Genka – kõigele lisaks ka väljamüüdud jazzartist

Kirjutas Ivo Kiviorg, MC STan B
06-07-2016

Foto: Siiri KumariFoto: Siiri Kumari
Täna algab Õllesummer ning lajatab kohe Prodigy kontserdiga. Neljapäev pakub aga suurejoonelise räpishow Kõik Boyz, kus on Genka dirigeerimisel laval üle kahe miljoni vaatamisega "Kõik" remiksi videost tuttav kaader ning hiiglama suur ports külalisi.

Genka ja Paul Ojaga on olnud radaseitsmes pikemalt juttu näiteks Forevo mälestusürituse ning Toe Tagi albumi “Legendaarne” ilmumisest 10 aasta möödumise puhul, kuid pikemaks looks Genkaga oli viimane aeg. Lisaks neljapäevasele suurkontserdile valisid ju siinsed kasutajad Genka & Paul Oja plaadi 2014. aasta parimaks albumiks ning sel suvel on toimumas taas Eesti Hip-Hop Festival, mis tähistab oma kümnendat sünnipäeva.

METALIMEHEST JAZZARTISTIKS

Ivo: Kõik hevimehed räägivad heldimusega 80ndate Plaadimäest, kust sinuni see droog jõudis? Kelle hõlma alt?

Genka: Ma käisin ka Plaadimäel, olin siis ikkagi kõva metalimees. Hip-hopi seal ei olnud ja 80ndatel ei imbunud midagi. Olidki üksikud lood, mis ma kuskilt raadiost lindistasin – mingisuguste Soome raadiote ja Koit Raudsepa kaudu jõudsid minuni Public Enemy, Ice T ja sellised mehed. Mingi aeg tuli Beastie Boysi esimene plaat välja ja ma sain kasseti, kus see peal oli. Hiljem ka House of Paini asjad. Kodus proovisime sõbraga ka muusikat teha. Mina mängisin akustilise kidra peal mingit bassikäiku, tema lõi trumme vastu diivanipatja. Või oli vastupidi? Ma kirjutasin riimid ka ja need olid jube naljakad – seda oli väga lõbus teha.

Aga päriselt murdus midagi ikkagi siis, kui ma käisin USA-s 1995. aastal. Siis ma sain aru, et see ei ole pelgalt muusika, vaid märksa laiem asi. Kui meil olid ikka selline hevimees, depešimees, punkar ja räpimees, siis kõige suurem hämmastus oligi, et seal oli igal noorel oma CD-taskus kindlasti 2-3 räpiplaati ka. Algul mõtlesin, et “kuidas sa seda asja kuulad, et sa ei näe üldse räppari moodi välja?”, aga siis ma sain aru, et see ongi mainstream muusika seal. Tundsin, et see kõik on ilgelt lahe, hästi suur ja sealt on nii palju võtta veel. Kuna mul oli enne natuke nagu toredasti välja tulnud – klassivendadele ja -õdedele meeldis, siis mõtlesin, et proovin ka midagi taolist teha.

Stass: See oli selles mõttes väga huvitav aeg, et enam ei tehtud sellist lõbusat ja positiivset räppi, hakkas rohkem tulema kõiki neid gängstakaid ja riimid läksid palju kompleksemaks.

Genka: Kõik need põhiplaadid tulidki 1993-1995 välja – Cypress Hill, Wu-Tang Clan, Snoop Dogg. Lõpliku põntsu pani tegelikult see, kui tuli Method Mani esimene sooloplaat välja. See oli veits selline eksperimentaalne ja üldse mitte tavaliste biitidega asi. Mõistsin, et vau, ma ei peagi tegema nagu kõik teised teevad. Ma võin natuke teistmoodi ka proovida. Natuke hullu panna. Sain aru, et hip-hopi biidid ei ole nii kindlad ja piiritletud, et tegelikult võib seda asja märksa laiema skaalaga võtta.

Ivo: Patjadekloppimisest kuni Jõulujazzi lastekontserdini – need on karjääris päris kauged otsad, eksole. Jõulujazzi lastekontsert, see on kindlasti tasemenäitaja kohalikus meinstriimis.

