Filmisoovitus. PÖFF.

Kirjutas Rada7.ee
23-11-2011

Pimedate Ööde Filmifestivali karussell pöörleb täistuuridel ning veel ei ole hilja möödakihutava hundi selga hüpata. Ning kui sa ei suuda valikut teha, siis ära jäta end filminautlejate ja -friikide abiga kokku seatud Rada7 filmisoovitustega kurssi viimata. Kõigis neis linateostes on muidugi aukohal muusika – kõik muu ei jää ka otse loomulikult tulemata.

Norra pojad (EurAsia võistlusprogramm)
“Norra poegade” tegevus toimub umbes kolm aastakümmet tagasi ja filmi teemadeks on nooruslik mäss, ehe rebel, hipipidu, punkrock ja nudistide revolutsioon. Filmi peategelased on vaba hing Magnus ja tema täitsa tavaline teismeline poeg Nikolaj.
See on “elus film”, tehtud ääretult mõnusa energia ja lustiga ja kus ka muusika väga olulist rolli mängib. Täiskasvanuks saamise lugu läbi õrnalt traagilise süžee, mis pakub lõpus ka ühe tõsiselt ootamatu üllatusefekti ning nagu juuresolevalt pildiltki näha, teeb filmis kaasa ka sel aastal Rabarockil üles astunud bändi PIL liider John Lydon.
Kindlasti käesoleva aasta üks meelelahutuslikumaid Põhjamaade filme selle sõna kõige paremas tähenduses.

Iseenda jälgedes (EurAsia võistlusprogramm)
Maalikunstnik Miquel Barceló, endisest sõdurist rännumees, jõuk mustanahalisi bandiite ja seltskond, kes otsib vana punkrit, mida hüütakse kõrbe Sixtuse kabeliks. Kõik nad ajavad legendaarse Prantsuse kunstniku Francois Augiérase jälgi, kes uskus, et parim viis jälitajad ära petta on kõndida mööda iseenda jälgi tuldud teed tagasi. Ja samal ajal püütakse siin avastada Aafrika erinevaid salapäraseid ja võluvaid palesid. Mõistatuslik film, mis balansseerib väljamõeldise ja reaalsuse piiril ja mis võitis peaauhinna San Sebastiani festivalil.

Idioot (EurAsia võistlusprogramm)
Rainer Sarneti film “Idioot” on üles ehitatud lõputule metafooriaahelale, mis kerkib surnud maast, kuhu pole jäänud midagi inimlikku, maast pärast absoluutset katastroofi, kõigi vaimsete väärtuste hukku…
… Ent millestki tuleb alustada ka maailmas, kus kõik väärtused on hävinud ja orientiirid kadunud. Andekas, mõtlev, tundlik Rainer Sarnet alustab sellest, et keeldub koostööst reaalse reaalsusega ja loob paralleelse reaalsuse kirjaniku abil, kes kogu elu otsis jumalat.
“Idioodi” puhul on omaette huvitav teema ka filmi originaalne ja eklektiline muusikakasutus – filmis kõlab läbisegi nii kirikumuusika, Ülo Kriguli originaallooming, popiklassika kui ka helilõigud vanadest Itaalia pornofilmidest.

Plaadipood (Just Filmi programm)
Tom on paljude jaoks vaikse Teasside’i tähtsaim isik, omamoodi segu Jeesusest ja oopiumidiilerist, sõltuvuse rahuldajast, kinnistajast ja inimeste päästjast – ta peab selles ajas tardunud Kirde-Inglismaa väikelinnas piirkonna viimast plaadipoodi. Ujub kangelaslikult vastu digitaalajastu peatumatut, immateriaalselt külma voolu. Pakub seda auditiivset paradoksi, mis eraldab meid teistest, loob alternatiivseid helilisi maailmu, milles üksinda ekselda, ning omab samas ühendavamat jõudu kui enamik teisi kunstiliike. Ta poekataloogi suurus on umbes 70 000 plaati.
Ei tahaks öelda selle naljaka dokumentaalfilmi kohta südamlik, vähemalt mitte taotluslikult südamlik. Ent selles palju naeruvääristatud, väikelinlikus teistsugususes on mingit nakkavat melanhoolset veidrust ja siirust, mis, nagu aeg-ajalt tundub, on küünilistes metropolides küllaltki haruldaseks loomuomaduseks muutunud.

