Iiris: „Tähed sünnivad ikkagi tähetolmust ning asetsevad konstellatsioonides”

31-10-2018 | kirjutas: Ivo Kiviorg


Reedel ilmus Iirise uus lugu „Star”, mille kohta teavituses öeldakse, et see lausa pakatab elurõõmust ning kutsub hindama seda, mis meil juba olemas on. „Elu ei oota meid kusagil kaugel sihtpunktis kui oleme oma unistuste täitumiseni jõudnud – see on just siin ja praegu,” kõlab Iirise lühikokkuvõte loo taustast. Vaatame Iirise abiga sügavamale selle pala tausta sisse ning kuna loo viimistlemine võttis aega kolm aastat ja Iiris on juba viis aastat Londonis elanud, on fookus elule seal samuti asjakohane.

Pane uus singel mängima:



Esimese asjana kirjutad, et see on üks parimaid õnnelikke lugusid, mis sa oled kunagi kirjutanud. Pean ütlema, et singliga kaasas käiv tekst ei kõla just maailma kõige õnnelikumalt ning ka kaasas käival uuel fotol on mu meelest kahetine toon. Samas on tekstis vihje raskuste ületamisest ning sellest, et oled õppinud hetkemomenti (rohkem) nautima. Kas ma sain õigesti aru? Ongi natuke segatud tunded siiski, aga lootusrikkalt tulevikku vaatav?

Ma tunnen, et ma oleks nagu tuleriitusest läbi käinud – näinud veidike päris elu ja mis saab siis, kui sa liiga palju kahtled enda visioonides. Aga see kõik on tulnud kasuks, kuna nüüd olen palju paremini organiseeritud ja motiveeritum kui kunagi varem ning inimestega suhtlemine ja koostöö ei ole enam nii pingeline kui see kunagi oli. Enne UK’sse minekut ma olin ikkagi padu introvert. Eks mul on olnud kahtluseid, kas ma ikka olen õigel teel sellel viiel aastal, aga on tulnud arusaamine, et valet teed ei ole olemas. Kõik ongi õige ja oma kogemusest saab võtta teadmist ja julgust edasi minna. Kõige hullem tundub olla lihtsalt hirmu lõksus ja venitada. Õnnelik lugu on ta ikka, sest ilma kontrastita ei ole eriti kerge tunda suurt õnnetunnet. Ja mõnikord ilma raskusteta ongi raske tunda ära õiget emotsionaalset pühendumust.

Kuidas siis ikkagi jõudsid selleni, et just nüüd on õige aeg see välja anda? Oli see mingi konkreetne sündmus? Olgem ausad, kolm aastat ühe looga koos elada tundub samuti päris raske.

Mulle siiamaani see lugu meeldib, isegi kui me oleme nokitsenud seda kolm aastat ja see juba on minu jaoks suur asi. Mulle tundub, et kõik mu ümber pidi paika loksuma, enne kui sain selle loo välja panna. Olid elulised side-questid, mille ma pidin ära tegema, et järgmisele levelile saada ning nüüd, kui Toomasel on abiks Britt ja Karl, on ka igatpidi parem aeg, et see lugu välja panna.

Mulle tundub, et kõik mu ümber pidi paika loksuma, enne kui sain selle loo välja panna. Olid elulised side-questid, mille ma pidin ära tegema, et järgmisele levelile saada.Pikka aega see lugu oli nagu “peaaegu” produktsiooni mõttes. Trummisaundide õigeks kruvimine võttis retsilt aega (et saada nad piisavalt pehmeks, aga samas ka löövaks). Esimene moment esimesel aastal, kui lugu hakkas looma, oli siis, kui tõime outro reffiks “when you’re cooking couscous, riding a bus”. Jällegi retsilt kaua mõtlesime, et mis see reff võiks olla ning lõpuks reff oli outros olnud kogu aeg olemas. Teisel aastal suuri edasiminekuid polnud ja siis kolmandal aastal tuli bassimängija ja mängis bassikäigu ja bridge’is oleva sündi sisse ning siis sai trummid ka õigeks. Ja siis lõpuks oligi valmis.

