filmid

rodeokolonn
29-10-2018
kell 20:50

ma ei tea miks, aga mulle meeldis Black' 47 filmis see koht, kus kohtunik rippus paela otsas. sõna 'meeldis' on vb vale õelda, aga tundsin, et see otsus oli õiglane

kurmet
30-10-2018
kell 08:04

Kuna juhtusin eile hommikul lugema Halloweeni arvustust, kus pildi järgi alla 35 aastane mees kirjutas 10,5 rida sellest, kuidas ta on seda filmi 40 aastat oodanud, aga ei saanud midagi aru peale selle, et see pole tema halloween, siis ei saanud enam asu ja pidin ka ise võimalikult kiiresti sellele pilgu peale heitma.

Kirjutasin siia veel pika jutu, aga kustutasin ära, sest üle lugedes oleks lugenud nagu äsjasünnitanu blogi - palju mõtteid ja niipalju kirjutada, aga peale viimast lauset on tühi tunne ja tegelt polnd nagu suurt midagi öelda.
Meelde jäid siiski järgmised asjad:
1. Olin peaaegu üksi kinos. Tasub teinekordki otse töölt minna ja kindlasti mitte Plazasse.
2. Ostsin esimest korda elus kinos popkorni.
3. Olin imestunud, et Jamie Lee Curtis on alla 60 aastane.
4. Järg tuleb nagunii, aga nüüd on küsimus selle suhteliselt niru seeria fännidele - kas Myers jäi ellu või on uus valgemask hoopis naine?
5. Krdi nüri on ikka vana mehena pimedal ööl krdi üle pea tõmmatud mask ringi tohmerdada. Sittagi niigi ei näe ja siis hingelda ja higista seal krdi maskis.

A mulle meeldis. Kui esimese osa mõned stseenid välja arvata (kõik need, kus Myers kuskil nurga taga piilus), siis võiks isegi öelda, et seeria parim film. Pole väga raske ka parim olla, arvestades järgesid.

painkiller
30-10-2018
kell 21:28

kellel aega üle, soovitan vaadata sõidujagamissimulaatorit

ajudoonor
05-11-2018
kell 21:04

käisin just vaatamas "Tuulte tahutud maa" nimelist filmi ja see oli nii kuradi vinge et soovitan kõigile, kel silmad peas.

põhistaar on põder, kõrvalosades teised loomad.

Rene13
20-11-2018
kell 01:12

The Ballad of Buster Scruggs
On alust kahtlustada, et üks aasta parimaid filme või vähemalt filmitaoliseid. Tegemist on kuuest palast koosneva binge-watching antoloogiaga metsikust läänest, kus elu oli odav ja praktiline meel viis sellevõrra kaugemale, vähemalt sellist muljet on püütud nende surma-, troobi- ja huumoririkaste paladega jätta. Otsapidi on need pajatused ka sürrealistlikud aga lõpuni stiliseeritud vesternid on alati sürrealistlikud olnud, see omadus ei tohiks filme näinud vaatajat ehmatada.
Kui midagi eraldi esile tuua siis viimane jupp, mis on läbi ja lõhki kino. Veatu visuaali toel aset leidev raudkõva loojutustamine, kus on nii tihe dialoog, et võta üks lause, pane see hapukapsatünni kuuks ajaks likku ja sealt saaks välja kurnata mitu eesti filmi stsenaariumit.

Ja nimekiri filmidest, millest maksab eemale hoida.

The Equalizer 2
Nagu esimene jagu oleks tõsise vigastuse saanud. Samad vanad trikid, mis esimeses filmis aga ei tule enam pooltki nii hästi välja.
Vähemalt jõudis peategelane esimeses osas alustatud lugemisnimekirjaga ühele poole, 100 raamatut, mida enne surma lugeda, on sel vennal nüüd loetud. Ei kujuta ette, mis kolmandas osas saama võib hakata.

Outlaw King
Braveheart 2 - the säästu aastad. Vähemalt ei ole kilte kandvaid sinise näoga mehi aga teisalt on taganemise närususest juba üks väga hea sõjafilm hiljuti tehtud, seega ei veenna ka see aspekt filmi eriti kõrgelt hindama.

The Predator
Shane Black on hea möllukino stsenarist, kellele satuvad reeglina haruldaselt viletsad otsad. Ei ole ka seekordne erinev.

mart
20-11-2018
kell 09:37

The Ballad of Buster Scruggs jäi ka eile öhtul ekraanile pidama. Töesti üle pika aja üks vaatamist väärt film. Siiras ja kaunis. Kohe hea tunne oli raiskamata veedetud paari tunni pärast.

painkiller
21-11-2018
kell 16:04

the Ballad of Buster Scruggsis meeldisid väga tom waitsi käginad,mille saatel labidas maasse lendas. võib ka albumina välja anda

Rene13
22-11-2018
kell 16:44

Nii ilmuks ka spoken word žanrisse mõminad.

pta
10-12-2018
kell 00:27

Nii, nüüd algasid jõulud pihta

Bad Santa 2

vuss
10-12-2018
kell 15:52

Bad Santa tundus liiga ropendav perefilmiks ja sai vaadatud hoopis The Christmas Chronicles Lapspeaosalistest polnud suuremat asja, aga Kurt Russelli jõuluvana oli päris lahe karakter. Lugu ise nagu jõululood ikka, aga kuna tegevus oli jaburaks aetud ja situatsioonikoomikat täis pikitud, siis lool endal polnudki tähtsust. Lapsed 7 ja 10 a. istusid kui naelutatult, naerulaginad ja pea padja alla peitmised käisid asja juurde.

