Valminud ning linastunud on kodumaa uusim jõukatsumine rindel „Hollywoodi vaimus marurahvuslikud action-filmid“. Võib ju väita, et „Detsembrikuumuse“ näol on tegemist minevikusündmuste tõepärase taaslavastusega, kuid ajaloolise draamana on filmi väärtus veelgi kaheldavam. Üldine mentaliteet näib õli viskamisena juba niigi leegitsevasse konflikti Vabariigi suurnaabriga.
Nii loojate endi, kui ka hilisemate kommentaaride põhirõhk, näib rõhuvat filmimisprotsessi uuele tasemele Eestis: küll on kasutuses veel seninägematud eriefektid või on palgatud oma ala tipud välismaalt ja samas vaimus edasi. Kahjuks jääb püsima tõsiasi, et ka kõige ekstravagantsem tootmistehnika ei suuda päästa teisejärgulist sisu.
Ilmselgelt on suurim viga loos eneses, mis ei suuda murda välja oma niši stereotüüpidest. Lähemal uurimisel ilmneb, et mõned ideed on laenatud isegi mõni aeg tagasi linastunud menukist „Nimed marmortahvlil“. Kordub näiteks stseen peokeskkonnas, kus Vabariigi parimad arutlevad päevakajalisi sündmusi ning esindavad võrdlemisi etteaimatavalt noorkapitalistliku ühiskonna erinevaid sotsiaalseid kilde. Üldiselt on kogu filmil justkui ametliku ajaloonägemuse maik, mis on vabalt ühildatav gümnaasiumis õpetatavaga. Teisalt hägustab ajaloolist täpsust kohmakas flirt poliitilise korrektsusega, mille kõige valulikumaks näiteks on ootamatult esile kerkiv vene päritolu kangelassõdur. Küsimus ei ole niivõrd taolise situatsiooni võimalikkuses, kui selle kooskõlas üldise looga (halvast ideest võetakse välja kõik, mis võimalik ning enne eestivenelasest kangelase lõplikku kadumist tuleb veel eraldi repliik mehe rahvuse kohta – nagu arvestanuks filmiloojad ka võõramaise publikumiga, kes keelelisi nüansse nii hoo pealt ei haara). Sarnaseid ideoloogiliselt laetud momente on mitmeid (filmi kodulehel kokkuvõtvalt kui „mõningased paralleelid 2007. aasta aprillis avalikkust vapustanud pronksrahutustega“) ning need kallutavad märgatavalt ajaloolist objektiivsust. Arvestades üleüldist ustavust ajaloolisele täpsusele mõjuvad taolised valikud vastutöötavana. Kindlasti parim töö on tehtud taustakeskkonnaga – 1920-ndate Tallinn mõjub ülimalt ehedalt oma siira omanäolisusega.
Tähtsamad tegelaskujud jäid kaugeks ning ebaveenvaks, erandiks ainult napsulembene ning võrokeelne kindral Põdderi humoorikas karakter. Väiksemates osades äratasid mõningast huvi ka „Spetsialisti“ rollis olev Tambet Tuisk ning Carmen Mikiver Elis Kingissepana. Põhjalikum taustalugu on loodud ka revolutsionäär „Juristile“, kuid teostuses jääb puudu, et soovitud kuvand ka veenvalt mõjuks. Filmi keskmes asuva noorpaari jätaks ma üldse käsitlemata, sest see liin kordab oma suhtumise ning arenguga juba filmist „Nimed marmortahvlil“ nähtud steriilset tuimust.
Tehnilise poole pealt väärib mõningast norimist filmi muusikaline pool, mis oma katkendlikkuses ei loo soovitud efekti. Laiemalt kiidetud ja promotud märul jääb küll alla oma läänepoolsematele eeskujudele (ja seda juba lihtsalt taolise võrdluse ebaproportsionaalsuse tõttu), kuid arvestada tuleks ka tegeliku ajaloosündmuse pigem tagasihoidliku olemusega. Selles suhtes ehk ongi „Detsembrikuumuse“ suurimaks veaks konflikti kohatine heroiseerimine ning demagoogiline mängimine ideega, nagu olnuks 1924. aasta riigipöördekatse ebaõnnestumine mingi kannapööre suuremas maailmarevolutsiooni vandenõus. Komitern võis küll 1920-ndate keskpaigaks jõuda järeldusele seniste meetodite kasutuses, kuid otsustavaks põhjuseks otsiks ikka mõnda laiemat protsessi, kui seda on ühe väikerahva tige iseolemine.
Iseenesest on „Detsembrikuumuse“ näol siiski tegemist märkimisväärse edasiminekuga, võrreldes viimase kodumaise sõjalinastusega – tehnilise teostuse kiitmisel on täiesti õigustatud tõepõhi. Seda enam aga paistavad välja süžee nõrkushetked või üldine suutmatus tekitada vaatajas soovitud emotsioone. Arvestades Eesti filmimaastiku üha sügavamat küpsust (näpuga näitaks siinkohal näiteks „Klassile“ või „Sügisballile“), tundub see kontrast veelgi häirivamana.