Tänapäevane start-up Barbar Velström, kes „Läheb Läbi Seina!“: „Uks on lukus, näri läbi või sure!“

22-11-2018 | kirjutas: Arvi Tapver

Foto: Jan Erik Kooli
Üks tont käib ringi mööda Tallinna undergroundi lahingutandreid ja hunnide Attilaga sarnaselt jäävad pooltel juhtudel tast maha vaid rokiklubide suitsevad ahervaremed – 2016. aastal Pikne baar; Fubar samal aastal; järgmisena Rockstar’s (mis jäi küll püsima) ja augusti lõpus rajas ta oma väikse impeeriumi Rävala puiesteele - Barbar. See eepiline mees on saavutanud oma maine vaid nelja hooaja ja nelja klubiga ja ta nimi on Barbar Madis „Mad“ Velström!

OK, aitab mögast! Kõige vähem vajab Eesti undeground legende. Rohkem infot, vähem müüte. Alustame siis sellega, et mõne kuuga endale juba mõningase maine tekitanud kesklinna rokiklubi Barbar on projekt, mida on rahastanud EAS ehk Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus, mis tavatseb toetada innovaatilisi ärisid ja sedagi ihnsalt nagu maksumaksja rahaga peabki käituma. Rockiklubi pole just selliste projektide seas esikohal. Skepsis on kõrgel. Seega võib nimetada Barbarit omamoodi start-up projektiks.

Sellest hoolimata defineerib modernne barbar Madis Velström end jäägitult undergroundi liigi esindajaks. Siinkohal teaser´iks üks tsitaat järgnevast vestlusest illustreerimaks seda: „Palju sa ikka neid pärleid imetled, lõpuks viskab kopa ette ja tahaks poris püherdada.“ Siiski tuleb eelnevad sotid selgeks rääkida. Seepärast alustame minevikust.

Sul läheb neljas hooaeg ja neljas klubi - mis värk on: kas oma on ikka parem? Kas eelmistel klubidel oli vale asukoht, halb aura, manageerimise ehk korralduse "kalad"?

Ilma vanu haavu lahti kiskumata ütlen üldistades, et olen alates Piknest alustades olnud ürituste korraldajana pidevas arengus. Lihtsalt alguses oli see pea ümar null (v.a. minu kogemused bändimehena). Minu töö magusamad viljad hakkasid end näitama alles eelmisel (kolmandal) hooajal.

Olen nõus, et tegin kahel esimesel hooajal ürituste korralduslikus mõttes ja esinema kutsutud bändide valiku osas halbu otsuseid, mis kindlasti ka klubide käivet parema või halvema suunas mõjutasid. Samas võin puhta südamega öelda, et ma tegin kõik, mida ma sellel hetkel oskasin teha, riskeerides summadega, mis olid minu argielulist eluspüsimist silmas pidades kordades üle toimetuleku piiri. Leiutasin jalgratast, katsetasin enda, klubide ja publiku nahal jne.

Mine võta kinni - keegi kindlasti võtabki, aga mina vaatan tulevikku ja lähen läbi seina.Publik ja klubiomanikud tahavad saada rohkem rahvast, suuremat melu ja käivet, midagi üle võlli või „teemat“ nagu üks mu väga hea sõber ütleb ning kõike seda kohe ja nüüd. Piknes ja Fubaris seda „teemat“ ei kujunenud. Rockstar’sis, sõites küll osaliselt legendaarse klubinime peal, sain selle „teema“ enda arvates kätte. Kas eelnevad möödapanekud olid tingitud asukohast, minu halbadest valikutest või klubiomanike võhiklikkusest – mine võta kinni. Ja keegi ka kindlasti võtab, mina aga vaatan tulevikku ja lähen läbi seina.
Foto: Jan Erik Kooli
Miks üldse Eestis rokiklubid ei kipu püsima jääma?

Kõigis kohtades sai takistavaks teguriks see, et vahendeid, millega üritust korraldada, oli vähe ning minu riskitaseme piir madal - klubid ei kompenseeri üldiselt üritusekorraldaja möödapanekuid, st. iga sinu halb otsus lennutab sinu igakuisest palgast ära mingi x summa ning nagu iga teine eestlane teab, on sellel igakuisel palgal piir ees.

