Homme toimub neljas Eesti Muusikaettevõtluse Auhinnad gala ning enne pidulikku sündmust võtame veel viimase loona selle aasta artiklisarjas ette muusikaprodutsendid. Silmapaistvad nominendid on sel korral Bert Prikenfeld, Erki Pärnoja ja Raul Ojamaa.

Nagu eelnevatel kordadel, oli mul kõigile pisike komplekt küsimusi. Erki küll pääses, vabandades tervisega ja öeldes, et ta tegelikult teistele pole viimased aastad muusikat kirjutanud, aga selle eest aitasid Bert ja Raul eriti rikkalike vastustega.

Ja olin seekord üpris tüütu. Nimelt meenus küsimusi mõtlema hakates, et 90ndate lõpus oli produtsent tihtipeale see keegi, kes vähemalt karmima musa skenes suurte ja mõjuvõimsate plaadifirmade tellimusel äärmiselt andeka ja muidu radikaalse bändi muusika ära rikkus – tegi “raadiosõbralikuks” jms hädad. Muidugi oli tegemist enamasti kokkulepitud luiskelooga äärmuslikuma otsa fännidele, aga igal juhul oli tähendusväli midagi vabadusevastast, karpi suruvat ja muidu hirmsat. Ega ta alternatiivskenes kohalikul tasandilgi midagi erakordselt positiivset polnud, ikka vihjed jõhkrale tootmisliinile jms.

Muidugi mingites skenedes oli too produtsent igati lugupeetud persoon ning võimalik, et sellise kujutelma domineerimise juures mängis rolli ka mu isiklik muusikamull, aga kindel on see, et meedia võimendusel vähemalt osad artistid kenasti sellele kaardile mängisid. Arvatavasti näiteks ajakirjas Metal Hammer, kus intervjuude sisus muutub aastate jooksul heal juhul vaid artisti nimi, jätkub sarnane retoorika, aga suures pildis on plaadifirmade lahtumisega hajunud ka tollased tähendused.

Muusikaprodutsendi all võib silmas pidada üpris laia spektrit tegelasi – põhimõtteliselt muusikaloojast magamistoas kuni ärijuhi tüüpi tegelaseni, kes kogub ideid, juhendab esitajaid, kontrollib salvestusprotsessi, jälgib miksimist ja masterdamist, võibolla isegi eelarve, ajakava ja suhtluse juhtimiseni välja. Seega…

Ma kardan, et me peame alustama sellest, et kes produtsent sinu arvates praeguse arusaama järgi üldse on?

Bert: Mingit ühte kindlat definitsiooni ei saagi panna. Põhimõtteliselt ütlesid sa juba paljud momendid ära. Berkelees räägitu ja klassikalises mõistes on muusika produtsendiks see, kes palgatakse artisti ja või leibeli poolt albumit kokku panema. Produtsent omakorda palkab enda tiimi: valib salvestusstuudio, stuudioinseneri, miksija või miksijad, stuudiomuusikud, lugude kirjutajad või kaaskirjutajad, kui on vajadus, vokaalprodutsendi, masterdaja jne. Samas peab ta igal tasandil oskama kaasa rääkida. Paljud varasemad popalbumid on selliselt kokku pandud, aga täna kohtab seda järjest vähem. Sellist mitme inimese kaasatust kohtab pigem seal, kus on turg ja eelarve suurem. Ühe Adele loo valmimisel käib salvestus ca neljas eri stuudios, post production pendeldab hiljem veel kolme-nelja stuudio vahel ja see tiimi nimekiri ühe sooloartisti seljataga võib koondada väga suure hulga inimesi. Ühes versioonis võib ju produtsent eelnimetatule lisaks või eraldi olla ka laulukirjutaja ja arranžeerija, remiksija jne. See kõik oleneb olukorrast ja vajadustest.

