Varsovie’d paeluvad lootusetud, ebavõrdsed võitlused kesk varemeid

Kirjutas Maiu Niineste, Mari Tarendi
01-05-2012

Seoses Varsovie peatse Eestisse tulekuga otsustasime nendega enne natuke tutvust teha ning ründasime neid suure hulga küsimustega, millele nad ilma igasuguse vaevata ka vastasid. Prantslastele napisõnalisust ette heita ei saa. Rääkisime nii bändist endast, nende nimest kui ka prantsuse muusikamaastiku hetkeseisust. Küsimustele vastas nende peamine häälekandja, sõnade autor, trummar ja asjaajaja Arnault Destal. Rada7-s ilmselt küll ruumipuudust pole ja oleksime võinud neid ka rohkemate küsimustega pommitada, kuid kellel bändi vastu suurem huvi tekkis/tekib, siis on võimalus nendega 11. mail kell 16 Kink Konkis pikemalt juttu teha.

Milline oli teie esimene reaktsioon, kui saite kutse anda kontsert Eesti kirjandusfestivalil? Kas selline ettepanek tundus teile loogiline?
Olime ühtaegu üllatunud ja vaimustunud… Loogiline see ei tundunud, sest tegu pole tavalise ettepanekuga, samas ei tundunud see ka absurdne. Kirjandus on meie muusikaga tihedalt seotud. Kas siis selles osas, mis puutub tekstide loomisse, või selles, mis puutub meie viidetesse, mis on nii kirjanduslikud kui muusikalised.

Nüüd küsimus, mida te kindlasti sageli kuulete, aga mis eesti publikule kahtlemata huvi pakub: kust tuli mõte panna bändile nimeks Varsovie (pr k Varssav – tõlk.)? Milline seos on Varsovie’l Poola pealinnaga?
Tahtsime nime, mis oleks vahetu, kergesti meeldejääv ja kõlaks prantsuse keeles. Varsovie on üheaegselt silmapilgutus Warsawile, Joy Divisioni, ühe meie eeskuju, esimesele nimele, ja 1944. aasta Varssavi ülestõusule. Olin selle ajaloo sündmuse kohta natuke lugenud ja sama pealkirjaga laul sündis bändi nimega üheaegselt.
Mind paeluvad lootusetud, ebavõrdsed võitlused kesk varemeid, kus inimesed otsustavad enda eest seista, võidelda. Olgugi, et lüüasaamine on paratamatu.
See suhtumine on tegelikult väga sarnane meie muusika universumile. Ainuüksi see, et me näeme, kuidas kõik meie ümber kokku variseb, ei tähenda, et me maailmas üksi oleme. Võitlustel, mis tunduvad juba ette kaotatud, võib samuti olla kohutavalt erutav, et mitte öelda vaimustust tekitav külg. Eriti, kui lähtuda põhimõttest, et on veel midagi, mida kaitsta, mida kiiremas korras edasi anda. Olgu see pealegi vaid osake au või killuke armu, see pole tähtis. Žest ise on ilus, sellest piisab.

Linnad paistavad ilmselgelt Varsovie jaoks väga tähtsad olevat. Teil on kaks laulu, „Varsovie“ ja „Leningrad“, mis on oma nime saanud linnade järgi. Mõlemad on Ida-Euroopa linnad. Miks mitte Lõuna- või Lääne-Euroopa? Millist rolli mängib Ida-Euroopa teie muusikas? Miks see kant teid kõige rohkem inspireerib?
„Leningrad“ ei räägi niivõrd Leningradist kui linnast, kuivõrd luuletajast Sergei Jesseninist ja tema pöörasest teekonnast… Aga teil on õigus, linnad on meie jaoks väga olulised. Ka sellepärast, et meie palad rändavad mööda seda atmosfääri, mis neist õhkub, nagu ka tekstide sisu, kui tekstid viitavad mõnele kindlale kunstnikule või tegevuspaigale.
Mul on vaja tekstid mingi kohaga siduda ja enamikul lugudest on oma linn: Pariis, Viin, Moskva, Berliin, või viimati Torino…
Põhjuseks, miks Ida-Euroopa on meie muusikas palju esindatud, on esiteks selle kunstilised mõjutused ja teiseks tõeline huvi, mida me Ida-Euroopa maade ja nende ajaloo vastu tunneme…
Meie lapsepõlves püsis veel Raudne Eesriie ja oleme alati tundnud huvi inimeste ning kohtade vastu, mis olid selle taga, teisel pool seda pilti, mida televisioon meile pakkus…
Lõpetuseks, rääkides teatud kriisidest või sündmustest, mis Ida-Euroopa maades aset leidsid ja millest tekstides jutustan, siis on see võib-olla üks kaudne viis kõnelda meie enda riigist, kajana, kaarega.