Rene13
11-12-2018
kell 15:57

Mõned viimased.
First Man
Arvestades, kuidas see film juba enne esilinastust esimese järgu kõlupäid närvi ajas, oli mida oodata. Esimese järgu kõlupead erinevad harilikust kõlupeast selle võrra, et igasugune küsimus üldistatakse moraaliküsimuseks ja selles on viimaseks instantsiks loomulikult igaüks ise, sest moraalipõhise hinnangu jagamine ei näi nõudvat erilisi teadmisi. Sellises tupikus on väga mugav passida ja õiglust mõista.
Nii sündis moraalipaanika, et filmis ei näidatagi Kuule püsti aetavat USA lippu, tegemist olla antipatriootliku filmiga. Samuti osutus täielikuks pühaduseteotuseks, et valge mees lavastas filmi, kuidas valge mees sõidutatakse kuuekümnendate lõpus Kuule, tegemist olla rassistliku filmiga. Juba enne esilinastust tuli justkui välja, et "First Man" on korraga far-left ja far-right, mis on päris huviäratav komplekt.
Midagi nii provokatiivset film siiski ei pakkunud, kui mitte pidada provokatiivseks asjaolu, et kangelasekeskset seiklusfilmi annab teha horrori võtmes. Katselendurid annavad endast sõna otseses mõttes 100% ja sõestuvad vaataja silme all, mitte päris inimtarbimiseks mõeldud kiirenduse mõjusid võib välja lugeda detailplaanides, kus lahmab higi ja silmad on punnis, peldikud on sageli räpased, leiavad aset peretülid, kaamera logistab masinavärgi rappumisele kaasa, et vaatamine oleks ebamugavam, pilt on üsna mürarikas, turvalist laiekraankino saab tunnistada vaid Kuul viibimist näitavas osas, kas pereetülid said juba mainitud? Ja filmi lõpus näidatakse Kennedy 7 aastat varem peetud kõne, kuidas Apollo programm võeti ette seepärast, et see ongi raske. Filmiga kinnitati, et sõna pidas, nii tõesti oli.
Kõik lõhnab Oscari järgi, minu hinnangul võibolla natuke liiga vängelt.

Under the Silver Lake
See film ühtegi Oscarit ilmselgelt ei saa aga kui leidub vaatajaid, kes hindavad tiirast, psühhedeelset ja vandenõurikast noir-Californiat nagu "Inherent Vice", "The Long Goodbye" või "The Big Sleep" siis on valminud järjekordne meistriteos.
Keegi läheb kaduma ja sealt hakkab hargnema tegevus, mille sisemine seotus ei olegi nii oluline, kui on selle hoogsus ja julgus olla ühtaegu väljapeetud ning täiesti jabur. Kindlasti üks aasta parimaid filme.

Mandy
Panos Cosmatos on võtnud kätte ja proovitud edasi anda, mis on metal selle kõige laiemas mõttes, tõlkinud kogemuse filmikeelde ja saaduseks on veatu rämpskino. Punane valgus pulseerib, mets mühiseb, hullumeelsuseni viidud tegelane meisterdab hullumeelselt ebapraktilise külmrelva, tehakse nägusid nagu parima spordidraama vaimus tennististid või tõstjad, torsod on kaetud verega, põlevad lõkked, lüüakse maha hulk kirgastumisest jogavaid hipisid, aasta on 1983 ja mulle tuli korduvalt meelde üks California poistebänd, mille ühe kitarristi nimi on Kerry.

Rene13
18-12-2018
kell 23:36

Hirmsat jama sattus ette.

Hold The Dark
Siin ühed lemmikteemad koos. Kolkaküla kuskil ebamugava kliimaga laiuskraadil (sedakorda Alaskal), umbusk võõraste suhtes, sest külas leiab aset valgustkartvaid (seksuaal)praktikaid, korraga läheb kaduma või sureb ära hulk lapsi ja väljast tulev võõras, kes saab väiksemat sorti šoki, kuidas mälu, geograafia ja psühholoogia võivad moodustada puntra, mida ei haruta lahti ka tuhat spetsialisti tuhande aastaga. Pmst film sellest, kuidas erinevus rikastab isegi kui see erinevus koosneb intsestist, lapsemõrvast ja pööningule rajatud laskepesadest.
Teemad on vägevad aga film on paras jama. Nagu oli "American Pastoral", kus romaani filmikeelde pannes sai korraga nii palju kihte kokku, et lavastaja oli sattunud püstihätta ja kujutlusvõime lõppedes asunud kõike ükshaaval erilise hoolekusega läbinämmutama, mistõttu film meenutas rohkem mingisugust mustandit, mis pole enamat kui tuimapoolne ümberjutustus romaani ainetel.

Hunter Killer
Kui selle filmi järgi mängida alveelaevafilmide bingot, kus iga klišee peale tuleb võtta pits viina, võib esimese pooltunnni jooksul saada eluohtliku alkoholimürgituse. Juba alguses üks allveelaev teeb pinnnng ja loetakse sekundeid torpeedotabamuseni, nagu seda on juhtunud praktiliselt igas allveelaevafilmis ja juhtub tõenäoliselt ka edaspidi. Seda küll, et vähemalt pakub mingil määral nalja.

Rene13
09-01-2019
kell 17:10

Juba aasta alguses on saavutatud täiesti uued kõrgused.
SÕBRANNA ARVUSTUS: Ettevaatust, «Aquaman» valmistab ihalevale naisele täieliku pettumuse!
Paywall aga ihaleva naisterahva teksti ei olegi tervislik rohkem tarvitada kui need tasuta avaldatud read.

mart
09-01-2019
kell 18:28

Black Mirror: Bandersnatch (Netflix).

Njah. Interaktiivne film. Valikutega. Sobib tuumapohmelli körvale, kuna vöib kesta kaua ja kasa mötlema ei pea. Vöi siis ei kutsu. Aga tore katse.

