Hot Kommunist: proge-punk-võitlus laguneva süsteemi mürgipilvede all

04-06-2015 | kirjutas: HaraldHaak

Ma ei mäleta, mis aastal see oli, kui ma Lembit Krulli esimest korda nägin, aga pidin siis ikka alles päris tatikas olema. Sõitsin Kloogaranda, kui rongi peale vajusid kaks markantset kuju, üks neist 1980ndate lõpu punkarite regulaarvormis, needitud tagi ja harjaga, teine aga mustade juuksesorakate ja võrksärgiga ning unustamatult vihase hoiakuga. Paar kuud hiljem nägin toda teist tüüpi juba JMKE ridades laval, kus ta erinevalt eelmisest bassimehest Tarvo-Hannes „Nähvits“ Varresest võttis väga raevukaid poose ja tegi äraütlemata agressiivseid nägusid, rääkimata pillikäsitlusest, mis toonase punk-hoovuse piiridest välja, rohkem hardcore-metali voolusängi pritsis. Edasine on ajalugu — ilmselt poleks JMKE esikalbumit hiljuti Eesti aegade parimaks kroonitud, kui sellesse poleks oma panust andnud Lembitu omanäoline ja keeruline bassimäng.

Mõned aastad hiljem hakkasin tuttavatelt punkaritelt, aga ka hevimeestelt kuulma, et Lembit teeb salapärast projekti nimega Hot Kommunist. Kirjelduste põhjal oli tegemist millegi täiesti enneolematuga, aga paraku ei õnnestunud mul ülevoolava kiituse paikapidavust kunagi mõne kontserdi või salvestise alusel oma kõrvaga hinnata. Selleks ajaks, kui Mätta Fondi ja „Punk on surn'd“ sarja kogumikel paar Hot Kommunisti pala viimaks ilmusid, oli minu tähelepanu juba mujal, mistõttu bändi tänavune esikalbum „21. sajandi kodu“ sadas sülle nagu tort selgest taevast.

Sellel peamiselt vana, 2000. aastate alguses õnnetult kaduma läinud materjali koondaval üllitisel kõlavad Lembit ja kaaslased Lauri Leis ja Andres Aru nagu illegaalsete kiirendite üleannuse võtnud Primus või Nõukogude Eesti taagaga NoMeansNo. Peaaegu kõik mu tuttavad muusikasõbrad, kes „21. sajandi kodu“ kohta arvamust on avaldanud, kasutavad sellest rääkides ülivõrdeid ja ennustavad bändile viimaks ometi suurt tulevikku.

Saamaks aimu alati vastuvoolu ujuva seltskonna kirevast minevikust, sõnumite tähendusest ja tulevikuplaanidest, kutsusin 6. juunil Pärnus Kentuki pubis algavaks suviseks esinemishooajaks valmistuva bändi liidri Lembit Krulli (basskitarr, vokaal) ja pikaajalise kitarristi Lauri Leisi hubases einelas Telliskivi 15 diktofoni ümber ja lasin neil rääkida.

Vestlus nihverdas ajajoont pidi edasi-tagasi ja uperpallitas teemalt teemale umbes sama tormiliselt kui Hot Kommunisti ebatavaline muusika. Nii ma ei raatsinudki sellele kääridega kallale minna; kogu aetud jutt on Sinu ees, hea lugeja!



Harmagedon, JMKE ja teised: Hot Kommunisti eel- ja kõrvallood

1996. aastast on see bänd tegutsenud koosseisuga, millega materjal sisse salvestati, eks ole? Alustaksin veidi kaugemalt ja uuriksin sinu varasemate ja HK-kõrvaliste tegemiste kohta, Lembit. JMKE bassimehena teavad sind kõik, aga sul oli ju bände ka enne JMKEd? Mis bänd oli näiteks Harmagedon?

Lembit Krull: Minu, Rauno Kapaneni ja Margus Valgu hardcore-bänd, mis tegutses aastatel 1986–1987. Kapanen praegu enam bändi ei tee. Enne Harmagedonit oli Margus Osakond 79 kitarrist ja hiljem Kulos ja Terminaatoris.

Lauri „Uims“ Leis: Mul õnnestus Harmagedonit isegi ühe korra laval näha. See oli punkfestivalil Jaanika Paanika 1987. aastal. Bänd avaldas tõsiselt muljet, kuna eristus selgelt teistest tolleaegsetest punkbändidest. Taolist hardcore’i polnud siin varem tehtud.
Harmagedon, Jaanika Paanika, 1987Harmagedon, Jaanika Paanika, 1987
Harmagedon oli eestikeelne?

LK: Jah, ehkki meie kõige suuremateks eeskujudeks olid Soome bändid Terveet Kädet ja Rattus. Üks meie lugu oligi tegelikult Terveet Kädet plagiaat — viksisime muusika üks-ühele maha ja panime oma teksti peale.

LL: Ja kas sa tol ajal juba Venomit ka ei kuulanud?

LK: Jah, Venomit kuulasin samal ajal. Üldse sai see hardcore-pungi-vaimustus alguse varajastest thrash-metal-bändidest. Olin 1980. aastate alguses kuidagi sattunud esimese Venomi ja esimese Slayeri otsa. Kuulasin ja imestasin, et mis muusikastiil see üldse on — siinsed hevisõbrad polnud ka toona teemas nii sügavalt sees, et oleks olnud kelleltki uurida. Aga nii palju ma sain teada, et on olemas black-metal; see oli kusagil 1983. aasta paiku. Ainsaks selle stiili bändiks, mida teadsin, oligi Venom; hiljem lisandus Possessed.

Ja Possessedi kitarrist läks Primusesse mängima ja Primus on Hot Kommunisti muusikale tugeva templi vajutanud...

LK: Kuidagi naljakalt keerduvad sellised asjad vahel kokku küll.

Mäletan 1990. aastatest popmuusika-võistlussaadet — äkki oli see „7 vaprat“? —, kus Marju Kuut esines mingisuguse enneolematu eksperimentaalse elektroonilise projektiga, milles sina mängisid bassi. Ei rühmituse ega loo nime ma ei mäleta, aga kui sellest oleks midagi saanud, teaksid ilmselt kõik, millest ma räägin. Oli see palavikunägemus või ikkagi päris bänd?

LK: Aa, jaa... See oli selline väga veider katse minu toonast elukaaslast Kristiina Killot oma bändi saada ja siis arvati, et võiks teha sellise asja. Uku Kuut oli kogu „bändi“ tegelikult juba sünteetiliselt sisse mänginud, me käisime ainult markeerimas telestuudios. Mingi idee oli Marjul ka, et hakkame bändi tegema, aga miskipärast see kukkus ära pärast toda saadet.

Igatahes polnud keegi midagi sellist varem Eestis teinud. Mis projekti nimi oli?

