Kukemuru Ambient Festival: more sounds, less music

11-08-2015 | kirjutas: Evert Palmets

Möödunud nädalavahetusel toimus kahepäevane ambienthelide festival Kukemurus, Türi läheduses asuvate metsade ja lagendike vahel. Esinesid artistid täpselt sellises järjekorras: Liisa Hirsch, Robert Jürjendal, Ultramarine, Exit Safe Mode, Jaune Kimmel performance & Kaido Kirikmäe, Pastacas, Leche, Chris Watson, Joel Tammik ning Andrea Belfi & Rainer Jancis. Raporteerin ja muljetan jutus ja pildis.

Et Kukemuru festivali plats üldse üles leida, ei saanud lootma jääda google navigatsiooniseadmetele - viimane juhatas meid päris lähedale taluhoovi, mille ees eramaa silt. Natuke maad pidime tagasi sõitma ning edasi juhatasid meid hoopis pisikesed tee äärde paigutatud sildikesed. Härra president jõudis kohale enne meid ja kui olime oma randmepaelad kätte saanud, siis ta parasjagu jutustas Chris Watsoniga. See kõik moodustas naljaka kontrasti - vana heinaküüni (mille kohta teadjamad oskasid öelda, et peale festivali aetakse see heinarulle jälle täis) ja jõevulina juures, taamal mõnusad ambienthelid. Seal kõrval kohe ka festivali korraldajad ise, Kaido Kirikmäe ja Sander Meentalo, korraldusele kätt külge panemas - jõudsime kohale veel enne esimest esinemist ja olustikku alles sätiti üles.
Kaido Kirikmäe & Sander Meentalo - puupakku tassimas.Kaido Kirikmäe & Sander Meentalo - puupakku tassimas.
Festivali jõeäärne saun - mille korsten peale katuse paigaldamist kohe ka suitsema hakkas.Festivali jõeäärne saun - mille korsten peale katuse paigaldamist kohe ka suitsema hakkas.
Telgi üles sättimine võttis vaid hetke, seda enam, et telkla asus festivaliplatse vahetus läheduses. Seejärel seadsin sammud vanasse heinaküüni, kus astus lavale helilooja Liisa Hirsch. Liisa kasutas poognat suure plekk-lehe kallal, mängis akordionit, muutis kivid muusikainstrumentideks ning tekitas huvitavaid kõlamustreid puuoksi murdes ja neid põletades.
Härra Eesti president Toomas Hendrik IlvesHärra Eesti president Toomas Hendrik Ilves
Õhtul hakkas üsna kiiresti hämarduma. Üsna vara läks pimedaks, ainukeseks valguseallikateks festivalil jäid Hare Krišna toitustusetelgi ja Latvian Craft Beer õlletelgi valgustus, hoovipealsetele puudele ning küünile suunatud projektorimuster ning hulk küünlaid teeradasid ääristamas.
Vana küüni visuaalset sisekliimat tekitas VJ, kes jättis Robert Jürjendali kontserdi vist taotluslikult väga-väga hämaraks. Mõtlesin endamisi, kuidas küll ta oma pedaale vajutada oskab sellises pimeduses, aga nii pedaalide asukoht kui ka kitarrikeelte paiknevus olid Robertil peas.
Robert JürjendalRobert JürjendalKüünladKüünlad
