Thou Shell of Death – teab, kuidas luua maagilist keskkonda

Kirjutas tess
26-06-2014

Thou Shell of Death on bänd, mis ei hiilga küll tiheda kontserttegevuse poolest, kuid on silma jäänud väga teadliku tegevusega oma minapildi kujundamisel. Mõne näitena võib tuua alustuseks käsitsivalmistatud puitkarbis ülilimiteeritud koguses EP-d, väikse, kuid profiililt ja ambitsioonilt sobiva Austria plaadifirma tiiva alla minek ja kõlesügisene plaadiesitluskontsert Padise kloostris.
Järgmiseks pretensioonikaks ettevõtmiseks võib ilmselt lugeda kolmeliikmelise bändi ajutise muutumise kümneliikmeliseks orkestriks, mida on võimalik oma silmaga näha juba sel laupäeval Hard Rock Laagris.

Thou Shell of Deathi ideedest, tegemistest ning mõtetest annab käesolevas usutluses ülevaate bändi liider Ingmar „Zworg” Aasoja.


Seni on peetud Thou Shell of Deathi pigem ühemeheprojektiks, st. Ingmari bändiks. On selline arvamus õigustatud? Kes on teised bändiliikmed ja milline on nende panus bändi toimimises?

On õigustatud ja samas ka mitte. TSoD toimib ikka bändina kui kooslus. Muusikat küll kirjutan mina, aga kuna iga esinemine on omaette väljakutse, siis arutame kõik seonduva iga kord kollektiiviga läbi. Siiski olen ma säilitanud õiguse jätta viimane sõna endale, kuna sisimas on kogu looming minu emotsioonide kirjapanek ning ega keegi teine ei saagi minu eest tähtsamaid nüansse otsustada. Ma olen alati pidanud tähtsaks muusika kõrval ka stiili ning kontsertesitusi, siis sellega seonduvalt on ka teiste bändi liikmete panus märgatav. Hetkel on meid kokku kolm. Piisavalt palju, et saaks muusikat elusalt esitada ning piisavalt vähe, et ei tekiks liigselt erimeelsusi.

Tundub, et teil on tulemas veel põnevaid koosseisumuutusi – Hard Rock Laagriks lubate lausa kümneliikmelist bändi. Saan aru, et see on küll ajutine ettevõtmine, aga räägi sellest laiendatud koosseisust lähemalt.

Laiendatud koosseisu idee oli meil juba varem nö paberil. Kuna Padisel toimunud plaadiesitlus jättis meile suure emotsionaalse jälje, siis ei tahtnud me oma tuleviku tegemistega eelmistele sammudele alla jääda ning hakkasime liikmeid otsima “teeme kunagi ära”-suhtumisega. Vaikselt oli meil olnud juttu sellest ka Kaidoga, kes korraldab Hard Rock Laagrit, aga siiski me ei panustanud esialgu sellele variandile. Nagu määratult, täpselt samal päeval, kui saime koosseisu kokku, anti meile teada, et oleme oodatud esinema. Suurelt mõeldes oli idee küll asendada kõik instrumendid naturaalsetega, aga veidike tööd tehes vaatasime kõik realistliku pilguga üle ning jätsime osaliselt arvuti ikka mängu. Suurimaks põhjuseks on see, et ma ei püüa loomingut kirjutades digitaalselt matkida võimalikult naturaalset saundi, vaid vastupidi, püüan tekitada võimalikult sellist heli, mida naturaalselt tekitada ei saa (seda siiski nö naturaalset saundi matkiva süntesaatoriga).
Võin vihjeks öelda, et laval näeb pille nagu viiul, vioola, kellamäng, theremin ning kaasatud on ka naisvokalist. Kindlasti ei tasu oodata meie lugusid samal kujul mängitult teiste instrumentidega, vaid kõike tuleks võtta kui uut.
Kas tulemusega ka rahul olen, see selgub nädala pärast. Väljakutse sellise asja korraldamiseks on olnud väga suur. Kui näiteks Padise kontserti korraldamisega oli palju tegemist, siis sealsed probleemid sõltusid enamasti minust endast ning kõik sai lahendatud. Laiendatud koosseisus peitub aga palju teiste liikmete taga ning kõik olukorrad ei allu enam mulle. Milline lõplik tulemus välja kujuneb, see selgub alles laval, ning kindlasti aitab see kaasa emotsioonide puhangule, kui see kõik nii korda läheb (või paremini) kui plaanitud.

