Beats From The Vault presenteerib: Purgatoorium (HRL 2018)

27-06-2018 | kirjutas: Evert Palmets

Teist aastat on Hard Rock Laagri festivalialal ka järelpeo telk, kus astuvad üles Beats From The Vaulti residendid ja külalised, kes vastutavad peo jätku eest kuni hommikutundideni välja. Purgatooriumis astuvad reede ja laupäeva öösel üles DJ-d: 4-got-10, Demoniddio, Shiftwind ja Padre.
Teeme nende muusikavalikuga natuke tutvust, et saaksite ennast juba varakult vastavale lainepikkusele viia.
DJ 4-got-10 & DemoniddioDJ 4-got-10 & Demoniddio
4-got-10 on BFTV korraldajana peosarja resident-DJ juba aastast 1998, lisaks vooltile korraldab ta ka mini-reivide sarja GG Tallinn I Dirty Dancing ning iga-aastast tumeelektroonika festivali Body Machine Body. Tegu on Eesti mõistes väga olulise lüliga, võime teda pidada tumeelektroonika maaletoojaks - tema settides kuulete alati kõige värskemat kraami. Kuula tema uut miksteipi:




Demoniddio on Itaalia juurtega DJ, kes hetkel resideerub küll Eestis, kuid on end treeninud nii Itaalias kui ka Prantsusmaa klubides gooti-rocki ja post-punki mängides, mitte et ta muidugi sinna pidama jääks. Tema ampluaa on laialdane, mille tõttu ongi ta jäänud püsima kui BFTV-seeria teiseks residendiks. Kuula tema värsket miksteipi siit:




Shiftwind on üles astunud päris mitmel eelneval BFTV peol, kus peamiselt industriali ja rhythmic-noise'i plaadid plaadikotist kerkivad, ning ka tema meisterdas valmistas spetsiaalselt HRL-i eel eriti käreda miksteibi (soovitab teil kõrvatropid kaasa võtta):




Padre miskteipi ei paku, küll-aga saate tema menüüst natuke aimu, sest ta reedab meile oma 7 lemmik albumit:

"Et kõik ausalt ära rääkida, nagu on, pean ma alustama sellest, et ma tegelikult ei ole oma muusikamaitses 1990. aastatesse kinni jäänud. Ausalt ka. Ma tean, et alljärgnev ei viita kohe kuidagi sellele, aga ometi on see tõsi. Aga kaasaegsel, SinuToru ja Täpista ja muude taoliste internetinähtuste ajastul on märksa tavalisem, et kuulan üht või teist artisti lugu-haaval. Ma vabandust selle eest ei palu, aga antud eesmärgi, seitse lemmikalbumit, tegi keerulisemaks küll. Kui täiuslik või mitte-täiuslik see nimekiri välja tuli... kurat seda teab. Muidugi võiks veel õige mitut asja nimetada. Aga ega seda nimekirja päris täiuslikuks ja ajatuks ei saa - tujud ju muutuvad. Rahulduge siis sellegagi, mis allpool kirjas."

Om - "Advaitic Songs"


"Om võiks tegelikult olla esindatud kahe albumiga korraga. Jube raske oli nende mõtisklevate, aeglaste stoner-albumite vahel valida ja ei tahtnud kogu nimekirja ju Om'iga ka täita. Siiski, "Advaitic Songs" on õige pisut parem kui "God Is Good", sestap ta siin on. See on paras kompott stonerit, doomi, idamaid ja muud säherdust, mis vähemalt minu aju küll mõnusalt surisema panevad (ülekantud tähenduses, juhul kui kellelgi kahtlus tekkis). Alati hea, olgu õlle, tee või mineraalvee kõrvale."

Ambeon - "Fate of a Dreamer"

"Selle albumi avastamine oli mul ausalt öeldes mõneti äraspidine. See oli vanadel headel aegadel, kui uue muusika avastamine käis veel suuresti internetivabalt (aga mitte täielikult, Michelle Branch'i näiteks leidsin just vana hea Netscape Navigatoriga mingeid portaale mööda ringi töllerdades), kui ma Laseringis sirvisin sektsiooni, mil nimeks "Hard rock&heavy; metal". Ambeoni "Fate of a Dreamer" jäi silma juba selle sektsiooni jaoks ebatavalise kaanekujunduse järgi - keset võimatult väänatud bändilogosid ja musta värvi, mis vürtsitatud musta värviga, istus noorem neidis roosas kleidis valgel taustal, üles serva kribatud esitaja ja albumi nimi elegantses kursiivis. Esimene mõte ausalt öeldes oli, et keegi tarkpea on ümbrise väga valesse kohta tõstnud. Õnneks oli mul aega ja uudishimu näris, nii et võtsin seda kuulata ja olin meeldivalt üllatunud, kui noist mõnevõrra kulunud kõrvaklappidest hakkas mitte pelgalt kulda, vaid suisa audioplaatinat tulema. Arjen Lucassen, selleks ajaks juba kogenud helilooja ja progemetali vana kala, ning Astrid van der Veen, tollal kõigest 14-aastane hõbekõri, tulid kokku ja tegid ühe parimatest albumitest, mida minul iial on au olnud kuulda. Natuke ambienti, natuke progerokki, natuke folki ja kõva annus vokaalseid võimeid ning kokku sai kuradi hea kraam."