Bert: Meenub, et on olemas ka sellised ametlikud netilehed, kust saad endale mõnusa raha eest loo osta, mis iganes lisadega – nagu paneks ise oma pizzat kokku. Pärast kirjutad oma nime alla, teed kõvasti ägedaid alasti instagrami pilte, kirjutad juurde “follow your dreams” ning sinust on saanud andekas artist. Seda on tänapäeva raadioeetris väga palju.Raul: Mina olen muusikaprodutsendi ametit pidanud 2016. aastast, seega enda arvamuses toetun loetule ja kuuldule. Kui vaadata Oxfordi sõnastiku definitsiooni record producer’ile, siis see ütleb: “A person who supervises and directs the production of musical recordings.” Minu arust on see kirjeldus siiamaani kehtiv. 21. sajandil on aga tänu tehnika arengule kadunud piirangud, kes ja kus saab muusikat produtseerida (kirjutada, salvestada). Klassikalises mõttes produtsent on tõesti plaadifirma poolt palgatud professionaal, kelle ülesandeks on saada artistist antud hetkel parim salvestus ja vastutada selle eest, et kogu projekt mahuks eelarve sisse ning saaks õigeks ajaks valmis. Vastavalt individuaalsetele oskustele ja tööstiilile võib produtsent osaleda ka loomeprotsessis, olles lugude ja sõnade kaasautoriks, mängida instrumente, pakkuda muutusi arranžeeringus – põhimõtteliselt kasutada kõike oma võimuses, et lõpptulemus oleks võimalikult hea. Hea on aga subjektiivne hinnang, millega jõuamegi ühe tähtsa punktini. Produtsent peaks paljuski olema nii plaadifirma kui ka artisti usaldusisik korraga – ühest küljest tagama plaadifirmale, et plaadil on kõlapinda ja mis seal salata, ka müügipotentsiaali ning aitama artistil anda endast maksimumi ja leida oma kõla. Põhimõtteliselt olema kahepoolne kvaliteedikontroll.

On see sinu kujutelmas üldse sellise muudatuse läbi teinud, nagu mina eelnevalt kirjeldasin?

Raul: Sinu näitest, kuidas produtsendid on justkui lubavad bändid “tuksi” keeranud, arvan ma, et selliseid juhtumeid ei saa kindlasti ühe isiku kaela panna. Selle põhjuseks võib olla bändi ebaselge visioon, loominguline kriis või läbimõtlematud otsused. Kui alternatiivbänd, kes tahab jääda alternatiivbändiks, teeb lepingu leibeliga, lubades järgmise albumiga ka peavoolu raadiotesse jõuda, siis käitub ju ka plaadifirma vastavalt. Ka artist peab teadma, et kui ennast ärilise institutsiooniga seob, peab ta ka oma poolt lepingus täitma. Kui vastavad tingimused ei sobi, siis tasub otsida teine koostööpartner. Ma ei usu, et keegi relva ähvardusel (võibolla 90ndate räpileibelites vaid) plaadilepingule alla on pidanud kirjutama.

Bert: Hiphop muusikas on kuidagi nii kujunenud, et tihti nimetatakse produtsendiks biidimeistrit või meest, kes teeb põhja. Mõnikord võib ta ka kogu protsessi otsast lõpuni vedada, aga väga tihti teeb ainult biidi. Ta ei tee loo arranžeeringut, ei salvesta ega mixi. Mõnel puhul võib produtsendi touch olla selline, kus ta räägib kaasa albumi üldise kõla suhtes, teeb lugude valiku ning on üldiseks mentoriks albumi salvestusel vms. Ta ei pea tingimata tundma, kirjutama nooti või mängima mingit pilli. Ma kujutan, ette et mõne projekti edu sõltuks suuresti juba ka sellest, et Rick Rubin lihtsalt oma nime plaadile kirjutab.

Üheks kurikuulsaks formaadiks on täna see, kui palgatakse nö ghostwriter’id. Näiteks on praeguseks teada, et Dr.Dre kasutas pidevalt oma viimaste lugude tarbeks erinevaid produtsente, kes nagu vabrikus päevast-päeva temale omases stiilis muusikat ja biite vihtusid teha. Hiljem aga pani härra ise oma nime alla ja originaalautorid kirjutasid alla vaikimisleppele. Selliseid näited on veel ja veel. Täna eriti just selliste raadio-popi ja EDM produde seas. Seega võib üks või teine teadaolev "andekas" EDM-i produtsent/laulukirjutaja/dj/elukunstnik ja muidu kõva mees koosneda mitmest ghostwriter’ist.

Meenub, et on olemas ka sellised ametlikud netilehed, kust saad endale mõnusa raha eest loo osta, mis iganes lisadega – nagu paneks ise oma pizzat kokku. Pärast kirjutad oma nime alla, teed kõvasti ägedaid alasti instagrami pilte, kirjutad juurde “follow your dreams” ning sinust on saanud andekas artist. Seda on tänapäeva raadioeetris väga palju. Õnneks tühi kott ei seisa püsti ja enamus sellistest projektidest kaovad varem või hiljem. Selline võlts kiirtoidu formaat on muidugi väga kurb, aga vahel ka väga naljakas jälgida.
Bert PrikenfeldFoto: Peeter Viisimaa
Aga on muusikaprodutsendi töö viimaste aastatega muutunud?