„Sepulchral Silence” on TSoDi esimene täispikk album? Esimene plaat oli oma efektsest väljanägemisest hoolimata „vaid” demo ja teine oli split? Kuidas sellel esimesel „päris” plaadil läinud on?

Esialgu, kui „The Forest of Shadows” välja tuli, siis nimetasime seda vist küll EP-ks. Eks aja jooksul on see jutu sees demoks muutunud. Nimi meest ei riku. Kogused olid selle plaadi puhul väga väiksed ja eks enamik publikust on enda tarvis avastanud selle interneti avarustes. Kui ma õigesti mäletan, siis esimest puitkarpi oli ainult 11 ning teist 25. Ühtegi eksemplari bändi liikmetele alles ei jäänud.
Sügisel ilmunud täispikal on läinud hästi. Mis on hästi, seda ma sõnadesse panna ei oska. Tagasiside on parem, kui oleks arvata osanud, müüginumbrid on head ning kurta millegi kallal ei saa. Album on avanud meile mitmeid uksi, millest varem unistada ei osanudki (kuigi siinkohal mainin ära, et TSoD’is on meil suhtumine “miski ei ole võimatu”).

Mida saab üldse sedasorti, siiski pigem nišimuusika juures, eduks nimetada?

Edu kindlasti ei saa väljendada numbrites. Küsimusele saaks vastata kaheti. Eduks võib vast nimetada olukorda, kus bänd ei pea võtma kinni kõigist pakkumistest, vaid on võimalus valida ning “ei” öelda. Kindlasti ei ole edu see, kui noor bänd arvab, et on liiga kõva mõne asja jaoks ja ütleb kontserti ära. Tegemist on rohkem valikuvõimaluste tekkimistega, kus saab kõik edaspidised käigud nii seada, nagu bändile kõige paremini sobiks.
Kui on mõeldud edu, mida bändina saavutada tahame, et saaksime öelda, et oleme sihtpunkti jõudnud, siis on vastamine raske. Kui ma TSoD’i alustasin ning liikmeid oli veel ainult üks, oli mu sihtmärk jõuda esinema kuhugi varemetesse või kirikusse. Nüüdseks on see kõik saavutatud. Sihtmärk, kuhu meie edasi jõuda tahame, on hetkel ähmane. Varem võimatuna tundunud asjad on saavutatud ning ei oska nii üldiselt midagi loota. Seame endale ette järjest raskemaid eesmärke ja võtame neid kui pidepunkti kuhugi jõudmiseks. Kui kunagi kuhugi kaugemale jõuame, siis võin küsimusele uuesti vastata.

Plaat on välja antud Austria plaadifirma Talheim Recordsi alt. Kuidas teil nendega kontakt tekkis?

Siinkohal on endal küll uhke tunne. Plaadifirma saime suht vanakooli viisil, kus jäime silma kontsertesitusega ning võeti meiega ühendust. Siiski päris nii must ja valge see ei ole, nimelt ühe paadifirmaga seotud persooniga olin ma kunagi olnud läbi interneti suhtluses.

Palju neist teile abi on olnud? On tänapäeval, kui põhimõtteliselt igaühel on võimalik plaat välja anda, plaadifirmal üldse mingit märkimisväärset tähendust?

Kui raha tahta teha, siis pole mõtet plaadifirma alla minna. Plaadifirmast on olnud väga palju abi just selle poole pealt, et on saanud ühe väga tähtsa ja suure koorma usaldada teise inimese kätte. Meil on väga vedanud, kuna oleme sattunud väga õige plaadifirma otsa. Ei taha olla suure nime tundmatu osa, vaid kasvada koos väiksega suureks ning olla üks panustaja sellesse tõusu. Paljud ansamblid annavadki ise plaate välja ning loovad oma plaadifirmasid ainult sellepärast, et saavutada oma vaeva ära tasumist ka väikese rahaga hetkelises turusituatsioonis. Kuigi ma eriti teisi ei usalda, arvan ma, et targem on tegeleda ise loominguga ning selline lihtne sisse käidud rada, nagu selleks on plaadi välja andmine, anda läbi käia kellelegi teisele.

Kas uus plaat on ka juba plaani võetud? Ka Talheim Recordsi alt?

Veel selle aastanumbri sees peaks ilmuma vinüülil lühialbum. See on tegelikult juba vanem plaan, vast isegi vanem, kui „Sepulchral Silence”, aga eks põhjuse, miks just see just nüüd peab välja tulema, saab lugeja ise välja uurida või siis oodata ära plaat, kus see selgub.

