Candy Empire on hea kõlaga ja mitmetähenduslik. Ka ilma Brooklynita.

Kirjutas tess
22-03-2013

„Nagu šokolaadikomm, mis suus sulades tekitab kaifi – kõik lahustub, vaba on impeeriumi pealinn ja piire ei ole!“ – võib lugeda Candy Empire kohta Tallinn Music Week’i artistitutvustuses. Peab nentima, et see lause kirjeldab väga õnnestunult meloodilismagusat, veidi retromaigulist emotsiooni, mis Candy Empire muusikat kuulates tekib. Laval kõlab see kõik jällegi samalaadselt, aga hoopis teisiti ning seda meeleolu saab ise hõbepaberist välja harutada 5. aprillil klubis Sinilind, kus Rada7 esitleb TMW 2013 raames oma peenelt timmitud ja suurepäraselt balansseeritud muusikavalikut.
Küsimustele vastasid lauljatar Katarina Oganjan ja kitarrist Ervin Trofimov.

Alan Proosa

Kõigil teil tundub olevat on üsna erinev taust, bändil on ka esimesest hetkest meelde jääva mõnusalt võõrapärase aktsendi ja omapärase pehme häälega lauljanna, keda ei tea varasemast. Kes ta leidis ja kust? Või leidis tema hoopis ülejäänud?
Katarina: See lugu oli tegelikult üks suur kokkusattumus minu jaoks. Esiteks, ma pole kunagi bändi teinud ega avalikult esinenud – töötan hoopis Tallinnas merebioloogina. Erviniga saime tuttavaks Tartus ning tol ajal ta veel ei teadnud, et ma laulda oskan. Läks veel umbes pool aastat aega enne kui ta ühel õhtul mind mingit lugu ümisemas kuulis ja pakkus mulle mõned indi-pop lood, mis ta just kirjutanud oli. Sealt saigi kõik alguse. Võtsin träkid kaasa Tallinnasse ja salvestasin vokaalid oma kodus Garagebandiga peale. Nendest lugudest panimegi kokku oma EP.
Kui läksime kahekesi esimest korda proovi tegema, sattus sinna juhuslikult Sander, kellel just oma bändiga proov lõppenud oli. Ta võttis naljaks kätte nurgas vedeleva basskitarri, mida ta polnud kunagi elus mänginud. Meile meeldis ja nii ta jäi. Trummarit me otsisime siiski tükk aega asendamaks meie trummimasinat. Sander soovitas Kallet, sest oli temaga kunagi jämminud.

Ma lugesin just jubehea loo ühe bändi imeliku nime veel imelikumast sünniloost. Teil on ka hea lugu Candy Empire kohta kindlasti onju? Miks seal alguses oli ka sõna Brooklyn ja nüüd enam pole?
Ervin: Mul on üks märkmik, kuhu kirjutan üles igasugu ideid ja sõnaühendeid, mis mulle kõrva jäävad. Sobrasin seal ringi ja pakkusin sõnu Kaatjale, kes arvas, et Candy Empire on hea kõlaga ja mitmetähenduslik. Brooklyn oli seal ees mõeldud väikese naljana, sest kõik teavad, et kui bänd on Brooklynist, siis on kohe lahe, eks 😉 See kadus ära, sest nimi oli liiga pikk. Me kutsume ise Candyks.

Laulusõnad teeb Katarina? Kui suur kaal on sõnadel, millest need räägivad? Või on teiega samuti, nagu Taani tõusval tähel Rangleklods, kes muuhulgas jagab TMW Rada7.ee showcase’il ka teiega lava ja kes on rääkinud, et sõnad ei oma nende loomingus olulist tähtsust, vaid on lihtsalt osa meloodiast?
Katarina: Ma pole kunagi luuletusi kirjutanud, enne kui Ervin mind proovima sundis. Mõned ütlevad, et mul tuleb see välja. Ma panen sõnadele ikkagi väga suurt rõhku ega kirjuta lihtsalt mingit sodi kokku. Tahan, et nad oleks sensuaalsed ja kahemõttelised – sobiks Ervini muusikaga.

Esinesite ka eelmisel aastal TMW-l, oli sellest mingit konkreetset kasu? Mingeid kontakte, pakkumisi, uusi väljavaateid? Mida sellest aastast ootate?
Peale eelmise aasta kontserti andis üks Londoni ajakirjanik Kaatjale oma telefoninumbri ja tahtis teda väga pildistada, kuna tal oli "väga omapärane stiil" :). Kaatja andis korvi ega helistanud tagasi 🙁 .
Tegelikult oli eelmisel aastal Sõpruses meie kõige esimene kontsert ja Kaatjal esimene kord elus suurel laval olla. See kõik oli meie jaoks väga uus. Sel aastal on aga bänd juba kokku mänginud ja Kaatjagi ei närveeri enam laivis, vaid naudib esinemist. Oleks vahva silma jääda mõnele agentuurile, kes aitaks meil välismaal kontserte korraldada. Misiganes ka ei juhtuks, teeme oma asja edasi, anname endast alati parima ja allahindlust ei tee.

Tundus, et teid vähemalt esimesel hetkel ehmatas jõuline seltskond, mille hulgas esinete – vist on üsna tavapäratu jah? Kas alati peavad asjad nii harjumuspäraselt käima, kas kindlad skenepiirid igavaks ja liigpiiravaks ei muutu?
Alguses me olimegi natuke üllatunud, et meid sinna kutsuti, kuid hiljem saime aru kui mitmekesine seltskond seal on – tegelikult üks põnevamaid showcase sel aastal.

