Kirjastaja roll muusiku elus

07-06-2013 | kirjutas: Thea Lillepalu


Järelkajana informatiivsele Eesti muusika suurüritusele Tallinn Music Week, jäi siiski õhku tunne, et paljud kohalikud muusikategijad ja artistid pole piisavalt teavitatud erinevatest muusikaäris tegutsevatest osapooltest. Seetõttu kirjutaski Apollo Music Estonia esindaja Thea Lillepalu põhjalikumalt lahti, mis roll muusiku loometegevuses võib olla muusika kirjastajal (inglise keeles publisher).

Nagu ka kõikides teistes kultuurivaldkondades, on muusikutel võimalus vabalt valida omale parim koostööpartner - kas siis plaadifirma, muusika kirjastaja, agent, promootor või keegi muu, kes aitaks tema loomingut lisaks levitamisele ka artisti jaoks finantsiliselt tasuvamaks muuta. Eelpool olevast nimekirjast on Eestis olnud rohkem juttu plaadifirmadest, agentidest ja mänedžeridest –vähe teatakse ja räägitakse aga kirjastamisest (inglise keeles publishing) ja kirjastaja rollist artisti karjääris.

Alustuseks selgitakski, mis õigustega on autoril üleüldse tegu ühe muusikapala loomisega seoses. Esmased ja mõnes mõttes kõige tähtsamad originaalautori õigused on autoriõigus loo muusikale ja tekstile. Neid omab tihti autor ise, vahendab kirjastaja või omab mõni kolmas osapool juhul, kui autor on loo kellelegi maha müünud. Teiseks on salvestuse õigused konkreetse loo sisse laulnud või mänginud artisti(de)le. Salvestuse õiguseid võib omada nii autor
ise, produtsent või plaadifirma.

Kes on aga kirjastaja, mis on kirjastaja roll muusiku karjääris ja mil moel erineb kirjastaja tegevus Eesti Autorite Ühingu (edaspidi EAÜ) või teistest sarnastest autori kaitsega tegelevate organisatsioonide tegevusest. Sarnaselt EAÜle, kes kaitseb autoreid (helilooja, teksti autor, tõlkija, arranžeerija) ja nende teoseid avaliku kasutuse eest ning kelle eesmärgiks on autorite nimel koguda autoritasusid autorikaitse all olevate registreeritud teoste eest, on muusika kirjastamine autori ja kirjastaja usalduslik koostöö, mille peamiseks eesmärgiks on mõlema osapoole majanduslik kasu. Nii EAÜ ja autori kui ka kirjastaja ja autori vahelise koostöö aluseks on eelnevalt allkirjastatud leping, millega on sätestatud mõlemapoolsed õigused ja kohustused.

Kirjastaja ja EAÜ peamine erinevus on selles, et kirjastaja on vastavalt lepingule võtnud üheks enda kohustusteks tegeleda aktiivselt autori teoste erinevatesse produktsioonidesse litsentsimisega. Lihtsamalt lahti seletades hangib kirjastaja siis erinevaid reklaame, filme, saateid jms läbi produktsioonifirmade või reklaamiagentuuride, kuhu autori lugusid taustaks kasutada saaks. Autorite ühing kogub aga üksnes esitlustasusid lugude avaliku kasutuse eest ja nende kõrval tegutsev organisatsioon Nordic Copyright Bureu (edaspidi NCB) kogub sünkroniseerimistasusid vastavalt nende hinnakirjale, ilma kellegi lugusid ise promomata. Enamasti kirjastaja esitlustasusid ei kogu, vaid jätab selle autorikaitse organisatsioonide hooleks ning kogub need näiteks EAÜ kaudu ja edastab autorile.

Hea kirjastaja otsib vahetpidamata uusi häid heliloojaid ja muusika kirjutajaid ning töötab koos oma autoritega, toetades nende loomingulist arengut ja promodes autori teoseid läbi erinevate platvormide. Suures pildis tegeleb kirjastaja autori loomingu majandusliku ekspluateerimisega, jättes autorile vabaduse loomingulise tegevuse jaoks ning proovides kõikvõimalikel viisidel tema loomingu eest majanduslikku kasu teenida.