Rene13
23-01-2019
kell 23:01

Vaatsin samuti Black Mirror: Bandersnatch'i. Lasteraamatutest tuttava kaasava jutustamislaadiga film/arvutimäng, mille peategelane tegeleb arvutimängu kirjutamisega. Vaataja eesmärk on aidata tal teha valikuid, mis annavad tegevusele erineva suuna.
Lähtudes esimese looliini lõpust, milleni jõuab ilmselt iga vaataja, kus peategelase mäng saab arvustuses 0 punkti, seisneb tegelast motiveerima sundiv lugu selles, et tema mäng saaks arvustuses maksmimumpunktid. Selleni lõpuks jõudes, avaldab peategelane, kuidas ta vaatajat pidevalt selle lõpuni jõudmise kasuks müksas ja paneb vaataja enda peaga tehtud valikud kahtluse alla.
Kuna see on "Black Mirror'i" sarja film ja seal on tehnoloogia ja ühiskonna läbikäimist sageli üsna vägisi kangutatud ulmemõtte najal kujutatud, vabandab sellise lähenemise välja, nii interaktiivsuse kui näiliselt vabade käte andmise osas. Loojutustamise üks põhilise nõkse paljastatakse kui mingi saladus ja sellest puhutakse veel filosoofiline mull.
Teisalt ei osatud tänapäevase 3D'ga ka esimesed 10 aastat suurt midagi peale hakata, oli totakavõitu efekt, mille eest lisa piletiraha kasseerida. Äkki läheb kaasava filmiga samamoodi, on varemgi proovitud aga ehk nüüd jääb pidama ja mingi aja pärast võib see ka juba omaette ja sisukas argument olla.
Vähemalt annab selline vaatamisviis filmidest rääkimisele nii palju juurde, et küsimusele, äkki sa vaatasid hoopis teist filmi, saaks põhimõtteliselt vastata jaatavalt.

Rene13
24-01-2019
kell 23:37

Mõnest veel.

The Favourite
Kõik on väga korralik. Ideenatuke tuleb kätte, huumor liigub, suureks titeks jäänud või selleks muutunud kuninganna kehastamise eest võiks vabalt visata Oscari, naturaalselt liikuva, räpase ja klaustrofoobiat tekitava pildi eest operaatorile äkki samuti, kuigi sarnase triki eest üsna hiljuti alles üks saadi. Samuti ei ole põhjust viriseda, et filmi sisuks on jõumängud õukonnas, alles siin oli film "The Death of Stalin", kus oli samuti õukond, musta nalja ja kostüüme, sisult üpris sarnane aga seksivaesem "All About Eve" pole samuti vilets tükk. Yorgos Lanthimos on siiamaani vändanud tiptop kino, eriti osavalt veel hetkedel kui vaja näidata, et asjad ei ole nii nagu nad paistavad (kui ma ei eksi, on "The Favourite" esimene film, mida ta ei ole ise kirjutanud). Kõik vastab eeldusele, et see film on tehtud filme näinud vaatajale. Siiski tegin juba poole filmi pealt meh, sest kokku see kraam minu jaoks ei kõlanud, proovisin nii ja naa, mis sageli väljendub selles, et vaataja laseb filmi saatel väikese une või käib peldikus. Ei olnud suuremat abi, surusin ülejäänud poole ka silmaaugust sisse, suuresti seetõttu, et mind väga huvitas, mida tehti kaameraga.

Green Book
Rassiülene feelgood semufilm õrna sotsiopoliitilise garneeringuga nagu need ikka kipuvad olema, algul võetakse üksteist pika hambaga, hiljem võetakse embusesse. Siin küll italiaanost sohver on rohkem must kui must pianist, keda ta läbi USA lõunaosariikide 60. aastate alguses sõidutab (pianisti bändikaaslane olevat olnud väliseestlane), nii et vennastumine toimub natuke teistel alustel aga filmi kulg on sellegipoolest hõlpsasti ennustatav. Nii et võib tekkida küsimus, kui spoilerite pelgus on päris argument, miks selliseid filme endiselt tehakse ja vähe sellest, miks neid ka vaadatakse? Mitte et sellisele asjale vastata kavatseksin.
See on otsast lõpuni oscarifilm, eriti midagi pole ette heita, sest nii heas kui halvas, pole ka kuskilt kinni hakata. Kui telgitagused välja arvata, mis ka selle filmi puhul on tõstatatud, sest moraalipolitseist ei ole tänapäeval pääsu aga see üks totramaid kultuuriilminguid, mõista teoseid hukka teoseväliste asjaolude tõttu. Eriti veel kui tullakse lagedale süüdistusega, et tõsielul põhinev mängufilm ei ole dokumentaal või keegi olla kellelegi näidanud peenist.

Kui eelmised kaks on suur kino selle kõige paremas mõttes siis esindatuse huvides ka suur kino selle kõige sandimas mõttes.

Mortal Engines
Kümmekond aastat tagasi sattusin täiesti kogemata filmi aluseks oleva raamatusarja tutvustuse otsa. Oli loll ja leidlik samaaegselt, linnadele olid lindid alla pandud ja need ajasid mööda maad ringi, tehes kõiksugu vigureid. Filmi ajal tabas õrn dežavuu, mis väljendus küsimuses, mis kuradi asi see veel on? Korralik vandesõna paneb sageli asjad õigesse perspektiivi, mille peale meenus kümnenditagune kirjandusalane leid. Seejärel pidin juba kõlanud küsimuse uuesti esitama ja seekord juba filmi enda kohta, sest nii verevaest aga see-eest kallist produktsiooni ei satu silma alla igapäevaselt. Vahest Hiina müüril aset leidnud tapelus, kus osales ka Matt Damon, oli samaväärselt nüri. Helistasin pärast filmi perearstile, sest EMO'sse ju enam ei taheta otse lasta.

Rene13
03-02-2019
kell 21:10

Aquaman
Nii mõttetihe film, et otsustasin läheneda episoodide kaupa (kirjanduses oleks vaste ilmselt peatükk) aga kuskil kolmandiku peal jõud rauges, ei pidanud montaažitempole vastu, jube töömahukaks hakkas minema kui iga viie minuti tagant paariminutilisi mõtete lõpetamise pause teha. Ja see film on üle kahe tunni pikk. Seda küll, et tänasel algkooliealisel on elu lõbusaks tehtud, 9-aastasena ma oleks sellist filmi ahminud, see nagu Mati Sirkli tõlgitud "Nibelungide Laul", praegu sellises eas, et sense of wonder ei kippunud esile tulema. Pigem käivitus midagi vastupidist.

