The Polyphonic Spree (edaspidi TPS) näol on tegu muusikalise kollektiiviga, kuhu on läbi aegade kuulunud kolmteist kuni kakskümmend seitse liiget. Ei, mitte aegade jooksul, vaid korraga. Jah, laval on olnud üheaegselt ei rohkem ega vähem kui 27 muusikut.
Grupi loojaks on Tim DeLaughter ning hetkeseisuga on seal 24 liiget, alates vokaalist lõpetades harfi ja oreliga. Kolm algset liiget, Tim DeLaughter, Mark Pirro ja Brian Wakeland, olid juba varem tuntud bändist Tripping Daisy, mis aga läks lahku kui nende kitarrist manalateele läks. Peale seda kurba vahejuhtumit läks DeLaughter ajutiselt puhkusele, et oma plaadipoodi üleval pidada.
Aastal 2000 paluti kolmel härrasel teha 30-minutiline toetusklipp ansamblile Grandaddy. Selle asemel, et Tripping Daisy uuesti kokku tuua, võtsid nad ette ühe DeLaughteri ideedest luua sümfooniline pop-bänd. Ta tahtis saavutada sedasama sümfoonilisust kasutades näiteks koori, milleks sai inspiratsiooni päikeselistelt ning eksperimentaalsetelt bändidelt, nagu Electric Light Orchestra, mis tegutses seitsmekümnendatel. Mõeldud-tehtud. Kasutades sõpru ja sõprade sõpru, ajasid nad kokku 13-pealise rühma inimesi ning kirjutasidki vajamineva klipi. Nendest algsetest muusikutest saigi esimene Polyphonic Spree, mis hakkas andma laive.
Tagasiside oli rohkem kui positiivne, see andis neile ainult julgust ja enesekindlust. Bänd kasvas umbes 25-liikmeliseks, mis tekitas neile ka päris korraliku fännibaasi, keda paelus TPSi võimas ja meeliülendav lavašõu.
The Polyphonic Spree koosneb üldjuhul 10-inimeselisest koorist, paarist klahvimängijast, trummarist ja muude löökriistade mängijast, kitarristist, flöödi-, trompeti-, viiuli-, metsasarve ning thereminimängijast ja ka heliefektimehest. Muidugi võib see number varieeruda, kuna sellise grupiga liikumine on üsnagi raskendatud. DeLaughter ise on vokalisti osas.
Juba algusest saati on TPSi liikmed kandnud oma laividel valgeid ürpe, mis pidavat edasi andma puhtuse, lootuse ja õnne muljet. See, ning nende muusika helipilt on tekitanud bändile kultuseimidži. Esimesed hõlstid said valmistatud DeLaughteri ja ta ämma koostöös, hiljem lisati ka värve, et tuua välja bändi mitmekesisust, kreatiivsust ja omapära.
Esimene suurem õnnestumine toimus Londonis, kus neid kutsuti 2002 aastal Meltdowni festivalile.
2003. aasta alguses katkesid nende suhted senise plaadifirmaga, põhjenduseks oli toodud „vähene müügiedu“. Asja iroonia peitus aga selles, et just tol hetkel oli bänd jõudmas suurema avalikkuse ette. Nende lugu „Light and Day / Reach For The Sun“ võeti kasutusele Wolkswagen Beetle’i ja iPodi ühisreklaamikampaanias, mis ilmus terve Ameerikamaa televisioonis. Samuti kutsuti neid osa saama David Bowie „Reality Touri“ avalöögist (opening act).
2004. aasta oli bändile aga suurepärane igas mõttes. Nad said uue plaadilepingu Hollywood Recordsis ning lasid välja oma teise albumi „Together We’re Heavy“. Nad osalesid sarjas „Scrubs“, nende muusikat kasutati filmides ning muudes tuntud ja tundmatutes sarjades.
Bändi populaarsus on meeletult kasvanud. 2004. aasta detsembris esines TPS Nobeli rauhupreemia kontserdil, austamaks Wangari Maathaid. 2005. aastal esilinastus film „Thumbsucker“, mille soundtrack’i on kokku pannud ei keegi muu kui Polyphonic Spree esimees, Tim DeLaughter.
Bänd lindistab hetkel oma kolmandat albumit, mille nimeks saab „The Fragile Army“. Kuna on ju popp omada blogi, siis on nii teinud ka TPS. Nimelt, aadressilthttp://thefragilearmy.blogspot.com/ saab lugeda nende uusima plaadi hetkeseisust ning paljustki muust toredast.