Raul: Tegelikult on ka tänapäeval need samad plaadifirmad ja samade tööülesannetega produtsendid olemas, aga tehnika arenguga kaasnenud stuudiotehnika taskukohaseks muutumisega on tekkinud ka uus generatsioon “magamistoa” produtsente. Need on inimesed, kes on alustanud muusika kirjutamist ja salvestamist oma vahenditega ja siis tulemuse internetti üles laadinud. Olles siis justkui helilooja, esitaja, produtsent ja levitaja korraga. Tavaline tänapäeva mudel popmuusikas on näiteks, et produtsent teeb valmis loo põhja ja leiab siis artisti, kes selles loos laulda võiks (produtsent ja artist võivad ka muidugi ühes isikus olla). See tähendab aga juba, et produtsent on helilooja ja artist omaette. Tänapäeval näemegi populaarseid produtsente, nagu näiteks Flume, Disclosure, Diplo, Skrillex, kes avaldavad oma nime alt albumeid, kus siis solistid alati pärast produtsendi nime välja toodud kui featuring. Enamjaolt on seda liiki produtsendid tegevad elektroonilises (tantsu)muusikas, mis on peaaegu, et täielikult edetabelid vallutanud. Sellised produtsendid on põhimõtteliselt tänapäeva rokkstaarid. Samal ajal kehtib eelpool toodud Oxfordi sõnastiku definitsioon ka neile, enamus protsessist toimub lihtsalt ühes sülearvutis.

Bert: Põhiliseks produtsendi rolli muutumise faktoriks on loomulikult tehnoloogia areng, teisalt aga eelarveline pool. Kui mingid aastad tagasi oli profitehnika ainult A klassi artistide mängumaa siis hetkel võib põhimõtteliselt iga inimene arvutiga üsna hea tulemuseni jõuda. Mõnel juhul ju selline kodune “lo-fi” saund ongi see põhi rebu ja kui sama artist läheb korraliku stuudiosse salvestama on kogu maagia kadunud. Samas, kui sa ikka soovid lõpptulemuses head tonaalsust, võiks asja lindistada kusagil vähegi paremas keskkonnas, mitte suvalise ettejuhtuva mikrofoniga. Nii saab vähemalt mixi staadiumis asju paremaks, kui see muidugi on üldse kontekstis oluline. Oleneb jällegi, mis stiili viljeled ja kuhu sa sellega välja jõuda soovid. Hea nipp on midagi referentsiks kõrvale kuulata.

Bert: Tänu tehnoloogiale on muusikaprojekte ja bände täna rohkem kui kunagi varem ja seega pole loogiliselt võimalik ja päris tihti ka vajalik kõikide projektide tarbeks kõiki neid eraldi ametivendasid palgata. Täna võib produtsent pahatihti ära teha 7-8 inimese töö otsast lõpuni.Tänu tehnoloogiale on muusikaprojekte ja bände täna rohkem kui kunagi varem ja seega pole loogiliselt võimalik ja päris tihti ka vajalik kõikide projektide tarbeks kõiki neid eraldi ülalnimetatud ametivendasid palgata. Täna võib produtsent pahatihti ära teha 7-8 inimese töö otsast lõpuni. Arvestagem siinkohal ka seda, et parima tulemuse võib saada selliselt: kui lugu, mida salvestatakse, on hästi kirjutatud nii tekstis kui muusikas, sellele loole on tehtud hea arranžeering, seda esitavad parimad lauljad ja pillimehed, salvestab parim salvestusinsener, mixib parim mixija, masterdab parim masterdaja. Kui üks lüli selles on puudulik, peab juba arvestama sellega, et kuskilt võib midagi laguneda. Samas teinekord peab produtsent oskama ka vait olla, sest lõpuks tehakse siiski plaati artistile, millega ta järgmised eluaastad peab elama. Kokkuvõttes oleneb kõik sellest, mida artist, bänd või leibel soovib läbi selle isiku lõpptulemuseks saavutada. Kõik oleneb projektist ja olukorrast. Mina näen, et tänane – homne produtsent võiks siiski kodus olla võimalikult paljude lülidega.

Kui sa mõtled “aasta muusikaprodutsendi” nominatsioonile, siis kellena sa ennast ette kujutad?

Bert: Ma arvan, et ma näen ennast ühe elemendina selles virrvarri jadas ja hetkel olen vastavalt olukorrale salvestanud, kirjutanud, mixinud, masterdanud, teinud helidisaini, mänginud erinevaid instrumente, aidanud üldise visiooniga jne. Mõnikord kõike korraga, mõnikord koos teistega. Mõned asjad on õnnestunud, mõned mitte. Õpin iga päev midagi uut ja saan sellest energiat ning kui see inimestele korda läheb, siis tundub, et suund on õige.

