Radaseitsmes esmalt 2009. aastal Onesense leibeli artiklis „Breakfast“ EP-ga, Areeni tulevikutäht 2011. aastal ning Müürileht kirjutas käesoleval aastal bändiga esinemist TMW-l arvustades: „Seda, et Alan Oloneni näol on tegemist uskumatult andeka tüübiga, on paljud ehk juba varem kuulnud. Et ta aga enda ümber on suutnud koondada veel neli vähemalt sama andekat inimest, on parim asi, mis Eesti muusikaskenes on viimasel ajal juhtunud.“

Jutt käib muidugi Kali Briisist ning pean ütlema, et veetsin just kena laupäeva, kuulates järjest läbi tema diskograafia. Peaaegu läbi vähemalt – ta on mänginud tegelikult varem ka rockbändis, punkbändis, isegi nu-metal bändis. Aga selle konkreetse aliase alt välja antud muusika on suuresti interveebides ligipääsetav, seega oleks patt mitte seda kõike teiega jagada – linkidega diskograafia leiate artikli lõpust. Mäluvärskenduse põhjuseks on aga kohe-kohe, 9. novembril ilmuv tutikas plaat „Say Whaat?“ leibeli Eesti Pops alt. Uue albumi kuulamiseks peate kannatama neljapäevani, mil radaseitsmes toimub taaskord eelkuulamissessioon ning seejärel juba minema reedel esitluskontserdile. Järgnevalt aga mõned küsimused-vastused.

Oled rõhutanud, et su looming on alati väga kirju olnud, aga nii üldistades oled ikkagi pigem hiphop skenest pärit? Või panen sind liiga julmalt sinna biidimeistrite kampa? Leidsin aegade algusest ka sellise pealkirja: "Fokin, Vesikas ja Kali Briis on valmis saanud uue laulu «Ülbitsemislugu»." Video küll on kahjuks tänaseks peidetuks pandud.
Pigem mitte, sest alustasin oma muusikuteekonda kunagi lihtsast kitarrimängust siiski, hiphop oli seotud pigem vanusega. Kuigi ei saa väita, et sellel poleks olnud suurt tähtsust minu edasises muusikas. Just sõnade kirjutamise, rütmi ja flow puhul ning ka sellepärast, et hiphop oli minu jaoks värav souli ja funki maailma, kus ennast tänasel momendil kõige kodusemalt tunnen ja mida kostab ka igas minu loos, olenemata loo žanrist – olgu see kasvõi blues, electro või lihtsalt elektroonika.

Vesikas oli tore koolikaaslane bakalaureuse ajal ning kuna oli just algust teinud räppmuusikaga, andsin talle hea meelega ühe oma vana tausta katsetamiseks. Lugu head vastukaja (suht kuiva sisu eest) ei saanud, kuid ei kahetse selliseid asju, kõige suurem rõõm on andmisrõõm. Ja see pole sugugi aegade algusest. Selleks ajaks oli mul juba "Das Bing" EP väljas. Minu kõige esimene mainimine avalikkuse ees oli ehh.ee keskkonnas umbes 2004. aastal, kus pandi üles mu lugu "Abstract".

Mis see vanuse asi tähendab? Hiphop tundus siis sobivalt rebel või midagi? Ghetto-cool?
Täpselt nii, kõik olid ju räpparid siis ümberringi. Aga kuna mina juba nokkisin pisikestviisi muusikaga niikuinii, siis mõtlesin, et miks mitte proovida ise siis hiphopi teha. Ja mida rohkem ma proovisin, seda enam see mind paelus.

Räägi ka esinejanime valiku tagamaid? Veidi mage küsimus, ma tean, aga hetkel tundub, et sobib suure pildi killuna hästi.
See tuli Planet Asia loost "Cali Breeze", mille võtsingi esmalt esitajanimeks, kui olin umbes 12-13. Kuid "Breakfast" EP-d välja andes (kuus-seitse aastat hiljem) otsustasin selle eestipärasemaks muuta, kuna esiteks kirjapilt tundus nõnda lahedam ja teiseks tundus ta rohkem žanrivabam – a’la Kali Briis võibki teha kõigis žanrites mussi, kuid Cali Breeze kõlab liiga hiphopina, vähemalt minu jaoks.