Teil oli umbes aasta eest ka väike tuur Austrias ja Tšehhis? On vahepealsel ajal veel välisesinemisi olnud? Kuidas need kontserdid läksid ja palju publikut ühel Eesti bändil väljaspool on?

Publikut on rohkem kui Eestis. Kui noorele bändile võib tunduda välismaal esinemine väga ahvatlev ning võetakse vastu iga pakkumine, siis mul on nüüd nii palju kogemust ja võimalusi, et saan valida parima sobivaima variandi ning igale poole esinema ei kipu. Meil on tähtis, et iga kontsert oleks terviklikult hea. Seda muljet, mis esimesel korral jätad, ei saa aasta pärast parandada, kuna halva esitluse korral ei tulda sind lihtsalt enam vaatama. Välismaal oleme vahepeal korduvalt Baltikumis käinud, kuna kaugemale minek nõuab veidi rohkem ettevalmistust. Selliseid kontserte, kus sõidame niisama kohale ja teeme kontserti ära ning emotsioonitult tagasi tuleme, ei taha ise anda. Tuuritamine tasub kindlasti ansamblil ära isegi siis, kui ise peale peab maksma.

Räägi natuke lahti bändi imagoehitus. Alates ise valmistatud puidust karpides EP-dest, „vanaaegsest” keelekasutusest ja lõpetades suurte, nägu varjavate kapuutsidega keepidega?

Ma olen alati kartnud, et pean sellisele küsimusele kunagi intervjuus vastama. Mul on küll oma nägemus kõigest ja sellel on üks tervik, aga kahjuks või õnneks ei suuda ma seda lahti seletada. Lühidalt võin kokku võtta seda nii, et olen loonud kontsertidel ja ka plaatidel võimalikult sellise efekti, et ühtegi motiivi või sümbolit pole täpselt kirjeldatud ning et siis muusikat kuulates ja mõttesse vajudes saaks publik seda endale ise lahti seletada. Muusika on individuaalne. Meiepoolne panus on anda võimalikult palju elemente ning tekitada maagiline keskkond nende kokku segamiseks ning oma nägemuse saavutamiseks. Oleme ka põhimõtteliselt jätnud kogu oma suhtluse publikuga loomingu tasemele, et mitte ära rikkuda meeleolu ja mõttekäiku.
Albumi „Sepulchral Silence” esitluskontsert Padise kloostris.Albumi „Sepulchral Silence” esitluskontsert Padise kloostris.Svetlana "Sinne" Ridal
Varasemas TSoD’i loomingus on kasutatud lüürikana Madison Caweini luulet, kas samuti ka „Sepulchral Silence’il”? Mitme plaadi jaoks ta loomingut veel jagub või oled leidnud veel midagi, mis teie muusikaga niivõrd hästi kokku sobiks?

Tõsi, siiani on tegemist sama autoriga. Ning sama on oodata ka tulevikus. Nii kaugele ette pole ma mõelnud, et kui sobivat loomingut enam ei leia. Mul on olnud ideid ise kirjutada lüürikat, kuid siiski arvan, et ma ei ole sõnade seadmises eriline meister ning jätaksin selle kellegi teise kanda.

Black-metalit peetakse üldiselt väga endassesulgunud skeneks…Teie puhul olen kohanud kahte väga eraldiseisvat arvamust. Skenehundid kipuvad teid pigem viimasel ajal „liigpopulaarseks” pidama, samas tundub, et näiteks Neoandertalsi kõrval olete ka teie saamas mingi skenest täiesti väljaspool seisva rühma lemmikuks. Kui oluline sulle endale on kindlas skenes püsimine või vastupidi, pigem tundub põnev piiridest välja astuda?