I
Majakavaht leiab tormisel ööl kaldakaljude vahelt vigastatud naise, tarib teadvuseta keha tuppa, sümboli huvides köögilauale, kuhu asetatuna naine imeväel eluvaimu sisse võtab, mille peale tuleb tagasi paar sekundit varem ära läinud elekter. Sümbolite mäng on tasemel aga tõeliselt epnerlikud mõõtmed võtab see hetkel kui naine ehmub elektri naastes uuesti sisse lülitunud teleka peale ja viskab plärakasti oma hargiga puruks. Pärast nii sümboolset akti, hävitades meeste fantaasiaid edastava aparaadi, kaotab naine jälle teadvuse aga selle kiidab heaks Emake Loodus, siiamaani tegevust emotsioonitult jälginud majakavahi koer tuleb ja võtab naise omaks. Filmitegelased veel ei tea, mida vaataja juba teab, need kujunditihedad minutid on metafoor kooselule.

II
Episood algab meetodnäitlemise tõelise triumfiga, järgmisel hommikul võõras kohas diivanil ärganud naine imestab ilmekalt ja suure emotsionaalse sügavusega. Hetk hiljem saavad tegelased teed juues sinapeale, Atlanna ja Tom. Keelebarjääri ei ole, Tom seletab kuidas tee ravib. Atlannal oli rindekere all veritsev haav. Kui täpsemini ei teaks, pakuks filmi žanriks romantilise koguperekomöödia.

III
Järjest läägemaks läheb. Sillerdava muusika saatel vahetub stseen klaaskuulis olevalt majakalt päris majakale ja selgub, et Atlanna on rase. Rasedust demonstreeritakse kohe mitmes mesimagusas stseenis ja selle võtab kokku titte süles hoidev Atlanna, kes ütleb midagi sügavamõttelist erinevate inimtõugude kooseksisteerimise kohta. Atlanna, kui nimi pole veel reetnud, on Atlantisest.

IV
Alles kuues minut ja juba filmi esimene plahvatus. Õigus jah, Atlanna pages korraldatud abielu eest, ju siis nüüd tulid need helendavataes kostüümides taadid talle järele. Lapse vanust ja rasedust kokku lüües võib öelda, et nii 5-6 aastat hiljem. Nagu ikka, anti nii oluline ülesanne maailma kõige saamatumale üksusele, sest Atlanna peksab üksinda terve pundi laiali.

V
Teatavasti on paadisild inimese poolt rajatud ehitistest kõige suurema sümboolse väärtusega. Seepärast igasugused akustilise kitarriga tolad muudkui paadisildadest laulavad ja seepärast räägib Atlanna paadisillal, et peab Atlantisesse tagasi minema ja sooritab seejärel naeruväärselt pika vettehüppe. Edasi peaks tulema draama üksivanemast, kellelt hakkavad erinevad ametiasutused küsima ebamugavaid küsimusi lapse päritolu ja lapse ema asukoha kohta.

VI
Aga kus persest. Kiire lõikega viiakse tegevus mõni aasta edasi ja letti lüüakse superkangelasefilmidele omane stseen, kuidas erivõimed aitavad koolikiusamise puhul. Seekord päästab peategelase hädast välja võime suhelda kaladega. Žanrile tüüpiliselt on mitteverbaalne kommunikatsioon kujutatud mingisuguste silmaga nähtavate ja keskkonnast sõltumatute lainetena.

VII
Nüüd näidatakse igaks juhuks vahele, mis filmi nimi on.
Episood jätkub allveelaevas, kus poolest tosinast tegelasest koosnev punt kaaperdab vee all venelaste mehitatud tuumaallveelaeva. Vahele on lükitud oluline stseen kuidas kaaperdajast isa annab enda isalt saadud noa edasi oma pojale, mitte kõige parem nuga vaikseks toimetamiseks, sest selle tupest välja võtmine teeb eriti valju häält. Tundub üldse üks asjalik pere olevat, samad tüübid lasevad hiljem torpeedoruumis granaadiheitjast mitu pauku Aquamani pihta, granaadiplahvatuse suhtes ei ole immuunne ainult tema rümp, vaid seda on ka tema habe ja juuksed. Seejärel kakeldakse kuni kulminatsioonini. Nagu õpetas Tšehhov, kui löömafilmis on vähemalt kaks allveelaeva siis üks neist peab plahvatama.

VIII
Tom paadisillal, saab kokku oma poja Aquamaniga.
Siiamaani on läbi käinud romantiline komöödia, ulmeaction, actionkomöödia ja nüüd tõmmatakse toon töölisdraamaks, sadamakõrtsis peetakse maha ka filmi esimene dialoog, mis on pikem kui kolm lauset.

IX
Mis kuradi põhjusel kantakse vee all askeldades keepe?
Filmi toon jälle muutub, nüüd on poliitiline põnevik, eriti ei jaksa rohkem vaadata, sest kannapöörded on nõnda kategoorilised ja järsud, nagu närvis teismeline püüaks selgitada midagi, millest ta eriti ei tea aga seda agaramalt seletab.

X
Mängu sekkub punaste juustega naisatlantislane Mera, kes tutvustab Aquamanile Atlantise pärimiskombestikku ja teeb kiirülevaate veealuse ilma poliitilisest olukorrast. Aquaman ütleb selle peale nii otseses kui kaudses mõttes, et ta on maakas ja paneb oma kastiga autole hääled sisse. Show and tell lähenemine on kenasti käpas, iga mõtet rõhutatakse eriti reljeefse pildilise kujundiga. Ei tohiks ka Eesti publikule enam võõras olla, sest siin õpetati vahepeal, kuidas tuleb vaadata sarja "Pank".

XI
Opaa, hiidlaine. Aquaman, kes suudab vee all rääkida, hüüab hiidlaine alla jäänud isa, kes arusaadavatel põhjustel isegi ei hakka vee all vastu hüüdma.
Kaetud on kuskil kolmveerand tundi, nii jätkates võib kuluda terve nädal. Teinekord proovin mõne lühema ja aeglasema filmiga uuesti, võtsin liiga suure suutäie.