Ühes inglisekeelses intervjuus oled loetlenud rea mõjutajaid ja eeskujusid – Chemical Brothers, Daft Punk, Boards of Canada, Pink Floyd, Erol Alkan, Radiohead, Peter Gabriel, Yes, Luke Vibert, The Strokes, Herbie Hancock, George Duke, Gary Glitter, Boys Noize, Plaid, AC/DC, The Police, Gary Numan, David Byrne, Duran Duran, Kino, A Tribe Called Quest ja Bob Hund. Muidu lasen sellised nimekirjad sujuvalt üle, aga eile, järsku keset pummeldamist mõtlesin, et no kuule, kuidas see Gary Numan sinna sobib? Ta on rõhutatult dark ja agressiivne, mida ma su juurde pigem ei kleebiks vist?
Kusjuures ta sobib väga hästi sinna nimekirja, kuna minu muusikas on ka tihti kuulda agressiivsust, skeptilisust ja isegi kibestumust, kuigi ma olen ehk seda paremini peitnud oma naiivsuse ja kergusega. Igal plaadil on mul olnud ka üks süngem lugu, sest süngus või negatiivsus on miskipärast kõige tugevamad emotsioonid ja neid tundes tulevad millegipärast alati kõige paremad lood. Tihtipeale on ka minu kõige paremad ja ka lõbusamad palad alguse saanud mõnest negatiivsest olukorrast või emotsioonist, kuigi lugu ise võib suhteliselt rõõmus või mänglev kõlada. Üks näide on näiteks lugu "Peugeot", mis sai alguse üldse sellest, et sõitsin ühe Peugeotiga, millel kiilus gaas pidevalt kinni ning tekitas eluohtlikke olukordi ja siis hakkasingi peas ümisema vaikselt sellist viisi koduteel. Nii nad tavaliselt tekivad.

Eelneva seletusega seoses ja kuna parajasti tuleb klappidest lugu "Feed your hamster", siis pean küsima, et kas sul on hamster?
Ei ole, lihtsalt kunagi sain teada, et mu ühed väga lähedased sõbrad omavad hamstrit ning see tundus mulle nii üllatav ja naljakas, et pidin loo tegema. See oli umbes sama situatsioon, et elad vanematega koos ja ei tea, et su emal on koer.

Mida uuelt plaadilt oodata võib, kuhu sellega liikunud oled?
Sealt võib oodata kõike, nii magedalt, kui see ka ei kõlaks. See plaat on suhteliselt isiklik enesetõestus ja julge üle võlli keeramine. Kõige endast välja laskmine ja siis jälle tagasi ühtlasesse konteksti toppimine, kuna tahtsin alati proovida teha lineaarset plaati, et esimene lugu ongi esimesena tehtud jne. Ning seejärel vaadata, kuhu asi lõpuks välja viib, kas jään ühte teemasse või suudan sealt vägisi välja hüpata. Seega plaat ongi pisut üleskutsuva sõnumiga, et inimesed, kes ei suuda raamides püsida, võiksid sealt lihtsalt välja hüpata ja siis vaadata, mis saab.

Eelmist plaati proovisid Hooandja kaudu rahastada – miskipärast aga ebaõnnestus – ma ei oska seda vist isegi normaalseks küsimuseks vormistada, aga mingi arvamus või kokkuvõte sul oma pähe sellest tekkis ikka. Miks ebaõnnestus?
No eks sellepärast, et polnud piisavalt huvilisi ja kohati oli see ka hea ja raputav äratus mulle, kuna see meenutas mulle, et wou Alan, sa ei tee ju seda muusikat kuulsuse, edu või respekti nimel, vaid selleks et endast midagi välja saada ja boonuseks ka mõnd inimest päriselt liigutada või pakkuda talle midagi, mida ta pole veel muusikamaailmast leidnud. Ütleks, et tänu sellele tuli seda parem ka praegune plaat, sest selle plaadi puhul on teiste arvamus 100% ukse taha jäetud.

