Joy At Rest: Lugude avaldamine publikule on otsekui teraapia

28-11-2017 | kirjutas: Anti Lillak


Juba mõnda aega on Tallinna muusikaelu hämaraladel ringi liikunud Joy At Rest, bänd, kelle meloodilisele, kuid omal ainulaadsel moel meditatiivsele raskemuusikale pole hetke-Eestis ühtegi kohast võrdlust. Harjumatult rõõmsameelse nimega metal-grupeering on samm-sammult vallutamas järjest enam kõrvu-südameid nii kodumaa kui naabrite UG-ringkondades. Tänavu sügisel ilmunud debüüt-EP „Silencial” on kõigile kuulamiseks võrgus üleval.

Kuid kes on õigupoolest Joy At Rest, sporaadilise metali prohvet? Uurisin seda bändi ninamehelt-kursihoidjalt Taurilt, valgustamaks Joy At Resti eksistentsi tagamaid. Kohati üsnagi isiklikku laadi põhjalikud selgitused on nüüd teie ees.

Kes on Joy At Rest? Mis on tema eksistentsi mõte, lootused, plaanid ja hirmud?

Me võime tõepoolest küsida „kes?”, sest praeguseks hetkeks on esmalt öötundidel tekkinu ja hiljem täiskoosseisuga saavutatu voolinud „kellegi” - tal ei ole kuju, kuid on hääl ja selleks hääleks on reaktsioon neljale paratamatult erinevale iseloomule. Ta on kui vaimse tervise konsultant, kelle ülesandeks on näha fassaadi taha ning heita tulem valgustatud lõuendile. Teatavasti tunneme inimeseks olles ka pealtnäha tahtmatuid kibedusi ja meil kõigil paistab olevat soov mõnest omadusest lahti lasta. Siinkohal käitub Joy At Rest justkui filtrina, aidates need ummikseisud lahendada ja seni varjusolnud kasulikke suundi ergastada. Paraku võib selline eesmärk ka vahendi ammendada, metafooridest väljudes – tekitada tugevaid stilistilisi muudatusi muusikas.

Joy At Resti liikmed on kõik seotud Tallinna black metal rühmitusega Black Magic Estonia. Ometi pole Joy At Rest ise üldse blackibänd, vaid seostub muusikaliselt rohkem gootilike alatoonidega. EP „Silencial” meenutab kõlapildilt koguni sajandivahetuse bände nagu Instigator Of Grief või Ecthalion.

Kuna loovimpulsid pärinevad siiski väga isiklikest kogemustest, siis arvan, et ka väljund peab olema isiklik. Seepärast heidab stilistiselt ühte gruppi kuulumine peale teatud kammitsad. Joy omapärane kõla on fundamentaalselt kinni situatsioonis, kus visioon ja lugude ideed on ühel inimesel. See annab mulle vabaduse teha asja ilma raamideta, kui välja arvata instrumendivalik, mis dikteerib kirjutamisviisi. Muusikast kõrvale vaadates näeme küll, et liikmed on kaasatud BME tegevusse, igaüks oma panusega. Võimalik, et sellisesse siseringi kuulumine annabki tõuke oma asja ajamiseks kohalikus skenes.

Tauri, oled peamine autor. Mil moel Joy At Resti looming kajastab su enda hingesoppides toimuvat? Mida arvavad sellest teised bändiliikmed – kui lihtsalt nad samastuvad sinu ideedega? Kui lihtne on panna neli meest ühe bändimütsi alla?

Teatud elu ebamugavuste tõttu leidsin end olukorrast, kus eksisteerimine paistis kõige nauditavam just siis, kui naudingust loobuda. Samas otsustasin loobuda ka kannatustest. Sihiks hakkas tekkima ühtlane, neutraalne hingeseisund. Ühtlasi lahenes minu reaktsioon nendele sündmustele mõnes palas, olgugi, et tollel ajal koosnes maalitud helipilt vähesest rütmist ja raalikooridest, mis olid aasta hiljem oluliseks vundamendiks Joy praegusele kõlale.

Peagi jõudsin arusaamale, et „noh, see vist ongi siht neutraalsusele ja emotsionaalse dünaamikata elule” - andsin talle koondnime „Joy At Rest” ning hakkasin sinna suunama eelkõige mineviku õnnetuid seiku. Teatud aja möödudes lisandus muusika kirjutamisele ka soov, lausa tung, jagada oma väljundit ja seda kõige intiimsemal viisil – bändis.

