Badass Yuki – Black Apple Trip

Kirjutas tess
23-03-2011

Noor, värske, elevil ja psühhedeelselt elegantne Badass Yuki esitles hiljaaegu oma debüütalbumit „Black Apple Trip“, kust tulvab üllatuslikult nii aastatetaguseid Madshesteri neurootilisi toone, vendade Reid’ide kähehäälset müra, minematriivivat shoegaze’i, kuid on samas nii võluvalt tänane, just siin ja praegu.

Kuna intervjuu toimus vahetult enne plaadi esitluskontserti, saabus radaseitse küsimustele vastama bänd kogu koosseisus – vokalist Mart Avi, kitarrist Paul Sild ja trummar Aigar Vals. Kuna kõik bändi liikmed resideeruvad senini veel Eesti ja Euroopa eri paikades, siis ei olegi see nii igapäevane sündmus. Kui paljusid kooliajal kokku tulnud noortebände ähvardab kooli lõpus lagunemine, kuna bändiliikmed jooksevad mööda maailma laiali, siis Badass Yukiga läheb vastupidi – praegu Luksemburgis elav blondi tukaga Paul eelistab veeta kõrgkooliaja Eestis. „Me oleme juba harjunud sellega, et Paul on kogu aeg Luksemburgis olnud ja kõik bändiliikmed on eri kohtades laiali. Sel ei ole tähtsust. Me ei pea logistiliselt olema ühes kohas, selleks et toimida. See on isegi parem, et me oleme eraldi. Me ei tahakski tihedalt esineda,“ on kõik kolm ühel nõul.

Siinkohal pean kohe ära märkima, et põhilise infovoo edastas energiline ja pidurdumatult innustunud jutuga Mart (Kui ta oleks raamatutegelane, siis Timm Thaler. Kui ta müüks oma naeru, saaks ta selle ilma suurema vaevata tasuta tagasi.), teistel õnnestus sinna vahele enamasti ainult pead noogutada. Nüüd ma muidugi veidi liialdan – kui väga vaja, siis suutsid nad end kuuldavaks teha küll. Tundub, et sama kehtib ka bändi loomingu puhul.

On vist nii, et enamasti on plaat esimene eesmärk, mille poole üks bänd püüdleb?
Mart: Veel eelmise suve alguses mõtlesime, et ilmselt debüütplaati ei tule niipea, et vähemalt kaks aastat veel mitte. Et ikka areneme veel täielikult välja ja nii. Aga ühel hetkel tuli konkreetne pakkumine. Me Aigariga istusime äärekivi peal Plink-Plonk klubi ees ja jõime õlut ja siis tuli ühest autost välja Vaiko Eplik ja tutvustas ennast…nagu ta vajaks tutvustamist… Sellest hetkest me siis ohverdasime oma hinge Mortimer Snerdile.
(Sealsamas äärekivil?)
Selsamal päeval.

Kuidas tuleb see teadmine, et plaat on lõplikult valmis? See hetk, kui tuleb otsus, et kõik jääb nii, nagu on?
Mart: Me lindistasime tegelikult selle plaadi ära juba augusti lõpus, kui Paul sõitis ära Luksemburgi, et tagasi tulla alles jõuludeks. Kõik oli juba lindistatud ja siis mina koos Martin Kikasega Ö-stuudios miksisime materjali ja tegime niiöelda postproduktsiooni. Paul lihtsalt sellest faasist oli pooleks aastaks eemaldatud.
Meil oligi see, mis pani ploki ette, et…(järsku muutub kõne ülikiireks) Paul lindistas oma kitarriasjad ära, Aigar lindistas ära ja siis Paul tõmbas, viuhh, Luksemburgi minema. Kõik. Tema enam uuesti lindistada ei saa. See on sees. Midagi muuta ei saa. Aigariga olid ka ju konkreetsed stuudioajad kokku lepitud. Tehtud. Kõik. Midagi muuta ei saa…
Aigar: (pistab kiirelt energilisele jutuvoole vahele) Kuigi oleks soovinud. Aga see on loomulik – see mis välja tuli. Vast ei olekski vaja olnud rohkem.
Mart: Mina lindistasin vokaale kodustes tingimustes. Ma läksin suvilasse, olin seal, lindistasin ja siis oli küll oht, et teed lõpmatuseni. Põhjus, miks plaat eelmise aastanumbri sees välja ei jõudnud, oli see, et mul oli häälepaelte põletik ja ma poolteist kuud ei saanud laulmisega tegeleda ning salvestusperiood lükkus seega edasi. Samas muidugi nüüd, kui hakata plaati kuulama, siis raudselt tekivad mingid täiesti uued ideed, mida siin-seal teisiti saaks teha, aga see on vist loomulik Kuid nüüd on see plaadi peal ja nii on. See, et see on lõpule viidud, annab võimaluse millegi uue algeks.
Paul: Kahtlemata. Nüüd saab edasi liikuda jah. Mulle see mõtteviis väga meeldib…edasi liikuda.