Genka: Väljamüüdud kontserdid. Mitmuses. Ma olen väljamüüdud jazzartist ikkagi.

Ivo: Kas sa oskad oma artistikarjääris tuua välja mingisugused murdepunktid, mis on viinud algusest tänaseni?

Genka: Esimene vist oleks Toe Tagi esimene kontsert, kui meie kassett veel ei olnud välja tulnud. Minu meelest see oli 96. aastal (kassett "The Real Kuhnja Homophobes" ilmus 97. – toim.). Kontsert toimus seal Venuse all, kus praegu on mingi 21+ spa. Keegi eriti ei teadnud, kes me oleme, aga saal oli megalt rahvast täis ja kõik hüppasid hullumoodi. Pärast seda tuli üks inglane ja ütles, et elukõva asi ja tahaks meist pilti teha mingi Briti ajakirja jaoks. Ma ei tea, mis ajakiri see oli, aga see lause! Peale oma elu esimest kontserti, oled mingi noor kutt ja siis mingi mees tuleb ja ütleb: ”Tere, ilgelt lahe oli, ma olen Briti ajakirjast. Kas teist pilti võib teha?”. Kujuta ette, mis paugu see andis. Me vist oleme ikka väga head?! Kuigi meil läksid seal mingid asjad pekki, taustad tulid tavalise helikasseti pealt, mikrid peksid üle, siis möll oli super. See oli kindlasti üks asi. Siis ma tundsin, et noh, I got it. Teeme seda veel.

Muidu lähevad need punktid ikkagi kokku plaatide välja andmisega. See, et “Legendaarne” plaat inimestele nii jõuliselt peale läks. Päriselt ka, me ei teadnud täpselt, mis me teeme. Lihtsalt tegime mingit asja ning tundus, et nii on äge ja lõbus. Me andsime kontserdi, teenisime päris raha, millega sai mingit asja osta ja elasin ikka õiget elu nädalavahetustel.

A-Rühma plaat samuti, aga see oli natuke liiga jõuline. Kuigi sealt “Popmuusikut” ja asju ikka teati, jäi ta ikkagi rohkem selliseks nišikaks. Sellist labasemat roppust ja hullust oli seal ikka nii palju peal, et väga paljud võibolla ei aksepteerinud seda. See on kindlasti üks. A-Rühma teise plaadiga on nii, et keegi vist ei teagi, et selline plaat olemas on. Aga minu meelest on see jumala äge plaat. Kuid see ei olnud selline murdepunkt.

Lõpuks ikka see, et me suutsime ennast Pauliga kokku võtta ja anda koos välja albumi, millel läks väga hästi. Me pikka aega ei teinud koos midagi, kuidagi imelik oli, aga me suutsime lõpuks end ühele joonele viia. Vanasti oli meil hästi palju vaidlusi stuudiotes ja vingusime. Kuid kui nüüd hakkasime plaati tegema, siis saime üksteisest rohkem aru ja kogu protsess oli väga äge. Jõudsime lõpuks teha plaadi, mis läks ka rahvale peale ja mis kasvas suuremaks kui lihtsalt üks album. Meie jaoks vähemalt.

Stass: Kas viimase albumi kohta võiksid öelda, et mingis mõttes… Ma ei leia õiget sõna. Ei tahaks öelda, et tõmbasite joone alla, aga leppisite, et Revo enam ei ole. Olukorraga leppimise album, millega alustasite nagu värskelt lehelt.

Genka: Oli jah umbes midagi sellist. Ma saan aru, mis sa küsid. Me ei teinud midagi koos ja kuna meil olid osad asjad juba varem valmis, mingid 2010. aastal tehtud põhjad näiteks, mis olid mõeldud järgmise Toe Tagi plaadi jaoks, siis mõtlesime, kas me kasutame neid või mitte. Oled sellises olukorras, kus sa tavaliselt ei ole. Ja sa teed mingeid otsuseid ja ei tea, mis on õige otsus või halb. Kas võtta seda lugu või mitte. Me ei teinud kontserdil näiteks ühtegi Toe Tagi lugu.

Ivo: Viimane plaat oli kindlasti oluline samm sinna väljamüüdud jazzartistini. See kuidagi ületas skenepiire ja oli isegi radaseitsme aasta albumi hääletuse võitja.