Prantsusmaa usub, et juhib oma saatust, aga me teame, et kõik see võib iga hetk muutuda ja tunneme, et see päev ei pruugi väga kaugel olla. Ida-Euroopa riigid võitlesid iseseisvuse, oma identiteedi, oma vabaduse eest. Meie jaoks, kes me oleme vastupidises olukorras, elades niivõrd globaliseerunud Läänes, et kõik suurlinnad on muutunud üksteise sarnaseks ja on kaotanud oma hinge, on see väga oluline. Isikupära ähvardab kaduda massikultuuri ja tarbimise kasuks. See on küllaltki masendav.

Panete sõnadele suurt rõhku: lugedes teie tekste kõva häälega, kõlavad need nagu luule, vaadates teie videosid YouTube’is ja kuulates teie laule plaadilt, märkame, et laulja artikuleerib igat sõna. Ma olen paljudelt prantslastelt kuulnud, et vahel on prantsuse keeles raske laulda rokki ja metalit. Kas oskate seletada miks?
Võrreldes inglise keelega on prantsuse keel palju jäigem, sõnad ei ole nii paindlikud ja hääldusreeglid on üsna erilised. Eriti, mis puutub tumma e-sse („e“, mida reeglina välja ei hääldata – tõlk.) ja liesoonidesse (hääldusnähtus, mis puudutab sõnadevahelisi seoseid kõnes – tõlk.). Ei hakkaks siin detailidesse laskuma…
Ma arvan, et inglise keel on kergemini lauldav ilmselgetel põhjustel. Lisaks kaubanduslikule küljele, on inglise keel roki laulmiseks loomulikum. Muuseas, mõni prantsuse laulja, kes laulab prantsuse keeles, teeb seda inglise aktsendiga. Mulle on see alati inetu tundunud, et mitte öelda tobe. Kui me juba prantsuse keeles laulame, siis tuleks laulda ka „prantsusepäraselt“, seega prantsuse hääldusega…
Aga see nõuab suuremat eeltööd tekstide kirjutamisel, et need kõlaks rokkmuusikaga kokku, järgides seejuures häälduse nüansse ja jättes alles lausete jõu. Seega on vaja tekst mugandada mõeldes häälele, jälgides samal ajal, et tekst ka iseseisvana kogu oma tugevuse säilitaks. On vaja leida tasakaal. Tuleb teha ohverdusi nii sõnade valiku kui ka kasutatavate nootide osas. Aga mulle meeldib see piirang, mis nõuab teatavat pingutust. Sunnib nõudlikkusele.

Te olete juba päris palju välismaal esinenud. Kas on raske minna lavale riigis, kus publik teid väga hästi ei tunne (ega saa aru, mida te laulate)?
Ma arvan, et alati on raske minna lavale, kui publikule tuttav ei ole. Tuleb lihtsalt loota, et publik on uudishimulik ja bänd on veenev ning eelkõige siiras… Keelel pole tähtsust. Siirus on see, mis laval loeb. Mis puutub keelde, siis rokk- või metalmuusika kontekstis on üsna haruldane, et kontserdil kõikidest tekstidest aru saadakse, isegi emakeeles. Seega ei ole see nii problemaatiline. See on üleüldine alkeemia, mis loob vahetu emotsiooni.