Kogu ülejäänud askeldamise parim hetk saabus kui Mera ja Aquaman hüppasid kuskil kõrbe kohal lennukist välja ilma langevarjuta. Hoolimata sellest, et need tegelased on praktiliselt vigastamatud ja osavad kaklema, saadeti neile pidevalt järele eriüksuslasi, kes kuival maal pidid ringi käima vett täis skafandrites. Kui Atlantise strateegiline mõte on nii vilets, mis krdi moodi kogu seda veealust tsivilisatsiooni inimeste eest mitmed tuhanded aastat salajas oli suudetud hoida?
Film lõppeb "Kääbiku" filmi väärilise lahinguga, selle vahega, et "Kääbikus" oli võimalik saada aru, kes keda ründas ja kuidas toimis käsuliin.

mart
04-02-2019
kell 18:30

Rene13, tänan!

Kui siiani kahtlesin, siis nüüd lähen kindlasti vaatama :D

pta
09-02-2019
kell 18:36

Whiplash

Nooh, minu jaoks üks parimaid filmielamusi viimastel aastatel. Sellist psühho-ajudekeppi ikka annab otsida. Ma hakkasin ise ka täiesti higistama ja õhutrumme mängima.

Rene13
14-02-2019
kell 22:29

Tänase päeva puhul midagi romantilisemat.
Creed II
Penisonipõlve veetev vallaline poksikuulsus kohtub endise partneriga (samuti vallaline), kes on vahepeal aastaid näinud vaeva, et saaks kunagi päevapealt lõppenud füüsilise läbikäimisega jätkata. Kuna mõlemal on liha liialt nõrk ja tegemist on mitmekihilise ja läbikirjutatud draamafilmiga, jätkavad nende poolelijäänud suhet õpipoisid, keda treenitakse halastamatult, et katkenud kirg oleks endisaegsega vähemalt samaväärne. Korraga on koos iha ja lapsepilastamine. Öelge nüüd, et see pole provokatiivne?
Julgelt ja sügavuti lähenetekase alati armastatud põlvnemise müsteeriumile, korraga jookseb oma kuus läbipõimunud liini, kus on nii teadust (geneetika) kui pilateadust (psühhoanalüüs) ja mis kokku esitavad väite, et prantsuse spekulatiivse mõtte üks propositsioone olemuse ja eksistentsi vahekorra osas on rämps, sest kõik on oma vanemate lapsed ja isegi lapselapsed. See on samuti täiesti provokatiivne mõte aga ekstreemkinole kohaselt minnakse veelgi teravamaks, sest suurt kirjandust eristab sõnnikulõkkest võime mängida teemadega, mis on nõudlikud ja ebamugavad.
Osakestefüüsiku haritud halastamatusega võetakse ette ühiskonna väikseima ühiku mudel. Tuleb välja, et selleks ei ole perekond, sest ema on liialt ebapüsiv element, neil on komme surra või käituda volatiilselt, ainuke stabiilne mudel on atleedi ja treeneri vaheline. Oma kummalisel moel on väga stabiilne ka atleedi ja atleedi vaheline interaktsioon, mis kaugelt tõmbub ja lähedalt tõukub. Lisaks on filmis emadel ka ebameeldiv kaugmõju, peategelase tütar on emaliini tõttu pärilikel põhjustel kurt.
Hõrgu garneeringu lisab filmile sotsiaalsete konstruktsioonide mängu toomine, nii Rocky kui Adonis suhtlevad surnutega aga nad ei identifitseeri end vaimuhaigetena.
Ja nagu filmidele, milles mängib Stallone, on kohane, nii mõnedki küsimused tehakse selgeks rusikate abil.

Teisalt on see ka film, milles on motiveeriva ivaga dialooge sama palju nagu mõne vaimsete huvide praktiku sotsmeediaseinal, esimese paarikümne minuti jooksul mängitakse kiirkorras läbi juustuse draamakino põhivõtted, sealt edasi tehakse sedasama aga lisanduvad ka spordikino põhivõtted. Natuke tuimavõitu.

painkiller
15-02-2019
kell 11:36

krt kuskilt jäi silma, et miskit DMi lugu on seal aquamani taustaks ja siis vaatasin, et willem dafoe ka, heidaks siis pilgu peale. vaatasin ja imestasin ja kerisin, leidsin oma vajaliku koha üles

Rene13
15-02-2019
kell 12:28

Jah, mingi versioon palast "it's no good" kõlas seal kui keegi midagi nikerdas, justkui oleks töö kõrvale raadiost kuulanud. Võttis ennastki mõneks hetkeks imestama see tuttav sündikäik aga ennast kogudes mõistsin, et see oma 20 aasta tagune lugu. Läheb tegelt sinna saurusemuusika kategooriasse, mida suurfilmidesse mingitel arusaamatutel põhjustel muudkui sokutatakse.

tont
20-02-2019
kell 02:12

Rene13 kirjutas:
The Predator
Shane Black on hea möllukino stsenarist, kellele satuvad reeglina haruldaselt viletsad otsad. Ei ole ka seekordne erinev.


Meeltesegaduses laadisin The Pirate Bay-st alla, umbes pool kannatasin vaadata, siis lendas prügikasti.
Ei hakka siin pikemalt kritiseerima, aga stsenaarium on erakordselt vilets, dialoog veel hullem.
Näide: lapsele valitakse Halloweeni maski, millega tänaval ringi töllerdada.
"Well, I got you two options.
We have...pirate, or...Frankenstein."
Ja lehvitab kummist Boris Karloffi Frankensteini koletise molli seal.
Kurat tehke selgeks, üks tegelane on Dr.Frankenstein ja tema "looming" oli mitmeti nimetatud ja päris kindlat nime polnudki, aga mitte kunagi tema enda nimi.
Hollywoodi filmid lähevad aina juhmimaks.