Genka: Me oleme enda arust alates juba “Legendaarne” plaadist püüdnud žanripiire ületada. Olla kuidagi samm ees. Ma ei näe end tegemas midagi väga tõsist 90ndate aastate boom bapi biitidega. Minu arust see aeg peab jääma sinna, kus ta oli. Aastal 2016 väga usutavat mingit boom bap-räppi teha… Kuigi ma ise olen aastaid rääkinud, et vanakool ja vanakool, aga aeg läheb edasi ja ma ise lähen ka edasi. Ma praktiliselt ise enam sellist muusikat ei kuulagi.

Stass: Kui tulevad plaadid välja, siis ikka antakse arvustada – kas need arvamused lähevad korda? Ma mõtlen, et kui sa oled juba nii kaua muusikat teinud. Muidugi on ka see klassikaline vastus, et me ajame oma asja ja nii edasi. Aga siiski, kui sa loed ja ei anta näiteks 10/10, vaid 7/10, kas mõtled, et „aga miks siis niimoodi?”?

Genka: Ma ei tea. Isegi kui tekib mingi hetk, siis on see, et sul järgneb 20 kontserti järjest, kus lähed lavale, sul on saal täis, kõik hüppavad ja laulavad su sõnu peast ja siis on täiesti suva, kas sul oli arvustuses 6 või 7 punkti. Muidugi on mingisugused autoriteedid, kelle arvamus võibolla natuke rohkem mõjutab kui kellegi teise oma. Aga kui kirjutab mingi tüüp, keda ma ainult nimepidi tean, et ta on mingi muusikakriitik, kirjutab kuskile Ekspressi, et on 7 punkti, noh, tegelikult mul ei lähe see absoluutselt korda. Ma tean, mis ma teen ja kui hästi ma seda teen ja palju see rahvale tegelikult meeldib. Ma ei ole muidugi kunagi saanud ka väga kehva arvustust.

KOHALIK RÄPISKENE

Ivo: Mul oli vist suhteliselt kohe see Kuhnja kassett olemas ja kohalikus hip-hopis on kogu aeg lahedat kraami olnud, aga see hetk, kui ma mõtlesin, et nüüd on tõesti äge, lausa üliäge, oli siis, kui Kuuluude plaat tuli. Kas sa oled mõelnud sarnaseid mõtteid, rääkides nüüd mitte ainult sinust endast, vaid kohalikust hip-hopiskenest laiemalt, et just mingi konkreetse asjaga on see nägu täielikult muutunud?

Genka: Muidugi. Neid asju on viimasel ajal olnud nii palju, mis on muutnud ja mitte ainult muutnud seda ühte nägu, vaid teinud erinevad näod, mis on kõige ägedam. 10 aastat tagasi oli 5-6-7 artisti, kes tegid praktiliselt seda ühtesama lugu, vähemalt kõrvalseisja jaoks. Nüüd me näeme, et ikkagi hip-hopi žanri siseselt on mitmed näod ja see on jumala äge. Need on kuidagi nii loomulikult tulnud, ei ole punnitatud. Lõust teeb oma asja, räägib sellest, mis ta elus on olnud ja ilmselgelt väga ilus elu tal ei ole olnud. Reket teeb oma asja, mis on nagu täiesti kihvt asi ja täiesti oma näoga. Need asjad ongi muutunud. Võtame kasvõi Põhja-Tallinna näite. Ka nende tegevus on muutnud, tänu sellele on väga paljud inimesed leidnud mingeid teisi räpiartiste. Vähemalt väga loodan, et niimoodi on. Vastus sinu küsimusele – need ongi need artistide plaadid, mida me kõik teame. Need ongi muutnud. Ma kujutan ette, et elu sees pole nii palju tüdrukuid kuulanud hip-hoppi Eestis kui tänu Reketi plaadile. Ja just, et kõik need uued artistid, kes teevad, neil on kõigil oma nägu. See on ilgelt kihvt asi. Meie hip-hop skene on ikkagi 10-15 aastat maas, kuna see on ikkagi nii noor asi, kui me võrdleme siin näiteks Soome või Lätiga, ja need on täitsa groundbreaking asjad, mis praegu toimuvad. Kõik need plaadid, mis on viimase kahe aasta jooksul välja tulnud.