Muusika ekspordist: korraldaja peab olema jõhkra kontaktide pagasiga, skenesse armunud, aateline, vähenõudlik keegi ja keegi samasugune peab olema ka teises riigis.Töötasin Pikne algusest Rockstar’si lõpuni pidevalt kokku kolmel kuni neljal töökohal, et hakkama saada. Tihtilugu maksin teiste tööde palgast kinni reedeste bändide esinemistasud, laupäevase bändi laevapiletid, esmaspäevase tühja maja (tehnika rent, helimees, piletimüüja ja reklaam tahavad ikka raha).

On olnud päris palju masendavaid hetki, kus lähed öösel kell neli koju, olles just maksnud ära paarsada eurot ürituse kulusid enda „argirahast“ selleks, et klubi, kus sa töötad (ja kus sa ei tunne, et sinu panust väärtustataks), teeniks käivet, et maksta bändidele, mis ei ole absoluutselt seda raha väärt. Rockiklubid ei ole söögikohad, kus liha nosimise taustaks suure käibe pealt trubaduure mängima saaks võtta, vaid bändidel, mida esinema kutsutakse, peab olema tugev järgijaskond ning bänd peab end ja üritusel esinemist reklaamima ja mõistma, et toimiv üritus tekib põhinedes korraldaja ning üritusel esinevate bändide vahelisel mõistmisel.

Vihastasin piisavalt, et enda klubi teha... viha on energia ja ma kasutan seda pigem maailma paremaks muutmiseks.Siis istud seal kodutrepil, ei taha selle vihaga koju ka minna, et pere ärritada. Põled, põled, põled ja mõtled, kelle kuradi pärast sa kannatad. Mädaneva skene nimel? Tänamatu publiku nimel? Äratõusnud konnatiigi staaridest bändimeeste nimel? Inimeste nimel, kes ei ole absoluutselt suutelised enda ninast kaugemale vaatama ja hindavad sind pelgalt kuuldes juttu x inimeselt x, tehes sellest jutust järeldused, millel puudub aluspõhi ning mõistavad selle põhjal sinu üle kohut? Paneb mõtlema ja oi pagan, kuidas on pannud, aga näe, siin ma olen – vihastasin nii piisavalt, et enda klubi teha. Arvan, et viha on energia ja ma kasutan seda pigem maailma paremaks muutmiseks kui jään koju mossitama ja teisi siunama.
Foto: Jan Erik Kooli
Kas Barbar on su enda klubi?

Barbar on minu ja minu naise, Reeda, ühine ponnistus ning unistus (olgu, rohkem küll minu oma). Selleks, et klubi üldse avatud saaks, saime nii umbes 66 tundi üksteise peale karjuda, sama palju ära leppida ja kogeda pool aastat, kuidas meile ülepäeva „ei“ öeldi – piirini, et tahtsime mõtte korduvalt sügavale mutta matta. Alustasime EAS’ile projekti kirjutamist märtsis. Seega kestis ettevalmistus enne klubi avamist kuus kuud.

Väga meie mõttesse ei usutud, samas osanike kandidaate oli omajagu, kuid kõik vajusid lõpuks ära - risk liiga kõrge. Pank arvas, et tegu on „nišiteenusega“, mida ei ole nende poolt vaadates mõtet rahastada. Seega tuli EAS’i „jah“ augusti alguses (ajal, kui klubi avamine oli veel küsimärgi all) üsnagi jahmatavalt. Tunne, et näe - ma ei olegi nii loll, võib tihti väga soe olla. Hunnik paberimajandust kõrvale jättes juhtus augusti lõpuks midagi imelist – Barbar avas uksed.

Avaüritus lõi meid pahviks, kohale tuli 500 inimest (meile ei mahu rohkem kui 150). Keegi ütles, et ta nägi avaüritusel isegi Märt Avandit ja see, et ma temast pilti ei saanud teha, jääbki vist kummitama. Nali naljaks, üldiselt meeldib mulle, et Barbarisse eksib ära inimesi, kes mõnes muus klubis saaks liigse tähelepanu osaliseks. Barbar võikski olla koht, kuhu saab tulla olenemata ühiskonna poolt omistatud „staatusest“ ja tunda end vabalt ühtselt hingava muusikagurmaanina seltskonnas, mis ei arvusta, vaid võngub hea muusika ja mõnusa peomeeleolu lainetes. Vabandust, läks väga eepiliseks.