Raison D'être - "Lost Fragments"

"See album on võibolla parim näide sellest, kuidas minu käes asjad vähe kuluvad ja terved püsivad. See ei ole tühi hooplemine, muide - mul on "Lost Fragments'i" digipak versioon ning mingi ime ja/või jumaliku sekkumise läbi on see digipak täiesti terve ja pole isegi määrdunud mitte (kogu kujundus on peaaegu üleni valge). Isegi see kile, mis kunagi ammu poest kaasa sain, on piisavalt ühes tükis, et digipaki papile kaitset pakkuda. Miks on see ime? Aga sellepärast, et seda plaati olen ma käianud ikka mõningad tublid tuhanded korrad kindlasti, sest tegu on minu jaoks ühe parima dark ambienti väljaandega, mis iial siia ilma lahti lastud. Iga meloodia, iga sämpeldatud idakiriku laulujupp, iga kurat teab mis mitte-muusikalise esemega toodetud müra, kõik on täpselt omal kohal. Kõigel on oma hing, oma emotsioon, oma mõte. See on see dark ambienti album, millega ma ülejäänusid võrdlen."

The Gathering - "Nighttime Birds"

"Eelneva kahega võrreldes pole mul selle albumi kohta erilisi lugusid rääkida. See on lihtsalt hea album. Parajalt raske ja parimates aastates, The Gatheringi albumeid tahaks ka tegelikult heal meelel kaks tükki siia lisada - siiski, "Nighttime Birds" vs "Mandylion", peale jääb "Birds", kuigi jälle napilt. Äkki võib selles Madoxit ja tema Metallioni süüdistada? Ei tea, aga igatahes meelde see album jäi ja igati positiivselt. Käian teda regulaarselt oma käramasinates nii tseedee kui kasseti kujul."

The Prodigy - "Fat of the Land"

"Nostalgia on üks vägev jõud lemmikute paikapanekul. "Fat of the Land" on kindlasti üks nendest, kus nostalgia mängib olulist jõudu - kuigi album ise on ju kahtlemata vägev ja hea. Selle albumi tihe hitisadu (10st loost 3, "Breathe", "Firestarter" ja "Smack My Bitch Up" edetabelite tippudes) oli igati õigustatud, sest ega halba lugu sel albumil naljalt ei leiagi. Eriti hästi sobib tee kõrvale. Must Earl Grey, eelistatavalt tsipakese piimaga."

Chelsea Wolfe - "Abyss"

Preili Wolfe... või on see proua Wolfe? Kas keegi teab? Kurat nad selle keele nii keeruliseks teinud on... Okei, Seltsimees Wolfe on hea näide sellest, kuidas ma kaasajal muusikat avastan - täiesti juhuslikult, hüpates mööda Youtube'i ringi ja ekseldes muusikute, podcast'ide, kassivideote ja feil-videote vahel. Ühe sellise eksirännaku käigus jõudsin ma Chelsea Wolfe'ini. See, mis minu kõlaritega siis juhtus, oli... okei tegelikult oli see äärmiselt tavaline, sest kõlarid hakkasid muusikat mängima, nagu nad ikka teevad mul. Aga see muusika oli hea. Kuradi hea. Aeglane, sügav, mitte eriti raske (tutvusin kõigepealt hoopis sellise looga nagu "Feral Love", mis hoopiski pärit tema 2013. aasta albumilt "Pain is Beauty") ja kuramuse huvitav. Üks vähestest artistidest, kelle (tollel hetkel täieliku) diskograafia ma ühe hoobiga ostsin, sest tema art-folk-stoner-doom-värk on lihtsalt nõnda hea. (Okei, pluss eelnevate albumite soetamise ajal polnud mul veel enamasti raha).

16 Horsepower - "Secret South"

Kuusteist Hobujõudu ja selle järglasbänd, Kootudkäsi (Wovenhand, vahel ka Woven Hand) on, nagu enamus ülejäänutestki siin nimekirjas, üks nendest kooslustest, mis naljalt juba alla Väga Hea reitingut ühegi looga ei teeni. Ega seda õiget nendest David Eugene Edwardsi bändide albumitest polnudki lihtne välja valida, seega läksin lihtsa meetrika teed - millisel albumil on kõige rohkem minu lemmiklugusid? Võitjaks osutus 2000. aasta "Secret South", millele mahtusid minu lemmikute lemmikud "Straw Foot", "Splinters", "Praying Arm Lane" ja "Wayfaring Stranger" (neid on veel, aga ühelgi teisel albumil pole nõnda palju üheskoos).


Hard Rock Laager toimub Vana-Vigalas 29. juunist kuni 1. juulini. Purgatooriumi järelpeo telgi leiate kohe festivaliala sissepääsu suudmest ja programm alustab mõlemal põhipäeval kohe peale peaesinejat. Purgatooriumi ajakavad ja muu olulise leiate Facebookist.

Evert Palmets
Rada7.ee distantspäästik, muusikasõber ja jalgrattasõltlane. Mõnikord kõik kolm asja korraga: paneb ratta lukku, võtab seljakotist fotoka välja ja läheb parasjagu mõnda kontserti pildistama. ISO suhtes tundlik, suure avaga. Lemmikobjektiiviks 50mm f1,4.

Vaata selle autori kõiki artikleid »

evertp
28-06-2018
kell 21:49

Jes jeeesss!