Ivo: Aga kui ikkagi mõni konkreetsem nimi sult välja pressida – kas on mõni plaat, mille puhul sa oled lausa kade, et see Legendaarse all ei ilmunud?

Genka: Võibolla üks on see, et kunagi tuli mu juurde selline mees nagu Dj Niko ja küsis: “Kuule, kas sa Jareku plaati tahad välja anda?”. Ma ütlesin, et mul ei ole raha. Mul ei olnud ka raha, siis meil oligi plaadifirma täitsa nagu ta oli. Lisaks ma siis Jarekiga nii palju ei suhelnud ka. Ma keskendusin rohkem oma sõpradele ja tuttavatele. Ma tundsin ja teadsin teda, rääkisime juttu ja kõik oli tore. Aga võibolla, jah, selle plaadi oleks ikkagi võinud välja anda. Aga näiteks, kui DVPH tahtis, siis ma ütlesin, et mul lihtsalt ei ole aega seda teha, aga ma ei kahetse seda. Mitte, et see oleks halb plaat, aga kuna see Põhjamaade Hirmu „Kuuluud” plaat on minu jaoks ka siiamaani praktiliselt number üks hip-hopi plaat, siis ma nagu ei saa kahetseda, et ma DVPH-d välja ei andnud. Jah, kui üldse mingist kahetsusest rääkida, siis võibolla Jareku esimese plaadi oleks pidanud välja andma.

Stass: Võibolla on see mingis mõttes isegi hea? Nii Chalice’i leibelil kui sinu omal on natuke nagu oma nägu. Ongi hea, et pole nagu monopol.

Genka: Absoluutselt, muidugi.

Stass: Ma ei kujuta ette, et Tommyboy või isegi Chalice annaks midagi Legendaarse alt välja. Abrahami veel kujutan, aga…

Genka: Mina kujutaks küll ja selles mõttes ma ei tea üldse, mis nägu see Legendaarne Records rahvale paistab. Ma tõesti ei tea, pole kunagi mingit turu-uuringut või küsitlust selle kohta ka teinud.

Ivo: Kas mingit sellist ringi tunnet ikkagi pole? Ütleme, et võibolla kunagi oli rohkem eristuv, mis toimub Pärnus ja mis toimub Tallinnas, aga kas praegu on selline suur ühtne pere või ikkagi on eristuvad kambad, nagu Rakvere erineb Lejali väga tugeva käekirja pärast? Või ikka saab öelda, et no see on kindlasti Tartu mees, näiteks?

Genka: Mul on raske öelda, kuna ma suhtlen kõigiga päris palju, kasvõi siin festivali raames või annan mingitele nõu. Olen nõu andnud nii Tommy Cashile kui veel noortematele tüüpidele. Seepärast on mul väga raske sellele vastata või seda erinevust kuidagi märgata enam. Ma arvan, et kogu maailmas on erinevusi raskem märgata, globaliseerumise pärast. Kuigi räpp oli, on ja jääb selliseks väga linna- või kohapatriootlikuks asjaks. Võtame kasvõi viimase 5miinust plaadi, kes praktiliselt pauguvad Võsu teemal. See on teema ja see jääb. Aga ma ei ütleks, et mingit väga erinevat nägu on asjad, et see on väga Tartu värk või see on väga Pärnu värk. Aga seda küll, et Rakvere mehed ikka räägivad Rakverest ja Võsu mehed Võsust ja Tallinna mehed Tallinnast – kasvõi Papa plaadi nimi oli Grammilinn, mis on siis Tallinn, Beebilõustal Pimelinn – Kuressaare.

Stass: Ja siis Gorõ Lana ühendab natuke Eesti ja Vene asja…

Genka: Gorõ Lanal on põhimõtteliselt samuti omaette linn, nagu Compton või Brooklyn. Need on ju linnad, olgem ausad, meil on ka ju praktiliselt selline.

Stass: Ma olen korduvalt näinud Gorõ Lanat esinemas niimoodi, et oled täiesti Eesti peol ja keegi sõnadest midagi aru ei saa, aga biit on hea ja kõigile meeldib. Samas ma olen näinud Youtubes ka nende Peterburi esinemist, kus tüübid ütlevad, et lõpuks ometi kõik saavad aru ka.