Lugu on ilmselgelt seotud eluga Londonis, sellest inspireeritud – oled seal nüüdseks juba viis aastat elanud, mistõttu on fookus elule seal asjakohane. Aga korra päris ammustesse aegadesse hüpates – miks üldse London? Kas sul oli kinnisidee/masterplan, mis seotud just selle linnaga või selle kooliga või sattus see kool olema üks headest variantidest ning lihtsalt otsustasid võimaluse ära kasutada? Kuidas see otsus sündis, just Londonisse kolida? Mulle jääb mulje singliga seotud tekstist, et selle taga oli mingi üpris konkreetne eesmärk (ehkki ilmselt pigem siiski mitmuses, eesmärgid), mille suunas liikudes siis vahepeal tundsid end olevat eksinud.

No ma olen suur Björk’i fänn (kes lõi läbi Londonis) ning mulle on alati tundunud, et ägedaid alternatiivseid artiste tuleb pigem Londonist. Seega teismeeas sai unistusena kirja pandud, et on vaja minna Inglismaale õppima vägevasse ülikooli, et ka Londonisse sattuda. Ja kui esimene album oli tehtud ja ma olin 22, siis tundus, et selle unistuse teoks tegemiseks on viimane aeg. Saada Goldsmiths’i pop-muusika kursusele oli üpris kõva konkurss tol hetkel, sest James Blake oli seal õppinud ja just hakanud äsama.

"Star" on see lugu seepärast, et mulle meeldib inimeste ja taevakehade käitumuslikus olekus paralleele tõmmata ja see laul on olnud väike rõõmus täht ja kõige puhtama lootuse kandja.Eks ikka esimene mõte oli, et lähen siis ka UK’sse ülemaailmset dominatsiooni tegema, aga mul oli vaja enne iseenda üle valitsemine ja oma lähima diameetri organiseerimise õppimine hoopis selgeks saada. Ja läbi aastate on arusaamine tekkinud, et seda maailma dominatsiooni sai soovitud, kuna oli vajadus kuhugi kuuluda ja olla väärtustatud, kuid seda ma olen oma pere ja sõprade poolt niikuinii (ja jällegi, I have been down and out, but they still love me and support me, mille üle olen tohutult tänulik). Siiski, Inglismaalt leidsin veel teise pere mõttekaaslaseid Eesti perele juurde ning ühel päeval mitte kaua aega tagasi nagu ärkasin üles ja sain aru, et kõik, mida ma mingi hetk soovisin, on saanud tõeks, ainult et viisidel, mida ma ei oleks osanud ette kujutada. Ülimaailmset world domination’it ei ole, aga on enda maailma valitsemine paremini kui kunagi varem (seda kergendab asjaolu, et ma suudan nüüd inimestega rääkida, kuigi ma ikkagi õpin veel). Ning isegi kui vahepeal oli nagu selline tühimik, siis see pigem nagu kinnitas mulle, et vahet ei ole, mis juhtub, muusikat teen ma niikuinii ning alati on võimalik teha seda, mida sa tahad teha.

Seega mu eesmärgid on pigem end lahti koorinud ja mida aeg edasi, seda paremini näen ma nende tuuma ja seda selgemini ma suudan näha ka ennast ja oma projektsioone, mis on vanemaks saamise juures see tore asi :). "Star" on see lugu seepärast, et mulle meeldib inimeste ja taevakehade käitumuslikus olekus paralleele tõmmata ja see laul on olnud väike rõõmus täht ja kõige puhtama lootuse kandja – ajast, mil ma sain aru, et kui ma ise tean, et ma järgnen oma rõõmule ja tunnetan enda sees oma väärtust, siis mul ei ole vaja sellele, mis ma teen või kes ma olen, väljaspoolset kinnitust. Ma võin lihtsalt teha, mida ma tahan ja nimetada end milleks iganes ma soovin. Also, shameless people win.

Eelmine singel sellest aastast:


Öeldakse, et kui soovid UKs artistina läbi lüüa, siis on üpris vältimatu seal elamine – kas see oli ka üks põhjustest? Kas “mina” ja “mina kui artist” vahel on ka mingid käärid soovides?

Kuna see maa-lapp, kus kõik business toimub, on üldiselt väike ja kõik on ühes kohas, siis on tahes-tahtmata nii, et kohal olles mingi hetk sa kohtad kedagi, kes teab kedagi jne. Londonis ongi ainult see üürijama, mis mõnes mõttes panebki fakti ette, et kui sa ei suuda ennast kehtestada ja töö kõrvalt mussi teha, siis sa ei tee. Asjad võtavad ka palju kauem aega, kui inimesed arvavad ning kannatlikkust on vaja. Eks me muusikutena hülgame näilise turvalisuse ning see ei ole ka eriti kerge. Õnneks, kui sul on sõbrad, kes mõistavad ja on sinuga samas paadis, siis on kõik palju parem. Ning kuigi mu jutust võibolla jääb üpris tume mulje, siis tegelikult on mul olnud ka väga helgeid ja ilusaid, rõõmsaid aegu seal Inglismaal. Eriti praegu on kõik väga hästi ja ma olen hullult tänulik. Ma olen ka kindel uskuja, et asjad, mida sul vaja on, tulevad sinu juurde õigel ajal. „Mina” ja „mina kui artist” vahel on käärid siis, kui sul on ebareaalsed ootused, suutmatus enda tegelikke soove näha ning asi, mida Sartre kirjeldas kui „bad faith”.

Kool on nüüdseks lõpetatud, eks? Mis see nüüd täpsemalt oligi, mis sa seal õppisid? Teatavasti pole koolis käimine ainult klassis istumine – õpib alati ka koolikaaslastelt ja muust õppekava välisest tegevusest. Kas oskaksid mõned olulisemad tarkused või õppetunnid lühidalt välja tuua, mis sealt koolist kaasa said?

Kool on nüüd kaks aastat olnud lõpetatud, õppisin pop-muusikat. Kõige rohkem olen õppinud organiseerimist ning ma ise tunnen, et ma olen 75% vähem udu kui ma kunagi olin. Kuigi, unistaja olen ikka ning 25% udu minu suhtes tundub vältimatu. Kõige suurem oskus – tundub, et ma oskan nüüd paremini muusikat kuulata ja küsida enda jaoks küsimusi, miks mingi asi töötab ja miks mitte. Producer-speak on ka paremini õpitud ning oskan oma soove paremini edastada. Oskan Logic’us ja Abletonis ka susida ja suudan demosid päris kenadesse kohtadesse viia. Kuigi viimasel ajal pole seda teinud ja lemmik viis kirjutada on pigem instrumendiga aknast välja vaadates kui arvutisse sukeldudes. Inglismaal on mul ka daamidest produtsentide tugigrupp, kus me teineteist toetame ning koos õpime olema iseenda vastu õrnad ja jagame häid pluginaid ning sämplipakke.

Ma intervjueerisin hiljuti Gilles Petersoni ja Jonty SkruFFFi, arutledes maailma muusikapealinna teemadel. Muusikapress ja PR-inimesed kasutavad üpris kergekäeliselt, et midagi on “universumi parim” vms ja viimase aja trend on erinevaid linnu kuulutada maailma muusikapealinnaks, vähemalt mingi kindla stiili omaks. Kuidas sulle tundub, kas London on endiselt maailma muusikakeskus või pole see nii mustvalge?

London on äge, sest kõik, kes oma tiikides on olnud tegijad, tulevad suurde lompi kokku ja proovivad anda endast parimat. Seega sa tutvud inimestega, kes on kuramuse andekad ja samas ka väga jõulised oma unistuste edasi viimisel. Ning need inimesed, kellega sa end ümbritsed, loovad ka sind. Tähed sünnivad ikkagi tähetolmust ning asetsevad konstellatsioonides.

Kes oleks Tame Impala ilma Pondi poisteta? Kas Grimes oleks Grimes, kui ta ei oleks hänginud koos Majical Cloudzi, Mozart’s Sisteri ja Purity Ringiga Montreali DIY muusikaskenes?Kui vaadata viimaseid edulugusid artistidest, kes mulle meeldivad, siis artistid nagu Grimes, Tame Impala, Mac Demarco, Lorde jne pole tulnud Londonist, aga on tulnud tugevatest muusikaskenedest Kanadas ja Austraalias, aga neil oli vajalik soodne pinnas ning fakt, et paljud nende sõbrad olid samal teel. Kes oleks Tame Impala ilma Pondi poisteta? Kas Grimes oleks Grimes, kui ta ei oleks hänginud koos Majical Cloudzi, Mozart’s Sisteri ja Purity Ringiga Montreali DIY muusikaskenes? Ma arvan, et parim koht, kus teha muusikat, on see, kus sa saad olla sina ise ning sul on mõttekaaslased, kes on samal teel ja inspireerivad ning lisavad head võistlusjanu. Loomulikult tundub, et kui on kuskilt paigalt mingi edulugu tulnud, siis see lisab seda tunnet, et kõik on võimalik (Montreali puhul Godspeed You!Black Emperor ja Arcade Fire olid need bändid).

Ma leian, et maailma muusikapealinn on nüüd internetis ja inimeste magamistubades üle terve Maailma, seega sa ei pea olema otseselt Londonis, et välja paista. Aga reisimine üldiselt aitab laiendada silmaringi ning tunnetada, et kodukoht pole terve Maailm ning ikkagi on meil muusikas väravavahid, niiet mõnikord tasub trippida kusagile, et saada inimestega tuttavaks ja jällegi, tunnetada vaibi.

Lõpetuseks üks põnev koostöö PC music ühe esindusnäoga sellest aastast:


Viimaseks - kui tahta veeta päev Londonis, siis mida sa soovitaksid teha, mida külastada? Jätame Big Beni ja Buckinghami palee mõneks teiseks korraks ehk mõned lemmikkohad ja vihjed põnevaks (alternatiivsemaks) muusika- ja kultuurikogemuseks.

Music and Goods Exhange Notting Hillis või Greenwhichis on see paik, kust leida ägedat muusikat. Natural History Museum on üks kõige ägedamaid muuseume, nii arhitektuurilt kui näitustelt. British Museum on teine äge muuseum, kuhu minna ja vaadata, mida kõike britid teistelt rahvastelt on kokku varastanud. DIY Space London on äge. Servant Jazz Quarteris mu sõbrad Another Sky teevad residency keikasid, kus Lõuna-Londoni muusikaskene tuuakse kokku. Roundhouse on lege. Et leida kontserdid ülesse, on vaja leida üles väikeseid ajakirju nagu London in Stereo ja DIY. Lemmik kohvik on näiteks Dalston Eastern Curve Garden, kus on ka mõnikord ägedad keikad. Ägedaid kohvikuid on igal pool. Kindlasti Peckham on põnev paik kuhu sattuda. Peckhamis näiteks Peckham Plex kino on äge ning kui samas asutuses kõrgemale ronida, siis leiab katusebaari Franks Cafe, kust avaneb vaade Lõuna-Londonile.

Ivo Kiviorg
Ivo on olnud radaseitsme aegade algusest selle eestvedaja ja üks kirjutajatest. Aja jooksul teinud kaastööd pea kõikidesse kohalikesse päevalehtedesse ja hunnikusse ajakirjadesse ning olnud nõu ja jõuga abiks mitmete ürituste ja festivalide korraldamisel.

Vaata selle autori kõiki artikleid »