On teil uus eesmärk ka silmapiiril?
Mart: Ei ole. See peaks tulema loomulikult.
Paul: Kiiret ei ole eriti jah.
Mart: Eks me ole ise ka väga põnevil, mis edasi hakkab saama ja milliseks see meie helikeel kujuneda võib.

Kes tegi plaadikujunduse ja miks valisite just selle inimese?
Mart: Sander Roots. Tegelikult plaadi kujundusega oli selline lugu, et mul oli algselt idee korraldada maalikonkurss Tartu Raja tänava psühhoneuroloogia kliiniku suletud osakonnas, et skisofreeniapatsiendid joonistaksid plaadile kujunduse. Idee oli viia neile joonistusvahendid ja pärast oleks saanud valminud teostest kujunduse kokku panna. Kuid nad ei olnud eriti motiveeritud minuga tegelemisest, mis on iseenesest ka loomulik muidugi…ütlesid, et pöörduge Tallinnasse selle jutuga. Ning siis ma loobusin.
Ühel päeval helistas aga Vaiko ja ütles, et ta teab ühte andekat tüüpi, kes sobiks suurepäraselt Badass Yuki plaadi kaanepilti joonistama. Ning kuna Sander tundus mullegi väga huvitava isiksusena, siis see lahendus sobis.

Kas nii esi- kui tagakaane joonistus on puhtalt Sanderi fantaasia või te suunasite teda, pakkusite ideid?
Mart: Mina sain temaga kokku küll, mitu korda. Andsin meie muusikat kuulata ja alguses jätsin pildi sisus talle vabad käed. Esmalt oli pilt lahendatud nagu tüüpiliselt ulmeraamatutes, et kaugemal on teised planeedid, tähed, teised kosmoselaevad. Siis ma ütlesin talle, et pööra see pigem sisekosmoseks, nagu pildil toimuv oleks kosmoselaeva ekspeditsioon inimese peas või mingis teadvusvoolus. Siis see black apple trip oleks nagu ekspeditsioon inimese teadvuses.

Sealt ka teie plaadi nimi?
Mart: See on eraldi lugu. Me Pauliga olime juba pool aastat oodanud, et tuleks mingi nimi. Me üritasime seda mehhaaniliselt välja leiutada ja saime aru, et see on mõttetu tegevus, et see ei tule niimoodi. Lihtsalt niimoodi ei saa välja mõelda, see peab tulema niimoodi laksaki!
(laseb sõrmedega nipsu)
Ning siis nägin unes, et sõidan lumest tehtud autoga ühte orgu, kus oli hästi ilus järv ja järve kaldal õunapuude salu ja puudel rippusid suured, süsimustad, läikivad, pringid õunad. Siis tekkis automaatne kiusatus, et ma pean sinna puude juurde minema, ma pean selle õuna võtma ja seda proovima. Ma tulin autost välja, auto sulas ära ja siis ma täpselt ei tea, mis edasi sai, kuid fakt on see, et puudeni ma ei jõudnud. Ma ärkasin ja mul on voodi kõrval märkmik alati, kuhu ma kirjutan asju üles…ja siis ma kirjutasin Black Apple Trip. See läks.