Genka: No Gorõ Lanaga on see asi, et nad lihtsalt ongi väga hea bänd ja eriti hea live bänd, et neid võib nautida ka nii, et sa midagi aru ei saa.

HIP HOP FESTIVAL – 10 aastat!

Stass: Räägi natuke sellest hiphop festivalist, kuidas te omal ajal alustasite ja miks te just Elva valisite?

Genka: Tegelikult Möls alustas seda. Mina hüppasin sujuvalt punti järgmisel aastal. Kuna Möls ise on ikkagi Tartumaa mees, siis valis selle Elva. See on kohana selles mõttes hea, et ta on metsa sees, aga kõik nö infrastruktuur olemas. Hotell, kämpingud, veekogu. Ühel aastal käisime ka Paunkülas proovimas, aga siis me läksime Elvasse tagasi ja nüüd on hilja uut kohta mõelda, sest inimesed tulevad ja teavad, mis seal on. Kui lähed uude kohta, siis pead midagi väga teistmoodi tegema. Möls tegi kaks aastat tegi ja siis kolmanda aasta jätsime vahele (esimene toimus 2006 – toim.), kuna majanduslikult Eestis ja maailmas üldse ei olnud tore olukord ja siis mõtlesime, et me ei viitsi üldse teha, aga rahvas nõudis ja artistid tahtsid. Artistid esinevad muidu ikkagi väikestes kohtades, kus on 100 – 300 inimest, siis festivalil on ikka märksa rohkem inimesi. Ikkagi tuhat inimest lava ees. Artistidele läheb see väga korda ja nagu näha, et inimesed ikka iga aasta käivad seal – läheb ka neile korda. Siis kuidagi on muutunud see kohustuseks, et me peame ikka seda tegema.

Stass: Kui võrrelda seda, mis Draconic teeb Hard Rock Laagriga, siis ma olen täheldanud, et teil ei ole nagu kunagi olnud suurt tungi selles mõttes suuremaks minna, et kui esimesed aastad on ainult Eesti artistid, siis hiljem hakata vaatama, et ilmtingimata saaks kasvõi sellise keskmiselt tuntud hiphoppari välismaalt. On küll olnud välisartiste, aga see on jäänud ikkagi suhteliselt Eesti skene keskseks.

Genka: Kuna ta alguses oli hästi Eesti skene keskne, siis me võtsime selliseid artiste, keda me jõudsime siin osta, aga kuna need kõige kõvemad mehed tulevad ikkagi Ameerikast ja nagu me teame, siis Ameerika on ikkagi väga suur muusikaturg ja kui ta on Ameerikas kõva, siis ta küsib kohe hullu hinda. Neile ju kõigile meeldib väga raha. Ikka sellist hinda, mida me Eestis ilmselt ei jõua kunagi maksta. Kui me paneme kaalu peale tema tuntuse siin ja tema tuntuse Ameerikas, siis see kaalukauss läheb väga ühele poole. Me mingi hetk ikkagi hakkasime võtma, aga nägime, et ega tänu sellele rohkem inimesi ei tule. Võtame kasvõi, kui Wu Tang Clan käis Rock Cafes, siis seal oli ka nii, et oleks natuke veel mahtunud inimesi. See skene võibolla ongi selline. Kolmas põhjus on ilmselt see, et Draconic oskab neid asju palju paremini teha kui meie. Meil on veits nagu selline, kuidas ma ütlen, vabam festival, rohkem selline oleng metsavahel, kus praktiliselt kõik Eesti tüübid, kes vähegi on kuskil mingit kõvemat häält teinud, tulevad lava peale.

Stass: Selles mõttes on Draconicul võibolla lihtsam, et kõik laulavad kas inglise keeles või korisevad, siis pole vahet, mis keeles. Cheek müüb Helsingis välja kaks staadionikontserti, aga kui tuleks siia, siis kõik oleks, et nojah, tore. Euroopa mehed kõik laulavad omas keeles.

