Mina korraldan: Ivar Forstadius, Into the Valley festival

12-06-2017 | kirjutas: Ivo Kiviorg


„Into the Valley” on house ja techno festival, mis kogus kaks aastat hoogu Rootsis, Dalhallas ning nüüd laiendab jõudsalt geograafilist haaret. Tulemas on „Into the Factory” festival, mis leiab aset Rootsis, Stora Vikas; „Into the Castle” festival, mis leiab aset Lõuna-Aafrika Vabariigis, Kaplinnas; „Into the Episode” klubituur, mis on juba käinud Oslos, Berliinis, Firenzes, Londonis, Roomas, Vilniuses, Helsingis, Zürichis, Malmös, Göteborgis, Offenbachis ja Napolis, juba kaks korda Antwerpis, Stockholmis, Moskvas ja Tallinnas ning väljakuulutatutest ootab ees taaskord Oslo, siis Pariis, Budapest ja Odessa.

Eesti technosõprade suureks rõõmuks on „Into the Valley” ise kolinud Dalhallast Rummule, sinnasamma endise veidi hirmuäratava vangla territooriumile tuhamägede juurde, kus nüüdseks on juba priske ports muusikavideosid filmitud, mida armastavad väga sukeldujad ning on ka niisama käidud oma erakordsuses paljude poolt uurimas – viimast näitab kasvõi üpris soliidne hulk pilte Instas märksõnaga #rummu või asukohana Rummu karjäär.

Üks korralik elektroonikafestival ei saa muidugi hakkama ilma spetsiaalsete visuaalartistideta, aga nagu moodsale festivalile kohane, on Rummul festivali põnevamaks tegemas ka teemakohased kunstnikud, fotograafiast tänavakunstini ja installatsioonideni. Samuti ei jää keegi nälga, on mõeldud nii kiiremini haaratavale kui peenemale gastronoomilisele kogemusele. Aga põhiline, muusikavalik, on teemas ikka nii tasemel, et tõesti avaldab muljet. Kokku on nimekirjas 69 esinejat ning märkimisväärseid nimesid on nii palju, et ei hakka siin eraldi kedagi välja tooma. Kõige lihtsamini haaratavama nimekirja esinejatest leiad mu meelest Rada7.ee kalendrikandest siit.

Vähem kui kuu enne kogu põneva uue festivali tiimi aru andma saada on arusaadavalt keerukas, aga kuna üks korraldajatest, Ivar Forstadius, oli parajasti Tallinnas, püüdsin ta kohvi kõrvale seletama, kuidas see nüüd nii läks, et sellise tasemega festival juuni viimasel nädalavahetusel just Eestis toimub. Enda kohta ütleb Ivar, et ta ise liitus tegelikult festivali tiimiga aasta tagasi: „Käisin esimesel kahel festivalil külastajana ning ausalt, olen tantsinud pea 20 aastat, kuid see oli selles kultuuris mu elu parim kogemus. Kui kuulsin, et ettevõtmine muutub rahvusvaheliseks, tundsin, et pean olema osa sellest, ükskõik, mida täpsemalt tehes. Kuna mul on vastav taust ja olen korraldanud üritusi juba mitmeid aastaid, siis olen nö senior producer – mul ei ole mingit spetsiifilist teemat, tegelen lepingutest ametivõimudega kuni üldise festivaliproduktsioonini.”

Sellest on küll tükk aega möödas, aga mulle meenus, et keskkoolis käies kuulis rootslastelt korduvalt küsimust, kas Eestis üldse elekter on? Seega alustaks sellest, et kust te leidsite selle enesekindluse, et just siin festival teha?

