud takistustele. Vaatab lootusrikkalt tulevikku ja räägib naistest. Sel plaadil ilma erilise dramatiseeringuta. Pole keeratud suurt vinti peale, aga pole ka mindud imaluse libedale teele. Millegagi ei liialdata.

Plaat stardib hoogsalt funkiliku avalooga “Break It”. Rütmika vokaali ja põhirifiga salmikäiku tasakaalustab voolav akustilisel kitarril mängitud refrään. Viib kenasti kuulamislainele. Järgmiseks veidi sentimentaalsem, kuid endiselt üpris hoogne, hea hitipotentsiaaliga “Careful”. Järelhüüe varalahkunud sõbrannale. Salm meenutab oma arpedžeeritud kitarriakordidega pop-pungilikke raadioballaade, millele on vunki juurde pandud. Lõpurefräänini viib kergelt pateetiline üleminek, mida saadavad poogenpillid. Kergelt klišeemaigulised elemendid on osavalt kokku sulatatud ilma, et jääks lääge või äraleierdatud mulje. Veidi meloodilisemaid funkilikke radu kõnnib kolmas lugu “Joe”. Siin tuuakse refräänis ja lõpuosas sisse juba natuke jõulisemad ja kargemad noodid. Plaadi esimese poole intensiivsem segment lõpeb lühikese vahepalaga „Last Man Standing“. Albumi kõige jõulisem ja lühem lugu. Hoogne algus läheb üle karmikoelisemaks, „libiseva“ vokaaliga osaks. Miskipärast assotsieerus mul siin Mastodon. Veidi kargust juurde ja võiks nende repertuaari kuhugi susata. Rahulikumaks vaibutakse looga „Cherry Smoke“, milles on midagi igatsuslikku. Pealkirigi on nostalgiahõnguline. See lugu jäi mulle esimesena meelde oma hea rütmilise lahendusega refräänis. Edasi antakse plaadile marsitaktis käivituva „Let It Out’iga“ klassikalisem indiesamm sisse. Järgnev „Lovers“ sisaldab aga kitarride ja trummi vahel niiöelda vasturütmi, mis annab loole hea dünaamika ja groove’i. Kätte jõuab plaadi kuldlõikeline hetk. Sinna on paigutatud lühike ballaad, mille esimese poole täidab bassimees Madis Lett oma instrumentaalvokaalse soologa. Väga paras vahelepõige, mille teisele poole lisab värvi Frusciante’lik minimalistik kitarrikäik. „Loversi“ järel lastakse aga korraks pulss alla. „Faces“ ja „My Start“ hakkavad eelnevat natuke kordama ja kipuvad tähelepandamatuks jääma. „My Start“ upitab oma intensiivse üleminekuga plaadi tagasi reele. Lõppu on pandud end järjest jõulisemaks keriva struktuuriga „Asleep“. Mis ehitab end poogenpillide toel avaraks ja massiivseks. Lugu, mille saatel on paslik läidetud tulemasina all õõtsuda.

Olles muusikaliselt raadiosõbralik ja kasutades mitmeid äraproovitud nippe, on saadud kokku ikkagi hea ja igati oma produkt. Mitte küll olemasolevaid tajusid ja arusaamu lõhkuv, aga kindlasti mitte ka äraleierdatud ja matkiv. Meeldiv on kuulda, et lihtsad fragmendid on ladusalt seotud põnevamalt mõjuvaks tervikuks. Kui perspektiivis proovida areneda samal rajal, võiks ehk orientiiri seada viimistletud minimalismi teele. Tugev keskne kontseptsioon lihvida punktini, kus ära võtta pole midagi, aga lisada pole ka tarvis. Seda iga loo lõikes. Kergemini tajutav arenguruum tundub olevat näiteks lüürikas. Hetkel on sõnad lugedes mõnevõrra kohmakad, kuid lauldakse päris sujuvaks. Eks see sõnade käsitsemine ole üksjagu keerukas ka. Alternatiivseid teid on muidugi veelgi ja võimed peaks mängimisruumi lubama küll. Elavas ettekandes kantakse kolmekesi see kõik ka igati korralikult välja.

Võib-olla ei jää sellest plaadist kustumatut jälge, aga mõnus on aeg-ajalt tema juurde tagasi tulla küll. Endaksjäävalt delikaatne debüüt on igatahes paslikum, kui üle oma varju hüpata püüdes räigelt puusse panna. Eks näis, kuidas mõjub pikemas perspektiivis otsus teha pigem rafineeritud ja tasasem avang. Praegu, aga nautigem olemasolevat materjali ja olgem mureta, viimaseks ta ei jää.

Veel artikleid