Genka: No vat, selles ongi asi ja Euroopa kõvemad inglise keeles räppivad mehed on käinud kõik ka. Looptroop või Dope DOD. Teine asi, õigemini siis juba neljas või viies asi, on veel see, et kui me augustis seda teeme, siis on Euroopas mitmed hip-hop festivalid samal ajal, kes ilmselgelt maksavad neile rohkem raha ja nad siis küsivad vastavalt nõudlusele ja me lihtsalt ei jõua neile maksta. Või peame teisel ajal tegema seda festivali, et kedagi saada. Aga jah, Ameerikast otse keegi siia tuua, see on juba… Meil on olnud näide näiteks selline, ma ei mäleta, kes see tuli, aga ühesõnaga ta ütles: ”Jah, me tuleme, väga okei hinna eest, aga meil on DJ Hawaiil.”. Me ütlesime: “Palun väga, meil on siin DJ Möls, kes on olnud Onyxi Venemaa tuuri DJ. No problem, mees teeb ära.”- „Nope, me tahame oma DJ-d”. DJ tuli siis kuskilt Hawaiilt lennukiga kohale, maksime lennukipiletite eest rohkem kui nende esinemistasu ja siis mees vajutas play-nuppu ja karjus vahepeal: “Fakk jee!” Noh, selles mõttes peab natuke… nendega on raske asju ajada.

Stass: Aga UK omad ei ole nii väga variant?

Genka: No on, meil on UK-st ka käinud. Meil on käinud ju Ty, Foreign Beggars, Virus Syndicate. Aga need uuemad mehed a la Skepta ka ikka küsivad. Võibolla oleks vaja see üle anda mingisugustele meestele, kes oskavad asja ajada.

Ivo: Hea küll see rahajutt, räägime, kes sel aastal seal midagi ägedat teevad. Chalice’i kauaoodatud räpikammpäkk – oled kuulnud ka juba midagi? Või on üllatus, mis sealt tuleb?

Genka: Ta ütles, et teeb räpi-live ja nii palju kui mina tean, siis ta pidigi uut räpiplaati tegema. Aga ta teeb ikkagi neid oma tuntud lugusid suures osas, võibolla ka uusi lugusid, seda ma täpselt tegelikult ei tea. Aga see aasta on seepärast hea, et üle tüki aja on kõik kõige tähtsamad mehed koos. Iga aasta ikka keegi on puudu olnud erinevatel põhjustel, aga see aasta oleme saanud kõik kokku.

Ise ootan väga huviga enda esinemist teisel päeval, koos Põhjamaade Hirmuga projekt 12 EEK MONKEY, mida me oleme teinud aastast 2008. Nüüd otsustasime, et teeme ikkagi plaati ja ma ei tea, millal see valmis saab, aga meil on kõige rohkem lugusid selle kaheksa aasta jooksul lindis. Oleme enne paar lugu live‘s teinud, aga nüüd teeme siis pika live ja vaatab, mis saab. See peatükk saab ka nüüd siis vähemalt ühe kontserdiga lõpetatud. Võibolla tuleb sel aastal ka plaat välja.

Üks tore asi veel on see, et esineb Noizmakaz, kes ju praktiliselt läks laiali. Nad on teinud vist ühe kontserdi juubeli puhul ja pärast seda nad ütlesid ka, et ei tee enam. Aga siis ma ütlesin: ”Tulge ikka, 10 aastat ju” ja siis nad olid ikkagi nõus tulema. Ma arvan, et see on ka ikka päris mõnus nostalgiapauk kuulata. Kindlasti 5miinuse esinemist ootaks ka, et mis nad laval teevad.

Ivo: Isegi Tommy Cash – true’mad mehed ikka virisevad, et see pole päris nagu hip-hop.

