I

Tumedal tantsupõrandal, mäsleva rahvasumma tuksetes paotuvad alternatiivsete reaalsuste uksed.

P.S. Siinkohal muidugi siirad kiidusõnad atraktiivse kujunduse eest. Kuigi küsimus, kas tegu on poti või ärtu ässaga, on, ütleme, siiski lahtine.

IIa

Sellisel riliisil tabab kuulaja kõrv eelkõige seda, kuidas töötlused lugu tõlgendavad. Ta ei võta igaühte neist omaette täisväärtusliku heliteosena. Suhe originaali ja remikside vahel on tema jaoks nüansseeritud võimumängudest pinev, see on otsekui vahekord sultani ja haaremi vahel. Sest iga orjatari silmis muutub valitseja hiilgus natuke erinevaks tagasipeegelduseks; igaüks annab sellesse midagi endast. Ja vastupidi. Kaliifil on vaja oma orjataride tunnustust. Ilma haaremita oleks sultan ainult üks paljude seas. Kuulaja aga satub segadusse; ta sunnitakse haarama seda kõike ühekorraga; tema isiklik dialoog muusikaga killustub ja muutub ebalevaks. Lugu kasvab üleelusuuruseks koletiseks, mis ei püsi enam plaadil, vaid näib tõotavat, et kui mitte reaalselt, siis vähemalt potentsiaalselt võib sellest seemnest punguvaid väänkasve olla lõpmatult palju.

IIb

Plaadiümbrise nimedeparaadil on omaette eneseküllane väärtus. Osalevatel muusikutel moodustub seal ühine identiteet, mis on võrreldamatult tugevam näiteks sellest kokkukuuluvustundest, mis tekib samal kontserdil esinedes. Suhe loo autori ja remiksijate vahel on nagu vahekord sultani ja tema haaremi vahel. Orjatarid on kogunenud kaliifi ümber. Sest ainult tema kaudu saab igaüks neist olla ainult üks paljude seast.

Kuulaja pole siin tegelikult oluline. Piisab sellest, et sultan näitab end haaremile ja nemad vaatavad teda. Ja kui mitte reaalselt, siis vähemalt potentsiaalselt on neil üksteisele öelda lõpmatult palju.