Leidsin end äärmiselt soodsas olukorras kus ülejäänud instrumentide taha said kohe asuda mu sõbrad, kuid eelkõige ehk inimesed, kelle muusikaväljundit polnud nende eksisteerivad bändid täielikult ammendanud. Neil on täpselt õiges kohas ruumi Joy’s toimuvale sisekaemusele ja eks mingil moel tõmbab ligi ka omamoodi tõlgendus metalmuusikast. Leian, et ainulaadsus peitub singulaarses nägemuses ja siinkohal ma kompromisse ei tee, kuid luban igal liikmel seda nägemust omal moel vürtsitada. Bändi situatsioonis on visioon vaid tükike taevast ning „Silencial” tõestab seda. Omanäoline lähenemine igalt liikmelt vormis ta täpselt selleks, mis ta olema peab. Võime JAR’i ette kujutada kui nelja laternakandjat pimedal väljal. Nad kulgevad eraklikult ühel pinnal, sageli valgustades uusi radu ka üksteisele. Hetkel on muusika fookus ühel laternal ja tema kokkupuudetel teistega, võib-olla läheb see ühel päeval teatepulgana ringis edasi.

Mind teeb ausalt rõõmsaks asjaolu, et Joy’sse on sattunud üsnagi eredad karakterid ning just tänu erinevustele oleme ajapikku saavutanud tasakaalu nii bändis kui sõpruses.

Mis sa arvad, kui Joy At Rest tegutseks mujal kui Tallinnas, siis kuidas ta kõlaks? Kas kohavaimul on loomeprotsessis oma sõna kaasa öelda?

Leian, et kõik need iseloomujooned mis asetavad Joy metali alla, on väga otseselt mõjutatud linnamelust ja eelkõige Tallinnast. Sealne miljöö on mulle enamasti päris vastukarva, seega on ka reaktsioon läbi muusikalise väljundi pigem karmikoeline. Võib öelda, et linnas ma olen „triggered”. Paiknemine looduse vahetus läheduses, lubab aga enese rütmil ja ümbritseval ühte langeda – kaoks vajadus agressiivsele väljundile. Püüan siiski aeg-ajalt „ära” käia, eriti meeldivad mulle rabad ja jõed, mille mõju avastan hiljem kas kiiremates lugudes hoogu maha võttes või läbinisti rahulikes palades. Võimalik, et selliste paikade mõju saab lähiajal ka uue projekti fookuseks.

Mis sünnib Joy At Resti kontsertidel?

Lood on sündinud haavadest. Nende avaldamine bändile ja publikule on justkui teraapia, haavade õmblemine läbi ausa ja intiimse suhtluse – jõuame samas ka ringiga tagasi lugude tekkeni, mille juures mängis väga olulist rolli sellise suhtluse puudumine. Iga kontsert on fookus omaette ja igal liikmel on iseendaga salajane kokkulepe, et mängu nauditakse. Joy At Rest raiub esimese noodiga kaljult rahnu, laseb tal alla veeredes kaotada oma teravad kühmud ja vaatab hinge kinni hoides, kuidas see lahmakas vette prantsatab ja peale lainetuse kadumist kaob ka ise. See on minnalaskmise ja endaksolemise kogemus. Püüame taolisi ideid ka publikus ergastada.


Joy At Rest mängib 2. detsembril Tartu klubis „Rock & Roll” kontserdil Õudjõul.

EP-d „Silencial” on võimalik kuulata Bandcampi lehel: https://joyatrest.bandcamp.com/releases

Anti Lillak
Anti mängib bändides Ulguränd ja Langenu ning on rühmitusele Pergerus lähedal seisev isik.

Vaata selle autori kõiki artikleid »

respiraator
28-11-2017
kell 13:40

Heil urgehal, heil mephistopheles... Elagu Yrgvana ja koltund lehepuud

Darkthrone
28-11-2017
kell 13:47

ja lilleline ugh

madness
30-11-2017
kell 23:19

Tiiser üritusele ning ka natuke JAR-i häält ja nägu.
https://www.youtube.com/watch?v=35twNPTLwZo