LK: Ausalt öeldes ei mäleta. Seda peab Marju või Uku käest küsima.

Helsingis, kevadel 1989Helsingis, kevadel 1989Kas Harmagedoni ja Hot Kommunisti vahele on sul lisaks JMKE-le midagi mahtunud?

LK: Mõned sellised ühe-õhtu-bändid. Näiteks üritati 1992. aasta kevadel sellist punti nagu Godflesh Soomest siia tarida. Kuna Godflesh jäi ära, panime Ardo Põdra ja Tamur Marjasoo ja Danel Vassilenkoga kiiresti tagaruumis kokku death-metal-bändi. Tegelikult oli suhteliselt lihtne kähku mingid death- ja grind-käigud valmis treida. Atso veel kirjutas meile sõnad.

LL: Mulle meenub veel, et sellises bändis nagu Spout mängis Kapaneniga samal ajal või vaheldumisi veel selline mees nagu Hanno Paistik, kes oli ka Harmagedoni ridades.

LK: Ahjaa, Hanno Paistik mängis pärast Kapaneni Harmagedonis küll. Me tegime Harmagedonit ju veel 1989. aastal ka, natuke aega isegi samaaegselt JMKE-ga. Aga see läks vett vedama, sest Hanno ei suutnud nii palju juua kui meie ja jäi trummide taha magama kogu aeg.

LL: Mu point oli, et kunagi oli selline bänd ka nagu Spout.

Ilgelt lege bänd, aga mina pole ühtegi salvestist kuulnud.

LL: Mul õnnestus kuulda üht kontserti ja enne seda polnud Eestis keegi säärast grindi küll teinud.

LK: Jah, ja Paistik tuli meile sealt, vist sinu soovitusel, Lauri.

LL: Mina, jah, soovitasin.

LK: Ma otsisin Kapanenile asendust, kuna ta oli vene kroonus ja meil polnud trummarit. Tegime proovi Katusepapi tänava koolis, Valgu maja lähedal. Valk elas toona Majakas ja Katusepapi oli sealsamas. Tegime seal koolis isegi mingeid kontserte.

Ja üksvahe üritas Harmagedonis trumme mängida selline mees nagu Vadja Lahari. Aga Vadjaga oli nagu see häda, et ta tuli üldse teisest maailmast ega saanud sugugi pihta, et kuidas saab nii kuradi kiiresti mängida. Pärast teda vist tuligi Paistik, aga tal oli jälle see, et jõi paar õltsi ja kukkus trummide taha ära — ühel hetkel kolin lihtsalt vaibus. Ja niimoodi ei andnud kontserte teha.
Koos Porsi ja Põdraga parklas puhkamas, Joensuu, suvi 1990Koos Porsi ja Põdraga parklas puhkamas, Joensuu, suvi 1990
Kas võib öelda, et hea kandvus on Eesti pungiskenes üks edu alustalasid?

LK: Ilmselt mingil määral.

Kas Soome tehnometal-bänd Pentatonik tegutseb veel? Nende ridades sa enam ei mängi?

LK: Pentatonik läks hingusele pärast EP „Pohjakosketus“ salvestamist 2007. aastal. Kidramehel Janil lagunes perekond, naine koos lastega kolis ta juurest ära ja bänditegemisse tuli vahe sisse. Kui temaga hiljem ühendust üritasin võtta, et teeks veel midagi, tuli välja, et ta on juba ise metalcore-bändi Seven Against bassimeheks läinud ja Pentatoniku ülessoojendamine ei paku talle enam huvi.

Nii et sa praegu Soomes bändi ei tee?

LK: Ei tee. Või, noh, niipalju kui me Mikko töö juures lugusid välja mõtleme või proovi teeme aeg ajalt, aga see kõik on Hot Kommunisti teema. Uus kitarrist Mikko Nissinen on noorsootöö juht ja haldab noorsookeskuse bändimajandust — häälestab pille ja hoiab tehnikat korras.

LL: Nüüd võib vähemalt loota, et edaspidi, kui Hot Kommunist mängib, on kidra hääles. Sest kui mina mängisin, siis alati tingimata ei olnud.
Hot Kommunist, Krevetka, sügis 1996Hot Kommunist, Krevetka, sügis 1996
Kaua ja korduvalt tehtud, kaunikene, ehk kuidas plaaditäis materjali kaduma läks

Üks drastiline seik, mis pani Hot Kommunistile 2000ndate alguses põõna, oli see, et teil läks albumitäis salvestatud materjali kaduma, kuna keegi tuntud Eesti levimuusik otsustas oma stuudioarvutisse Windowsi uuema versiooni installida. Rääkige lähemalt.

LK: Ma pole tahtnud seda väga avalikustada, aga tegemist oli Koit Toomega. Ja tegelikult ma ei saa talle midagi ette heita ka, sest me tegime seal Alo Jaanivaldiga täiesti mustalt koostööd. Jaanivald võttis meid lihtsalt õhtusel ajal, tööaja väliselt ja sõbrahinnaga sinna stutsi. Aga kui ketas lendas, siis kadus kõigi klientide materjal. Kui õigesti mäletan, haihtus sealt masinast ka A-Rühma või Toe Tag’i salvestatud kraami ning vist Liisi Koiksoni plaadi ilmumine lükkus selle tõttu ka aasta võrra edasi.

Aga, jah, meie kuulsime alles järgmisel päeval Alo käest, et kuule, ilge jama juhtus, stuudioarvuti on õhtal, kuna omanik lendas öösel peale ja hakkas uut Windowsit installima. Ja see oli muidugi nõme jama. Meil olid lood juba sisse mängitud ja lauldud ka, ainult miksida oligi veel jäänud.
Stuudios WTC majas, 2001, enne plaadimaterjali hävimistStuudios WTC majas, 2001, enne plaadimaterjali hävimist
Kust tulid need üksikud lood, mis jõudsid kuulajateni? Sest midagi ju ikka jõudis. Lauri Sommer kirjutas 14 aastat tagasi Vikerkaares artiklis „Haaknõela vari“: "[T]erav, hea sotsiaalkriitilise soonega esineja on Lembit Krull ansamblist Hot Kommunist. Ta „Jeesus Lexus“ on viimaste aastate sotsiaalkriitika parimaid näiteid.“

LL: Sellest sessioonist ükski lugu kusagile ei jõudnud. Kogumikele sattusid varem teistes stuudiotes salvestatud paar versiooni.

LK: Mätta Fondi kogumiku materjal salvestati konveiermeetodil. Bändid seisid stuudio ukse taga järjekorras ja iga punt sai ehk umbes pool tundi teha.

LL: „Jeesus Lexuse“ ja „Olematuse talumise kerguse“ salvestasime Mustamäel Theka stuudios. Tegelikult need polnud pahad versioonid, aga praegused on siiski paremad.