Raul: Ise olen ma tulnud just “magamistoa” produtsentide koolkonnast ja tegelikult olen siiamaani, kuna teen suure osa tööst ka oma kodus (küll stuudiotoas). Kuna mul on ka bändimängu ja lookirjutaja kogemust, meeldib mulle alati ka loominguliselt panustada, kui selleks võimalust ja vajadust näen. Hetkel olen produtseerinud vaid albumeid, mille üldine visioon on paljuski lahtine olnud, mis tähendab, et olen saanud ka oma käekirja nendesse lugudesse panna. Kõige viimane, Miljardite album “Kunagi läänes”, oli küll erinev, sest need lood olidki valdavas enamuses minu ja Marteni kirjutatud ning visioon oli juba demofaasis olemas. Kuna ma enda loomingulist väljendamist tähtsaks pean, siis arvan, et ma ideaalis selline co-writer, arranžeerija stiilis produtsent olengi. Stuudio tehnilise poole pealt on mul pea alati abis ka multitalent Kaarel Tamra. Sooloartistina elektroonilist muusikat reliisimas vähemalt sel aastal ei näe, aga mine sa tea!

Üks vast on kindel, antud juhul peetakse silmas muusika loomist kellegi teise jaoks. Mis teeb selle su jaoks põnevaks?

Bert: Minu jaoks teevad selle protsessi põnevaks just inimesed ise ja see, et ma olen suur muusika fänn. Klassika eksole?! Aga nii on. Ma olen suutnud leida kõikidest nimetatud kooslustest ja paljudest erinevatest stiili värvidest mingit ainest, mis mind kõnetab ja hinge toidab. Vastasel juhul ma seda ju ei teeks. Selline erinevate koosluste sulatusahi on teinekord positiivses mõttes ettearvamatult põnev – kõik võib juhtuda ühe millimeetri nupuliigutuse või sekundiga rütmis.Teinekord võib kaks päeva kogu masinapargi taga istuda, aga midagi ei juhtu. Siis lähed teed ühe tiiru rattaga, tuled tagasi, vajutad ühe nupu alla ja kogu loo visioon saab teoks järgmise kümne minutiga. Vist selline tüüpiline kunstniku draama. Plaan on olemas, aga väga tihti võib juhtuda midagi ootamatult ägedat. See ei pea olema ilmtingimata keegi kogenud muusik või bänd, kelle seltsis sellised asjad juhtuvad. See võib olla täiesti noor laulja, instrumentalist, kellel mingi oma lahe idee ja lahend lugu edasi viia. Põhiline on see, et kõike võiks salvestada, kunagi ei tea, võibolla on proovivõte kõige parem. Aeg on näidanud, et päris paljud demovõtted on emotsioonilt need kõige paremad, seega kui demotate, siis alati salvestage ja korralikult.

Raul: Igal artistil on oma hääl, käekiri, ideed ja elukogemus. Põnev on näha, kui erinevalt võivad inimesed muusikat oma peas kuulda. Minu jaoks on see alati eneseteostuse kõrval ka eneseharimise protsess. Kas ma suudan ennast samasse meeleseisundisse viia, mis artist. Kui suudan loominguga suhestuda, on edasi lihtne. Teistele kirjutamise puhul on ka mingi võistlusmoment iseendaga. Kui tead, mis artistile meeldib, siis kuulad tema lemmikmuusikat, leiad sealt enda jaoks “selle miski” ja siis sulatad seda kokku iseenda stiiliga. Kõik see rikastab ka iseenda muusikalist sõnavara, tekib selline kartoteek pähe. Mida suurem see on, seda rohkem võimalusi on erinevaid elemente enda jaoks põnevalt kombineerida, et huvitavaid kooskõlasid saavutada.
Raul Ojamaa, laval MiljarditegaFoto: Alina Birjuk
Kas sul on mingi kindel lähenemisviis eelnevale, mingid omad nõksud või põhimõtted?