Kirjastaja kohustused on sätestatud kirjastaja ja autori vahelises lepingus ning võivad olla omajagu varieeruvad. Suuremate kirjastajate nagu Universal Music Publishing või SONY/ATV rollide all võib ära mainida:
- uute talentide otsimine ning nende toetamine loomingulise karjääri edendamisel, pakkudes autorile erinevaid vahendeid tootmaks kõige müüdavamaid ja isikupärasemaid uusi teoseid;
- garantii tasude kogumise eest autori tööde kasutuse osas koordineerides samal ajal uute tööde sissevoolu järjepidevust;
- teoste registreerimine erinevates autorikaitse organisatsioonides nagu EAÜ, Eesti Esitajate Liit (EEL) jne, vastavalt lepingus kehtestatud territooriumitele;
- promomaterjalide tootmine ja autori teoste turundamine erinevates allikates;
- helilooja ja tema teoste promomine näiteks esitajatele ja plaadifirmadele, vastavalt lepingus reguleeritud territooriumitele;
- teoste litsentsimine erinevatesse produktsioonidesse (sünkroniseerimine) otse või läbi autorikaitse organisatsiooni võrgustiku;
- helilooja teoste kasutuse järelvalve, tehes kindlaks, et kõikvõimalik kasutus on legaalselt litsentsitud ja tasustatud;
- edastama autori(te)le esitlustasusid nende teoste kasutuse eest;
- autori nimel korrektne reageerimine muusika illegaalse kasutuse avastamisel;

Kirjastaja ja helilooja vahelisi lepinguid on mitmeid, millest enim levinud on:
1. Üksikute lugude vaheline leping (inglise keeles Single Song Agreement), millega helilooja edastab kirjastajale teatud õigused ühe või paari loo eest ning saab tihtipeale ka ühekordse tasu. Edastavate õiguste seas võib olla ka täielik õiguste edasikanne kirjastajale ehk “buy-out deal”, kus siis heliloojal pole antud lugude eest enam edaspidi võimalik midagi teenida ning samuti pole heliloojal enam antud loole alles ühtegi autoriõigust, vaid lood kuuluvad kirjastajale. Autorile on sarnane kokkulepe kasulik juhul, kui on soov teenida kiiremini oma lugude pealt suurem summa ning arusaadavalt on läbi räägitud mõistlik tasu lugude ostu eest.
2. Eksklusiivne leping (inglise keeles Exclusive Song Writer Agreement) annab muusika kirjastajale eksklusiivsed õigused lugudele, mis helilooja lepingu kehtivuse ajal kirjutab. Tihtipeale jäävad heliloojale alles tema originaalautori õigused, mis tagavad edaspidiseid esitlustasusid, kuid ei luba heliloojal ise oma lugusid ilma kirjastaja loata kuskile produktsiooni litsentsida. Kirjastaja omandab lugudele eksklusiivsust tihti eluks ajaks, kuid alati jääb heliloojale võimalus rääkida läbi mõistlik protsent iga loo sünkroniseerimise ja esitlustasude eest.
3. Kooskirjastusleping (inglise keeles Co-Publishing Agreement) on ehk üks tavalisemaid ja kõige enam ette tulevaid kirjastuslepinguid, mille alusel on kirjastaja ja helilooja ühised autoriõiguste omajad. Autoritasud ja osalused on ära jagatud juba lepingu tingimuste alusel. Samuti jagatakse ära kirjastaja õigused ning võib tulla ette nii 50/50, 75/25 või muus protsendisuhtes osaluste jagunemist.
4. Administratsiooni leping (inglise keeles Administration Agreement) on võimalik tihtipeale vaid juba päris professionaalsete heliloojate ja kirjastaja vahel, kuna antud lepinguga jäävad heliloojale alles kõik tema õigused ning kirjastaja hangib kokkulepitud protsendi eest helilooja lugudele kasutust. Kirjastaja tasu on enamasti 10-20% lugude haldamise ja levitamise eest limiteeritud territooriumi ja perioodi vältel.
5. Ala-kirjastaja leping (inglise keeles Sub-Publishing Agreement) sõlmitakse tihtipeale rahvusvaheliste territooriumite osas, kus kirjastajal pole endal piisavalt kontakte ja kogemust, et helilooja töid edukalt levitada. Ala-kirjastaja leping on sarnane administratsiooni lepinguga, millega ala-kirjastaja ei omanda mingeid loo autoriõiguseid, vaid omab õigust lugude levitamiseks vastavate tingimuste alusel väikese osalustasu eest.