LK: Lugude struktuur on samaks jäänud, aga paistab, et oleme neid nii palju tampinud aastate jooksul, et need on kuidagi paremini kätte kulunud. Loodetavasti on seda kuulda. Mis aga uuel plaadil uutmoodi on, on saund, ja ilmselt ka Rainer Jancise panus.

LL: Jah, kui ma nüüd kitarrid Raineri valvsa pilgu all sisse mängisin, siis ta kuulis ära, kui mäng polnud tema arvates piisavalt täpne. Ilma temata oleksid kitarriosad kujunenud tunduvalt kaootilisemaks.

Kuna kogu su muusiku-CV ettelugemine veniks ilmselt pikale, Uims, loetle, palun, enda tegevbändid. Kas sa nt Hot Kommunistis käid veel vahete-vahel live’idel kohal teist kitra mängimas?

LL: Kaks esitluskontserti tegime, jah, kahe kitarriga, aga tundus, et niimoodi kisub pisut sogaseks, vaja oleks ideaalset kokkumängu, nii et andsin teatepulga üle. Edaspidi jääb kitarri mängima Mikko, aga kui teda on asendada vaja, saan abikäe ulatada.
Foto: Aivo Tamm
Psühhoterror tegutseb edasi, sügiseks salvestame ehk uue plaadi, materjal on peas juba olemas. Vennaskonnas teen kaasa. Nii et põhimõtteliselt on mul praegu samad bändid, mis siis, kui olime Hot Kommunistiga esimesel ringil. Peale selle tuleb paar korda aastas kokku ZLO ning löön kaasa ka 1976. aastal asutatud proto-punk-bändis Irwin Art Projekt, mis huvitaval kombel sai lavabändiks alles umbes viis aastat tagasi, kui tekkis mingisugune püsiv koosseis. See bänd on üsna marginaalne ega sobitu hästi ühessegi skenesse, nii et suuresti tehakse seda oma lõbuks, vanad sõbrad käivad kord kuus koos, et teha proovi ja anda aastas ehk paar kontserti.

Mulle tundub, et Andres „Mõmmi“ Aru, kes on mänginud väga mitmekesistes bändides Psühhoterrorist ja Wide Openist Suck & Blow’ ja Agent M-ini, väljub sel plaadil natuke oma mugavustsoonist. Päris nii pole ta mujal mänginud... On tal praegu aktiivseid bände peale Hot Kommunisti?

LK: Minu teada mitte.


Mis või kes on punk?

Mikko bänd Ikuinen Vaiva ja projekt Tritonus Vähäsarja olid minu jaoks täitsa tundmatud nimed, aga Youtube'ist kuulates paistsid põnevad. On need praegu aktiivsed?

LK: Tritonus Vähäsarja on Mikko isiklik projekt, nii et see ei saa laiali minna, aga ma olen aru saanud, et Ikuinen Vaiva on praegu n-ö puhkusel.

Kumbki pole punkbänd. Kas määratlete end praegu enam üldse pungina?

LK: Ma arvan, et me oleme proget pungina esitav orkester. Soov oleks muidugi punkbändina paista, aga see žanriline kompott, mis meil välja tuleb, vist päriselt tolle määratluse alla ei mahu.

Nii et Eesti punkarid ei taha teid hästi pungiks pidada? Progemeestele paistab teie muusika jälle „liiga punk“ olevat, et seda „õigeks progeks“ tunnistada... Kelle jaoks Hot Kommunist siis peale teie endi ja, nagu sa ühes intervjuus märkisid, kümne kohaliku fänni veel töötama peaks?

LK: Ei tea, ilmselt sellise haige muusikamaitsega inimesi siiski leidub. Soomes on vaikselt tekkinud meie vastu huvi ja plaate ostetakse isegi poodidest, mitte ainult kontsertidel. Võib-olla on selle põhjuseks minu taust JMKE-s; rahvas loodab ehk kuulda mingit „teist JMKE-d“.
Hot Kommunist, Krevetka, sügis 1996Hot Kommunist, Krevetka, sügis 1996
„21. sajandi kodu“ kuulates sain järsku aru, mis tõstis JMKE esimese albumi Eesti aegade parimaks — et need polnud ainult löövad rifid ja andekad tekstid ja rajud trummikäigud, vaid ka sinu tugev, keeruline ja omanäoline basskitarrikäsitlus, mis sünergias muude elementidega „Külmale maale“ krestomaatiliseks tegi. Mulle tundub, et see sünergia on kandunud ka Hot Kommunisti muusikasse. Kas publik seda siis ei leia?

LK: Publiku reaktsioonid on vahel huvitavad tõesti. Meie hiljutisel kontserdil klubis Rockstar’s suur osa rahvast lahkus pärast Electrobationi esinemist. Mingid neiud jäid lava ette ootama, et tuleks veel samasugust poppi ja noortepärast kraami, aga tulid hoopis tigedad vanamehed. Mu vanem poeg kuulis üht neist teisele karjumas: „See on mingi kuradi sotsrealism! Lähme siit kähku minema!“

Ja, noh, ongi kuradi sotsrealism.

LL: Igatahes pole meie muusika kontserdil kunagi kõlanud nii puhtalt ja täpselt kui sellel plaadil, mis oli minu jaoks küllaltki kõva pähkel. Hot Kommunisti muusika on suhteliselt matemaatiline. Lembit ja Andres on matemaatikas tugevad, aga mina olin koolis oma klassis kõige kehvem. On tulnud end kõvasti kokku võtta.


Sürrealistlikud lapsepõlvelood eelmisest Liidust

Noise.fi-le antud intervjuus märkisid, et su isa Ivar Krull oli Nõukogude ajal edukas jazzkitarrist ning et teie kodus mängiti peaaegu ainult jazzi. Fonoteegis leidunud siiski ka vähemalt üks Boney M-i, üks Hot Chocolate’i ja üks ABBA plaat. Kumb on sind rohkem mõjutanud, kas jazz või 1970date pop?

LK: Jazzi tõmme on ikka tugevam. Vanasti oli meil ikka kogu aeg kidravõim nurgas, vahel tõi mõni mees trummikola kaasa ja midagi nad seal jämmisid.

Moeajakirjale Mood antud välkintervjuus ütlesid, et Hot Kommunist võiks olla Miles Davise ja Anne Ermi sohilaps...