Bert: Mingit kindlat by the book lähenemisviisi pole. Iga lugu ja sagedus, helistik on erinev. Jah, on mõned sellised paremad detailsed tehnilised salvestussettingud, erinevad salvestusvõtted, mikrofonid, eelvõimud, vastavalt olukordadele erinevad kompressorid, mõnel puhul annavad paremat värvi analoogvidinad, mõne töö teeb paremini ära digipool. Põhiliseks on siiski usaldus kõikide osapoolte vahel, kes stuudios parasjagu toimetavad. Kui seda pole, siis hakkavad juhtuma sellised momendid, kus mõni artist teatab, et tal on üks sõber, vanaisa, sõbranna, hea endine kolleeg (väga hea muusikalise kuulmisega!), kes ütles, et see lugu on liiga aeglane, sõnad võiks veits teised olla ja üldse on lugu kuidagi lühike ja nende arvates võiks feeling ja mojo veits rohkem välja tulla. Ei kujutaks ju ette, et filmivõtetel hüppab grimeerija püsti ja hakkab järsku lavastama.

Raul: Tähtis on kindlasti usaldus, kõike peab julgema öelda, katsetada ja ei tohi karta ebaõnnestumist. Turvaliselt tehtud kunst kipub keskpäraseks jääma.Raul: Lähenemisviis on iga kord erinev, sest materjal on iga kord erinevas staadiumis mulle usaldatud. Alati on muidugi olnud muusika kuulamine, mõlemapoolne mõjutuste jagamine, et tekiks mingi taustsüsteem, kust tullakse. Sealt võib alati muidugi täiesti kolmandasse kohta välja jõuda, aga on hea, kui on olemas lähtepunkt. Võiks öelda, et põhimõte on enne tegema hakkamist saada artistilt tema visiooni kohta võimalikult palju teada ja siis sealt edasi koos hakata tegema. Tähtis on kindlasti usaldus, kõike peab julgema öelda, katsetada ja ei tohi karta ebaõnnestumist. Turvaliselt tehtud kunst kipub keskpäraseks jääma.

Mis on need olulisemad ja ägedaimad asjad, milles eelmine aasta kaasa lõid? Mis neis eriti ägedat just sinu jaoks oli?

Bert: Ma arvan, et enamus projekte, milles eelmine aasta ühel või teisel kujul kaasa lõin, on kõik omamoodi erineva ainulaadse DNAga ägeded. Oli siis selleks Reketi albumi salvestamine, Elephants From Neptune’i miximine, HU?, A-rühm, Cool D, Liis Lemsalu albumi produtseerimine, Ewertiga Sundjaga koos muusika kirjumine, mõni AROPi ja 5Miinuse albumi miximine või ühe loo produmine. Palju projekte sai mixitud ja produtud ka aasta teises pooles mis alles nüüd ilmavalgust nägid nagu näiteks Ödede uus singel ja veel ilmumata materjal, Rasmus Rändvee ja Ott Leplandi uued singlid, Sander Mölderi viimane EP. Vahepeal jõudis üks mu enda lugudest ka prantsusmaa filmi Going To Brasil. Väga põnev aasta oli. Hetkel juba uus ja põnev käimas – just soetasin endale kaks Moogi semimodulaatorit, mis on minu jaoks jälle täitsa uus maailm ning mõtlesin, et võiks ka mõnele arvutimängule saundi disainida.

Raul: Aasta esimeses pooles sai valmis Liisi Koiksoni album “Coffee For One”, mille puhul oli minu jaoks põnev, et kuidas muidu selles koosseisus pop-jazzi mänginud bändi modernsemaid elemente lisada, sest Liisi tahtis katsetada midagi elektroonilisemat ja soulikamat. Sellest albumist kõige põnevam oli väänata loo “Procrastination Queen” helipilti. Suvel hakkasime salvestama Miljardite debüütplaati “Kunagi läänes”. Selle albumi puhul siis oli enamus muusikat minu ja Marteni kahasse kirjutatud. Erandina muidugi trummar Kristjani lugu “Selgrooootus”. Põnev oli see selle pärast, et isiklikult tundsin ma, et see on võimalus rohkem kui varem enda muusikalist visiooni väljendada. Helikeelelt oli see ka erinev, kui Marteni sooloplaadid, seega väljakutse oli leida meie oma kooskõla, mitte lihtsalt Marteni kolmas plaat, rokikamate põhjadega. Suur väljakutse oli ka see, et mängisin enamus instrumente peale trummide stuudios ise. Marteniga kirjutamise puhul on alati põnev see, et kui ma kirjutan loo põhja ja vaimusilmas näen, kuidas ta seda umbes laulda võiks, siis ta alati üllatab millegi täiesti omanäolisega.

Loe lisaks:
Aasta helikunstniku nominendid – Otto-Karl Vendt, Kaspar Brandt ja Kristo Kotkas
Aasta albumikujunduse nominendid – Ronald Uus, Pamela Sume ja Kaarel Vahtramäe
Aasta muusikaettevõtja nominendid – Tanel Samm, Jalmar Vabarna ja Toomas Olljum