Pole hullu! Kuidas Barbaril seni läinud on ja kas esimeste kuude põhjal saab juba mingeid järeldusi või kokkuvõtteid teha? Mida saaks paremini teha, paremini senisest või paremini teiste klubidega võrreldes?

Peale avaüritust on kuni oktoobri lõpuni pea kõik üritused majja toonud 100-150 inimese vahel ja klubi on omadega ilusasti nulli vedanud. Selleks, et seda taset hoida (ja elus püsida), tuleb teha head toimivat programmi, olla klientide vastu aus ning lahke, teha head reklaami ja katsuda seda kõike nautida.

Kui see nauding ära kaob, siis ei ole enam asjal mõtet. Ilma hea energiata ei tunne publik enam seda, mida ma olen kogenud, et nad hetkel Barbaris tunnevad – sooja ja sõbralikku vastuvõttu. Seega paremini saab kõike teha, mis on juba tehtud, aga esialgu piisab sellest, et mind huvitaks, et minu kliendil on hea olla ja et ta tahaks ka tagasi tulla.

Mitte sellepärast, et esmalt tema raha kätte saada, vaid selleks, et olla lugupidav teise samadest eluväärtustest hooliva inimese vastu. Kui peale seda tuleb raha, on tore ja kui ei tule, noh, siis ma olen lihtsalt halb ärimees.
Foto: Jan Erik Kooli
Kuhu Barbar sinu jaoks turul (kui üldse sellisel) mahutub? Tapper ja Rock Cafe on vanades industriaalhoonetes paiknevad laivi-kohad, kuhu inimesi tuhandete kaupa sisse peaks mahtuma. Ilmselgelt sul nii palju ruumi käes pole. Milliseid piiranguid see sulle paneb (kui paneb) - bändide valikul vms?

Barbar on väikeklubi ja konkureerib eelkõige omasuurustega. Tapper ja Rock Cafe on mõeldud rohke rahvaarvuga üritusteks, mis suudavad kanda nõudlikumaid artiste, maailmastaare. Mina saan rõhuda eksklusiivsusele ning personaalsemale lähenemisele. Eksklusiivsuse osas pean silmas võimalikult köitvat programmi, väga head helikvaliteeti, sõbralikku teenindust, puhtust ja üleüldist head võnget.

Juhtub nii, et kõik kolm bändi on head, leiad ühtäkki, et lähed koju joobununa heast muusikast ning odavast alkoholist.Tuled küll rockiklubisse, aga ei ole tunnet, et pead mingis urkas end kolm tundi ebamugavalt tundma, et enda koolipõlvetuttava bändi kuulata. Juhtub hoopis nii, et kõik kolm bändi on head, leiad ühtäkki, et oled end kogu ürituse vältel mõnusalt tundnud ja lähed koju joobununa heast muusikast ning odavast alkoholist. Kokkuvõtvalt on minu jaoks väga tähtis, et kui inimene otsustab Barbarisse tulla, siis peab tal see kogemus võimalikult mõnus olema. Kas üks, kümme või sada korda.

Klubi asukoha valik - millest lähtusid, millised on Barbari eelised?

Asukoht on meil super (Kaubamaja kõrval), ruumide suuruse valisin täpselt paraja (hetkel püstijalu mahutavus 150, istuva peo puhul 100, lisaks palju ruumi klubile tarvilikeks toimetusteks). Bändide valikul lähtun nende tasemest, hetkelisest populaarsusest ja üleüldisest köitvusest. Olgu selleks siis täiesti põrandaalune punkbänd, kohalikus ringkonnas tuntud kvaliteet-metal või mõni välisriigi rockstaar. Barbari eelis on asukoht, kogukonna toetus, tugev ja pidev programm, rõõmsad töötajad ja ma võingi siin nüüd heietama jääda…

Ega ikka ei või küll! Lähme jutuga edasi, ega elu siis seisma saa jääda. Mis on klubis uut oodata, millega üllatad?

