Haiguste ravi kontrollitud

Kirjutas tess
07-03-2011

“Kell on neli hommikul, sa jooksed palja pe*sega mööda raba-laudteed ning mõtled, mis läks valesti. Mis läks valesti? Meie ei tea.” kuulutab bravuurikalt eesti uusima lühifilmi “Haiguste ravi” tutvustav loosung.
Kui tahad näha, mis juhtub filmis, kus üheks osaliseks on küll Raul Velbaum, kuid kus signatuurhüüdlause “ime muna!” ei kostu kordagi tema enda suust, sea sammud kolmapäeval, 9. märtsi õhtul kell 20:00 kinno Sõprus.
Rada7 lühikesele ettevalmistavale küsimustikule aga vastas filmi üks autoritest, Raul Viitung.

Räägi endast lühidalt palun?
See film on kolme autori ühistöö tegelikult, nimetaksin meid kõiki?
Filmi autorid Raul Viitung, Margus Univer ja Indrek Kasesalu on (kolmepeale kokku) töötanud juristi, programmeerija, fotograafi, raadiosaatejuhi, reklaamitöötaja, mööblivabrikandi ning disaineri ametikohal.

Kas ma saan õieti aru, et sa oled õppinud fotograafiat? Mis põhjusel jõudsid filmini?
Õppisin Kunstiakadeemia fotoosakonnas, seal soositi kõiki mõeldavaid kaamera kasutusviise. Esimese filmi ("Fosformees") valmistasin fotokaameraga, mis pildistas 5 kaadrit sekundis, kuid videopilti veel ei teinud.

Sul on põhjalik ja põnev Eesti filmi teemaline blogi. Miks sa oled vaatluse alla võtnud just ainult Eesti filmid?
Eesti filmide vaatamine sai alguse ülikooli kino-õppeainest, kus paluti valida filme ja neid analüüsida ning asjaolusid selgitada. Otsustasin ühendada kohustusliku kasulikuga ning hakata läbi vaatama kõiki neid tavamõistes marginaalseid 1960-70ndate lühi-, mängu- ja dokkfilme, mida aastaid ETV programmi kõige mõttetumate pärastlõunaste kellaaegade vooderdamiseks kasutati. Õige pea sai sellest meeletu hasart – otsida üles “see film, kus Gunnar Graps mängis tulnukat”,
“dialoogita värviline paneelmaja-ängi-lühikas Arvo Valtoni novelli põhjal” või “1970ndate vaatlusdokkar linnalähirongidest”, hahaha. Muidugi ma leidsin ka, sageli küsisin režissööride käest.
Ma ei tahtnud pühenduda inuiti-belgia-tseiloni suhtedraamade või serbia-mongoolia maffiafilmide maailma süüvimisele (kindlasti leiab Eestist kümme blogijat, kes seda nagunii teevad), sest mul pole nendega lihtsalt midagi pistmist. Seevastu nt. Andres Söödi “511 paremat fotot Marsist” on mulle tähtis, sest sattusin seda lapsena telekast vaatama; see film mõjus kõige muu jama seas, mida siis telekast näidati, jahmatavalt cooli ja kummalisena.

Su enda uue lühifilmi „Haiguste ravi“ žanriks on märgitud „seisundifilm Eesti popkultuuri ainetel“. Kas sa seletaksid seda veidi lahti?
Jumal küll, ei!

Onu Bella, Velbaum, Ülo Kiple, Melodija vinüülplaadid – ma ei oleks isiklikult iial selle peale tulnud, et praegusel ajahetkel selliste persoonide ja märkide vahendusel Eesti popkultuuri defineerida. Miks just need sulle märgiliselt olulised on?
Hõhõõ, ei meie taha praegust popkultuurset ajahetke defineerida! Teemade ja tegelaste valik… Võin öelda, et sai ikka hirmus kaua oodatud, et keegi kohalikest kinotegijatest võtaks teha ühe groteskse kinematograafilise karussellisõidu eesti pop-ajaloo teemal, sõlmiks mõned väheusutavad seosed või upitaks mõned kahtlased teooriad! Seda ei juhtunudki, kuna selgus nördimaajav tõsiasi, et filmimehi ja -naisi kisub paraku enam kultuuriantropoloogiliste mõtiskluste, filosoofiliste üldistuste ning kunstfilmide valmistamise juurde.
Raskelt ohates asusime ise valmistama filmi, mida näha tahtsime. Poolteist aastat ning 8-9 erinevat stsenaariumikavandit hiljem omasime käsirja, mis tundus olevat köitev. Ootamatult ka paljude teiste jaoks, kes nõustusid filmis osalema. Igor ja Raul olid lihtsalt oma osade esimesed (ja täiuslikud) kandidaadid.