Mis üldse on teile liikupanevaks jõuks, millest tekib tahtmine muusikat teha ja mis teid hetkel muusikas inspireerib, muljet avaldab? Mis oli viimane asi, mis mõjus sõnatuksvõtvalt vaimustavalt?
Katarina: Mind kummitab ja kuni ma kirja ei pane, ei lase lahti.
Ervin: See on kirg, mis ei lase sul magada, süüa, olla. Ja sa teed seda edasi isegi siis, kui mitte kedagi ei huvita ja keegi sinust aru ei saa. Mingid detailid, mis ainult sinu jaoks olulised on, kinnisideed, mingi soov kompromissitult ennast, oma isiksust väljendada ja seeläbi areneda. Elu lõpuni.
Viimati avaldas meile sügavat muljet film "Shiro Dreams of Sushi". See räägib ühest kokast, kes peab Michelini-tärniga sushibaari Jaapanis. Tundsime ära mõned kummalised paralleelid meie ja selle Jaapani härra vahel. Tema suhtumises ellu ja siiras tahtes pakkuda klientidele ülimat kvaliteeti peitub õnne ja edu saladus.

Mis oleks teie jaoks eesmärk, mille poole püüdlete, mis hetkest on teie tegevus teie jaoks edukas? Sellised mõisted on ju teatavasti väga suhtelised – ühe jaoks on lagi Madonna, teine oleks üliõnnelik kui saavutaks seda, mida Maria Minerva näiteks… Ning mida olete valmis üldse ohverdama/läbi elama eesmärgi saavutamiseks?
See kõik – muusika, proovid, remont, raha kulutamine pillidele jne – me teeme seda nii või teisiti edasi. Ühelt poolt on kõik muu juba boonus ja kingitus. Loomulikult peab eesmärkide ja edu nimel töötama ja ohvreid tooma ja seda me teemegi, kuid ma ei usu, et keegi meist seda ohvritoomiseks nimetab. Vastupidi, oleme õnnelikud, et meil on see luksus. Sest paljudel pole. Võtame seda kõike kui eksperimenti ja vaatame, mis saab. Baromeeter ise on samamoodi ajas muutuv: näiteks Kaatja jaoks oli suur edu juba tema esimene kontsert, kus ta ei minestanud. Nüüd on tema jaoks edu juba Pitchforki arvustus ja laiv Jools Hollandi saates :). Ervin tahab olla nagu Brian Eno, Kalle tahab olla nagu Stewart Copeland ja Sander tahab kodus remondi lõpetada.
Alan Proosa
Candy Empire muusika ei ole kõige lihtsama joonega pop (Peale ühte kontserti tuli ühelt kuulajalt vigin teemal, et vahepeal oli liiga diip ja siis veidi hiljem teiselt, et diipi oleks võinud rohkem olla. Sõnakasutus oli mõlemil üksteisest sõltumatult samasugune.), samas esimene plaat on sellest hoolimata mõnusalt kergelt voolav kuulamine. On uus plaat ka juba kuju võtmas? Kas kavatsete sama stiiliga jätkata või on oodata mingit muundumist, pööret?
Esiteks, meil polnud aimu, et meie muusika polegi kerge indi-pop (närviline naer). Aga uusi lugusid on see-eest palju ja nende vahel peab nüüd hakkama valima. Kindlasti ei tule uued sarnased eelmistele. See on välistatud!

Teil ilmus aasta alguses väga mõnus video loole „Lucky“. Ma ei ole ammu täheldanud, et meie muusikast üleujutatud radakamp terves koosseisus mingite detailide peale nii vahtu läheks – vaimustusobjektid ei olnud küll täpselt ühesed, aga lõpptulemusena suutis video kogu meie väikse, aga kireva kollektiivi elevile ajada. Ühesõnaga tabas video autor meie puhul märki, kas ta suutis ka teie enda muusikalisi ideid pildikeelega nii väljendada, et need ekraanilt vaadates võõrad ei tundunud – te vist stsenaariumit talle väga ette ei kirjutanud?
Seda on nii tore kuulda, aitäh! Video autor on Roland Seer – tema kirjutas ka stsenaariumi, mis oli täitsa olemas, muide. Saadame talle tervisi Taanimaale, kus ta end täiendamas on. Kontseptsioonini jõudsime küll läbi mitme koosviibimise ja arutelu, kuid lõpptulemusega olema väga-väga rahul. Ja mis kõige tähtsam: võtetel oli väga lõbus – sõime DolceVita pizzasid, tegime üksteise kulul nalja ja saime tuttavaks Tartu Kunstikooli kassi Igoriga.

Lemmik seitsmes rada?
Ervin: Augustus Pablo – King Tubby Meets Rockers Uptown
Katarina: Roxy Music – Avalon – Take A Chance With Me
Alan Proosa

Sellel aastal toimub Rada7.ee esitluskontsert 5. aprillil klubis Sinilind. Pakume Tallinn Music Weeki raames seitsme tunni jooksul tasemel muusikavalikut, seitsme omanäolise ja põneva artisti poolt. Vastavalt maitsele saab tantsida, rokkida, juukseid loopida ja heakskiitvalt kaasa noogutada.

KUULA: kahetunnine pleilist esinevate artistide lugudest
KOMMENTEERI: ole kursis ja jaga arvamust radaseitse foorumis
ANNA MÄRKU: oma tulekust saad märku anda läbi FB ürituse
PILETID: soodsam pääse eelmüügist (ainult 6.-)

Veel artikleid