(Naerab pikalt ja küsib üle:) Kas elekter on? (Naerab veel natuke). Ei, no... Ma arvan, et viimase 10-15 aastaga on rootslased ikka tuttavaks saanud Eestiga ja meie jaoks, nagu paljude teistegi jaoks, paistab Eesti väga online, progressiivne, maailmaga ühendatud ning kaugeltki mitte midagi sellist, et keegi küsiks, kas seal ikka elekter on. Kindlasti mitte. Ma arvan, et rootslastele väga meeldivad Tallinn ja Eesti inimesed. Ma pean silmas, et nii palju on noorema generatsiooni hulgas toimumas. Ma võibolla muutun veidi poeetiliseks seda kirjeldades, aga sellise 20-35 vanusegrupi eestlased – maailmast huvitatud, reisivad palju, õpivad maailmas, toonud sämplimiskultuuri tagasi Eestisse, muutes seda ja omamoodi tehes... Ma arvan, et see kõik on väga dünaamiline ja seda mitte seetõttu, et teil on eriline DNA, aga riigi ja rahvastiku suuruse tõttu on muutustel lihtsam kiirelt toimuda. Seega, kui pakkuda midagi head, mis inimestele meeldib, siis see levib paljudeni. Ma arvan, et nii meile kui paljudele teistele tunduvad eestlased tulevikku vaatavad, väga pühendunud rahvusvahelistele tegemistele nagu näiteks Euroopa Liit ning eestlased on osa globaalsest kontekstist kultuuri, tehnoloogia, innovatsiooni või ettevõtluse mõttes. Kõik sellised asjad, mis meie kaasaegses elus inimesi ühendab.

Kuid enne, kui otsustasite Eestis festivali korraldada, millal viimati sattusid Tallinnasse, näiteks klubitama?

Ma tegelikult olen varem mõned eriüritused teinud koos Tallink-Siljaga, seega olen siin ikka varem olnud ja käinud ka klubides.

Seega olid varasemad kontaktid Eestis ja polnudki nii hirmus see mõte siin korraldada?

Polnud üldse hirmus! Aga tegelikult tuli kõige esmane ettepanek minna seda imelist kohta Rummul vaatama organisatsiooni teisest osast, Ulrikelt, kes baseerub Berliinis. Tal on palju sõpru ja erakordselt suur kontaktvõrgustik selles skenes. Kui hakkasime otsima kohti, mis võiks sobida selliseks festivaliks nagu me tahame teha, siis küsisime inimestelt lahedate kohtade pakkumisi ja Rummu tuli Ulrike sõprade kaudu. Seega see polnud tegelikult minu kogemusega seotud või kellegagi Rootsi meeskonnast, vaid läbi meie Saksamaa ühenduse. Esimest korda käisimegi seda kohta umbes aasta tagasi vaatamas, tõsisemalt uurimas ja rääkimas, kas oleks seal midagi võimalik korraldada ning peab ütlema, et ei läinud kaua aega otsustamiseks. Põhimõtteliselt koha peal otsustasime, et okei, siin peab midagi korraldama. Liiga palju sobivaid elemente – linnast väljas, seega sa ei sega linnaelu; see pole mingi 4-5 tunni sõit, see on vaid umbes 45 minutit sõita Tallinnast, seega see on võimalik ka neile, kes tahavad vaid päeva seal veeta või tahavad üldsegi Tallinnas hotellis ööbida... Põhimõtteliselt kõik – asukoht, olustik, loodus, maastik vanglaga, kivimurd, mägi, karjäär, mets – see on tõesti unikaalne kombinatsioon, ei ole nii, et selliseid on Euroopas veel kümme. Tõeliselt unikaalne kombinatsioon ning väga hea logistika – Tallinna lähedal, kus on äärmiselt tahtmist täis noor generatsioon peale kasvamas, kellest järjest rohkem otsib meile omast osa tantsumuusika kultuurist. Kõik see kokku liita, siis tundub seal korraldamine ülimalt loogiline ja nüüd see saabki toimuma.


Kas saaksid veidi ka tiimiliikmete tausta valgustada? Ma eeldan, et artistivalik on tugevalt meeskonnaga seotud.