2018. aasta lõpp toob Barbarisse teiste seas Poola death metal hiilguse Hate, Venemaa folk metal staari Woodscream, Motörheadi tribute bändi Leedust ning loomulikult kohaliku metal ja rock paremiku. Aastalõpu programmi vürtsitab jõulude-eelsel nädalal toimuv Alternatiiwne Jöululaat, kus bändid ja väiketootjad enda nänniga kaubelda saavad (siinkohal üleskutse asjaosalistele – kes tahab kaubelda, siis endast märku anda).

2019. aasta alguses avame klientidele klubi keldrikorrusel asuvad ruumid. Sinna on planeeritud nii 20-30 istekohta, mis võimaldavad nädalasiseselt veel mõnusamalt lõõgastuda, ürituse ajal rahulikumalt juttu puhuda või eraüritusi/konverentse korraldada. Kindlasti suurendame valgusparki, teeme artistide elu mõnusamaks (dušširuum tahab ehitamist) ja mängime edasi mõttega, et tuleb toitlustaja valgel hobusel (ei, süsimustal ja punaste silmadega) ning hakkab meie ruumides enda äri edendama.

Programmiliselt köidame jaanuaris/veebruaris publikut mastaapse rock- ja metalbändide konkursiga Laplandia: Battle Of The Bands (koostöös kvaliteetviinade brändiga Laplandia ning Soome klubiga 45special) ja kutsume enne hooaja lõppu (sisehooaeg lõppeb juuni alguses) esinema aina põnevamaid artiste. Juuni – august korraldame ühe vinge festivali (info sügeleb avalikustamist, aga vara veel), siin-seal mõne autorikontserdi ja oleme klubina/baarina jätkuvalt kõigi januste päralt. Midagi kindlasti veel kujuneb… nagu alati.
Foto: Jan Erik Kooli
Räägime üldisemast ka. Sa oled muusik ja samas klubi omanik, seega tead mõlema köögipoolt. Viimasel ajal on juttu olnud Eesti muusika/muusikute konkurentsivõimest. Mina muidugi ei kujuta ette, et mõni Läti bänd Epliku jutu järgi teda Eestis asendada võiks nagu laevabändid Soome lahel, aga kui palju suudaks Eesti välja viia muusikat, bände jne? Miks seda siiani juhtunud pole, mille taga see seisab? Kas Sulle tundub, et pigem pole muusikud või managerid omal tasemel?

Undergroundi (edaspidi ug -toim.) ehk põrandaaluse bändi/korraldaja vaatevinklist: keegi ei tule sinu bändi eksportima, kandikul raha tooma või staariks tegema. Seega tuleb teha ise ja ise tegemine on kallis (eriti enda eksportimine välismaale).

Põrandaaluse muusika eksportimiseks on vaja pidevat riikidevahelist koostööd aktiivsete ürituste korraldajate näol (mõlemas riigis), mis aga on paras lotovõit, kuna selleks kohalikuks ürituste korraldajaks peab olema jõhkra kontaktide pagasiga, skenesse armunud, aateline, vähenõudlik keegi ja keegi samasugune teises riigis.

Iga hunt ulub oma puu all või väikeste karjadena teistele hambaid näidates. Kui see suhtumine ei muutu, pole mõtet mingist Eesti muusika ekspordist rääkida.Eesti muusika armastusest võid ju pool aastakest seda rada nühkida, aga lõpuks hakkab nii taskus kui südames pitsitama. Sama kehtib Eestisisese alternatiivmuusika ringkonna ühendamise ja „ühise asja ajamise“ mõtteviisi süvendamise kohta. Hetkel ulub iga hunt oma puu all või siis väga väikeste karjadena teineteisele vaikides hambaid näidates. Ühise asja ajamisest ei ole haisugi.

Enne kui see suhtumine ei muutu ja ei teki kogu skenet läbivat kollegiaalset lugupidamist, ei ole mingit mõtet (vähemalt Eesti ug-muusika mõistes) mingist Eesti muusika ekspordist rääkida. Lahendus oleks asjast huvitunute kokkuviimine, arenguplaani koostamine ja selle järgimine.