Kas teie sooviks on oma muusikaga edastada ka mingit kindlat sõnumit või emotsiooni, tunnet?
Mart: Absoluutselt mitte tegelikult. Puhas enda emotsiooni ülekandmine tollel ajamomendil. Kõik oleneb sellest, mis tunne meil parasjagu on.
Paul: Enda tunne lihtsalt, mingit sõnumit kui sellist ei ole. See on nagu kanal…(lause lõpp jääb igavesti saladuseks)
Mart: „CHANGELING“ NÄITEKS valmis suurel reedel. Sealt tulid siis mingid seosed – Jeesus ja muud asjad…lihtsalt oligi nagu hetkeasi. Sõnu ma ei kirjutanud eelnevalt, vaid need lihtsalt sobitusid muusika juurde. Ma lihtsalt laulan jah…mõnikord muidugi olen ka kirjutanud. See lihtsalt ongi selline teadvusvoolu asi. Mõnele asjale ongi võibolla see tagantjärele tähenduse omistamine. Ma tollel hetkel võibolla ei mõelnudki niimoodi, aga kui ma mõtlen tolle laulu sõnade peale, siis ma mõtlen, et oo, seal on see loogika. Aga see võib olla tagantjärgi tähenduse omistamine, ma ei tea kas ma tollele hetkel päriselt mõtlesin nii või mitte.

Kas Vaiko aitas ka teid plaadi valmimise juures?
Mart: Ei, ta lihtsalt andis välja plaadi. Tegi meile pakkumise, mis oli kogu selle asja liikumapanevaks jõuks ja andis välja. Ühe korra käis minuga stuudios mikse kuulamas ja ütles ka mõne sõna sekka, aga ise oma kätt sinna külge ei pannud.
Paul: See oli jah huvitav samm. Ma alguses mõtlesin et läheb teistmoodi, et ta on ka rohkem seotud selle tegemisega, aga ei olnud.

Kas mõte, et teie plaat satub kriitikute käppade vahele, kes võivad seda väga erinevalt hinnata, ei hirmuta?
Mart: Ma olen arvestanud, et see peaks olema selline plaat, mis on väga nagu armasta/vihka. Ma olen valmistunud selleks, et kui see satub vale inimese kätte, et siis sealt tuleb mõnusaid kriitikanooli. Samas, kui see on tore ja õigustatud kriitika, siis oleks tore, sest kuradi vähe on kuuldud sellist kriitikat. Keegi nagu ei kritiseeri otseselt mingeid kindlaid asju. Ma ei võtaks kuulda seda, lihtsalt huvitav oleks teada saada, mida inimene peab mingiks nõrgaks elemendiks.
Paul: Ma arvan et ma tahaks just kuulda kriitikult…
Mart: KUI ma elaks unistuste maailmas, siis ma tahaks, et keegi teeks sellest plaadist psühhoanalüüsi. Kui see plaat oleks Freudil ja siis ta teeks sellest analüüsi, seeeee oleks väga põnev.
Paul: …just selline konstruktiivne kriitika…
Mart: KUSjuures see Tikerpe arvustus Eesti Ekspressis oligi selline psühhoanalüütiline. See oli äge…
(Paul, ma tahaks nüüd ikkagi selle sinu lause lõppu kuulda!)
Paul: Kui kriitik ütleb, et su riff on pask, siis see ei loe ju mitte midagi. Aga kui ta kritiseerib laulu ülesehitust või laulu tihedust või seda, mis on laulul viga kui üksusel ja kui ta suudab seda hästi teha, siis mulle väga meeldiks seda kuulata. Just üldisemalt rohkem.