See sõltub produktsiooni faasist, mingil ajal on meid umbes 5 kuni 10, kuid hetkel kui festival on lähenemas, on meid 20. ringis, erinevate rollidega grupis. Kõik jagavaid vihjeid ja soovitusi uute artistide kohta, sest kõik meist on selles muusikakultuuris sees, kuid muusikavaliku kureerimine on siiski peamiselt kahe inimese õlul. Ulrike Schoenfeld, kellest ka enne juttu oli, ja Mattias Hedlund, peakorraldaja, kes on ühtlasi ka festivalile alusepanija ning „Into the Valley” kontseptsiooni väljamõtleja. Mõlemad on vähemalt 15 aastat olnud skenes aktiivsed ning artistide üritustele organiseerimisega tegelenud. Nad on väga hea kontaktvõrgustikuga rahvusvahelises house ja techno peres – teavad tegijaid, managere ja artiste isiklikult, ei pea saatma sadu e-maile, et ühendust võtta, saavad helistada või kirjutada otse ning see võimaldab meil olla väga spetsiifilised ning samuti teeb kureerimise protsessi enda lihtsamaks. Nende kombineeritud kogemus ja kontaktid on aluseks meie kureerimisprotsessile ning neil on väga selge nägemus, kuidas festival peaks kõlama.

Aga mis sa arvad, kuidas elektroonilise muusika maailm muutunud on või mis seisus see on? Ma pean silmas, et sellest pole üldsegi nii palju aega möödas kui arvaks, kui tegime intervjuu ühe Eestis toimuva EDM festivali korraldajatega ning üks kaebustest, mis nad olid saanud, kõlas nii, et seal pole trance'i lava ja seepärast pole see ka õige elektroonilise muusika festival. Aega on mööda läinud ning nüüd on Pärnus Weekend festival, tõeline EDM peolaud ja paistab, et kvalifitseerub vabalt elektroonilise muusika festivaliks. Kas nüüd on õige aeg techno festivalideks, taaskord?

Kindlasti. EDM osa kultuurist on plahvatanud ning see on nii tugevalt integreeritud kaasaegsesse popkultuuri – on palju koostöid tänapäeva pop-artistidega EDM lugudes ning EDM produtsendid tegemas lugusid pop-staaridele. Need on väga tihedalt seotud ja hea osa on see, et mida rohkem inimestele tutvustada elektroonilist muusikat, seda rohkem neist jõuab ka põrandaalusemate valikuteni. Ma pean silmas, et võid näha tihtipeale EDMi inimeste muusikalise reisi alguses. Ma arvan, et nii on paljude jaoks olnud, kes nüüd on väga valivad muusika suhtes, väga spetsiifilised, mis neile meeldib või mitte. Paljude rootslaste jaoks on olnud näiteks Swedish House Mafia ülimalt oluline, aga paljud inimesed, kes vaid paar aastat tagasi kuulasid Swedish House Mafiat, ei kuula enam EDMi üldse, nad on justkui edasi liikunud. Ja ma arvan, et see on loomulik progress, et jätkad oma muusikalist reisi elus ja tahad leida midagi uut, mis võibolla suhestub rohkem sinu kui isikuga ning leiad selle kuskilt kitsamast vallast. Proovid leida mingit muusikalist väljendusviisi, mis sobitub paremini vanuse ja kogemusega. Muidugi on house'i ja techno underground skene alati olemas olnud, kuid käsikäes EDM kultuuri plahvatusega on ka underground skene kiiremini levinud üle maailma. Vaid paar aastat tagasi, kui küsisid inimeste käest, kuhu sa läheksid, kui tahad osa võtta heast house'i või technoüritusest, oli variantideks põhimõtteliselt vaid Berliin, Barcelona ja Ibiza. Aga nüüd võid minna Austraaliasse, võid minna Jaapanisse, ükskõik, mis riiki ja leiad eest underground house'i ja techno kogukonna. Ja see kultuur on justkui vundament, millele me oma festivali ehitame.

Ma vist nägin seda mingis koomiksivormis – oli mingi veteran-technomees, kes loetles, et techno tähendab vabadust, piiride puudumist jne ning jätkas kohe peale seda, mida kõik noored skenes valesti teevad. Käituvad valesti, riietuvad valesti, kõik hädad. Oled sellise asja otsa põrganud, on see kuidagi oluline või märgatav selles kultuuris? Kas on siis mingid kirjutamata reeglid, mida ilmtingimata tuleb jälgida? Meenub näiteks Berghain. Mis on teie festivali dresscode?