Genka: Aaaaaaa. Pfffff. Mis on true hip-hopi definitsioon? See, et sa jäid mingisse aastasse 92-96 vahemikus kinni ja asju, mis pärast seda tulid, väga vähe tunnistad? See ei tähenda, et sa mingi true oled. Oleks ma mingi vanem mees, siis võiks öelda, et true asi on Afrika Bambaataa! Vat see oli true asi. See kuradi gängstrijama, mis te siin 90ndatel tegite – see on ikka uuekooli sitt. See ei ole ju kellegi jutt. Minu meelest on väga kihvt, mis Tommy Cash teeb ja mul on väga hea meel, et ma ikkagi kunagi sain ka tema tuntusesse kuidagi panustada. Tommy Cash eelmine aasta käis esimest korda ja ta tükk aega põdes ja ütles ka, et ta vist eriti teretulnud seal ei ole. Ma ütlesin, et lõpeta ära ning ta pärast seda tuli ja ütles, et väga lahe oli ning tal pole elu sees Eestis nii lahe olnud. Kui eelmine aasta ma pidin ikka tükk aega rääkima temaga ja moosima, siis see aasta teatas kohe, et muidugi tulen.

ÕLLESUMMER JA KÕIK BOYZ

Ivo: Nüüd veel siis teemana see nädal ja viimaselt plaadilt hoo saanud „Kõik” remiks, mille videol on üle kahe miljoni vaatamise juba Youtubes, ja sellest tulenevalt see Kõik Boyz kontsert.

Genka: Tegelikult oli see niimoodi, et Õllesummer pakkus välja, et ma teeks mingisuguse suure räpiasja. Ma algul olin natuke kahtleval seisukohal ja mõtlesin, kas ikka teha, aga siis mõtlesin, et kui nemad tahavad, siis muidugi ma teen. Kui selle kontseptsiooni peale mõtlesin, siis mõtlesin, et kelle ma ikka võtan kui need mehed, kes seal videos olid. Praktiliselt omad poisid kõik. Õigemini, ongi omad poisid ja kuna ma olen hästi palju seal Õllesummeril käinud esinemas mingi projekti raames, a la Koit Toome 25 ja Ivo Linna 65 mingit räppi tegemas, siis mõtlesin: “Davai, kutsume nüüd nemad meile appi.” Ines oli selline paratamatu tore valik ja siis ma andsin igale tüübile võimaluse, et valige välja üks artist. Kõik ise valisid välja, kellega koos nad võiksid ja tahaksid teha. Nii see punt saigi sellisena kokku. Ma muidugi võtsin kohe mitu inimest. Ja siis ongi, oleme seal koos ja nüüd nemad siis teevad meie laule, kui mina olen pidanud nende laule tegema.

Ivo: Oot, kuidas see laval nüüd välja nägema hakkab?
Stass: 20 matsi korraga koos või?

Genka: Päris nii ei ole. Tuleb vaatama tulla, mis seal toimuma hakkab, aga teeme oma põhilaule igaüks nii palju, kui sinna aja sisse mahub ja vähemalt ühes loos on siis nö see külalisartist, kes teeb kaasa kellegi räpiloos.

BOONUSTRÄKK: ÕUDUSLOOD ESINEMISTELT

Stass: Mulle väga meeldis Koit Toome lugu ühest oma esimesest kontserdist, kui ta noore poisina, tollal vaid paar lugu raadios olnud, kutsuti kuhugi külavahele esinema. Korraldaja veel hoiatas:”Ole ettevaatlik! Siin on esinejatele lõuga antud ja rõdult jooki peale kallatud. Koit läks ka päris närvi, hakkas pabistama ning laval jõudiski ainult öelda:”Tere, mina olen Koit Toome…” ja kuskilt tagareast kostis otsekohe vastuseks: „MINE MUNNI!”. Kas sul on ka olnud mõnda sellist horror-esinemist? Mitte selles mõttes, et jälle need kõlarid on läbi vms.

Genka: Meil oli kõige horrorim esinemine kunagi Kohtla-Järve lähedal. Olime A-Rühmaga ja teised tüübid läksid ees autodega. Ma olin just saanud oma esimese Bemmi, 300se, ja siis sõitsime sinna Kohtla-Järve poole. DJ Critikal ja eksnaine olid peal ja esiteks tuli räme lumesadu. Autod olid mõlemal pool teed kraavis ja mul olid mingi nädal aega load olnud. Ma lihtsalt olin vastu rooliratast surutud ja mõtlesin, et suren ära. Esinesime seal, ülevalt rõdult, võid ette kujutada, suitsukonisid ja klaase kukkus. Aga tegime ära oma asja ja hakkasime ära minema. Mingi Mersu seisab kellegi meie auto ees, vist minu oma. Läheme ütleme koha omanikule, et tahaks ära minna, siis korraldaja ütleb niimoodi, „Ohhoohooo, nüüd on natukene probleem.” Küsisin: “Mis probleem on?” – “No, et see on siin ühe mehe oma. Mingi autoriteet.”. Ma olin nii, et jaa, aga ma tahaks ära minna. Siis autoriteet tuli välja, jumala paukus, (teeb hullumeelset nägu), istus sinna Mersu rooli, niimoodi parkis selle auto ära, et igat pidi vastu teisi autosid, pah-pah-pah-pah. Aga läks õnneks minema. Mõtlesime, et okeeei.