Esimesena mainitud üksikute lugude vahelisi „buy-out“ lepinguid tuleb Eestis ette aga kõige rohkem, kuna tihtipeale tahab tootjafirma või klient omada loole kõiki õiguseid või teisisõnu, omada tellitud lugu, et vältida edaspidiseid lahkhelisid. Samuti annab see tootjale ja lõppkliendile vabad käed, mida konkreetse teosega tulevikus edasi teha saadakse. Helilooja vaatenurgast võttes on ühekordne korralikum tasu küll hea, kuid samas oleks pikas perspektiivis heliloojal võimalik antud loo pealt tihti ka rohkem teenida, eriti kui teos peaks populaarseks saama. Arusaadavalt on siin tegu läbirääkimiste küsimusega ning heliloojale jääb alati risk läbirääkimiste käigus liigkõrgete nõudmiste tõttu projektist üldse ilma jääda, kuna järgmise helilooja leidmine, kes on oma töö nõus tasu eest ära andma, on kirjastajale piisavalt lihtne.

Niisiis, kirjastaja litsentsib ja haldab loo kasutust ning kogub helilooja nimel vastavad autoritasud ning jagab need õiglaselt ja lepinguga reguleeritud suurusjärgus originaalautorile ja heliloojale edasi. Muusika kirjastaja peamiseks litsentseerimisallikaks on erinevad reklaamid, telesaated, filmid, firmavideod ja muu sarnane.

Kirjastaja poolt hallatavate õiguste alla kuuluvad esiteks sünkroniseerimistasud (inglise keeles synchronisation royalties), mis ilmselt paljudele veel segadust tekitavad. Suures ja lihtsas pildis on tegu puhtalt konkreetse muusika ja pildi kokku panemisega. Ehk siis, kui näiteks produktsioonifirma soovib valmistada uut reklaami, millele tahetakse taustaks võtta näiteks Michael Bublé lugu „Home“, tuleb produktsioonifirmal kõigepealt leida Michael Bublé antud loo kirjastaja, kellele kuuluvad konkreetse loo autoriõigused (inglise keeles publishing rights). Kirjastajalt on autori nimel põhimõtteliselt õigus saada luba, kas antud lugu üleüldse konkreetse pildiga kokku tohitakse sünkroniseerida. Samuti tuleb otsida üles konkreetse loo soovitav salvestus ja fonogrammitootja, kellele kuuluvad just antud versiooni salvestuse õigused (inglise keeles master rights). Seega, loo legaalseks reklaamis kasutamiseks on vaja saada nii selle autoriõigused kui ka salvestuse õigused. Kui kasutada soovitav lugu pole mõne kirjastaja all, tuleb sünkroniseerimistasusid tasuda NCB-le vastavalt nende hinnakirja alusel. Ühesõnaga on alati kasulik autorite ühingust järgi küsida, kes on soovitava loo esindajad, kuna pea mitte kunagi ei saa tekkida olukorda, kus mõni lugu on loodud kõigile vabaks kasutuseks. Isegi kui originaalautori surmast on möödas juba 70 aastat ja lugu on vaba erinevaks avalikuks kasutuseks, on siiski alles loo salvestuse õigused, millest ka varem rääkisime ja mis tuleb siis tihti plaadifirmalt siiski hankida, juhul kui muidugi ei soovita teha loost oma uut versiooni.