No Quarter
21-02-2019
kell 00:00

Oi raisk, kus ma lähen närvi kui The Predatori peale mõtlen. Lapsest saadik fänn olnud, ootused olid ülikõrged ja tulemus...oeh jah. Jooma ajab selline asi, ütleme nii.

pta
28-02-2019
kell 22:56

Võtsin end kokku ja käisin "Tõde ja õigust" vaatamas. Oli Tammsaare, ilus ja ängistav. Ma pole kunagi viibinud kinoseansil, kus rahvast pilgeni täis saal oli terve filmi aja vait kui haud. Rahvas ei julgenud isegi popkorniga krabistada ega niisama niheleda. See oli nagu jumalik vaikus. Filmi lõppedes lahkuti vaikselt ja mõtlikult. Võimas elamus!

kurmet
01-03-2019
kell 21:49

Ilus reede õhtu. Sattusin järjest kahe filmi peale, kus Nicole Kidman taob mingile mehele pihku.

tank
02-03-2019
kell 13:16

pta kirjutas:
Võtsin end kokku ja käisin "Tõde ja õigust" vaatamas. Oli Tammsaare, ilus ja ängistav. Ma pole kunagi viibinud kinoseansil, kus rahvast pilgeni täis saal oli terve filmi aja vait kui haud. Rahvas ei julgenud isegi popkorniga krabistada ega niisama niheleda. See oli nagu jumalik vaikus. Filmi lõppedes lahkuti vaikselt ja mõtlikult. Võimas elamus!


Jaa....väga hea tähelepanek. Kuigi minu filmielamuse rikkus minu taga istuv vanamutt, kellel lõpuks vist hakkas gangreen tekkima ja pidi seetõttu vahetpidamata jalgadega vastu põrandat toksima p

Osmium
13-03-2019
kell 08:38

Pühapäeval näidati televiisorist viimast Blade Runneri filmi.
Vaatasin seekord vaid selleni kui käidi välja mõte, et inimese eristab masinast see, et sündides saab inimene hinge. Oletame et see vastab tõele. Oletame veel, et hinge saab maha müüa. Kuidas see müügitehing välja näeks? Ma eeldan, et oma hinge saab edukalt materiaalsete hüvede eest maha müüa, kui ammutada oma igapäevategudes motivatsiooni pahedest - nagu võimuahnus ja auahnus ja muu taoline. Tõepoolest, siis saadakse materiaalseid hüvesid, kuid hingest jäädakse küll ilma ja seega jäädakse ka ilma ainsast võimalusest tunda ehedat rõõmu elust :) Materiaalne on oluline, kuid lõplikku rahuldust sellest ei saa.
Äkki kunagi näidatakse seda filmi veel. Siis vaatan edasi…

Rene13
14-04-2019
kell 16:40

Triple Threat
Tõepoolest kolmene oht. Oma parima on andnud Hiina, Tai ja USA, et valmistada mitmekülgselt vilets film. Seda tüüpi action, kus keset suurlinna võetakse ründerelvad välja, kõik saavad pihta, välja arvatud inimesed, keda on vaja tabada, korrakaitseüksused reageerivad nagu AI keskmises arvutimängus, ei saa aru ja kümne sekundi pärast unustavad ära, mis nad üldse teevad. Iroonia tipuks ründab väikesearvuline punt armee tasemel relvastatud tegelasi politsei peakontorit, kus ei paista olevat ühtegi väljaõppega isikut.
Väga huvitavalt on lahendatud suurlinnas põgenemine, on miljon võimalust aga nii põgenikud kui jälitajad valivad täiesti juhuslikult alati täpselt sama marsruudi. Ja siis need tegelased veel räägivad omavahel, mis on nii mahlane actionjutt, et paneb lapsed nutma, vaneided issameiet lugema ja täismehed ropendama. Soovitan seda filmi pärast tõsisemat insulti või kui on tarvis insulti esile kutsuda.

Triple Frontier
Äärmiselt ebaühtlane film, kuidas endised eriüksuslased röövivad Colombia narkoparunit ja kogu operatsioon läheb metsa (ka sõna otseses mõttes), sest tüübid toimetavad nagu pätid kuskilt Snatchist, mitte läbimõeldud plaani põhjal tegutsevad eriüksuslased. Justkui pool stsenaariumit oleks kirjutatud hoopis teiste inimeste poolt, kes pole varasemat läbi lugenud. Sekundi pealt tegelased muutuvad. Kõik on planeeritud, luure on tehtud, minuti täpsusega on liikumised paigas, käsuliinis on kokku lepitud - kaadrisse ilmub röövitav raha ja tegevus läheb edasi hoopis teise plaani järgi. Nii pretensioonikalt tuhm ei saa üks lavastaja olla, et sellist arengut reaalsustaotlustega draamapõnevikus kujundina mõelnud oleks, see pigem teatri level. Pealegi on lavastaja ja stsenarist J. C. Chandor siiamaani väga nutikas vend olnud, "Margin Call", "A Most Violent Year" ja "All Is Lost" on olnud tippkino.

Lords of Chaos
Hoiatava sõnumiga gängifilm, kuidas kergestimõjutatav inimene liitub ohtliku mainet kultiveeriva noortejõuguga ja kas tema või keegi teine sellest pundist lõpetab vanglas või surnukuuris, sest uus liige võtab gängikuuluvust liiga tõsiselt. Tavaliselt on taolised filmid paremad, head praktiliselt mitte kunagi, sest jäävad väga skemaatiliseks.
Seekord on taustaks põhjala gängstaräpp Norra black metali näol, tutvustatakse ansambli Mayhem tegemisi. Euronymouse põhjal jutustatakse lugu, kuidas hilisteismelised on langenud rockmuusika küüsi ja hakkavad oma fantaasiate toel ühiskonnast irduma, kütavad üksteist ekstreemsete mõtetega üha enam üles ja siis üks järsku hakkab pehmenemise märke näitama.
See on kirjutatud läägelt kui "Päästja Koolikell" ja lõigatud nagu mingi kohaliku tähtsusega videoentusiast püüaks järgi teha üheksakümnendate cooli montaaži. Nii probleemilt kui mentaliteedilt suvaline ühendriikide otse videosse tehtav noortekas, millele on black metal dekoratsioonid külge pandud. Väga vaevaline vaatamine.
Filmis "Spun" tuli Jonas Akerlundil black metali parodeerimine hoopis paremini välja. Stiilinäide.