Positiivse poole pealt on välismaiste artistide Eestisse toomine isegi ug-s kallis ja publik tuleb enamjaolt parema meelega vaatama kohalikku artisti (ning on välismaise osas umbusklik), seega selles osas ei tundu hetkel ohtu kohalikele bändidele olevat. Pigem on Eesti rock- ja metalmuusika igati tõusuteel nii kvaliteedi kui ka riigisisese populaarsuse poolest. Bändide tase on maailma mastaabis konkurentsivõimeline ja mõni üksik (väga visa) hunt on löönud ning lööb ka tulevikus kindlasti läbi. Kas see nii raske peab olema ja igaüks omaette pusima on iseasi.
Foto: Jan Erik Kooli
Oskad Sa ennustada, mis trendid muusikas/tööstuses/turul tulemas on? Mida peaks ootama, mida kartma?

Jään enda liistude juurde ja räägin põrandaalusest. Bändid lähevad edaspidi kergemini laiali, kuna tase (ja sellega koos ka publiku ning ürituste korraldajate nõudlus kvaliteedile) muutub aina kõrgemaks ja sellega on alustavatel bändidel raske võistelda, kuna keegi ei paku neile bändi arenguks hädavajalikku esinemisvõimalust (üks esinemine on kümme proovi jne). Raskem on leida uusi motiveeritud bändikaaslaseid, kuna kõrge tase nõuab pühendumist, mida argitöö kõrvalt asjaharrastaja ei ole nõus ajalises mõttes ohverdama. Alustavad bändid kaugenevad veelgi enam edasijõudnutest ja tekib ug-eliit, mille suva järgi jäetakse ellu vaid neile sobivad pundid.

Uks on lukus, näri läbi või sure!Uue bändi jaoks seisab isegi Eestisisese muusikalise arengukoridori ees uks sildiga „Uks on lukus, näri läbi või sure!“. Juhul, kui ei ole ja ei teki skenesiseseid teisitimõtlejaid, on musteim stsenaarium, et Eesti rock- ja metalmuusika kaotab kõvasti populaarsust, kuna bändidel ei ole võimalik teha seda, mis on kõige tähtsam – võtta esimest korda pill kätte, minna värisevate jalgadega lavale, tunda täielikku joovastust sellest, mis energia tekib bändi ja publiku vahel, kui sa oled vähegi „asjale pihta saanud“, rokkida kompromissitult ning puhtalt selle pärast, et see on äge!

Uskuge mind, siis ei ole ka eliidil kellelegi esineda. Palju sa ikka neid pärleid imetled, lõpuks viskab kopa ette ja tahaks poris püherdada. Positiivse poole pealt võib sellises õhustikus tekkida just maailmas läbilöömiseks piisavalt karastatud bände.


Vaata klubi Barbar tulevaid üritusi: https://www.rada7.ee/klubi/barbar

tont
22-11-2018
kell 18:02

Tuult tiibadesse! super

skullman
22-11-2018
kell 19:40

Long live BarBar!

Arn
22-11-2018
kell 21:15

Madis makes small artists' interests a priority – and it works. Elagu y

Barbar
23-11-2018
kell 12:40

Tänud härrased!

rv
23-11-2018
kell 14:18

pidu

frozen0
23-11-2018
kell 21:28

Madis on väga lahe ja tubli mees!! Hea meel oli koostööd teha koos!! Pavel

olevkoi
24-11-2018
kell 13:52

väga lahe intervjuu!

Lembetu
28-11-2018
kell 19:39

Esiteks kindlasti jaksu Madisele! Sellist klubi oli vaja! Rahvas hääletab jalgadega päris kenasti. Ehk ei ole kunagi sinna sattunud nii, et vähe rahvast oleks olnud. Kõige rohkem on hea meel noorte üle, kelle Madis majja suudab meelitada!

Aga, start-up? Loodame, et mitte! :)

Intervjuu viimane vastus aga paneb lihtsalt õlgu kehitama. Kohalik metalmaastik on nii vaba kui olla saab. Ei ole sihilike takistajad, ei ole isehakanud eliiti, keegi kedagi keldris kinni ei hoia. Eestis absoluutne tipp saavutada on imelihtne. Kui on vaid tahtmist. Võta kätte ja saavuta! Ja koostöö metal bändide vahel on käinud kah hallidest aegadest alates. Erinevaid projekte skeene toetuseks on olnud palju. Tuleb kindlasti ka veel, kuigi kõige olulisem on ikka bändi enda areng ja suhtlemisoskus. Just see viimane on jätkuvalt raudse eesridena Eesti ja muu maailma metalmaailmate vahel.

