28.veebruaril tuleb Eestisse Rootsi post-metal bänd Cult of Luna. Bändi kitarrist/vokalist Johannes Persson jutustab nende uuest audioraamatust „Eviga Riketist“, bändi minevikust ja tulevikust.
Tulete Eestisse, et promoda teie vastilmunud audioraamatut „Eviga Riket’it“. Saad sa sellest lähemalt rääkida? Mida see endast kujutab? Kas see on omamoodi jätk teie viimasele albumile „Eternal Kingdom“?
See põhineb samal teemal, mis „Eternal Kingdomgi“. „Eviga Riket“ tähendabki rootsi keeles „igavest kuningriiki“. See idee oli õhus mitu aastat, aga jõudsime selleni alles siis, kui meie leping Earache Recordsiga läbi sai. Raamatu kirjutas Anders Teglund (klahvpillid) ning ta tugines päevikutele, mis ma kunagisest hullumajast leidsin. Me kahekesi mõtlesime uue loo välja, nii et me ei avalda lihtsalt neid päevikuid.
Te väljastasite äsja ka oma esimesed albumid vinüüli kujul. Mis oli põhjuseks?
Ausalt öeldes, jäädi nende väljastamisega 5-10 aastat hiljaks. Me nuiasime vinüülivariante nendest albumitest sellest ajast, kui nad ilmusid ja ma ei saa Earache’ist aru, miks nad seda alles nüüd tegid. Meile tehti mitmete plaadifirmade poolt pakkumisi ning me ütlesime seda ka oma plaadifirmale: „Kui te ei taha seda teha, siis otsime kellegi, kes tahab.“ Lõpuks nad ikkagi tegid selle ära ja mõnes mõttes oli see hea ajastus, sest meil ilmub ka audio-raamat ja igasugune promo on teretulnud.
Eternal Kingdomist on möödas 2 aastat. Olete juba uut kirjutanud?
Ei, hetkel ei ole midagi uut kirjutanud, kuna „Eviga Riket“ oli nii suur ettevõtmine ja see võttis päris palju vaba aega ära. Lisaks sellele olen koos Fredrikiga teiste muusikaprojektidega ametis. Teistel liikmetel, nagu minulgi, on perekonnad ja töökohustused, sellepärast otsustasimegi, et 2010. tuleb Cult of Lunale väga vaikne aasta. Teeme küll selle mini-tuuri, kuid midagi suuremat plaanis pole. Me hakkame kindlasti mingi hetk uut materjali kirjutama, kuid uus album ei näe ilmavalgust enne 2011. aastat.
Huvitav fakt on, et olete viimased albumid kirjutanud väga omapärastes olustikes. Lugesin, et „Eternal Kingdom“ oli kirjutatud vanas hullumajas ja „Somewhere along the highway“ kuskil kuuris, keset metsa. Kas miljöö on teie loomingut ka mõjutanud? On see teadlik valik, et lähete mõnda imelikku kohta materjali kirjutama?
Jah ja ei. „Somewhere along the highway“ salvestamine oli väga eriline. Salvestasime selle küll väga kiiresti, kuid see oli kõige imelikum ja parem koht, kus albumit salvestada. Asusime pärapõrgus, meil polnud midagi muud peale lugude kirjutamist teha. Tavalises stuudios saad lõõgastuda, teha sada muud asja. Me elasime metsas umbes nädal aega ning keskendusime ainult materjalile. See album on minu jaoks väga eriline, sest kunagi pole ühegi teise albumi salvestamise puhul olustik mind nii tugevalt mõjutanud. „Eternal Kingdomi“ salvestasime samas stuudios, kus kõik ülejäänud v.a esimene ja „Somewhere along the highway“. See stuudio asub küll endises hullumajas, kuid see pole mingi kummitusmaja. Sellel on lihtsalt tume minevik.
Teie esimeste albumi lüürika oli rohkem sotsiaalkriitiline, puudutades näiteks globaliseerumisega seonduvaid probleeme, kuid hiljem muutus lüürika rohkem müstiliseks. Millest selline muutus?
Ütleksin, et ma olen tänapäeval sama kriitline ühiskonna suhtes, kui ma olin mitu aastat tagasi. Samas, me üritame pidevalt edasi areneda, nii muusika kui sõnade poolest. „The Beyond“ oli väga poliitiline album ning samas „Salvation“ keskendus pigem indiviidi üksindusele ning sellele, mida üksindus inimesega teeb. „Somewhere along the highway“ oli väga isiklik album. Ma arvan, et teemad ja probleemid, mille vastu ma olen hakanud rohkem huvi tundma, on ajaga muutunud ning nad on hetkel olulisemad, kui need, millest kirjutasin kaheksa aastat tagasi. Samas, ma ikka usun nendesse.
Oma 12 tegutsemisaasta jooksul olete saavutanud omamoodi kultusstaatuse. Kas sa ise ka näed Cult of Lunat kultusbändina või on see sinu jaoks lihtsalt väljund ning mingi staatus pole oluline?
Ausalt öeldes, pole mul aimugi. Ma ei tea, kuidas meid nähakse. Esimesest päevast peale, kui hakkasime rohkem tunnustust saama, oli see minu jaoks imelik. Kui ma olin noor, siis kuulasin mitmeid nimekaid bände, kes avaldasid mulle suurt mõju ning on väga imelik avastada, et oled samuti kedagi oma loominguga mõjutanud. Mul on olnud raske sellega kohaneda. Olen üritanud olla tagasihoidlik, kuigi see võib mõne jaoks tunduda, et olen ülbe. Võib-olla ma lihtsalt ei tunnista iseendale, et keegi vaatab mulle alt üles. Minu jaoks on mu looming lihtsalt miski, mille ma kirjutasin prooviruumis, ega mõista, et see kellelegi muljet avaldab. Näiteks, üks levinum Rootsi ajaleht tegi edetabeli „Esimese kümnendi 10 tähtsaimat lugu“ ja mu teine bänd, Khoma, tuli esimeseks. Kui see oleks kellegi teise lugu olnud, mõtleksin: „Oh, väga tore, et kellegi looming läheb teistele korda.“ Aga ma ise ei suuda sellega leppida. Ma olen näinud muusikatööstuses liiga palju egosid.
Te ei tuurita väga palju, kuid kui te seda teete, on teie kontserdi lahutamatuks osaks atmosfäär. Mida võib üks fänn Cult of Lunalt kontserdil oodata? Alati võib ka YouTube’st kiigata, aga kuidas sa ise seda kirjeldaksid?
Ma pole ühtegi Cult of Luna kontserti näinud, ei oska kommenteerida. Ma seisan alati teisel pool, lava peal. Inimesed on öelnud, et see on tume ja meeleolukas atmosfäär. Meil on selline valgustus, kus ma näen teisi, aga keegi ei näe mind. Youtube on samuti kaheotsaga asi, sest kohe pärast kontserti on klipid juba üleval.
Ma ei hoia sind enam kaua kinni, nii et esitan kaks traditsioonilist küsimust: mida sa viimasel ajal kuulanud oled?
Deathi ning oma teist projekti Khomat. Mõtleme, mis lood jäävad albumile ja mis mitte. Lisaks veel Thom Yorke’i, Wu-Tang Clan’i. Fever Ray’d samuti.
Mis on su lemmik rada 7?
Mul on kodutöö tehtud, nii et Recluse – Unbroken.
Midagi lõpetuseks?
Ma ei oska kunagi intervjuusid lõpetada, nii et ootan kõiki Tallinna kontserdil.