Dragged Across Concrete
Sama taadi film, kes tegi "Bone Tomahawki". Ja see film on täpselt sama hea. Toores, juhusetihe, karm ja lõbus. Nagu heade filmide puhul sageli, ei olegi suurt öelda.

Rene13
04-05-2019
kell 19:30

Vaatasin pool nädalat filmi, mis ka film on. Hiina mammutteos, mis põhineb Liu Cixini jutustusel. Liu Cixin on autor, keda maksab lugeda kui huvitab eelkõige idee- ja teadusulme. Filmis on mõlemad esindatud, küll oluliselt lõbusamal ja naeruväärsemal kombel kui kui tema raamatutes või vähemalt neis neljas, millega olen tuttav. Püüdsin läheneda episood haaval, sest ideeulme, sellist ühe lõiguga juba kokku ei võta.

The Wandering Earth

Kolm põlvkonda istuvad rannas teleskoobi taga ja uurivad Jupiteri. Hiinlane paistab olevat asjalik ja uudishimulik inimene, isa seletab lapsele, mis on vesinik, millest Jupiter peamiselt koosneb. Vanaisa lisab, et see oli tema ajal raketikütus.

Infograafikute toel seletatakse kuidas päike hakkab muutuma punaseks hiiuks kõvasti enne graafikus ette nähtut. Mitte miljardite aastate pärast, vaid ajal kui on alles kormoranid, vähemalt kaks makaaki, helikopterid ja sinimustvalge lipp, mis lehvib United Earth Government maja ees. Lepitakse kokku, et paneme planeedile ajamid külge ja logistame 2500 aastaga Alpha Centauri tähesüsteemi. Selle aja jooksul elavad inimesed maa all, sest kliima läheb käest ära. See on juba sõna otseses mõttes spaceship earth.

Kaheksandal minutil tuleb mängu üks suurvormide universaale - lootus. Sedakorda kiidavad klassiruumis lapsed lootusele takka käsukorras, üks õpilane jääb nende loosungite puhul kahtlevale seisukohale. Kõik märgid viitavad, et tegu võib olla ühe peategelasega.

Ongi nii, tegelane põgeneb sõbra mahitusel koolist. On kahtluseid, et sõber võib olla noorukiikka sirgunud poisslaps, keda näidati sissejuhatavas stseenis.

Tegelased jõuavad vanasse heasse häkkeriurkasse, kus coolide jakkide ja/või näoehetega vennad viljelevad mingisuguse aparatuuri abil illegaalset tegevust. Kahtlustan, et sellised häkkeritiimid on mingi frantsiis, mis käivad ühest ulmekast teise. Nagu Starbucks või midagi.

Osaliste motivatsioonid ei ole veel selged aga kuidagimoodi jõutakse maa-alusest linnast maapinnale, kus on -80 kraadi pakast. Sõidukid on väga arhailise sisseseadega aga et asi oleks ulmefilmilikum, tuleb asendada mõni täiesti igapäevane detail millegi täiesti mitteergonoomsega. Sedakorda on rool asendatud keraga.

Pilt selgineb pisut. Filmi alguses figureerinud isa hakkab naasema Maale avakosmoses olevalt objektilt, kus ta töötas pool inimpõlve. Kuna selgelt öeldakse välja, et tegemist on viimase tööpäevaga, teab igaüks, mis suunas ajad liikuma hakkavad.
Vahepeale on vajalik meenutada Tšehhovi mõtteid kosmoselaevade kohta: "Eemaldada tuleb kõik, millel ei ole tähendust". "Kui esimeses vaatuses liigub viina, peab hiljemalt viimases ilmuma ka venelane." Siin ilmuvad kohe ja korraga, Makarov ulatab viimase tööpäeva puhul isale pudeli.

Maapinnal jäävad tegelased lustisõitu tehes vahele politseipatrullile, kes toimetab nad otsejoones arestimajja, kuhu saabub ka filmi alguses tutvustatud vanaisa. Võib arvata, et ta ei jää viimaseks lisanduseks, sest filmides tutvutakse uute oluliste tegelastega kõige sagedamini kahtlastes baarides, kasiinodes või arestimajades, olulised tegelased on kas salapärane võõras, napakas võõras või vaenlane. Kuna nüüdseks on kõiki tegelasi loodetavasti juba tutvustatud, nad on kõik üsna asjalikud ja vaenlaseks on kliima, jääb üle vaid tegevusele humoorikaid nüansse lisav napakas võõras. Ja täpselt selline istub kõrvalkambris.

Eksisin. Vaenlaseks osutub ka Jupiter, sest paistab, et kümneid tuhandeid mootoreid ja maa-aluseid linnu ehitades unustati tellimata mõjuhinnang, missuguseid loodejõude võib põhjustada Jupiteri gravitatsiooniväli mõõdasõitu tegevale Maale ja selle mootoritele. Maa hakkab värisema nii täpselt, et arestimajas kukuvad trellid eest ära ja ekraanile kuvatakse infograafik, mis näitab, et Maal on jäänud 37h enne kui Jupiteri gravitatsioon planeedi tükkideks kisub.

Vahepeal guugeldasin, kas täpne maakeelne vaste mõistele "gravitational slingshot" võib olla gravitatsiooniline ling aga esimeste vastete seas oli artikkel "Miks peaks treenima oma tupelihaseid?" ja rohkem igaks juhuks ei otsinud.

Mõtlesingi, et puudu on üks tagaajamisstseen veoautodega, millel on rooli asemel kera. Taagaajamise lõpus lisandub uus tegelane, naissoost julgeolekutöötaja ja kogu see punt leiab lõpuks ometi eesmärgipärase tegevuse. Mingi Oluline Jupp tuleb transportida ühest kohast teise. Tegelasi on läinud nii paljuks, et üks hetk peaks draama huvides keegi ära surema. Arvestades filmižanri siis ilmselt kangelassurma.

Montaaž on kohati väga imelik, nobedamatel hetkedel justkui täristaks ilma sisemise sõlmituseta. Võimalik, et tegemist on regionaalse eripäraga nagu meil kurikuulus söögilauatehnika.