Ultramarine esinemise ajaks oli juba täiesti pime ning suur lõke tõmmati õues samal ajal käima, kui bänd laval oma plokkide taga alustas. Sumeda suveöö ritsikad olid oma kontserdi nüüd lõpetanud, bändile mängis kaasa lõkke praksumine ja puude kohin. Täiesti uskumatud helid olid sinna küüni nii hästi kuulda mõne pikema pausi ajal. Õnneks neid pause siiski ei tekkinud väga palju, Ultramarine'i live oli lihtsalt nii mõnus. Kui senini olid esinemised olnud suuresti eksperimentaalsed, siis nüüd oli kohati tajuda rütmi, mille järgi oleks võinud vabalt tantsida ning seda vist tehtigi.
Esimese päeva lõpetas Exit Safe Mode. Väsimus oli juba võimust võtnud, aga olin seda setti nii kaua oodanud, et pidasin vapralt aplausikoorini vastu. Hiljem kuulsin, et paljud olid läinud esinemist enda telki kuulama - paarisaja meetri kaugusele oli läbi telgi ja magamiskoti väga hästi kuulda olnud. Nende käest, kes parklas autos magasid, ma ei küsinud.
Varahommikul sadas vihma, tegin korraks silmad lahti ja kuulasin seda sabinat tükk aega. Kusagil üle jõe oli maantee, mis aeg-ajalt vurahtas koos kasepuu kohinaga. Pikutasin veel tükk aega, kuni päike telki küpsetama hakkas, seejärel otsustasin ümbruskonnale väikse ringi peale teha.
Alustasin telklast, olin parkinud ennast kohe jõekäänaku kõrvale puude alla, mööda käänakut minnes läks telkla ala veel edasi ja kaugemal oli telkimiseks veel eriti mõnus plats - seal, kus puud päikest varjasid. Mingil põhjusel olin ennast sättinud festivaliplatsile võimalikult lähedale ning otsese hommikupäikse kätte.
Siis läksime painkilleriga uurima, mis see jõgi endast kujutab ja et kas karastab ka. Ujukate väel sisse hüpates lõid mu jalad natuke krampi, kuid sellest hoolimata kordasin protseduuri päeva jooksul 4-5 korda. Peale hambapesu ja kaasavõetud hommikueinet tegime väikse pausi ja siis suundusime kohalikku hommikueinet võtma.Krišnaiitide toitlustusetelgitagune tants (roheline telk)Krišnaiitide toitlustusetelgitagune tants (roheline telk)
Hare Krišna telgi noored pakkusid hommikuks taimeteed ning hommikuputru. Kohvi ei müüdud - kuigi paljud seda esimese asjana nõudsid. Võtsin mõlemad, kuid minu jaoks oli hirsipuder ja ka taimetee natuke liiga magusad. Lõunaks pakkusid nad hirsirooga juurviljadega ning ka see oli mingil põhjusel magus. Aga leib oli väga mõnusa kõva koorikuga ja seest hapukas.
Hirsipuder ja leibHirsipuder ja leib
Seejärel lubati ambient-viktoriini, maleturniiri, ja pinksiturniiri, millest viimane ka toimus. Mingi hetke leidsime ka kanuusõiduks.
Päeva küünipoole avas ööülikooli avalik salvestus, kus muusika algteketest jutustas väga huvitavalt Märt-Matis Lill.
Rainer Jancis ja PastacasRainer Jancis ja Pastacas
Ning seejärel oli järg performance'i käes. Esines Jaune Kimmel Viljandi teatriakadeemiast, millele helidega proovis sekka sulanduda Kaido Kirikmäe. Või vastupidi - Kaido ees ja Jaune järel. Või koos.

