Andres Roots on Eesti muusika raske juhtum. Peale selle, et teda on nüüd hinnatud ka raamatus, mis räägib Eesti muusika 100-aastasest ajaloost, suudab Andres välja lasta mitu albumit ja EP-d aastas. Nii tuligi ta ühel üritusel minu juurde ja pistis kaks ketast pihku. Üks ongi see Saeveski Orkester. Album, mille pealt tulebki välja, et Andres on raske juhtum. Kui see muusika mängiks raadios, ei usuks keegi, et see on tehtud mingis Eestis, vaid pigem öeldaks, et see on miski New Orleansi kõrtsibänd. Album on üllatav. Ta ühendab endas deltabluesi ja New Orleansi džässi, juurde väike laks dixielandi. Koosseis kitarr-trummid-klarnet-trompet. Sinna juurde veel see, et tegemist on instrumentaalmuusikaga. Olgu, ma saan aru et küsimus “Miks peaks üks Eesti mees sellist muusikat tegema?” pole siin kohane, sest nüüd tehakse Eestis igasugu muusikat. Aga küsimus “Kuidas üks Eesti mees suudab seda muusikat nii hästi teha?” jääb küll vastuseta. Kumab läbi Andrese alt-blues stiil, et kitarrimängus on mingi raskus ja nurgelisus ja nagu kergelt punk või nii. Kogu muu instrumentaarium haakub sellega aga suurepäraselt. Seega on siin tegemist albumiga, kus midagi pole üle ja miskit pole ka puudu.
Teine album, "Breakfast in September", on siis pigem ootuspärasem. Siin on aga kohe kuulda, et Andres on leidnud oma kindla käekirja. Muusika on alt-delta-blues, aga käigud ja soolod (kui neid ikka niimoodi nimetatakse) on äratuntavalt Roots. Siia juurde annab atmosfääri täiustamiseks oma osa ka Andrese kähisev ja suitsune hääl. Oma muusika piirid venitab muusik sel albumil päris laiaks: esimeses loos on sutsu Havaid, siis tango, kusagil lõpu poole üllatuslikult gospelit (väga äratuntavalt, ent omapäraselt on esitatud “When the saints go marching in”) ja lõpus siis tolle Havai värvinguga loo teie osa.
Ma ei tea miks, ent kahte albumit kokku pannes tuli mulle meelde selline film nagu “Angel Heart”. Väga segane film, kus Mickey Rourke 30ndate aastate New Orleansis igasugu kummalisi asju tegi, sealjuures ka saatana enesega asju ajas. Kes seda filmi teab, see oskab mõlema Rootsi albumi muusikat ka kontekstualiseerida. See ongi selline muusika, mis pole päris normaalse inimese jaoks. Igatahes, nii nagu Johnny Cash on kohustuslik igale rockmuusika fännile, nii ei tohiks nad eirata seda, et antud kaks albumit peaks läbi kuulama. Seal võib üht koma teist leida.
Kuula Spotifys:
Sawmill Roots Orchestra – "Sawmill Roots Orchestra"
Andres Roots – "Breakfast in September"