Tule nagu oled. Aga ma saan aru, kuhu sa sihid. Muidugi, kui kogukond kasvab, siis tekivad mingid elemendid või nähtused, mida hakatakse tugevalt selle kultuuriga seostama. Väljastpoolt vaatajale võib tunduda see välistav - kui tahad olla osa sellest kultuurist või kambast, siis pead järgima midagi, olgu see riietumisstiil või kuidas sa käitud või suhtled teiste inimestega. Aga ma ei usu, et keegi meie tiimist väga muretseks selle pärast, et underground skene oleks kuidagi liiga pealiskaudne või ettearvatav. Muidugi, nagu sa ütlesid, kui tahad minna Berghaini, pead olema riietatud musta, pead teadma DJ-sid, lisaks neid, kes kohta peavad ja seda ainult selleks, et sisse pääseda. Samas on võimalik totaalselt erinev kogemus, kus ei pea piletitki tasuma ja kedagi ei huvita, milline sa välja näed. Minu arvates on underground skene globaalses mõttes suurem kui kunagi varem ning selle skene sees on lihtsalt eri variatsioone.

Aga muusikast endast. Mis on uut ja põnevat technos? Ja kiusan veidi veel - ma olen lugenud intervjuusid teil esinevate artistidega, kellest nii mõnigi on poetanud lause stiilis „tundub justkui, et kõige suuremad/olulisemad technolood on juba tehtud”.

Ma ei tea, kes seda ütles, aga ma otsin pidevalt värsket muusikat ja mulle see nii ei tundu. Muidugi, kui vaadata tagasi 20. või 30. aastale house ja techno muusikas, on seal kindlasti sellised hümnistaatuses lood, millega kaasneb see tunne, et need muutsid midagi suuremalt, lõid uue žanri. Võibolla tõesti on mingi aja möödudes raskem produtseerida midagi, mis on oma olemuselt sootuks midagi teistsugust. Aga mu jaoks on just nüansid olulised ja ma arvan, et samamoodi on enamusega, kes käivad neil üritustel - nad otsivad just neid uusi elemente, mis neile helipildis meeldivad. Ma arvan ikkagi, et kultuur ja muusikaprodutseerimise maailm on suurem ja rikkam kui kunagi varem. On ka ülinoored inimesed, kes kasvavad seda kultuuri varakult teadvustades ja on oma varajastes 20ndates juba ülimalt kompetentsed kasutamaks seadmeid, sämplereid, arvuteid, programme jne. Seega ma ei näe sellist probleemi, ehkki mõned produtsendid ise võivad pikalt osa kultuurist olnuna midagi sellist öelda. Mul küll kuidagi igav pole hakanud, igapäevaselt leiab uuest kraamist inspiratsiooni. Ma arvan, et on suurepärane aeg elamiseks ja tantsumuusika kultuuri kogemiseks.

Teie Lõuna-Aafrika seiklus tundub samuti ülimalt eksootiline, kuidas te leidsite tee sinna?

Osalt tahtsime justkui deklareerida, et viime selle kontseptsiooni üle maailma. Lõuna-Aafrika valiku juures oli oluline osa see, et tahame päriselt kohal olla kuskil, kus meie üritus saab panustada ja võimendada kohalikku skene. Sama tegelikult ka Eestis.

See ei ole muidugi meie öelda, et meie üritus saab olema miskit moodi teetähiseks, ehkki me muidugi salaja seda loodame, et sellest tuleb sündmus, millele külastajad, tantsijad, DJ-d, produtsendid tagasi vaadates ütlevad, et see ikka oli väga oluline, et toimus selline asi ning sellest hakkasid uued asjad sündima.

Kaplinnas on meil loodetavasti võimalus teha sündmus, kus osa kultuurist tuleb mujalt maailma osadest. Lõuna-Aafrikas on neil oma house ja techno skene, aga rahvusvahelisi külalisi pole Kaplinnas või Johannesburgis liiga palju olnud. Me ei saa muidugi ühtegi täpset lubadust anda, kui palju me rahvast juurde toome, aga üks meie eesmärkidest on näidata Lõuna-Aafrika Vabariigi kultuuri ja kogukonda inimestele ja entusiastidele üle maailma. Loodetavasti inimesed lendavad ka üritusele Kaplinnas.