Kas laval esinemine on teile inspireeriv, tunnete te end seal hästi? Näiteks Mauno Meesit Sinisest rääkis, et ta tegeles oma plaadiga, kordagi mõtlemata, et tal tuleks seda hiljem ka kontserdil vahetult publikule esitama hakata.
Mart: Meil oli ka tegelikult väga palju lugusid valmis enne esimest esinemist. Me ka ei mõelnud lavale mineku peale ja siis kaks nädalat enne tuli kõne, et nüüd teete laivi ja siis ma ütlesin sellest ära alguses. Hiljem helistasin tagasi ja ütlesin, et me ikka tuleme.
See on paras reis, see lavalolek. Sa lähed ühel hetkel nagu lihtsalt vooluga kaasa ja su mõtted kaovad osaliselt ära. See on nagu mingi kergelt meditatiivne seisund. Mingi määdžik tuleb kuidagi sisse
Aigar: Oleneb muidugi miljööst. Vahepeal on selline kramplik olek, et ei saagi ennast lahti. Nii oli eriti alguses…esimesed laivid, kui ma mängisin trummi, siis ma tõesti elasin seda päris läbi. Praegu aga võtan asja palju vabamalt ja peale esinemist näiteks suudan juba inimestega suhelda ka, mida ma varem ei suutnud.
Paul: Oleneb jah. Mul on kategoriseeritud need laivid umbes kahte kategooriasse. No mõni laiv on selline, kus sa esimesest loost lähed nii sisse ära, et…Ja mõni on selline, et esimesed kaks lugu on kuidagi puised ja alles siis kuskil kolmanda peal hakkab minema, eks…päris sellist pole olnud, kus terve laiv oled nagu krampis. Aga jah, need muidugi meeldivad kõige rohkem, kus sa kohe esimese laulu ajal saad aru, et kõik on nii õige lihtsalt…
Mart: See tuleb nii ühtlase nivooga kuidagi, vaata…see ongi nagu mingi süstikusõit – otse niimoodi, kuni lõpuni välja lihtsalt.

Te kerkisite esile Coca-Cola Soundwave konkursi võiduga. On plaanis edaspidi ka samalaadsetest üritustest osa võtta? Jägermeister Rock Liiga, Eesti Laul vms?
Mart: Absoluutselt, kui on mingisugune konkursi asi, siis see on nüüd täiesti välistatud! Kui on mingi kuradi võistlusmoment…no me ei lähe spordivõistlusele oma bändiga. Me ei ole sportlased. Me kahtlemata Jägermeister Rock Liigasse ei läheks, Eesti Laulule ka ei läheks! Ma ei tea, võibolla paari aasta pärast muudan meelt, aga see aasta ma ei saatnud sinna midagi ja välistasin selle juba eos.
Kui meid saab näha sellistel üritustel tulevikus, siis see tähendab seda, et kellelgi meist on näpud põhjas või keegi meist on natuke hulluks läinud!

Tallinn Music Week’ist aga võtsite osa eelmisel aastal ja sel aastal samuti?
Mart: Esimesel korral oli see jah, meie esimene laiv trummar Aigariga. Me noh lihtsalt tulime sinna, andsime oma laivi ära, me mingeid kontakte ise ei julgenud seal sõlmida, hoidsime eemale nendest delegaatidest. Laiviga alustasime määratud ajast VAREM, nii et delegaadid, kes tulid kohale, nägid ainult lõppu ja siis…no me olime nii noored ja ujedad… Aigar oli siis alles kuusteist. Kui ka oleks tulnud mingisugune imeline pakkumine, et no poisid, tehke tuur, siis me ei oleks saanud seda kindlasti teha…koolid, asjad, gümnaasium.
Sel aastal on meil juba vähemalt konkreetselt plaat, mida promoda, et sellel on mingi väljund olemas.
Aga see oli äge kogemus. Meist kirjutati ka ju ja mainiti päris palju ära. Põhilised bändid, kellest juttu oli pärast üritust, olid Opium Flirt, Honey Power, Maria Minerva ja meie.
Paul: Junk Riotit kiideti ka. Me tol hetkel ei mõistnud vist jah, veel selle ürituse tähtsust ja mida see tegelikult pakub.
Mart: Kle sa tulid samal päeval ju Eestisse – otse lennuki pealt põhimõtteliselt lavale!
Paul: (naerab) Seekord läheb ilmselt samamoodi.
Mart: Me teame igal juhul rohkem, mida me teeme.
Paul: No kindlasti jah!

Tallin Music Week’i raames ongi juba sel reedel, 25. märtsil, võimalik bändi näha Mustpeade Maja keldrisaalis, üritusel Odessa Pop presents.
Rohkem infot:

www.tallinnmusicweek.ee

Veel artikleid