Helistasin Kosele, kes oli oma autoga, mingi Daihatsuga, et kus sa oled? „Ma olen siin bensiinijaamas”. Okei, tuleme sinna. Teeme väikse kohvi või nii. Keerasin sinna bensujaama ja jäin lumme kinni. Vaatan, Kose jookseb bensujaamast välja, mingid mehed jooksevad järele. „Traaa, ubju tebja!” (Tapame ära! – toim.). Kose istub autosse, vrruuummm minema, mehed pööravad ringi, vaatavad, et mina olen seal ja jooksevad minu poole. Mõtlesin, et täiesti pekkis, kõik saame kohe niimoodi lõuksi. Auto oli kinni, kuskile polnud minna. Astusin välja, ütlesin meestele: “Privet, u vas lapata jest?” (“Tervist, kas teil labidat on?” – toim.) Mehed (teeb eriti karmi häälega järgi): „Kakaja lapata, mõ takie silnõje!” (“Mis labidas? Me oleme nii tugevad!” – toim.) Jooksevad ikka. Mõtlesin, mis ma teen, istusin autosse, panin ukse kinni ja lukku. Mehed jooksid autost mööda ja hakkasid niimoodi lükkama, et lükkasid mu sealt lume seest välja ja siis olid niimoodi, et “Kurat, sul on ikka äge auto, bemm on ikka õige auto. Siin enne oli mingi munn, käis mingi Daihatsuga. Tahtsime talle lõuga panna, raisk, aga see jooksis minema.” Ma olin, et “jajaa, kurat, nõme, on munn jaa.” See oli küll täielik horror-õhtu.

Ma ütlen, neid asju, mis on juhtunud, on nii palju. Antsla Hauka Laat, mis on ka mingi ulmesuur sündmus Lõuna-Eestis. Tulin hiljem kohale, olin vanaisa juubelil. Selleks ajaks kõik mehed olid, kas padumälus või magasid, sest nad olid hommikul sinna soundchecki läinud tegema. Neile pakuti koduõlut, puskarit, hansat ja mehed olid nii läbi kõik. Läksime lavale ja Renno mängis bassi. Ta on sealt pärit, mingi miljon sugulast olid tulnud vaatama. Revo oli nii kännis ja ajas nii hullu juttu suust, et võtsin talt mikri ja peitsin ära. Ülejäänud live töllerdas ta lavapeal ringi ja otsis mikrit. Ühekorra Hollywoodi peol pani ka mees stagedive’i ja tuli ka mingi ülejärgmine lugu lava peale tagasi – mikker kadunud, üks toss ka kadunud.

Üks juhtum oli veel. Ma töötasin Saku õlletehases ja neli päeva oli just kohustuslik toiduhügieeni koolitus olnud. Pärast seda ei käinud kaks kuud väljas söömas – õudusjutud. Siis oli Volüüm hiphop-kogumiku presentatsioon Paides, Kultuurimajas. Me olime A-Rühmaga viimane bänd ja mingi miljon räpparit olid enne laval käinud. Läksin sinna lavale, võtsin mikri ja lasin esimese riimi ära ja siis tõmbasin õhku sisse ja saad aru, mikrist tuli suu kuradi teiste meeste tatti täis. Ma olin niimoodi, et faaaaaaaaakkkk. Jooksin lavalt ära, ajasin viina niimoodi sisse aaaaaaaaaaa. See oli nii fucked up shit. No tõesti, esimesed nanananaa ja tõmbad õhku, suu oli täis sooja teiste meeste ila. Ma mõtlesin, et ma suren KOHE ära!

Veel artikleid