Handsome Furs – kui loomaaiast põgenevad loomad

Kirjutas tess
22-04-2009

Handsome Furs on kaheliikmeline Kanada indie rock bänd, kes alles hiljaaegu andis von Krahlis publikus viibinute väitel vinge ja nende endi kinnituse kohaselt ühe oma parima kontserdi. Äsja andsid nad välja oma uue ja arvult teise albumi “Face Control” ning seda tutvustava tuuri raames jõuavad nad jälle kord siia – juba 28. aprillil võib neid näha baaris Juuksur üritusel Odessa Pop.

Plaadi nimi viitab väljendile, mis on kasutusel Moskvas klubides – hoolimata suurest summast juba makstud rahast, ei pruugi sinna sisse pääseda kui välimus pole sobiv. Intervjuud ette valmistades lootsin saada mingit eriti värvikat lugu bändi sidemetest Venemaaga, kuid lõpuks selgus kahjuks, et tegemist on siiski ainult eksootikaihalusest kantud seostega. Plaat on aga sellegipoolest kindlasti kuulamist ja kontsert külastamist väärt.

Küsimustele vastas bändi maskuliinsem pool Dan Boeckner, kelle hooleks on duos laul ja kitarrimäng, naisliikme Alexei Perry käsutusse on jäänud sünt ja trummimasin.

Miks olete otsustanud ainult kaheliikmelise bändi kasuks?
Me alustasime Alexeiga bänditegemist väga väikeses korteris, seda küll juba enne, kui abiellusime. Kuid me olime siis juba paar ja otsustasime, et me ei vajagi rohkem inimesi bändi. Nii oli see lugu.

Kas mõni sarnase koossisuga bänd veel teile muljet avaldab? Mulle meenus esimesena The Kills, võibolla Dan’i välise sarnasuse pärast nende Jamie „Hotel“ Hince’ga.
Jaa, kindlasti meeldivad mulle sellised bändid. Põhieeskuju ja mõjutajana tooks esile kindlasti Suicide’i – seal on ju ka ainult kaks liiget.

Teie bändi nimi tulenevat ühest Alexei kirjutatud lühiloost? Millest see räägib?
See on ühest väga haigest naisest, kes juhtub olema loomaaia lähistel ajal, kui sealt põgenevad loomad ning need elajad trambivad ta surnuks.

Kust pärineb Alexei nimi, Venemaal on see enamasti kasutusel mehenimena?
Alexei isa on pärit hoopiski Kuubalt ning mingil kummalisel põhjusel otsustas ta panna oma väiksele tütrele venepärase poisinime.

Saite just valmis oma uue albumi. Praegu olete tuuril?
Jah, me sõidame praegu kontsertidega Ameerikas ringi. Peale seda läheme Londonisse ja alustame sealt oma Euroopa tuuri.

Teie vastilmunud albumil „Face Control“ on väga palju viiteid Venemaale ja vene keelele – mis teid Venemaaga ühendab?
Me oleme olnud väga huvitatud Ida-Euroopas kontsertide andmisest. Õigupoolest algas kõik sellest, et meil oli palju esinemisi Soomes ja paar aastat tagasi otsustasime kontsertide vahepeal teha laevatuuri Tallinna. Tundus põnev külastada endist sotsmaad, kes Venemaa koosseisust minema “jalutas”. Ja mida rohkem ma sellest huvitusin, seda rohkem tundus, et peaks ka Venemaad külastama ja vaatama, mis seal toimub. Ma olen alati huvitunud sellest maailma osast, sest see on midagi väga teistsugust kui meie elu ja ma arvan, et see kogemus on meile olnud suureks inspiratsiooniks.

Väidetavalt lindistasite seal ka oma viimase albumi?
Ei-ei, seda küll mitte. Kõik laulud kirjutasime siis, kui olime tuuril ja lindistasime kodus, Montrealis.