LK: Ühtpidi on see muidugi nali, aga teistpidi meenutas see mulle üht lugu, mis mu vanamees rääkis. Omal ajal üritas ta Tallinnast kaubalaeva trümmis välismaale põgeneda. Aga laev oli vale, nõukogudemeelse meeskonnaga, ja need andsid ta kohe sadamas välja. Seepeale ta eksmatrikuleeriti TPI-st ja ülikool jäi katki. Küll aga õnnestus vanaemal ta kuidagi tutvuste kaudu Moskvasse mingit jama õppima sokutada. Ökonoomikat! No miks peab muusik õppima ökonoomikat!? Igatahes, ta sai Moskva ülikoolis õpinguid jätkata, kadus Eesti KGB silma alt ära ja võis vabamalt hingata. Hakkas läbi käima Moskva jazz-ringkondadega ning pääses ka välissuhete soojenemisega seoses NSVLiitu toodud Miles Davise kontserdile. Noor jazzisõber Anne Erm oli ka samas seltskonnas, noh, hänginud, ja mu vanamees nägi sellist stseeni, kuidas Miles Davis tuli peldikust välja, kus ta ilmselt oli käinud heroiini süstimas, silmas Anne Ermi ja kuulutas otsekoheselt: „I wanna fuck you in the ass!

Ermi enda sõnul oli tal Milesiga väga põhjalik mõttevahetus jazzmuusika teemadel... Taoliste viljastavate kultuurikontaktide tulemusel võib sündida igasuguseid põnevaid asju, miks mitte ka Hot Kommunist.

Üks seos, mida oleksin võinud esimese asjana tabada, aga lugesin jälle alles soomlastele antud intervjuust, on NoMeansNo mõju. Mäletatavasti toimus sel ainulaadsel bändil kunagi Tallinnas üks müstiliselt legendaarne kontsert, kus kuulu kohaselt viibis umbes 15 inimest, kes kõik hakkasid edaspidi huvitavat põrandaalust muusikat tegema.

LL: Ega NoMeansNo teisel Eesti-kontserdil Rabarockil polnud lava ees palju rohkem rahvast.

LK: Aga samas mitmed tüübid, kes seni polnud bändist üldse midagi teadnud, olid väga võetud.

Igatahes, endalegi imestuseks ei meenutanud Hot Kommunist mulle esialgu mitte NoMeansNo’d, vaid hoopis 1980. aastate Red Hot Chili Peppersit — sellest ajast, kui nad veel raju, agressiivset funki tegid.

LK: Varajane RHCP on mulle meeldinud küll, aga seda, et ma enda loomingus oleksin nendest mõjutatud, pole ma teadvustanud.

Jutt su isa lahkumiskatsest pani mind mõtlema, et sa oled ise ka ju siit lahkunud, elanud pikalt Soomes, aga nüüd oled nagu tagasi, teed Eestis bändi. Pendelmigrant, mugavuspagulane, kalevipoeg — kas need uudissõnad nörritavad sind?

LK: Noh, pendeldaja olen ma ju praegugi.


Inimsööja Brežnev ja bändinime saamislugu

Internet ütleb, et albumi üllitajaks on osaühistu Vihtamestari. „21. sajandi kodu“ oli sellele firmale vist esimene plaat välja anda? Kas on ehk kunagi midagi veel sama leibeli alt tulemas?

LK: Eks ma pean endale ikka õige plaadifirma-brändi välja mõtlema.

Nagu (samuti plaadi vahelehel mainitud) Bokassa Music? Mis või kes see on?

LK: Ma tegelikult tahtsingi registreerida Bokassa Musicut, või tegelikult esmalt üldse firmat nimega Bokassa’s Meat, aga selle eest oleks pidanud maksma riigilõivu 395 eurot ja ma ei raatsinud.

Kuidas siis Jean-Bédel Bokassa sind inspireerinud on?

LK: Jean-Bédel Bokassast räägitakse üht kihvti legendi ja see hakkas mulle nii hirmsasti meeldima, et mõtlesin, et teen endale sellise logo, kus on paksude kulmudega Brežnevi pea, inimese sääremari hammaste vahel, suur särav Bokassa taustaks. Kesk-Aafrika Vabariik ja NSVL olid Brežnevi ajal nii suured sõbrad, et Brežnev otsustas kinkida Bokassale Moskvas lossi. Bokassa käis alatasa Brežnevil külas ja vastupidi, toimusid sagedased peod ohtra vodka ja rikkalikult kaetud lauaga. Ja räägitakse, et millalgi 1970. aastate alguses, kui nad seal lossis kenasti koos aega veetsid, oli Bokassa pakkunud Brežnevile... ee... eriti hõrku ulukiliha...

Pikka siga, nagu öeldakse?

LK: See lugu on jätnud minusse kustumatu jälje. Et küll ikka tuleb riigijuhtide kohta huvitavaid asju välja!

Hot Kommunisti logos kasutatud lihtne nurgeline kirjatüüp meenutab Nõuka-aegsete propagandaplakatite kujundust, mistõttu minuvanuse inimese silm tahab „hot“ asemel lugeda „not“ — ja kuulutust „not communist“ on kuidagi lihtsam seedida kui arvamust, et kommunistid on seksikad. Aga nüüd, pärast seda Bokassa-lugu, tekib hoopis allusioon grillimisega. Hot Kommunist kui röstitud kommunist?

LK: Tegelikult on Hot Kommunist lihtsalt omal ajal õrritamiseks mõeldud nimi. Nime väljamõtlemise hetkel olin ma mingil joomingul, kus miskipärast vedeles igal pool Kroonikaid. Lappasin seal siis neid ja märkasin, et, persse, näe, üks, teine, järgmine ja järgmine — kõik need rikkad ja võimsad „kuumad poisid“ oma losside ja luksusautodega on ju endised kommunistid, raisk.
Rock Summer 1989, koos RonjagaRock Summer 1989, koos Ronjaga
Sa tänad vahelehel selliseid suurkujusid nagu Bob Black, Hunter S. Thompson ja Stanisław Lem. Kes nad sulle on?

LK: Nad on mind kõik omal moel inspireerinud, olgu loomingu või ka ellusuhtumisega. Bob Black eelkõige sellise huvitava teesiga, mis mulle väga hästi sobib: et töö on kõige kurja aluseks. Kui inimesed oleksid vabad tööikkest, saaksid nad keskenduda tõelise inimolemuse leidmisele. Hunter S. Thompson aga oli ehe näide isikuvabadusest; ta tegi, mis tahtis. Jõi, suitsetas, kirjutas ja elas täiel rinnal. Kummaline, et ta üldse nii kaua elas, kui elas; sellised tüübid lüüakse enamasti esimeses kõrtsis kasti.

Üks mu lemmiklugusid Thompsonist on seotud Jack Nicholsoniga. Neil olid Nicholsoniga kõrvuti villad kunagi. Thompson oli seal Jacki sünnipäeva puhul tahtnud pauku teha, aga see sai liiga võimas ja ta laskis pool Jack Nicholsoni autokuuri koos kahe luksusautoga vastu taevast.