Lõuna-Aafrika üritus on ka muus mõttes erinev. Tavaliselt, kui me seletame inimestele, kuidas me toimumiskohti valime, siis me ütleme, et peame olema eemal suuremast linnast, eemal tsivilisatsioonist, et luua midagi unikaalset. Lõuna-Aafrika otsustasime teha aga linnafestivali. Täiesti vastupidine meie tavapärasele jutule. Põhjuseks on Lõuna-Aafrika Vabariigi üpris suur sotsiaalne ebavõrdsus – on palju neid, kel on palju raha ja on palju neid, kel pole raha. Me tahame kuidagi saavutada selle, et osavõtt oleks võimalik nii paljudele kui võimalik. Linnafestivali puhul jäävad kohalikele ära kulutused transpordile, majutusele ja muule sellisele.

Aga siiski, peamiselt loodame, et see aitab sealset kultuuri edendada. Nagu ütlesin, seal on juba väga tugev skene olemas, neid on õnnistatud võrratute dj-de ja produtsentidega. Kõige ilmselgem näide on muidugi Black Coffee, kes on peatselt Hï Ibizas peaesineja. Ma olen kindel, et Lõuna-Aafrika Vabariigil on ses mõttes ees põnevad ajad ning loodetavasti mängib meie festival väikest rolli võimendajana.


Igaks juhuks küsin üle, kas see saab olema ühekordne seiklus ja valite uued toimumiskohad järgmisel aastal?

Ei-ei. See on nüüd veidi igav, aga ma räägin seda ikkagi. Kõik, kes on olnud osalised mõne festivali planeerimises või korraldamises, teavad, et kui planeerid festivali, võid olla täiesti kindel, et kaotad raha esimesel aastal, enamasti esimesel ja teisel aastal, kolmandal aastal on lootust jõuda enam-vähem nulli, seega mingistki finantsmõttest võib rääkida alles neljandal või viiendal aastal. Me ei saaks seda teha, kui me ei seoks end Rummu ja Eestiga pikemaks ajaks. Loodame luua midagi nii tugevat ja head, hinnatut külaliste ja esinejate poolt. Samuti kohaliku Rummu elanikkonna seas peab see olema okei ja vastuvõetav. Muidugi tahame aja jooksul muuta natuke logistikat või festivaliplaani, aga see on ikka tõeliselt võrratu asukoht. Ma ei usu, et on võimalik leida midagi sarnast regioonis ning proovime hoida seda.

Ahjaa, alustasime just festivali ettevalmistustega seal ning nagu tead, see pinnas on väga kõva. Justkui kivist. Aga kui pealispinda traktoriga veidi kraapida, on see nagu liiv. See muutub väga pehmeks, täiesti teistsuguseks!

Kas on saladus, mis protsent pileteid on müüdud Eestis ja rahvusvaheliselt?

Kindlasti ei ole saladus, aga ma ei tea seda peast öelda. Meil on piletiostjaid 46-st riigist, kuid suuremad grupid on Tallinnast, Stockholmist, vist UK oli kolmas, siis Kesk-Euroopa ning seejärel ülejäänud maailm. Osad külastajad tulevad Jaapanist või Austraaliast, tõesti reisivad ümber maailma Rummule ja see on tõenäoliselt nende esimene kord seal olla. Kui nad just pole seal vangis olnud!

See rahvusvaheline haare põhineb kahel esimesel aastal, kui festival toimus Rootsis?

Jah, aga me tõesti ei näinud ette, et sel võiks olla selline ulatus, sest ka siis oli piletiostjaid 45.-50. riigist. See on kindlasti midagi enamat kui vaid kohalik sündmus. Korraldajana paistab see nii ilus ja just sellises filosoofilisemas vaates tundub käivat justkui käsikäes - Eesti noored järjest rohkem reisimas, õppimas ja töötamas välismaal, maailma kogemas ning see üritus toob justkui suure osa maailmast Tallinnasse ja Rummule. Väike Rummu! Ma arvan, et seal vist elab umbes 400 inimest? Pöörane.

Mis oli mahutavuse maksimum, mis te plaanisite?