Kaasaegne prantsuse rokk ei ole Eestis eriti tuntud. Inimesed on võib-olla kuulnud Noir Désirist ja mõnikord elavnevad, kui kuulevad Louise Attaque’i mängimas. Samal ajal on teiste maade bändid, kes laulavad inglise keeles, siin üsna tuntud. Kas prantsuse bände ei varitse oht ennast muust maailmast ära lõigata oma emakeeles lauldes? Kas te oleksite nõus inglise keeles laulma, et ülemaailmselt tuntuks saada?
Louise Attaque mulle eriti ei meeldi, aga meile meeldivad Noir Désir’i neli esimest albumit, millel neil õnnestus 80. ja 90. aastatel luua tõeliselt kvaliteetset prantsuse rokki. Edasi eksisid nad ära liiga poliitilistes teemades… Nad kaotasid poeetilise jõu ja algusaegade tooruse steriilsete ja kergelt lapsikute arvamusavaldustega 2000. aastate alguses…

Mul ei ole midagi inglise keele vastu ja ma olen inglise keeles juba kirjutanud, aga kui mul kästaks kirjutada inglise keeles kaubanduslikel põhjustel, ma ei nõustuks. Samuti ei oleks me nõus oma muusikat ja imagot muutma, et võimalikult suurele publikule meeldida. Teeme muusikat, mis meile sobib ja mida me ise tahame kuulata ning loodame oma valikutes sõltumatuks jääda…

Kas te teenite elatist muusika ja Varsovie’ga või teete ka midagi muud? Kui jah, siis mida? Millega te tegeleksite, kui te poleks muusikud?
Et säilitada see sõltumatus, millest eelmises küsimuses rääkisin, on meil kõigil elatusallikad, mis ei paku midagi muud peale selle vähese, mis elamiseks vaja läheb…
Mina isiklikult kirjutan töö kõrvalt ka kirjandusveerge webzine’idele ja töötan oma novellikogu kallal…
Selleks, et tänapäeval muusikast ära elada, peaksime me täielikult muutuma ja võtma üle praeguse aja standardid, mida me teha ei taha.
Kui ma ei teeks muusikat või kui ma ei kirjutaks, siis oleksin ma kindlasti üks teine inimene ja siin võin ma ükskõik, mida ette kujutada…

Tulete Eestisse esimest korda – millised ootused on teil meie maale, inimestele, publikule?
Meid on alati hästi vastu võetud, kui oleme Ida-Euroopas mänginud. Aga see on esimene kord, kui me nii kaugele läheme, seega on mõte sellest väga põnev… Kõhutunne ütleb, et see kogemus saab meie jaoks meeldiv olema. Ootame kannatamatult, et saaksime teie tänavaid, teie maastikke avastada ja inimestega kohtuda…

Kujutage ette, et kohtate kedagi, kes ei ole kunagi prantsuse muusikat kuulnud, ja ta küsib teilt nõu…. Milliseid prantsuse bände või artiste ei tohiks kindlasti kahe silma vahele jätta?
Mis rokki puutub, siis Noir Désiri esimesed albumid, nagu ma enne ütlesin. Mis puutub prantsuse popp-rokk šansooni, siis soovitaksin Alain Bashung’i, kes hiljuti suri, eriti tema plaati „Fantasie Militaire“: väga omapärane hääl, väga head tekstid ja ainulaadne atmosfäär.
Samuti Jean-Louis Murat’d, näiteks tema albumit „Lilith“…
Metal muusikast on Anorexia Nervosa möödapääsmatu, inglis- ja prantsuskeelsete lauludega, ja veel CNK või Alcest… Rokist tooksin esile Triste Sire’i, mis on prantsuskeelne ja loob väga unenäolise maailma… Post-pungist nimetaksin Frustration’i või Joy Disaster’it, kuigi nad laulavad inglise keeles ja kõlavad väga britilikult.