"Lahendus oleks asjast huvitunute kokkuviimine, arenguplaani koostamine ja selle järgimine.". Eip, eip, eip. Aeg on näidanud, et need, kes on aktiivsed ja asjalikud, neid aidatakse hea meelega. Kolhoosi loomine (korduvalt läbi põetud) ja vedamine raiskab energiat, aega ja tekitab asjatuid pingeid. Arenguplaani koostamine teeb arenguplaani koostajaks. Mõtle oma lemmikbändidele ja küsi endalt, kas nad said kuulsaks tänu sellele, et koostasid huvilistega arenguplaane ja jälgisid neid? EI, vastus on EI! :)

Christ
30-11-2018
kell 14:18

Lembetu kirjutas:
EI, vastus on EI! :)


Jah, kolhoose on varemgi tehtud ja viisaastaku plaanegi visandatud aga äkki tänapäeval on nii öelda välja murdmiseks siiski vaja selliseid asju? Pean silmas just selliseid kollektiivseid ettevõtmisi; neid ei pea tegema nii nagu varem on tehtud - see on selge. Eks me ju näe, et kõik tuleb ringiga - ent mingil viisil muutununa - tagasi. Individuaalsest lähenemisest ei pruugi enam piisata. Ja paistab, et nii ka on. Lihtsustatud võrrandis
anne*teostus*esitus*pühendumus*sotsiaalvõrgustik*kontaktid*aeg*isikuomadused+C=EDU
on selleks liialt palju muutujaid, et täispunkte skoorida. Ja samas, kui üks osa võrrandit hakkab liialt teise üle domineerima on tulemus endiselt... null. Puht pragmaatiliselt ja subjektiivselt: ma ei taha kuulata bändi, kes on suutnud ent kuskil sotsiaal- või kollase meedia kanalite kaudu üles haipida aga mehed laval ei suuda koos pille mängida; ma ei taha kuulata bändi, kes teeb küll 12 tundi päevas proovi aga siis lavale tulles teeb terve seti 10 korda üht ja seda sama lugu (mis pole isegi hea); ma ei taha - tegelikult ka - kuulata lavalt bändi, kus mängivad virtuoosid nuudeldavad nagu noored jumalad, võtavad elegantseid poose aga kellel EI OLE MIDAGI ÜTLEDA. Ja nii edasi ning ma arvan, et minusuguseid inimesi on veel. Sõnaga - kuldset kombinatsiooni kokku saada on umbes sama tõenäoline kui Drake'i valemiga ufolooge rõõmustav number kokku arvutada.

Mis ma öelda tahtsin: on jama lugu, kui geenius jääb avastamata sotsiaalsete oskuste puudumise pärast ehk siis bänd ei suuda end ise müüa. Taasleiutatud "kolhoos" suudab eks näljahäda hinnaga siiski mõne neist kuhugi upitada. Meil on näiteks tekkinud nii mõnigi produktsioonipersoon UG metali/rocki liinis, kel on ette näidata laitmatu ürituste roster - ja seda on lihtsalt puhas rõõm vaadata. Lihtsalt huupi praegu pakun - mis siis juhtuks kui mõned neist paneks seljad kokku ning koonduksid ühendusse, mida referntside najal kuulaksid ka välismaa onud?

Madis oma ettevõtmistega - vaatamata väljatoodud õpetlikele kogemustele - püherdab just selles porilombi huvitavamas nurgas. Jõudu sulle edaspidiseks.