Inni: Sigur Rós (Islandi fookus)
“Inni”on Sigur Rósi teine kontsertfilm. Kui eelmine film paigutas selle mõistatusliku ansambli nende kodumaa Islandi konteksti ning andis nende muidu ebamaisele muusikale geograafilise, sotsiaalse ja ajaloolise perspektiivi, saavutades nõnda tõeliselt ülendava tulemuse, siis “Inni” keskendub puhtalt bändi musitseerimisele. Selle on kunstiliselt ja intiimselt üles võtnud Prantsuse-Kanada režissöör Vincent Morisset, kes on ka Arcade Fire’i kontsertfilmi “Miroir Noir” autor.

Tagahoov (Islandi fookus)
Suurepärane võimalus saada insaideri pilgu läbi aimu sellest, mis ime ja maagia läbi on võimalik, et tillukesest saareriigist Island paiskub maailma sellises uskumatus koguses imelist muusikat. “Islandi muusika skene on nagu perekond” arutlevad bändid filmis ise. Bände, kes üksteisega kõik head sõbrad, sattub siin kaadri ette väärikas seltskond: Múm , FM Belfast, Hjaltalin, Retro Stefson ja mitmed teised hetkel kuumad nimed, kes annavad kõik ühel ilusal suvel armsad intiimsed kontserdid oma sõbra Àrni Rùnari aias. “Tagahoovis” annab vaatajale tabureti ja koha Àrni segasummasuvila-hoovi esireas ja see, mida sa seal näed on midagi väga lihtsat ja kodust, aga samas täiesti maagilist.

Veealune armastus (Foorum)
Tänavu kevadel said ainulaadseks eksperimendiks kokku pika ajalooga soft-core Jaapani porno- ning erootikafilmide uue laine üks tuntumaid režissööre Shinji Imaoka, maailmakuulus filmioperaator Christopher Doyle ning saksaprantsuse sündipopi kollektiiv Stereo Total. Viie võttepäeva, väheste näitlejate, mitte ühegi kordusvõtte ning olematu eelarvega sündis üks 2011. aasta kuumematest, märjematest, ootamatumatest ning kahtlemata skandaalsematest linateostest – maailma esimene veealune seksimuusikal “Veealune armastus”.

Mama Africa (doc@pöff)
Aki Kaurismäki vanema venna Mika Kaurismäki tehtud dokumentaalfilm, mis on lummav austusavaldus Aafrika muusika ja kultuuri legendaarsele esindajale Miriam Makebale. Ta oli esimene Aafrika muusik, kellest sai ülemaailmne kuulsus. Tema muusika põhines alati Lõuna- Aafrika juurtel ning ta võitles oma laulusõnadega lakkamatult rassismi ja vaesuse vastu. Ta laulis John F. Kennedy ja Marlon Brando auks ning esines koos Harry Belafonte, Nina Simone’i ja Dizzie Gillespiega. Mika Kaurismäki on maalinud võluva portree äärmiselt andekast pagulasest ja Lõuna-Aafrika mustanahaliste eestvõitlejast. Liigutav teema, suurepärane muusika ja põnevad intervjueeritavad loovad üheskoos haarava elamuse.

Mäng (Põhja valgus)
Kõik on ju ainult mäng, eks? Suur oli Rootsi ühiskonna ehmatus, kui nad avastasid, et 2000ndate aastate keskpaigas laste seas massiliselt levinud mobiiliröövid polegi pelgalt tugevama õiguse rakendamine, vaid psühholoogiliste mängude labürint, kus noortejõugu eri liikmetel olid kindlad rollid, ja põhieesmärgiks polnud mitte rahaline võit, vaid ohvri
psühholoogiline põrmustamine. Rootsi kaasaja ühe andekama rezhissööri Ruben Östlundi teine film näitab dokilikku realismi kasutades hirmutavat pilti lastest sellistena, nagu me neid tavaliselt ei näe. Lapsed on ju nii armsad. Nad tahavad ainult mängida!

Soovituste koostamisel on kasutatud Jonathan Romney, Sten Saluveeri, Helen Sildna, Vincent Morisset’, Helmut Jänese, Javier Garcia Puerto, Tristan Priimäe ja Jelena Skulskaja tekste.

Pöffi kava: 2011.poff.ee

Veel artikleid