Ja Stanisław Lemi romaan „Issanda hääl“ on ajendanud meie loo „Roojas ja kuses“ — ta kirjutab seal umbes nii, et kõige tähtsamad sündmused inimese elus on seotud kuseteede ja päraku vahelise alaga, me sünnime ja sureme väljaheidetes. Lisaks üritati seal mingi ulmeollusega teisel pool maakera maavärinaid tekitada, mis meenutab mulle HAARP-i kohta räägitavaid jutte.

Teeme pausi, sest Lembit Krull on vahepeal kolmandat korda isaks saanud. 21-aastasele ja 3-aastasele pojale lisandunud Maria on terve ja vahva ja sünnitusmajast saabunud fotol täpselt isa nägu.


Läbi stuudiote täiuse poole

„21. sajandi kodu“ salvestusprotsess, mis algas Heikki Tikase juures kunagises KGB pealtkuulamiskeskuses, jätkus Rainer Jancise erastuudios. Mida te seal täpsemalt tegite?

LK: Ühe loo, „Pilvede all“, salvestasime üleni uuesti. „Võõraste“ põhjad said üle mängitud, sest korduseid oli liiga vähe, ja „Kaksiktornide Pettus“ lisatud, sest seda ei jõudnud Tikase juures ajapuuduse tõttu sisse mängida.

LL: Mina mängisin kõik oma kitarripartiid seal sisse. Rainer mängis veel juurde mõnes kohas. Kanutis salvestatust jäid järele trummi- ja bassipõhjad.

LK: Tundus, et materjali jääb kauamängiva jaoks väheks ja ma üritasin Kanutis salvestamise ajal veel ühe loo põhjad välja treida, et saaks sellise pika ja tüütu loo kõige kuradi lõppu panna. Mul tekst oli tegelikult olemas, aga seda loo peale sobitada oli igavene tegu. Tegelikult pala „Pilvede all“ polegi me veel üritanud esitada, meeldejätmine on niivõrd tülikas.

Sinu tekstides pole paberi pealt lugedes tihtilugu hoomatavat rütmi ega riimi, aga, kurat, kuidas need muusikaga koos töötavad! Kumb sul reeglina enne olemas on, muusika või tekst?

LK: Kõige šefimad lood tulevad nii, et kirjutad midagi, siis tinistad pilli, siis jälle kirjutad ja nii edasi. Aga „Pilvede alla“ stroofide äramahutamine oli küll keeruline.

Vanemast materjalist eristuv „Pilvede all“ on mingis mõttes kõige raadiosõbralikum pala plaadil. Kas te tegite selle nimme seitsme minuti pikkuseks, et teid raadios ei mängitaks?

LL: Mulle meenutab see lugu rohkem traditsioonilist rokkmuusikat kui punki. Rokimehed, kellele ülejäänud plaat on hämaraks jäänud, on seda lugu mõistnud.

LK: Nagu öeldud, oli mul olemas tekst, mis pidi kokku võtma viimaste aastate olukorra, muljed mind ümbritsevast maailmast ja minu suhtumise kõigesse sellesse pasasse. Ja ma ei tahtnud sealt tekstist midagi ära jätta. Pealegi on Jancis seal loos kidraosa nii vingelt ehitanud, et lugu ei lähegi igavaks, ehkki rifi kordumine on küll monotoonne ja seda on tüütu mängida. Ja Raadio Maania minu teada laskis seda täispikkuses, nii et...


Meie ajastu kurjamid

Kas Mihhail Nietzsche tegelaskuju vahetas uue kitarristi Mikko Nissineni saabumisega näitlejat? Või kui elusad on üldse teie alter egod — Vlad Szatan, Baran Luciferov ja Josif Perkele ja...?

LK: Need on sellised meie ajastu kurjamid, keda demoniseeritakse otsast lõpuni, ja eks selleks ole alust ka. Aga Mikko hakkas „Mihhail Nietscheks“ täitsa ise. Andsin talle meie bändi Facebooki konto adminniõigused ja avastasin ühel hetkel, et bändi on tekkinud Mihhail Nietsche — no las ta siis olla! [Intervjuu ilmumise ajaks on Mikko võtnud endale uueks esinejanimeks N-ISIS. — Toim.]

Eks neid alter ego’sid ole siin aegade jooksul veel olnud.

Lexus Kryll, Jim Wiin ja Macho Bastard?

LL: Minu kõrvale Macho Bastard Mõmmi pseudonüümina kõlab väga meeldivalt. Sel ajal, kui mina nime Jim Wiin kandsin, ma enam kangemat ei pruukinud. Nagu ZZ Topis see ainus habemeta mees, kes kannab nime Habe.


Loominguvabadusest, põhimõttekindlusest, mässumeelsusest ja mugandumisest

Lembit, sa oled ise mõista andnud, et lahkusid JMKE-st, kuna sul polnud võimalik seal oma loomingulist potentsiaali realiseerida. Mulle meenusid seepeale kohe sellised JMKE kataloogist jõuliselt esile tungivad lood „Meid aitab psühhiaatria“ (plaadilt „Külmale maale“), „Maailmalõpp koju kätte“ („Gringode kultuurilt“) ja „Nagu isa, nõnda poeg“ („Jäneste invasioonilt“)...

LK: Nojah, midagi sai nagu tehtud, aga JMKE-s oli võib-olla rohkem ka sellist üheskoos nokitsemist — igaüks aretas küll midagi oma mätta otsast, kuid lõpptulemus vormistati kollektiivselt.
JMKE, Venno pulmas, kevad 1989JMKE, Venno pulmas, kevad 1989
JMKE mingil juubelil kutsuti mind ka kampa ühte lugu laulma. Härrad küsisid, mis pala ma tahaks esitada ja ma vastasin kohe, et „Psühhiaatriat“, sest see on 1989. aasta parim lugu. Selle peale nenditi nukralt, et ei jõua: lugu on kiireks meeldetuletamiseks liiga tempokas ja keeruline, valigu ma midagi muud.

LK: Eks ta on veidi teistsugune kui JMKE teised lood. Proovisin midagi Dead Kennedyse vaimus teha, välja tuli, nagu tuli.

JMKE-d on Dead Kennedysega muidugi kogu aeg võrreldud. Sinu lood kõlavad minu kõrva jaoks pigem nagu Jello Biafra hilisem eksperimentaalsem materjal, näiteks Lard.

LK: Võib-olla tõesti.

Sa oled öelnud, et Eestis pole peale Hot Kommunisti ja SS Roboti ühtegi sotsiaalselt sõnakat bändi. Kõik on jama; isegi JMKE on medali saanud, et lõuad peaks. Sa pidasid silmas ainult pungiskenet?

LK: Jah, tunnen ise kõvasid hip-hop-tegijaid, kes on väljaütlemistes sama kriitilised või veel hullemad. Meie jälgime seda ühiskonda rohkem keskklassi tasandilt — sellise keskklassi, kes on tegelikult juba hävitatud, sunnitud elama algelistes tingimustes või käima laias maailmas kalevipojaks. Aga, jah, mis punki puutub, siis minu arust on ka näiteks Psühhoterror oma ühiskonnakriitilisuse minetanud; Freddyl nagu polegi enam selliseid taotlusi.