Hmm, mis need kriteeriumid siis on, millele uus plaat vastab? Et noh, hakkasid tegema, siis mõtlesid, et see peab olema…
100% pure Kali. Just nii oligi – hakkasin tegema ja siis mõtlesin… et see ei pea midagi olema. Lihtsalt tuleb, mis tuleb. Ilma, et midagi ära kustutaks või ümber tõstaks. Või midagi häbeneks või kardaks, et mida teised pärast ütlevad või arvavad. Kuid samas ei tohi unustada seda, et olen üpris pedantlik ja detailne inimene ning see on ka üks põhjuseid, miks plaadil täielikku kaost pole näha. See, kui end vabaks lasen, ei tähenda et ma amööbiks laiali vajun, vaid seda, et lihtsalt lülitan välja teiste arvamuse.

Lugesin ka, et seda plaati hakkasid juba enne tegema, kui bändi kokku panid, aga järgmist tahaks bändiga koos proovida teha – mis see annab või muudab su jaoks, nii ideeliselt vähemalt?
See plaat on jah, täiesti mu enda krutitud ja tõesti sooviks tulevikus bändiga ka plaadi teha, sest see kogemus mul ju täielikult puudub – oma ideed segada teiste ideedega ja kontrolli muusika üle jagada. Tundub ju põnev ja intrigeeriv, kuna siiani olen ma viimsegi loomingulise aspekti eest alati ise vastutanud. Isegi kui kellelgi peale laulda olen lasknud, olen kõik eelnevalt ise ette laulnud. Muidugi on üksikuid erandeid. Aga seda enam võib minust aru saada, miks mul oleks huvitav bändiga plaat teha ja näha, mis võib välja tulla, kui oma ideed mitme teise inimese omaga segan. Pealegi üksik olla on üksik. Ja see on ka üks asju, mis pisut frustreerivaks on viimasel ajal muutunud, kuna olen isiklikult inimene, kes elab teiste jaoks ning ühest küljest võib ego boostiv tunne olla küll, et kogu au saad endale, kuid teisalt, mis kasu on sellest respektist, kui sul seda kellegagi jagada pole. Seepärast olengi aastatega ühe enam inimesi oma muusikasse kaasanud.

„Kuna olen isiklikult inimene, kes elab teiste jaoks ning ühest küljest võib ego boostiv tunne olla küll, et kogu au saad endale, kuid teisalt mis kasu on sellest respektist, kui sul seda kellegagi jagada pole“ – see kõlab päris hea lööklausena. Eriti ses valguses, et kandideerisid ka valimistel. Millega veel peale muusika tegeled? Poliitika?
Hah. Ehk seepärast tundsingi, et sobin omavalitsusse, kuna minu ainsaks isiklikuks ambitsiooniks ongi elada teiste jaoks. Hea näide ongi see, et kujuta korraks ette seda armastust, mida enda vastu tunned ja siis kujuta seda armastust, mida teisele annad ja mida sulle seejärel vastu antakse. Ei anna ju võrrelda. Seega teine inimene on parim motivaator ja parim peegel sinu edule, nii elus kui ka inimsuhetes. Oma peas võid sa ükstaspuha mida välja mõelda ja ette kujutada või tunda, kuid asi on alles ametlik ju siis, kui saad vastukaja. Ma ei tea, kas suutsin lahti seletada.

Peale muusika meeldib mulle veel autodiagnostika, mida isa kõrvalt õppida on saanud ning samuti armastan väga keskkonda, mispärast praegu ka magistris maastikuhooldust ja -kaitset õpin.

Tiptop, aga siit mingi sisemine konflikt paistab kuskilt. Ütlesid ju, et tänu sellele tuli seda parem ka praegune plaat, sest selle plaadi puhul on teiste arvamus 100% ukse taha jäetud?
Siis tuleks selle lause lõppu panna lause, "kuid antud lause puhul ei tasu unustada, et teiste arvamus ja teistega arvestamine on kaks eriasja".