Pastacas lisandus festivali esinejatenimekirja vist viimasena, kuid tema lisandumine oli igati loogiline. Kui ta poleks olnud laval esinemas, oleks ta olnud ilmselt publikumi seas. Koos looperiga. Mõned lood olid juba natuke tuttavad, aga mingi osa kavast oli kõigile, ka talle endale, täitsa uus.

Võib-olla maailma ühes põnevaimast piirkonnast, Tšiilist, rändas meie maa kõige lamedamale piirkonnale kohale bänd nimega Leche (tõlge: piim). Nende esituses oli tunda Ladina-Ameerikale iseäralikku tooni ja vürtsiks mõnusat trip-hop rütmi. Sellele kõigele lisaks hispaaniakeelne vokaal ja üllatuseks veel kaver Massive Attacki loost "Karmacoma." Vaade helimehe puldi juurestVaade helimehe puldi juurest
Festivali heli aju ja süda: Ivan KorshunovFestivali heli aju ja süda: Ivan Korshunov
Rääkides helikvaliteedist üldse, siis see oli hämmastavalt selge ja puhas, erinevad kihid olid vabalt eristatavad ja kõlarid olid asetatud lavale bändi juurde taha seina äärde ja tundus, et heliedastajatesse oli ka oluliselt panustatud. Heliekspert Ivan Korshunov käis iga järgmise etteaste eel heli publiku seas kontrollimas ning suhtles sel teemal ka esinejatega - täites oma helimehekohustusi elegantse täpsuse ja vilumusega ning seda ka hinnati.

Chris Watson soovitas oma esitluse ajal kõigil rahulikult ja mugavalt end sisse seada, vajadusel kasvõi pikali visata ja silmad sulgeda. Ja ta selgitas miks: ta rääkis oma valikutest, mis sellel õhtul ette kandmisele tuli, rännakutest ja helisalvestus ekspeditsioonidest nii kaljunukkidel kõõludes, maas kui ka mitu meetrit sügavalt meres, viies meid lindude pesitsusaladele, randadessening mõõkvaalade laulu juurde. See kõik niitis maha ka tugevamad.

Päris hilistel öötundidel astus kuulajate ette veel Joel Tammik - kelles kõik, kes kohal olid, võisid veenduda, et tegu võis olla päeva parima artistiga ning seejärel duo Rainer Jancis ja Andrea Belfi. Rainer Jancisel oli tükk tegemist, et oma tehnika lava peale laiali poetada - minu telefoni taskulamp hakkas kohe aku viimaseid protsente õgima ja lood tundusid päris hapud, kuni keegi võlus lõpuks ühe pisikese laualambi välja.Joel TammikJoel Tammik
Ma loodan, et Kukemuru Ambient Festival suudab säilitada ka edaspidi oma senise kuju - pakkudes rohkem inspiratsiooni ja vähem melu ning festivalitunnet. See on võimalus korraks viibida looduskaunis kohas, aga ka kogeda mõningal juhul piiratud võimalusi - päris külm jõevesi enda karastamiseks, magamine telkides või autos, kohapeal valmistatud krišnaiitide toit. Kokkade poolt, kes on oma elus loobunud paljust - nagu nad on ise õppinud elama ilma üleliigseta, on seda tunda ka nende valmistatud toidust tunda, minimaalselt harjumusepäraseid maitseaineid ja rohkem toorainete algupärasust. Sinna juurde pidev hämarus, millega silmad algul harjuda ei tahtnud jne. Ühesõnaga, on see loodud keskkond hea "taustamürast" helide tabamiseks, kui sa oled piisavalt tähelepanelik.

widzhit
12-08-2015
kell 10:39

Hea ja ülevaatlik artikkel.
y

ivo
12-08-2015
kell 11:09

Vabandust, lihtsalt jääb silma - loodan, et keegi sellele daamile mugavamaid jalanõusid laenas :)

Aim
12-08-2015
kell 13:30

y Tubli töö, Evert!

Kukemuru jätkub, uued kuupäevad paigas ja juba tegutseme, et järgmine festival toimiks veelgi paremini ja jõuaks oma algse olemuseni veelgi lähemale.

tess
12-08-2015
kell 13:49

Vabandust, lihtsalt jääb silma - loodan, et keegi sellele daamile mugavamaid jalanõusid laenas :)

hea silm daamide jalanõude suhtes sul, mul läks tükk aega, et kõnealune daam üles leida. Piltidelt tundub, et ta valis lahenduse "seisan ühe koha peal ja joon".

evertp
12-08-2015
kell 18:37

Leidsin ka peale pikka nuputamst ja ristsõnu selle daami üles :)

evertp
18-08-2015
kell 23:10

Madis "Autojuht" Aesma muljeid ka: Eesti Ekspressis

evertp
21-08-2015
kell 12:27

Intervjuu Joel Tammikuga ajakirjas Kitarr