Lembetu
30-11-2018
kell 17:07

Minu point on see, et vägisi loodud toetavad kooslused ei toimi ja tolerants/demokraatia selliselt tekkinud ühendustes on kõige suuremad vaenlased. Aktiivsetelt röövitakse aeg ja jõud. Laisad ja saamatud kaovad varem või hiljem nagunii. Kui bändis ei ole ühtegi sotsiaalse puudeta inimest, siis tuleb leida see bändi väliselt (manager), aga mitte mingitele ühendustele lootma jääda. Mult küsitakse tihti abi bändi promomisel. Kui esimene küsimus on, et anna kontaktid kuhu promo saata, siis jutt lõppeb kohe. Kui ise tööd teha ei taha, siis pole ka kaugemale asja. Jube lihtne. Nailboardis töötamine tegi need asjad väga kiirelt selgeks. Metal skeenes õigete inimeste leidmine ja nendega suhtlemine ei ole raketiteadus. Vastupidi! Ilma personaalsel tasemel loodud suhete ei tee selles keskonnas midagi ära. Mitte midagi. On olemas firmad, kes raha eest teevad sulle promo. Paljud bändid ja plaadifirmad kasutavad nende abi. See abi töötab vaid toetusena palju suuremale tööle. Jällegi kui ainult neile promofirmadele toetuma jääda ei juhtu mitte midagi.

Lõpetuseks. Ei mingeid frankesteinilike promokooslusi! Ühte jalga marssivad kogukonnad tekivad ise. Eestis on neid täna mitu. Neil leida ei ole raske. Kedagi lambist enam kuidagi aitama ei hakka. Raudselt olengi seeläbi siin eespool mainitud UG metali eliidipask, aga see ei räägi minust eriti palju. See räägib pigem neist, kes nii arvavad.

Christ
04-12-2018
kell 09:03

Jah, täiesti nõus. et ega vägisi kolhoosi kokku pannes head villa ei saa. Sellega olen täiesti nõus.

Aga Ahto - ei tasu arvata, et see, mis sinu jaoks on elementaarne ja lihtne nagu 1+1 võib alustava (ja ka juba kohaliku konnatiigi madalamast sopist välja ujunud) bändi jaoks olla tõsine raketiteadus. Ja iga kord jalgratast leiutada on samuti totter.

ivo
04-12-2018
kell 10:07

Aga Ahto - ei tasu arvata, et see, mis sinu jaoks on elementaarne ja lihtne nagu 1+1 võib alustava (ja ka juba kohaliku konnatiigi madalamast sopist välja ujunud) bändi jaoks olla tõsine raketiteadus. Ja iga kord jalgratast leiutada on samuti totter.

Jah, aga lühidalt vist peab siiski tõdema, et ei saa aidata seda, kes end ise ei taha ega üldse oska aidata. Soojenduseks on vaja tahet, et mõned elementaarsemad asjad selgeks teha ja sellele ehitama hakata.

Ma paneks siia vestlusse veel vaid selle juurde, et pole see metal iseenesest midagi erakordset baasteadmiste osas ja algajale bändile on vastavad platvormid olemas, kust õppida - Noortebänd ja sellega kaasnevad loengud, mingisugune bändilaager oli vahepeal. Samuti internet on kraami täis, parajalt vastavat mõttetegevust soosivat materjali leiab Rada7.ee siit rubriigist. Edasijõudnutele on Tallinn Music Week on täitsa olemas, eraldi metal-organisatsiooni asemel soovitaks kasutada väikese Eesti ressursse mõistlikult ja vaadata hoopis Music Estonia poole (mis viimasel ajal ka mitu väga huvitavat asjakohast loengut korraldanud).

Christ
06-12-2018
kell 10:37

Ma ei räägigi baasoskustest ja elementaarsetest asjadest. Samuti on ütlematagi selge, et ei saa aidata seda, kes ei taha või ei oska abi otsida. Või tööd teha oma eesmärkide nimel. Ja sama moodi saan aru, et tuleb ka tõestada seda, et sa oled abi väärt, maksad sa siis selle eest või küsid "sõbralikku" nõu mõne "UG eliidipasa" käest. Kui need asjad on selged siis - vabandage väga, jääb lihtsalt selline mulje - ja tee või tina, on ikkagi ees see Ahto viidatud raudne eesriie ehk suhtlemisoskus. Raamatu järgi ujuma ei õpi. Mõne jaoks on see sein kõrgem, mõne jaoks madalam ja seda energiat selle ületamiseks saab effektiivsemalt kulutada. Asi taandub elementaarsele evolutsioonilisele printsiibile - kui kõik peavad sitta kühveldama (piltlikult väljendades) siis kunsti ei tekki sest baasvajadused on rahuldamata.