LL: Nii palju enam kindlasti ei ole, jah. Küllap ta tegeleb oma tekstides rohkem isiklike deemonite kui ühiskonnaga. Samamoodi Villu. Tal on samuti ühiskonnakriitilisi tekste üha vähem.

Äkki on asi vanuses? Vanema generatsiooni pungid pole võib-olla ühiskonna probleemidega leppinud, aga on leidnud rohkem või pakilisemaid probleeme iseendas lahendamiseks?

LL: Tartus on selline ingliskeelne punt nagu Project Dekadenz. Nende teemad on samad, mis olid, ütleme, 30 aastat tagasi hardcore-bändidel.

Kas on võimalik, et see tendents ei piirdu Eestiga? Et pungil ongi praegu kogu maailmas vähem öelda kui vanasti?

LK: Suur osa pungist ongi juba tööstuslikult toodetud. Varsti toodetakse hamburgerikotletti ka sünteetilisest lihast.

Malcolm McLaren ei teinud saladust sellest, et ta vormis Sex Pistolsit ja kogu punk-subkultuuri juuri teadlikult nagu produkti. See, et produkt tootjate käest jalga laskis ja kontrollimatult levis, paistab olevat algusest peale tootmispraak. Kui palju on üldse „mittetoodetud“, ehedat muusikat maailmas? Niipea, kui see on salvestatud, tahab keegi seda müüa. Niipea, kui seda esitatakse, on see kellegi jaoks äriprojekt.

LK: Ma arvan, et ega Dead Kennedyse endised liikmed ei kakle ka nii palju põhimõtte pärast kui sellepärast, et pirukat jagatakse kümme korda uuesti. Jello Biafra muidugi üritab olla kohutavalt põhimõttekindel, aga kuna ma nüüdisajal kahtlen üldse kõiges, siis kahtlen ka selles, kas tema hoiaku taga on põhimõtted või hoopis ärihuvid.

LL: Kui vaadata suurte punkfestivalide esinejate nimekirju, siis kõige rasvasemalt on seal ikka kirjas 30 aasta taguste bändide nimed. Usun, et sellel pole palju muid motiive kui mineviku arvelt tagantjärele veel midagi teenida.

LK: Samas aga, mis siis, et näiteks Discharge hästi suureks nähtuseks on paisunud? Bänd toimib ikka suhteliselt rohujuure-tasandil. See, mis management ja merch seal kõrval käib, on ise asi. Vanemas eas on ju okei, kui natuke pappi on taskus, et saad kuradi kontserdilt taksoga koju sõita.

LL: Lõpuks võib-olla ei pea seda neile vanadele bändidele pahaks panema, jah.

LK: Kui seda suudetakse teha nii, et rokenrolli usutavus ei kannata, siis miks mitte? Iga pillimees unistab sellest, et oma muusikaga end elatada.

LL: Aga muidugi on väga võluv jälgida, kuidas mõni esimesi samme tegev noor bänd on energiat täis ja annab endast laval kõik enne, kui järgneb menu ja rutiin.


Kaoselaviin tuiskab vinüüli suunas

Rääkige kunstnik Norton Mazast ja tema installatsioonist „Kaoselaviin“ (Avalancha del caos, 2006), mida kasutate plaadi kaanepildil.

LK: Leidsin alguses hoopis ühe teise tema taiese. Facebookis linkis keegi Reutersi aasta sündmuste galeriid, kus oli palju kõiksugu pressifotosid igalt poolt maailmast. Ja Tšiilis oli tehtud foto sellisest installatsioonist Jeesusega, kus Jeesus on varjunud elutuppa, kullast püstol käes, ja ühest seinast tungib sisse tiibrakett. Seal oli palju mõnusaid detaile; näiteks paistsid öökapi lahtisest sahtlist pornoajakirjad. Jeesus kui tagaotsitav eraklik pihkur — jõle pull ju! No ja ma siis otsisin ta veebigalerii üles. Ta on peale nende installatsioonide näiteks tellimuse peale mingite vendade relvadele, isegi automaatidele vingeid pilte graveeringuid. Viimaks tulin selle peale, et ta on ju Facebookis ka sees. Kirjutasin talle ilgelt pika jutu inglise keeles — hispaania keelt ma kahjuks ei oska. Vastus tuli, et ametlikult saab temaga ühendust võtta Tšiili kunstnike liidu kaudu. Ma ikka seletasin edasi, et oleme vaid üks väike bänd tundmatust Eestist ja tahaks lihtsalt ühte pilti plaadile panna. Siis läks õiguste kauplemiseks. Alguses tahtis ta kaks tonni saada pildi kasutamise eest. Vaatasin, et, kurat, see on ikka ilgelt soolane hind. Pakkusin neli sotti. Viimaks jäi kaup, et maksan seitse ja pool. Mis pole ka nuusata, aga mul oli selleks ajaks juba kinnisidee, et tahan seda konkreetset pilti saada.

Natuke häbilugu on nii infotihedat pilti CD-le panna, tundub mulle. Esikaanel on ta liiga väike, plakatiks lahti voltides jälle ruuduline ja raske tervikuna haarata. Aga vinüüli peal oleks vist küll täpselt paras...

LK: Vinüüliga tahaks selle aastanumbri sees tegelikult hakkama saada küll, aga see nõuab natuke formuleerimist ja raha kogumist. Vinüülimiksi peab ka keegi tegema.

Miksimisest rääkides — miks ja mida te õieti Kopteri stuudios Taavi „Taff“ Aaviku juures tegite?

LK: Ma tegin seal kogu plaadi vokaalid ümber. Jancise juures olin ma ju kõik lood sisse laulnud, aga ma püüdsin seal nagu kunsti teha, viisi moodi nüansse aretada ja malbet häält teha. Aga see katse oli lõpuks üsna hädine, mingit head nahka sellest ei tulnud. Taff ütles enda stuudios, et, kuule, sul on siin paar kohta karjutud, äkki karjud ikka terve plaadi samamoodi sisse. No ja läksingi Taffi magamistuppa ja täiest kõrist karjudes tegin kahe päevaga kõik vokaalid uuesti.

Miksimist alustasime me tegelikult Jancise juures. Kõik läkski sinnamaani hästi kuni saime esimesed miksid kätte. Kuulasin siis neid mikse ja, kurat, ei meeldinud mulle. Ta oleks nagu üritanud meist mingit kidrabändi vormida, kiskus liiga Metro Luminali poole.

LL: Ei, ega selles miksis oli ka oma võlu, aga see polnud siiski nii jõuline kui lõpptulemus ega oleks täitnud seda eesmärki, mis meil selle plaadiga oli.