Miks just selline näitlejate valik? Miks otsustasid suures osas mitte kasutada professionaalseid näitlejaid? Miks just need inimesed?
Iga kord, kui saime näitleja asemel osasse valida mõne valmis karakteri, siis me seda võimalust ka kasutasime. Mõnelgi juhul oli see ainumõeldav valik: näiteks olnuks keeruline leida filmi mõnd päris-näitlejat, kes suutnuks kehastada "raevukat popkriitikut" sama usutavalt, nagu Marco Laimre seda tegi. Parafraseerides Urmas Oti lauset Fred Jüssist: "Miljoniline rahvas suudab sünnitada ainult ühe Raul Velbaumi!".

Miks ei saa peaaegu ükski Eesti film hakkama ilma tagasivaateta nõukogude aega? Miks sa sedalaadi paljukasutatud hüpet minevikku oma filmis oluliseks pidasid?
Need tagasivaated Eesti lähiajalukku, mida mina näinud olen, on enamasti sihukesed dekoratiivset laadi pealiskaudsed stiilipeod. (Kui ma selle lause olin kirjutanud, tuli muidugi kohe meelde, et dek. laad. pealisk. karnevali elemente leiab ju ka meie filmist, aga) – hei, sealtsamast Marati dresside, peapaela ja Modern Talkingu kasseti kõrvalt leiab ju ka päriselt sisukat kraami, mille tähendust mõistatada. Sageli asju, mis on imelikke juhtmeid pidi ühendatud tänapäevaga ning mõjutavad olevikku kurat teab kuidas.

Oluline osa on Ülo Kiple tekstil. Miks? Äkki räägid temast natuke pikemalt. Ma kahtlustan, et sinust kümmekond aastat noorematel pole õrna aimugi, kellest ja miks jutt.
Hahaa, peategelane meie filmis on täpselt see sihuke pole-õrna-aimugi-kutt, kerge keskealistele kultuuriinimestele tüssata!
Aga … olgu. Ülo Kiple oli vaikne ja tagasihoidlik noormees Riisipere lastekodust, õppinud Kaarepere tehnikumis metsandus-õpet. Tehnikum jäänud aga pooleli, sest umbes aastal 1985 hakkasid hr. Kiplet painama vaimsed häired, kinnisideed, mida ta hakkas väljendama rasvakriidi- ning hiljem õlivärvikirjutistega seintel ning plankudel. Ülo Kiple pisteti mõnigi kord hullumajja, kust noormees aga alati putket tegi. Hulluse- ja letargiahood vaheldusid suhtelise normaalsusega. Tekst ise, nagu seda selgitas gräffiti-heerose sõber ja koolikaaslane (keda filmiks valmistudes küsitlesime), selgitab väidetavalt protsessi, läbi mille Kiple end haigushoogudest välja vedas:
“Haiguste ravi. Kontrollitud. 1. Üksindus – magamistuba vaikuse, pimeduse, raadioga. 2. Selts – elukoht kellegi juures. 3. Priisöökla. Nendes tingimustes teatud biol. ajal avastab inimene ”tee” tervisele. Au ja rikkus sellele, kes avaldab selle tõe ajalehtedes.“
Alevi- ja linnaseintele järjepidevalt ilmuva krüptilise gräffititeksti üle heideti muidugi nalja (ajalehenupud, karikatuurid, teatrilavastused. jm.), aga ilmselt sigines oma elu ENSV-s veetnud kodanike põue ka üksjagu kahtlust, et “see on kindlalt riigivastane”, “see peab midagi tähendama” või et “selle taga on keegi”.
Niigi teisenevate ühiskondlike oludega marginaalses provintsiriigis oli Kiple "Haiguste ravi…" lihtsalt järjekordne märk muutuvatest aegadest, tähenduslik enne millestki saabuvast. (Umbes nagu keskajal, kui nähti taevas korraga kahte kuud või verist päikest, või siis tuli metsateel vastu kassi peaga mehike – igal juhul oli teada, et heaga see ei lõpe). Tagantjärgi targana võib öelda, et too heitlik ja segane, kõikjal ilmuv tekst tabas laguneva nõuka-aja lõpuaastate zeitgeist´i paremini kui ükski luuletus, näidend, film või poplaul.

Kas on midagi, mida sa filmide juures täiesti talumatuks pead ja oma filmi tehes vältida üritasid?
Üritasime vältida osatäitjate isikupära vältimist, aga ka moraali, õpetlikku iva ning EFSA ja Kultuurkapitali toetust. (Filmi operaator ning eriefektöör Indrek ütles nüüd kõrvalt muidugi, et "tema küll ei üritanud EFSA toetust vältida"… huh!)

Milline film, plaat, kunstiteos vms sulle viimati eriti sügava mulje jättis? Miks?
Vendade Toomingate/Virve Aruoja "Lõppematu päev" (1971/1990) –
kinematograafiline pillerkaar!

Raul Viitungi Eesti filmide teemalise blogi leiab asjast huvitatu siit:
http://eestifilmid.blogspot.com

Info filmi kohta:
http://kinosoprus.ee/films/luhifilm-haiguste-ravi

Veel artikleid