Teisteks õigusteks on teoste reprodutseerimise ehk koopiate tegemise õigused (inglise keeles mechanical royalties). Antud juhul on tegemist autoritasudega muusika CDle või DVDle panemise eest nii kommerts kui ka näiteks puhtalt plaatide tasuta jagamise eesmärgil. Lisaks kogutakse teoste reprodutseerimise eest tasusid muusika digitaalse müügi pealt. Sarnaselt kirjastajale kogub reprodutseerimistasusid Eestis NCB vastavalt nende hinnakirjale (vaata lisaks EAÜ kodulehelt Reprodutseerimise all olevaid hinnakirju), kuid kahjuks on senini Eesti turg olnud veidi antud teema osas teadmatuses ja väga paljudele pole veel selgeks saanud, et autorid omavad õiguseid kõigi koopiate ja nende autorikaitse all olevate lugude kasutuse eest.

Kolmandaks on olemas esitlustasud (inglise keeles performance royalties), mis on enamasti kogutud kohaliku autorikaitse organisatsiooni poolt nagu selleks on Eestis EAÜ. EAÜle esitavad raadiokanalid, telejaamad, kontserdikorraldajad jne muusikalehti, mille alusel autorite ühing vastavatele autoritele tasud laiali jagab ning antud juhul kogub kirjastaja kokku nende poolt esindavate autorite avaliku esitluse tasud ning jagab nad taaskord protsentuaalselt autoritele edasi. Kõige selle toimimiseks peab helilooja olema tihti ka antud autorikaitse organisatsiooni nagu EAÜ liige. Vaid ükskud kirjastajad koguvad ise esitlustasusid, seda just seetõttu, et kirjastaja ei saaks enda kanda liiga palju kohustusi ja kuna kohalik autorikaitse organisatsioon tegeleb esitlustasude kogumisega laiemas pildis juba nagunii omades tihti paremat kontrolli turu üle.

Kirjastaja poolt hallatavaid õiguseid võib üldiselt lugeda ühtedeks olulisemateks autoriõigusteks põhjusel, et helilooja peamiseks eesmärgiks peaks jääma siiski oma loominguga tegelemine ning kirjastaja oleks helilooja kõrval tema loomingu levitamise ja õiglaste tasude kogumise eesmärgil. Samas peab hea kirjastaja omama heliloojaga lähedasi suhteid, et mõlemad pooled saaksid oma eesmärkidest ja soovidest ühiselt aru kõige edukamalt edasi liikumiseks. Teise olulise punktina on kirjastajal tihti võimalus ekspluateerida helilooja loomingut väljaspool kodumaad ning aidata autoril oma teostega võimalikult palju elatist teenida.

Helilooja vaatenurgast on arusaadavalt veidi kurb anda osa oma tasudest kellelegi ära, kuid samas peab laiemas pildis vaatama, kui palju suudaks helilooja üksi ära teha ja oma teoseid levitada ja kui palju suudab ta teha kellegi abiga. Sarnaselt annab kirjastajaga lepingu omamine heliloojale veidi kindlama tagamaa, kui tekib olukord tema lugude kuritarvitamise osas, sest üksinda kellegi vastu võidelda on heliloojal tunduvalt raskem kui mõne suure ja kogenenud firma abil. Kirjastaja aitab heliloojal tihti edendada tema karjääri kiiremini kui tal on võimalus seda üksi tegutsedes ning liikuda pikemaid samme uute tasemete suunas helilooja karjääris.

Kindlasti peab autor aga meeles pidama, et parem olgu lepingus kirjas rohkem kui vähem ning iga lepingu sõlmimise juures on tark konsulteerida juristiga, kes antud teemast rohkem võiks teada, vältimaks kõiksuguseid erimeelsuseid. Kirjastaja leping peab andma heliloojale kindluse ja võimalusi, mida autor üks täide viia ei suuda, kuna vaid siis tasub kellelegi oma teoste eest saadavast sissetulekust osa ära anda.


PeZ
07-06-2013
kell 16:44

Oioi... kindlasti abiks jutt, aga tahaks natuke küljendaja kätt, praegu väga tuim Wall of text...

Rene13
07-06-2013
kell 16:53

Proovisime Akadeemia stylat.
Aga saadke temaatilisi pilte, kohe lisaksime juurde.

Clarice
07-06-2013
kell 16:55

Tsitaatidega saaks ka liigendada :)