Selle aasta Body Machine Body festivali üheks peaesinejaks on Inglismaalt pärit Detritus, kes oma loomingus segab kõikvõimalikke tumedaid stiile alates industrialist lõpetades breakcore’iga. Kohe-kohe on tal ilmumas ka uus album, millelt ta kindlasti ka Eesti publikule lugusid esitab.
„Detritus“ tähendab bioloogias surnud orgaanilist materjali, kuid samuti on see üks troll Terry Pratchetti „Kettamaailma“ seerias. Kumb inspireeris sind sellist nime võtma?
Põhiliselt esimene. Otsisin sünonüümisõnastikust vastet sõnale „sitt“
Muusikud üldjuhul üritavad hoiduda oma muusika sildistamisest, kuid kui sa peaksid kitsamalt oma loomingut kirjeldama kitsamalt kui tume elektrooniline muusika, siis mis see oleks?
Sellele on keeruline vastata. Selles suhtes, et isegi mu loomingu liigitamine elektroonlise alla ei ole päris õige, kuna ma kasutan oma lugudes erinevaid pille, samas elektrooniline pool domineerib. Ma arvan, et mu muusika on kombinatsioon erinevatest mõjutustest, alates drone‘st moodsa klassikaliseni, grindcore’ist elektroonilisemate stiilideni välja. Nii et mu looming on kuskil selle kõige keskel. Uuel albumil demonstreerin pigem oma drone’i mõjutusi kui ka selliste artistide nagu Neurosis ja Godfleshi omi.
Sul ilmub kohe uus album. Anders mängis üht lugu oma raadiosaates ning tundub, et sa lähened täiesti uuest küljest oma lugudele, sulatades kokku mitmeid žanre. Mis mõjutas sind sellist sammu võtma? Kuidas sa võrdleksid viimast albumit eelviimasega?
Jah, see on kindlasti teistsugune. Ma arvan, et inspiratsioon tuli põhiliselt hiljutistest suurtest muudatustest mu elus ja sellel oli suur mõju, kuidas ma maailma näen, sealhulgas muusikat. Detailidesse laskumata, olin pikka aega haige ja nüüd olen terve. Nähes asju teise nurga alt, muutis minu lähenemist nii kompositsioonile kuni lõpptulemuseni. Ma arvan, et lähen sama teed järgmisegi albumiga ning mul pole tõesti aimu, kus ma sellega lõpetan.
Sa oled väljastanud oma albumeid Ad Noiseami alt aastast 2003, nii et ilmselgelt oled sa nendega rahul. Ad Noiseam tähistab tänavu ka 10.sünnipäeva. Kuidas Nicolas leiab nii ägedaid artiste? Kas su suhe plaadifirmaga on rangelt tööalane või leibelikaaslased on headeks sõpradeks ja annavad ka inspiratsiooni?
Ad Noiseam on väga erinev teistest plaadifirmadest. Nicolasele on alati olnud tähtis hoida artistidega nii tugevaid isiklikke kui ka tööalaseid suhtesid ning minu jaoks on ta lähedane sõber kui ka plaadifirma direktor. Muuseas, on ka leibelikaaslatel omavahel tugevad sidemed ja nad toetavad teineteist, mida vist kõige paremini demonstreerisid Ad Noiseami 10.sünnipäeva peod. Ma arvan, et Nicolas otsib alati artiste, kes ei lähe ainult vooluga kaasa, vaid pakuvad ka midagi teistsugust.
Sul on ka hulganisti remix‘e. Kuidas sa tavaliselt lähened remixile? Millis(t)e üle sa kõige uhkem oled?
Tavaliselt võtan saadud loo osadeks lahti ja siis improviseerides üritan neid loo sisse sobitada. Vahel on loo juures ilmselge „konks“ ning seda interpreteerida on väga rahuldav. Tore on alustada „juba valmis“ tükkidega kui täiesti puhtalt lehelt, sest nii tundub, et osa tööd on juba ära tehtud enne, kui ise selle kallale asun. Ma pole päris kindel, milline mu lemmik enda remixidest on. Ma arvan, et Mothboyle tehtud, mis ilmus „Things Gone Wrong’il“. Väga, väga rahul sellega.
Kirjelda oma live‘e. Kui olulised on sinu jaoks visuaalid?
Ausalt öeldes, pole ma jõhkralt hull visuaalide järele, nii et selles osas ei ole minu poolt eriti palju pakkuda. Samas, alati on äge kui minu seti ajal jooksvad visuaalid on hästi tehtud ning sobivad selle juurde, kuid ma näen seda kõike hiljem videotelt, sest olen live’i ajal liiga keskendunud oma tegemistele ja tihti ei näe, mis toimub mu ümber.
Sa oled Body Machine Body üks peaesinejaid. Mida ootad festivalilt ja mida võib publik oodata sinult? On sul ehk mahti olnud uurida ka teisi bände?
See on mu esimene kord Eestis nii et loodan lihtsalt kohtuda uute inimestega, veeta hästi aega ja anda oma parim. Kahjuks pole mul olnud veel võimalust teisi bände uurida, kuna olen olnud väga hõivatud live’i ettevalmistamisega, aga ootan nende ülesastumisi väga.
Traditsiooniliste küsimuste aeg. Mida oled viimasel ajal kuulanud?
Viimasel ajal palju Machinefabrieki ja Sleepingdogi. Lisaks veel Old Apparatust ja Lorni.
Mis on su lemmik rada 7?
See on raske küsimus. Uurisin mõningaid oma lemmikalbumeid ja 7. koht ei tundu olevat just parim asetus headele lugudele. Aga parim rada 7, mis ma leidsin, ilma et oleksin pidanud sadu albumeid läbi sirvima oleks Deaf Center – „Close Forever Watching“ Owl Splintersi albumilt.
Midagi lõpetuseks?
Tänud intervjuu eest. Ootan teie kõigiga kohtumist Tallinnas.