Huh, väga keeruline. Mu pohmell vist seda lahti arutada ei suuda, saad ehk seletada?
See, et ma end teiste arvamusest ei lase mõjutada aeg-ajalt, ei tähenda seda, et nendega ei arvestaks. Ehk siis, kui plaadi välja annan ja see kellelegi ei meeldi, ei tähenda see ju seda, et ma tegin selle plaadi selleks, et teda närvi ajada.

Üks asi veel, mis silma jäi – su jaoks paistab olevat väga oluline, et helid on tehtud päris instrumentidega, mitte arvutiga – see paistab lausa põhimõtteline?
Jah, on küll kohati põhimõtteline, kuna tänapäeval võib igaüks lihtsalt klotsikesi mõnes programmis vedada, kuid minu jaoks on väljakutse saavutada need helid tavaliste instrumentide ja järeltöötlusega. Mitte, et oleks kibestumus, vaid soovin saada paremaks muusikuks ja endale pidevalt katsumusi teele asetada. Kuigi see oleneb jällegi tujudest, vahel on jällegi päris lahe mõne sämpli ümber ehitada pillidega ülejäänud lugu. Nagu tolmutera, mille ümber lõpuks terve planeet kasvatatakse.

"Say Whaat?" plaadil ongi kõike ja täpselt tujude järgi – on puhtalt pillidega lugusid, on sämplimist ja on ka arvutiga järeltöötlust. Muide, sellest plaadist veel rääkides, siis plaadi puhul on veel üks theme. Nimelt, mida lõpu poole, seda keerulisemaks, elektroonilisemaks ja üleprodutseeritumaks läheb, kuid see pole taotluslik, see tuligi ise. Nii et kogu plaadi kokkuvõtmiseks ütleksingi, et antud plaadi puhul on kõik ja mitte miski juhuse hooleks jäetud.

Aga kas see räägib tervikuna ka mingi loo? Või on lood iseseisvad, erinevad mõttekäigud?
Tervikuna räägibki see vähemalt neli erinevat lugu, millest pooled jätaks ma inimestele endile mõtlemiseks ja pooled tooks välja. Üheks stooriks oleks see raamidest välja astumine, teiseks meie praeguse infoühiskonna peegeldamine, kus kõik on nii kärsitud, hüppelised ja kõike on kähku ja palju vaja kätte saada. Kolmas ja neljas jäävad inimestele endile mõistatamiseks. Täpselt nagu Lynch kunagi oma "Eraserheadi" puhul tegi.

Kõik kodus salvestatud?
Jepp, kortermaja neljandal korrusel!

Pakub see kõiki võimalusi kui saund on väga oluline? Või on tänapäeva järeltöötlus nagunii kõikvõimas?
Tänapäeval on pigem järeltöötlus kõikvõimas, kuid samas on alati võimalik teha saundi suhtes ka erandeid, sest lõppkokkuvõttes on ju ikkagi kõige olulisem see, et saad üldse muusikat teha. Kui peaksin kuskil lageda taeva all elama, teeksin lõpuks ikka okste ja kividega muusikat.

Kali Briis x Hommik – Breakfast EP , Onesense, 2009
Ilmus hiljem vinüülplaadina, vt. järgnevaid viiteid.

Taipohhography, Onesense, 2009
Klippe saab kuulata Discogsist, hangeldada Junost.

Das Bing EP, Umblu, 2010
Täispikalt olemas Spotifys, hangeldada saab Junost.

Ilge Ulme EP, Umblu, 2010
Prii allatirimine Umblu lehelt.

5151 maxi-singel, Umblu, 2010
Prii allatirimine Umblu lehelt.

Kali Briis x Hommik / Kali Briis x Ki En Ra – Breakfast EP / Headshot EP, Onesense, 2011
Klipid, digitaalselt ja vinüülina hangeldatav Onesense bandcampist.

Homewrecker, Umblu, 2011
Täispikalt olemas Spotifys, hangeldada saab Junost.

The Moon Ghost, Eesti Pops, 2012
Prii allatirimine Eesti Popsi bandcampist.

Say Whaat?, Eesti Pops, 2013
Eelkuulamine neljapäeval, 7. novembril radaseitsmes, esitluskontsert laupäeval, 9. novembril Sinilinnus.