Noise.fi-le antud intekas nimetasid sa Taffi Eesti Rick Rubiniks.

LK: Eks ma tahtsin teda kiita ja pidin midagi tabavat välja mõtlema. Rubin on teinud Chili Peppersist hea asja ja Slayeri „Reign in Blood“ oleks ilmselt ka mõjunud mingi õnnetu demona, kui Rubin poleks asja enda kätte võtnud.

Meie materjali esimese kuulamise peale jäi Taff üsna segadusse, et mida ma sellega nüüd tegema pean, sest midagi päris sellist polnud ta varem pidanud kokku miksima, aga kui ta nii-öelda käima läks, siis produtseeris vaat’ et üle. Minu arust oli lugu juba valmis, ütlesin, et, kuule, lõpetame ära, aga tema, et ei, näe, ma just sain sellise uue efekti, paneme siia kidrale sellise sahina juurde. Ma ei kuule mingit vahet, raisk! Aga Taff ikka mässas pool päeva lisaks, sest talle endale meeldis. Kui ta poleks end teemasse nii kõvasti sisse elanud, poleks asi ilmselt kunagi niimoodi töötama hakanud.


Pungi etableerumine, ehk hambutu rokk polegi rokk

Tõsiasja, et Eestis on võimalik laste muusikakoolis „õppida rokkmuusikat“, tõstsid samas intervjuus esile näitena rokk-kultuuri mandumisest.

LK: Minu jaoks on rokk algusest peale olnud rebelite kultuur, mitte mugandujate kultuur. Kui seda saab koolis õppida, kui see on ühiskonnas aktsepteeritud, kui selle eest antakse medaleid ja seda lauldakse punklaulupeol, siis see pole enam mingi õige rokk.

Samas on punk-subkultuur ja -muusika edukalt üle elanud mitu kommertsialiseerimiskatset. On’s muusikakooli rokiklass tõesti midagi, mille pärast muret tunda? Rokk on ju kõigest komplekt vahendeid, samamoodi nagu kas või klassikaline süvamuusika, mille raames saab teha vapustavalt hingestatud loomingut, ehkki valdkond on mitmes mõttes etableerunud.

LK: Kuidas võtta. Võib-olla ei peaks selliseid nähtuseid nimetama enam pungiks või rokiks. See, mida sulle raadiost või telekast lastakse, las olla lihtsalt ajaviitemuusika. Mulle ei mahu pähe, kuidas näiteks Green Day üldse punk on.

Äkki punk siis ei väärigi elu? Äkki subkultuur, mis ei suuda üle elada järjekordset kommertsialiseerimis- ja normaliseerimislainet, peabki taanduma?

LK: Minu seisukoht on, et punk peab alati olema ohtlik, vastanduma kehtivatele normatiividele ja kogu sellele pasale, mis ühiskonda lämmatab. Nüüdisajal on Prodigy ja Die Antwoord rohkem punkbändid kui paljud punkbändid.

Punk kui filosoofia on algusest peale olnud veidi lahus pungist kui muusikast. See võib olla ka lihtsalt maailmavaade. Aga mis teeb Hot Kommunisti kanaldatava maailmapildi, sageli hoomatavalt jutlustatava elamise viisi elutervemaks või õigemaks näiteks tehnoutopisti või kehtiva korraga leppiva kodanlase omast? Miks te arvate, et teil on õigus?

LK: See on laetud küsimus. Kes ütles, et meil peab tingimata olema õigus? Kõigil on õigus meile ka vastu vaielda.

Mina kuulen teie paadilt ohtralt siirust. Mitte kõik „21. sajandi kodus“ pole iroonia või must huumor.

LK: See materjal on paljuski sisemiselt läbi elatud. Suurem osa lugudest on pärit ju kuskilt 1990. aastate keskpaigast või isegi alguspoolest, aga muutunud pole tänaseni mitte midagi, ikka kerkib naaberkrundil mafiooso maja, sind sealt eemal hoiab kuulipilduja, eks ole. Pilt ongi üsna trööstitu. Enamus lepib sellega; mina küll ei taha leppida.


Jeesus Lexus, kliimapettus ja lendavad taldrikud

Mulle tunduvad su tekstid kohati kui mitte just ludiitlikud, siis, ütleme, tajutud tehnoloogiasõltuvuse suhtes kriitilised. Ja see kriitika väljendub väga sageli autodevastase viha kujul; „Jeesus Lexus“, „Nagu isa, nõnda poeg“, „Masin“ — miks on teatud tüüpi auto sinu jaoks sümbol, mida rünnata?

LK: Meil kehtivate ühiskondlike väärtuste jada on ju selline, et perekonnas on kõige tähtsam mees, siis tuleb tema auto, siis kinnisvara, siis naine või tibi, siis need pudinad, kes sellest tibist tulevad, ja alles siis kogu ülejäänud maailm. Eesti rahvas on nii viltu kasvatatud, et õige mees loobub enne naisest-lastest kui autost. Auto on viimane asi, mis pangale tagastatakse. Kõigepealt tagastatakse võib-olla naine ja siis vaadatakse, mis edasi saab...

Sa annad laulutekstides ka korduvalt mõista, et nii Eestis kui kogu maailmas tõmbavad niite mingisugused varjatud mahhinaatorid; et kõik, mis toimub, on nende tahtmine, ja see, mis pealtnäha paistab kaose ja korralagedusena, pigem rumaluse triumfina või kokkusattumuste jadana kui orkestreeritud vandenõuna, on tegelikult peensusteni kontrollitud protsess. Kas sa ei leia, et selline pilt on natuke eba-punk või allaheitlik? Sa omistad neile oletatavatele jõududele tõeliselt üleinimlikud võimed sündmuste käiku omatahtsi suunata, mis tähendab, et nende vastu oleks nagu võimatu võidelda, kuna nad on lihtkodanikest igavesti kümme käiku ees, ning et mida iganes sa teed, mängid sa nende mängu — ja ennast neile kätte. Kas lahendusi pakkumata sellist kuvandit levitada pole natuke liiga negativistlik ja lootusetu?

LK: Hot Kommunisti taustale võiks minu arust tekkida selline ringkond inimesi, kes hakkavad ka lahendusi otsima. Tegelikult mõned juba otsivad ja leiavadki. Mul üks sugulane on leiutaja ja kütab kasvuhoonet juba ammu vesinikuga. Suhtlen mitme inimesega, kes kõiksugu teemasid omal käel uurivad ja torgivad, ja kõik neist pole sugugi sellised, noh, vandenõuteoreetikud. Ega minagi ei ole. Kui need vandenõud oleksid niivõrd toimivad ja kõikjaldased, siis ma ei istuks ilmselt siin, vaid trellide taga. Kindlasti on maailmas inimesi, kellel on sügav ja siiras soov kõiki protsesse kontrollida, aga maailm on nii mitmekesine ja -tasandiline, et neil pole kõigist püüdlustest hoolimata õnnestunud seda saavutada, ja ma arvan, et see jääbki unistuseks.