Ma olen alati arvanud, et skenel on väga tähtis koht muusika arengul, kuna tugev skene loob ühtekuuluvus-meeleolu, mis aitab kindlasti kaasa loomingule ning tekitab tunde, et tegeled asjaga, mida väärtustatakse. Samamoodi võib tuua ka näiteks taasiseseisvumisaegse eestlaste loomingupuhangu, mille väga suureks inspiratsiooniks oli ühtekuuluvustunne. Ma pole kunagi näinud TSoD’i skene osana, samas olen ma alati oma tegemistega ka teisi Eesti ansambleid toetanud, kasvõi kuulates maad uute ansamblite kohta ning salaja neid soovitanud. Nõnda on vast mitu bändi saanud esinema ilma, et nad minu teenest teaksid.
Üldiselt on mul on olnud oluline, et ma teeksin täpselt seda muusikat, mis mul idees on. Sellega seoses olen ma järjest rohkem avastanud võimalusi, kuidas eneseteostust realiseerida. Asjad, mis enne tundusin võimatud või hullumeelsed …tunduvad nüüd ainukesena väärt pidepunktid, mille poole püüelda. Mul on põhimõte, et oma muusikat ei tohi muuta kriitikute ja publiku arvamuse tõttu. Kui miski häirib, siis ei ole see nende jaoks. Samas ma ei arva, et looming on mul individuaalne ning kirjutan seda endale magamistoas, kust see kuhugi kaugemale ei jõua. Vastupidi, ma püüan reklaamida enda loomingut nii palju, kui võimalik, et saavutada suur kuulajaskond valimit suurendades, mitte kitsale ringkonnale sobivat muusikat tehes. Muidugi ei ole ma ülbe ja ei lase kõik kriitikute sõnad ühest kõrvast sisse ja teisest välja, vaid ma ikka analüüsin need läbi. Tihti toob ikka väikse naeratuse näole, kui nad toovad välja nö “sobimatud” osad, mis ma ise olen detailselt läbi mõelnud ja soovinud sellist resultaati. See näitab, et “asi töötab”.

Millist muusikat/mis bändi sa ise oled viimasel ajal rohkem kuulanud, mõni eriti särav avastus, mida tahaks kuulamiseks soovitada ja miks?

Kahjuks on mul endal vähe aega uut muusikat avastada või vähemalt mitte nii palju, kui sooviksin. Viimasel ajal piirdubki see sellega, et küsin ühelt sõbralt mõne kuu tagant üle, mida uut välja on tulnud. Muidugi palju avastusi tuleb ka tutvusringkonnast.
Kindla tugeva nimena võin ma soovitada Leedu Nyksta’t, kelle plaat on mul autos juba pikalt tiirutanud. Samuti on olnud uus avastus Vemod Norrast ning Saor Šotimaalt.

Teie järgmine ülesastumine toimub, nagu juba kohe alguses mainitud sai, Hard Rock Laagris, kus teid suve jooksul veel näha saab?

Me keskendume ühele kontserdile (või näiteks tuurile) individuaalselt ning ei kogu endale liigselt esinemisi. Eestis ei tea hetkel rohkem ühtegi sellist kiiksuga festivali, kus jubedalt esineda tahaks. Ehk pärast Hard Rock Laagrit läheme proovikasse tagasi ning hakkame sügiseseks tuuriks valmistuma, millest saab kuulda juba üsna pea.

Sügisene Padise kloostri kontsert oli väga meeldejääv, on teil midagi samalaadset tulevikus veel plaanis (ja kui on, siis palun organiseerige kohale ka soojade jookide müüjad)?

Poleks mul peres juurdekasvu olnud, oleks vast veel hulljulgem idee teostatud saanud. Küll see kunagi tuleb, hinges kripeldab kõik, mis tegemata jäi. Mainiks, et sooja tee idee tuli kell viis öösel vastu kontserdipäeva, kui Padiselt ettevalmistustöödelt koju sai jõutud. Kahjuks teostuseni see ei jõudnud. Luban, et järgmine kord on see viga parandatud. Siiski Padisel üldine asjaolude kokku langemine mulle meeldis ning ei tasu loota, et suvisel ajal seal midagi korraldama hakkan, et soojem oleks.

Paari aasta taguses intervjuus oled öelnud: „Olen (skenes) sel aastal näinud üllatusega mõningase juurdekasvu tekkimist. Just noorest ja seni suht tundmatust skene-otsast. Võin julgusega öelda, et väikest järelkasvu ikka meil siin on ning tulevik paistab teatud mõttes isegi helge.” Kuidas olukord hetkel tundub? Tulevik tundub endiselt helge?

Ma mõtlesin “helge” all olukorda, kus tekkis juurde uusi black-metal bände, kus liikmed on seni black-metal skenes uued nimed. Mitte, et kõik need nüüd edukaks saavad, aga kui sortiment ja järelkasv näitavad üles noorte huvi selle muusika vastu ning annab suurema võimaluse, et tuleb midagi head. Praegu olukord hullem ei ole.

Lemmik seitsmes rada?

Saor – „Awakening”.

Veel artikleid