Kui ma ise viimane kord paar aastat tagasi Moskvas viibisin, tundsin ma ootamatut ärevust ja hirmu, kuigi ma olen varemgi mitmeid kordi Venemaal olnud ja kergendus oli suur, kui rong üle piiri tagasi Eesti pinnale jõudis. (Arvan, et eestlastele on hirm Venemaa ees sisse kodeeritud) Kuidas teie end seal tundsite?
Ausalt öeldes tundsin ma ennast veidike sarnaselt. Me alustasime oma reisi Helsingi raudteejaamast – see oli öine rongisõit läbi St Peterburgi. Kui me Moskvas rongist väljusime oli tunne koheselt üsna ebakindel, sest see kõik on nii erinev. Me oleme käinud küll Tallinnas, Riias ja Kaunases Leedus – need on küll samuti postkommunistlikud maad ja kõik need on erinevad, kuid samas on neis kõigis lihtne inimestega suhelda ja ringi liikuda. Moskvas oli koheselt selge, et keegi ei ole valmis meiega inglise keeles suhtlema. Kõik oli kuidagi nii sürreaalne. Ma arvan, et Moskva on täiesti fokusseeritud vene kultuurile – valitseb tõeline monokultuursus. See meenutas mulle väga Ameerika Ühendriike. Kui sa lähed Ameerikasse ja suhtled inimestega, siis saad aru, et nad enamasti ei tea midagi sellest, mis toimub väljaspool Ameerikat. Sama on Venemaal – see on nii suur maa, et neil polegi vaja teada, mis toimub kasvõi nende naabermaadega. Venemaal tunned, et oled kuskil väga-väga kummalises kohas, huvitavas, kuid täiesti erinevas.

Milline mälestus on teil Eestist ja Tallinnast? Saite siin aega natuke ringi vaadata ka?
Üllatav oli, et Eesti on teistest Balti riikidest niivõrd erinev. Ma olin täiesti lummatud eesti keelest, mis on ka ju täiesti erinev keeltest, mida räägitakse Lätis ja Leedus. Teie kultuur pole ju mõjutatud eriti ühegi teise maa poolt, kas pole? Ja Tallina arhitektuur on muljetavaldav – uusehitised väga vanade kõrval. Tallinn on kindlasti üks mu lemmikkohti. Esimesel korral kui siin käisime, oli meil aega rahulikult ringi jalutada nii uusehitiste rajoonis kui ka vanalinnas. See kõik oli väga põnev. Käisime ka Oleviste kiriku tornis – see oli väga äge!

Kas Kanadas on muusiku(kunstnikuna) hea tegutseda? On piisavalt toetust ja vabadust teha seda, milleks tahtmist? Kas sul on lisaks muusikategemisele ka mingi “päris” töö?
Jaah…ma pean ütlema, et võrreldes muu maailmaga on Kanadas muusikutel väga hea tugi tegutsemiseks. Hetkel küll püüab valitsus vähendada kunstide rahastamist, kuid üldiselt on muusikutel ja kunstniketel võimalus kasutada üsna rohkelt ühiskondlikku raha. Hoolimata sellest, et neid summasid üritatakse hetkel vähendada, on need summad siiski märksa suuremad kui Ameerikas või Euroopa maades. Ühesõnaga ma olen üsna õnnelik, et ma saan tegutseda just Kanadas.
Nii, et jah, muusika ongi mu töö. Tegutsen lisaks Handsom Fursile ka bändis nimega Wolf Parade ja üritan esineda ja tuuridel käia nii tihti kui võimalik

Oskad sa soovitada mõnd head Kanada bändi, mida kindlasti peaks teadma ja kuulama?
Hetkel naudin üle kõige bändi nimega The Witches, nad on Montrealist ja nad on väga-väga head.

Millisest plaadist hetkel kõige rohkem vaimustuses oled?
Mulle meeldis koheselt, kui ma seda kuulsin Crystal Stilts’i album ja uus Deerhunteri plaat meeldib samuti väga. Aga enamasti kuulan ma rohkem vanemat kraami…tuurimanager mängis meile Richard Thompsoni ja Fairport Conventioni plaati ja see oli eriti hea. Need kolm asja ongi olnud viimase aja suurimad plaadielamused.

Kas sa soovid lõpetuseks veel midagi teid ootavale Eesti muusikasõpradele öelda?
Me juba väga ootame seda kontserti, sest eelmine korra esinemine Eestis oli üks kõige paremaid, mis meil kunagi olnud on. Me meenutame seda omavahel pidevalt – see oli vaimustav! Esinemiskoht (von Krahl) oli ka väga cool!

Veel artikleid