Lembetu
07-12-2018
kell 03:41

Ivo. Platvormid on platvormid. Reeglina kipub nii olema, et põhi tähelepanu lähebki peamiselt platvormile endale. See on bändireisil selline peatus, kus ilmtingimata ei pea üldse bussist väljuma. Pikemalt ei viitsi hetkel sel teemal isegi peatuda.

Christ. Vajalike inimesteni tee leidmine on täna nii lihtne, et see iseenesest ei saa olla takistus. Mis siis on? Autism, laiskus, saamatus? Ma lihtsalt ei saa aru, mis takistab. Keelebarjäär? Kui on põhjuseks see, et midagi muud on vaja samal ajal teha, siis on see valikute küsimus. Loomulikult on vaja teada ka, mis positsioonilt suhtlema hakata (siin tehakse küll palju vigu), aga selle positsiooni tabab kah just siis ära kui asjas sees olla.

Aga see kõik on suht targutamine lõppude lõpuks. Peab olema hea muusika. Peab olema midagi öelda, Peab olema artist x-faktor, mida mitte kuskilt õppida, ega omandada ei saa. Ja peab tahtma kõvasti tööd teha. Kui need punktid on täidetud, siis tuleb kõik muu iseenesest. Usu mind. Sind leitakse üles kui sa seda väärt oled.

ivo
07-12-2018
kell 13:14

Lembetu kirjutas:
Ivo. Platvormid on platvormid. Reeglina kipub nii olema, et põhi tähelepanu lähebki peamiselt platvormile endale. See on bändireisil selline peatus, kus ilmtingimata ei pea üldse bussist väljuma. Pikemalt ei viitsi hetkel sel teemal isegi peatuda.


Mu point oli, et on olemas valik tööriistu, ei ole mõtet hakata neid alles leiutama. Muidugi valib igaüks ise, mida ja milleks ning mida üldse teha soov on. Isiklik suhtumine mingisse tööriista ei puutu teemasse.

Lembetu
13-12-2018
kell 00:43

Tegelikult taandubki kõik selle, kas on tahet või seda ei ole. Kõik muu on teisejärguline. Siin üks hea näide. Michael Berberian räägib kuidas ta ostsutas oma plaadifirma Season of Mist suureks teha ja signeeris Mayhem'i:
"I definitely felt like it, I wanted to do things on an almost industrial level. So it meant signing large bands, seducing them somewhat, and making sacrifices! So I sold something to Jorn [Necrobutcher], who believed me and gave me a chance. He really took a bet, saying « OK, we're going on a label that nobody knows. » Firstly, because the financial offer was good, and then because he really understood that I was betting everything on him. It was a phenomenal gamble for me and I don't know if he had realized that I just didn't have that money. So we made a deal and I had to find cash. So I had to sell everything I owned, everything. I left my apartment to go back to my parents, I sold my car, I sold all my vinyl collection while I owned everything notable in black metal, all the stuff you see at 1500 bucks on ebay today. And I sold them for nothing here and there. I called everyone I knew, like Christian from Adipocère, whom I greet by the way. I told him that I was going to release the new Mayhem album and that he had two choices: he could either pay 40 for it now, or it would be 50 at the release. I got advances around like that, I kept every coin I managed to save at the time. "
https://www.metalorgie.com/interviews/1779_I-punched-Maniac-on-the-very-day-I-signed-Mayhem-Season-of-Mist_Skype-interview-2018?fbclid=IwAR0wM7HY-jJ_jtMLTjmuCCmxAbISIfLdGzkCsXAiJYmREHs-AdS0jVthhTY

Ja nii see käibki! Kui lugeda sama ajastu bändide käekäiku, siis alustati täpselt sama moodi. Ka ise sai pangast nii palju laenu võtta kui anti ja kõik oma bändi jaoks kogutud muusikariistad (bass, trummikomplekt jne) maha müüdud, et "Ei kahetse midagi" album lindistada ja promod (500 tk) laiali saata. See ladus sellise vundamendi, mille peal istub suht surnud bänd ja nopib jätkuvalt lepinguid....