Sa laulad: „Ja nad valetavad sulle, et kogu ilm läheb kuumemaks.“ Usud, et kliimasoojenemine on petuskeem?

LK: Küsimus on pigem globaalse kliimasoojenemise tekitatud maksudes, mis näiteks mõnedel Aafrika riikidel on kasvanud niivõrd üle pea, et neil pole jaksu oma taastuvenergiamajandust iialgi käima lükata, sest neile on kaela määritud nii kõvad kvoodid, et nad on järgmiseks viiesajaks või tuhandeks aastaks kollektiivsesse võlaorjusse sunnitud. Pealikele lubatakse maad ja taevad kokku, viis Rolls Royce’i, kolm helikopterit ja kullast loss, ja nad kirjutavad kõigele alla, mis tahetakse, ja annavad ära kõik, mis anda saab, samal ajal kui ülejäänud seltskonda lüpstakse armutult mitu põlve ette, ja nii jääbki see lüpstud aafriklane kivi otsa istuma ja järgmist abipakki ootama, sest tal pole tegelikult võimalust kas või põldu künda ja sellest ära elada.

Nii et see soojenemise-teemaline jutt on meie poolt taotluslik ärritamine nii-öelda ülesköetud teesiga. Eks selliseid „punaseid rätikuid“ on meil veel; näiteks on plaadi vahelehel kujutatud üht lendavat taldrikut, millel on oma lugu. Ma olen nimelt sel teemal varsti vaat’ et 20 aastat igasuguseid allikaid lugenud ja kohanud väiteid, et sakslastel oli sõja lõpus Haunebu-nimeline lendav taldrik. Ma ilgelt tahtsin selle Haunebu pilti plaadile sokutada. Kujundajaga, ühe mu vana tuttavaga Refleksi reklaamibüroost, mõtlesime tükk aega, kas nüüd siis jätta see haakrist sinna, sest oleks ju lahe, aga samas poliitkorrektsuse nimel äkki ikka ei tasuks. Lõpuks mõtlesin, et, nahhui, ärme parem pane, paneme hoopis ÜRO logo. Sest samamoodi, nagu ma olen juba lapsest saati uskunud, et kuradima puhas satanism valitseb Vatikanis, olen aru saanud, et ÜRO tegeleb tegelikult maailma rüüstamisega.

Mis on Hot Kommunisti järgmised plaanid?

LK: 6. juunil tuleb kõigepealt üks väike esinemine Pärnus Kentuki pubis koos The Belka ja ansambliga Sebastian Lööb. Juulis esineme Tartus festivalil Punk’n’Roll.

LL: Hot Kommunisti uus koosseis on kokku leppinud ka mõned Soome kontserdid, muu hulgas Lõuna-Soomes Raaseporis toimuval festivalil Faces.

LK: Suvel on plaanis salvestada nelja looga EP, kuhu ma tahan kindlasti mõne oma lemmikbändi tribuudina ühe vana kooli hardcore-loo peale teha. Kuidagiviisi sooviks näiteks DRI mõjutusi kajastada, nemad mulle omal ajal väga meeldisid.

Pakiline on seejuures küsimus, mis keeles peaks selle EP tegema. Vaatame. Mul endal on plaanis ikkagi kiiremas korras hispaania keelt hakata õppima. Nõme on, et kõik bändid inglise keele libedale teele lähevad; mina tahan, et oleks hispaania keeles. Ma küll ei oska seda, aga äkki siiski kuidagi midagi valmis pursin.

Rohkem küsimusi mul pole; soovite midagi lisada?

LL: Mul on igatahes selle plaadi üle väga hea meel, sest ajalooline ülekohus on nüüd kõrvaldatud, plaat on ilmunud ja üks etapp lõppenud.

Lisateavet leiad järgmiste linkide alt.
Facebook: http://www.facebook.com/HotKommunist
Muusika: http://soundcloud.com/hot-kommunist
Laulutekstid ja info esinemiste kohta: http://hotkommunist.wordpress.com/
Kontsertvideod Lembit Krulli Youtube-kanalis: http://www.youtube.com/user/lexuskryll

ivo
04-06-2015
kell 00:10

Meisterlik ja põhjalik, tsitaate jagub y

bonne
04-06-2015
kell 07:35

Hands down, võimas intekas!

kurmet
04-06-2015
kell 09:42

Tekkis isu uuesti läbi kuulata see plaat. Polnud esimese hooga kõige lihtsam kuulamine.

HaraldHaak
04-06-2015
kell 09:57

See on, jah, selline grower, tuleb lasta töötada.

Con
04-06-2015
kell 11:50

Huvitav lugemine y

Trash
04-06-2015
kell 21:51

Väga mõnus lugemine. Kusjuures Tritonus Vähäsarja on üks nendest piiritagustest bändidest kellel ma silma peal olen hoidnud esimesest päevast saati ning selle tõttu kiidaksin hoopis Mikko demosid. Kahjuks on nüüdseks need kustutatud. Demoversioonid olid vokaalita ja kuidagi väga põrandaaluse fioiliga, samas kui lõplikud, lauldud tekstiga, versioonid on hulga tavalisemad.

aksel
05-06-2015
kell 00:16

Ulmeintekas! Ja tekkis huvi. Ja tahaks Krulliga tuttavaks saada ja juttu vesta:) y

HaraldHaak
10-06-2015
kell 09:46

Vahepeal tuli Lembitule meelde, et lugu, mida Harmagedon kaverdas, oli Terveet Kädet "Message".

Arles
10-06-2015
kell 10:21

Väga hea intervjuu.
Muusika samuti. Täiesti eriline omanäoline asi.

ank
14-07-2015
kell 12:30

Intekast käis läbi ka kaheksakümnendate Eesti bänd Spout.
Endal pole seda õnnestunud kuulda ega näha.
Mõni ütleb, et tegid Venomi stiilis esimese laine pläkki, teised aga, et Eesti esimene deff bänd. Nüüd Leis väidab intekas, et hoopis graindkoor?
Sama teema on ansambliga Kurat, kas see bänd üldse kunagi eksisteeris?

tess
20-02-2017
kell 23:44

Otsisin inspiratsiooniks selle inteka üles ja kuulasin plaati kõrvale... Mõlemad ikka täiesti fantastilised.

ivo
21-02-2017
kell 11:11

Jah, väga hea intervjuu, olen ka seda veel salaja üle lugenud :)

Rob
02-03-2017
kell 20:40

sai ka nyyd paar aastat hiljem see loetud, v2ga hea lugemine!

ivo
04-10-2018
kell 20:49

Värske lugu: