Seitse küsimust The Boondocksi loomingulisele liidrile ja trummarile Karl Kevadele

15-10-2018 | kirjutas: Heiko Leesment


Esmaspäeval, 8. oktoobril avaldas oma järjekorras kolmanda kauamängiva „How to Build a Love Bomb“ Pärnu indie-rocki kvintett The Boondocks. 60ndate stilistikaga otseselt flirtiv 12-looline plaat on ilmselt seni tugevaim, mis kollektiivil on õnnestunud stuudioseinte vahel talletada. Bänd kõlab terviklikult ja toetab peavokalist Villem Sarapuu otsinguid. Mõnevõrra üllatuslikult ongi kõige ägedamad need lood, kus peavokaaliosa on lahendatud mitte-boondocksilikult. Mitte, et traditsiooniline boondocksilik lähenemine oleks kuidagi vähem väärtuslik, aga uudisväärtust see enam nii palju ei paku. Peab nentima, et laulukirjutamise mõttes on bänd taas julge sammu edasi teinud.

Plaadi peaüllatajaks on vaieldamatult klahvpillid, mis teevad kohati täitsa ootamatuid hüppeid tagumisest pingist ette ja tagasi. Kuna ilmselt on helikeeles olnud tugevad taotlused teatud lähenemisele, siis teenivad valitud saundid kahtlemata oma eesmärki ja ei vääri kommenteerimist. Oleme ajastus, kus Eesti rockmuusika uuemad bändid on valdavas enamuses flirtimas retrospektiiviga ja sellesse diskursusesse sobitub see plaat nagu valatult. Tõsi, iga bänd on ametis oma eeskujude ja kümnendiga.

Selleks, et plaati paremini mõista, esitasime seitse küsimust The Boondocksi loomingulisele liidrile ja trummarile Karl Kevadele. Selgub, et Pärnu kujunes nende jaoks suvel Eesti Californiaks ja album on märksa põlvkondade ülesem, kui esmapilgul võib tunduda.

Kuidas jõudsite retrospektiivse 60ndaid kummardava albumi kontseptsioonini. On see üldse kontseptsioonialbum?

Alguses polnud plaanis kontseptsioonialbumit teha, aga mingi hetk avastasin, et lugudel, mida kirjutan, on palju ühiseid jooni. Ja üldse mitte teadlikult. Kõik olid nagu positiivse meeleoluga lood, aga väga kurva ja ausa sisuga. Sellest tekkiski idee, et teha kogu plaat lüüriliselt ja heliliselt ühtseks tervikuks ja nö "breakup" albumiks.

Mis eristab "How to Build a Love Bombi" oma eelastest "USB" 2014 ja "Thriller" 2016?

Minu enda jaoks on vastus lihtne - see on parem. Olen palju rohkem rahul muusika ja lüürikaga, aga eks see on tavaline. Võib-olla kuulajate jaoks on tegu ühtlasema albumiga kui eelmised (kuigi "katsetasime" stuudios isegi kõvasti rohkem kui eelnevatel plaatidel).

Eestikeelsuse olulisust on loomingus viimasel ajal rõhutama hakatud. Oma sotsiaalmeedia kommunikatsioonis nimetas KuradiSaar oma albumit suisa "pühenduseks Eesti rockile". Kas "How to Build a Love Bomb" on osa Eesti rockmuusika diskursusest või mitte?

Me oleme eestlased ja The Boondocks on ju Eesti bänd. Kõik, mis me teeme on paratamatult osa Eesti rockmuusikast. Kuid eesmärk on olla sõnadega vastuvõetav nii kohalikele kui ka võõramaalastele. Kahtlen, et me The Boondocksiga kunagi eestikeelset muusikat tegema hakkame, mis ei tähenda muidugi, et meil midagi kodumaa või emakeele vastu oleks. Lihtsalt oleme otsustanud ja jäänud endale kindlaks, et meie loomingu keeleks on inglise keel.

Kuidas teie kolmas album valmis? Mis olid need selged aluspõhimõtted, millega stuudiosse sisenesite? Kui palju neist säilis ja kas toimus orgaanilisi muutusi esialgses plaanis?

Tegelikult oli juba eelmisel suvel plaat tegemisel. Vahepeale tuli aga minul, Rometil ja teisel Karlil (Romet Mägar ja Karl Kallas, bändis veel Hendrik Tamberg - toim.) ajateenistusse minna, seega salvestamine jäi pooleli. Sealt esimestelt sessioonidelt on säilinud lugu "Plastic Century" ja ehk see võttiski lõpuks kokku selle kogu plaadi saundi.

Otsustasime lihtsalt klaveri juurde lisada ja järgida vastupidiselt varasemale põhimõtet, et "less is more". Kui miski hästi ei kõlanud, siis pigem võtsime partii ära ja üritasime säilitada sellise "õhulise" ruumi. Orgaanilisi muutusi toimus muidugi ka. Üheks neist oligi klaveri lisamine. Stuudios lihtsalt seisis klaver ja otsustasin üks hetk minna selle taha klimberdama. Salvestasime loole "She Took a Bite from the Apple" klaveripartii ja olime nii vaimustuses sellest saundist, mis kokku tuli, et otsustasime klaverit igale loole lisada. Siis tekkis ka juba täiesti klaveril põhinev lugu "Daydreaming...".

Kas mäletan õigesti. et sellel albumil astub esimest korda laulukirjutajana üles ka mõni su bändikaaslane? Kas see on The Boondocksi uus suund - jagada bändi siseselt laululooja vastutust?

Nii on. Esimese loo "The Backdoor Method" kaasautoriks on Villem ning plaadi lisaloo "Changing" autor on tema, mina olin selles loos kaasautori rollis. Ma ei tea, kas see on meie uus suund, pigem loominguline areng. Mina olen alati oodanud teiste ideid ja lõpuks on neid hakanud ka vaikselt tulema. Ma usun, et järgmisel plaadil on neid lugusid, mida ma üksi kirja pannud pole, isegi rohkem kui kaks.

Mis lugu sind ennast kõige rohkem albumilt puudutab ja miks?

Oma vigade tunnistamised ja vabandamised on alati väga rasked. Kui ma suudan seda kõike väljendada muusikaga, siis tekib selle looga paratamatult tugev seos. Sellisteks lugudeks, mis mind ennast kuidagi isiklikult kõnetavad (mitte, et ma oma elu kirjeldanud oleks, pigem õpetussõnad iseendale) on "The Backdoor Method" ja "St. Bougie".

Mis on sellel albumil seost teie kodulinna Pärnuga?

See on salvestatud Pärnus üle pika aja kõige kuumemal suvel. Ja eriti nüüd praegu, kui oleme sellise pooleldi "Beach Boys" attitude’i võtnud, tekkis kodulinnaga tugev seos. Nagu oma California oleks.

Aga mis veelgi enam, plaadil teevad kaasa ka külalismuusikud, kelleks on Marek Talts ja Tiit Kevad. Viimane on minu isa ja koos mängisid nad 90ndatel sellises kohalikus indie-ansamblis nagu Sitimaan. Plaadi viimasel lool "Bystanders" mängivad nad koos ja see tundus väga poeetiline viis, kuidas sellist "isiklikku" albumit lõpetada. Plaadil on mitu põlvkonda.


Värske video. “Videos heidame pilgu endast maksimaalsel arvamusel oleva saatejuhi hilisõhtusele telesaatele, tegemist on ta saatesarja 6. hooaja 9. osaga, kus külas on legendaarne helikollektiiv The Boondocks,” võtab video saamisloo kokku üks režissööridest Jaan Sinka. "Võib ka öelda, et saatejuht Umberto Con Carne on ikka jube hea elu peal,” lisab tandemi teine pool režissöör Kristjan Taal.