Prima Vista blogis avaldatud intervjuus rääkisite oma sõpradest bändist CNK. Nad teevad metal muusikat. Kas Prantsusmaal on normaalne ja levinud, et muusikud, kes kuuluvad erinevatesse skenedesse või subkultuuridesse on omavahel sõbrad või on skened pigem eraldi?
Varem oli üsna haruldane, et erinevate skenede muusikud omavahel läbi käivad, aga viimase kümne aasta jooksul on olukord väga palju muutunud. Me näeme seda oma prantsuse publiku pealt, kes on üsna eklektiline.
Aga meie side CNK-ga on üsna eriline. Enne Varsovie’d mängisin ma dark-metal avangard bändis Forbidden Site (1994-2003), mille üks asutaja ma olen. Kohtusime CNK laulja Hreidmarr’iga 1996. aastal, veidi enne kui ta Anorexia Nervosas mängima hakkas. Seega oleme vanad sõbrad. Lisaks salvestasid meie albumi „État Civil“ Anorexia Nervosa liikmed ja nad salvestavad ka meie järgmise albumi…

Eestis kohtab sageli muusikuid, kes mängivad mitmes bändis ja osalevad leiva teenimiseks erinevates projektides. Milline on „keskmise muusiku“ olukord Prantsusmaal?
Keskmine muusik töötab bändi kõrvalt. Või siis on ta vahetpidamata esinemas ja peab koguma aastas kindla hulga esinemisi ja osalema mitmes projektis… Aga see ei sobi üldse Varsovie mõtteviisiga. Me ei tee muusikat karjääri tegemiseks või raha teenimiseks. Kui see nii oleks, teeksime midagi muud… Muidugi eelistaksime ennast jäägitult ja aega raiskamata muusikale pühendada, aga see ei ole hetkel ennast reetmata, stiili muutmata ja kellekski teiseks muutumata võimalik.

Kui tahetakse öelda, et kohalik muusik või bänd on tasemel, kasutatakse Eestis tihti väljendeid „nagu välismaal“ või „kuulates ei arvaks elu sees, et tegemist on eesti bändiga“. See on vaat et muutunud kõige väljaspoolt tuleva fetišeerimiseks. Milliseid kriteeriume ja võrdlusi Prantsusmaal kasutatakse? Milliseid väljendeid kasutavad prantsuse kriitikud, et öelda, et tegemist on „kvaliteetse muusikaga“?
Siin on samamoodi. Võrreldakse USA ja Inglismaaga. Vähemalt, mis rokki puutub. Ma pole kaugeltki prantsuse kriitikutega nõus, põhimõtteliselt, aga isiklikult seostaksin „kõrge kvaliteedi“ sõnaga „autentsus“… Liiga palju bände rahuldub matkimisega, väsimatult. Mis minusse puutub, siis selleks, et olukorrast välja tulla, on vaja, et oleks tõeline identiteet… Muusikastiilil pole tähtsust. Nagu ma juba ütlesin, vaja on siirust. Kui muusika ja sõnad on head ja muusikud oskavad hästi koos mängida, saab see kõige tähtsamaks.

Te mängite koos 2005. aastast, Arnault (trummar) ja Grégory (laul, kitarr) mängisid juba koos bändis Forbidden Site. Eesti bänd Sõpruse Puiestee, kes teiega koos esineb, tähistas eelmisel aastal 10. juubelit. Mis on teie arvates ühe bändi pikaealisuse saladus? Kas teil kunagi üksteisest kõrini ei saa?
Olen tõesti Grégory’ga pikalt koos mänginud, kuna ta oli üks Forbidden Site’i teise albumi kitarristidest aastal 1998. See, mis meid siiani koos hoiab, on lihtsalt sõprus ja tunne, et sellel, mida me Varsovie’ga teeme on mõte, hoolimata kõikvõimalikest probleemidest, millega tuleb silmitsi seista.

Teie viimane album ilmus 2009. aastal. Kas teil on plaanis ka uus plaat välja anda? Kas meil avaneb võimalus kuulda midagi uut, midagi, mida veel üheltki plaadilt ei leia?
Hetkel töötamegi uue albumi kallal. Muuhulgas mängime kindlasti ka esimest korda uusi lugusid kahel Eestis toimuval kontserdil.

Küsimustega pommitasid Maiu Niineste ja Mari Tarendi.
Tõlkis Maiu Niineste.

Rohkem informatsiooni:

http://kirjandusfestival.tartu.ee/kirjandusfestival-prima-vista-esitleb-varsovie-ja-sopruse-puiestee

Veel artikleid