Sel aastal on lagi 6000. Me arvame, et seda ala veidi teistmoodi planeerides võib mahutada veidi rohkem, aga samas on ka üks meie põhimõtteid festivali tehes, et tahame hoida seda formaadis, mida nimetatakse butiikfestival. See tähendab, et sihime umbes 4-5-6 tuhat inimest, absoluutse laena 8-9-10, kui väga piire suruda. Aga eesmärk ei ole kindlast teha areeni-formaadis üritust, ehkki see oleks suurepärane finantsmõttes! Seega on see muidugi paras võitlus, et rahalises mõttes otsad kokku saada, aga põhimõte on hoida see intiimsena, nagu perekond, õppida nende päevade jooksul üksteist tundma ja üksteise eest hoolitseda. Nii ka paljud kirjutasid peale eelmisi festivale - nad tundsid end osa sellest perest, kus inimesed on sõbralikud ja südamlikud. Seetõttu on ka erakordselt hea meel ja rahuldust pakkuv näha, et mõlema aasta kohta Rootsis polnud meil mingit vägivalda, väärkohtlemist, kaklemist, seksuaalset kuritarvitamist, mitte ühtegi vargust kahe aasta jooksul. Inimesed tunnevad, et nad pole anonüümsed, vaid osa millestki, mis neile meeldib ja nad ei taha seda kuidagi rikkuda.

Teil on mõned eestlased ka kambas korraldamas?

Muidugi. Ma arvan, et see oleks ilma võimatu. Mitte ainult keele pärast, keel on muidugi üks asi. Aga see ei ole ainult meie jaoks, see on osa protsessist, ehitada midagi juba eksisteeriva kogukonna abil. Inimesed, kes hoolivad klubikultuurist, muusikaprodutsendid, kunstnikud, disainerid, progressiivse mõtlemiskultuuriga inimesed – nad on ju loomulik osa. Vastasel juhul tunduks, et me lihtsalt tuleme ja läheme ning me ei taha sellist ajutise asja tunnet. Me tõesti tahame tunda, et meil on ühisosa kohalike tegijatega nii enne kui pärast festivali ning loodetavasti viib see festival uute ägedate ettevõtmisteni kohalikus skenes. Lisaks kohalikele tegijatele festivali esinejate nimekirjas oleme kaasanud ägedaid noori kunstnikke, kes on samuti osa festivalielamusest. Samuti kohalikku toidukultuuri – meil on valik parimaid tänavatoidu pakkujaid Tallinnast. Teeme ka gastronoomilise avalduse, sest me tõesti väärtustame seda, mis Tallinnas toimub – restoran NOA-d tead? Võrratu söök, täiesti tipptase võrreldes ükskõik millega maailmas. Nendega koostöös tuleb festivalile restoran, seega saad valida nii midagi kiiret ja lihtsat, kuid võimalus on ka näiteks viiekäiguliseks õhtusöögiks. Restoran tehakse muide ehitisele, mis on osaliselt vees, Rummu rannal.

Ligi pääseb vaid ujudes?

Saab ikka kuiva jalaga. Aga jah, see on ikka tõesti unikaalne toimumiskoht. On palju asju, mis tuleb lahendada – seal pole elektrit, joogivett ega kasvõi wifi võimekust, mistõttu tuleb kõik sinna kaasa võtta ja tekitada. Aga tasub kindlasti vaeva ära.


Uuri lisaks:
Festivali koduleht, pileti-, majutus ning programmiinfoga;
Sündmus @ Rada7.ee;
Sündmus @ FB.

Ivo Kiviorg
Ivo on olnud radaseitsme aegade algusest selle eestvedaja ja üks kirjutajatest. Aja jooksul teinud kaastööd pea kõikidesse kohalikesse päevalehtedesse ja hunnikusse ajakirjadesse ning olnud nõu ja jõuga abiks mitmete ürituste ja festivalide korraldamisel.

Vaata selle autori kõiki artikleid »

Rada7.ee
12-06-2017
kell 14:52

NB! Kuni 23. juunini piletid siit 20% soodsamad: http://ej.uz/IntoTheValley

ivo
13-06-2017
kell 09:25

No vat, isegi Rammstein tahtis seal omale videot: http://publik.delfi.ee/news/paevapilt/publiku-fotod-ja-video-eksklusiivsed-kaadrid-rammstein-filmis-rummu-karjaaris-uut-muusikavideot?id=78537613

Rada7.ee
13-06-2017
kell 10:18

Piletimäng!

https://www.rada7.ee/loos/175/Piletimang-Into-the-Valley-festival