Jõutakse Shanghaisse, mis on jääkamaka sisse külmunud, välja arvatud üks täpselt autolaiune lõhe ja saame teada, et Shanghais toimusid aastal 2044 olümpiamängud. Film on võtnud "Damnation Alley" pöörded, kus Airwolfi juht Stringfellow ja A-Rühma juht Hannibal sõitsid ulmelise soomukiga mööda tuumasõjajärgset Ameerika tühermaad ja sattusid ühest põnevikutroobist teise.

Maa väriseb uuesti ja kahtlustan, et mitte viimast korda. Möödaminnes sõidab veokikolonni kohalt täiesti casual kombel üle kaks allakukkuvat lennukit.
Kuna veokitega ei saa edasi liikuda, otsustatakse mööda lähedalasuvat jäässe külmunud pilvelõhkuja liftišahti linna katva liustiku otsa ronida. Liftišahti pidi liikudes ja Olulist Juppi kaasa vedades juhtuvad täpselt selles järjekorras täpselt sellised äpradused nagu need sellistel puhkudel ikka juhtuvad.

Terve selle aja tulistab üks vend miniguniga jää sisse tunnelit, see on juba sellise kategooria tegevus, mida võib taluda.

Lõpuks on suremisega ka peale hakatud, sest kaua draama huvides maad ikka väristadada annab. Vanaisa leiab oma otsa aga enne seda jõuab meenutada, kuidas filmi peategelaste hulka sattus koolist pagenud tüdruk, kes siiamaani ei ole ei jutu ega tegemistega rohkem silma paistnud. Vanaisa päästis ta siitsamast, Shanghaid tabanud hiidlaine seest, mis hiljem ära külmus. Ei ole just vilets mõte avada ühe peategelase tausta alles tund pärast filmi algust. Näiteks "Sada aastat üksildust" oli sellise struktuuriga, et võttis 50lk et üldse jõuda loo algusesse.

Filmi esimene rusikavõitlus. Meespeategelase ja ohvitseri vahel. Erinevalt Hollywoodyst, kus arktiline külm tähendab, et tuleb kanda lahtiste hõlmadega karvase kapuutsikraega jopet ja mitte mingil juhul mütsi ega salli, kantakse siin klaasist kiivriga soojapidavaid skafandreid. Tuleb välja, et ka teine kakluse osapool on ilmselt filmi mingis episoodis oluline tegeleane ja seepärast ei jõuta rusikavõitlusega mitte kuskile.

Kosmosejaamas on vahepal terve meeskond kapslites pardaarvuti käsul tehisunne langenud. Endiselt viimast tööpäeva pidav isa demonstreerib inimese tahet masina üle ja ärkab tehisunest, pahandades pardaarvutit. Ulmeklassikaga kursis olev vaataja oskab ilmselt juba oletada, kuhu see liin liigub.

Kuna naissoost peatgelane ei ole peale filmi alguses klassiruumist pagemise siiamaani mitte midagi sisukat teinud ega rääkinud, on tema olemasolu meelde tuletamiseks kirjutatud stseen, kus teda ründab üks veokite kaotuse tõttu operatsiooni lootusetuses veendunud teadlane. Teda siiski ei lööda maha, vaid rahustatakse maha, sest ilmselt ka tema mängib mingi hetk olulist rolli. Tõenäoliselt on samuti mängus kangelassurm.
Võimsa kunstipärase kujundina leiab kogu see konflikt lennuki sees, mille allakukkmist varem näidati ja mis kukkus alla Täpselt Õiges Kohas. Lennukis asub täpselt sobiv veok, mis on töökorras ja läbikukkunuks peetud missioon saab jätkuda.

Tuleb välja et sellisel kujul ei saa, sihtkohaks olnud Hangzhou on õhku lennanud. Pole muret, käiku läheb alternatiivne plaan, tuleb sõita ekvaatoril asuvale Sulawesi saarele.
Arvesse võttes, et Maal on jäänud vähem kui 37 tundi ja senist liikumiskiirust 200km läbimisel, peab filmiseaduste järgi 3500 km kaugusse punkti jõudmine olema käkitegu, sest see sõit viiakse läbi hukka saanud vanaisa auks.

Kosmosejaamas leiab samal ajal aset filmide "A Space Odyssey", "Gravity" ja "The Martian" motiivide läbimängimine.

Aset on hakanud leidma vägevad protsessid. Sulawesi jaama jõuti nii täpselt, et tund jäi veel ülegi ja Maa on Jupiterile nii lähedale jõudnud, et Jupiter imab endasse Maa atmosfääri. Kosmosejaama pardakompuuter avaldab saladuse, et on ka varuplaan kui Maaga peaks midagi juhtuma - selle juraka võib ohverdada, sest meil on jaamas seeme kaasas ja lõpetab side.

Selle peale näidatakse korralikku seeriat pisarakiskujaid klippe. Naispeategelane, kes filmi alguses tahtis mujale minna, vahepeal midagi sisukat ei teinud, tahab nüüd koju. Sama mees, kes miniguniga jää sisse tunnelit tulistas, tulistab nüüd Jupiteri suunas.
Kaks mitmekülgselt leidlikku karakteriarengut kohe järjest.

Midagi suurt on sündimas. Isa vaatab kosmosejaamast Maa suunas ja poeg vaatab Maalt taevasse. Pojale meenub, et filmi alguses nad ju vaatasid Jupiteri ja see koosneb vesinikust, mida andis kasutada raketikütusena. Mille peale kasulikuks osutunud teadlane tõestab, et Maad liikuma paneva plahvatuse esilekutsumiseks on Maalt piisavalt hapnikku imatud. Vajalik on lisada, et siiamaani oli see teadlane ebausklik luuser, viskas enne sündmuseid D&D täringuid aga nüüd heidab need kõrvale ja poisist saab korraga mees, kes töötab välja plaani, kuidas vesinik süüdata. Tegelased arenevad sekunditega.

See lugu läheb siit alates ilmselt kuni lõpuni päris sirget distantsi mööda, sest maksimaalne imalus on saavutatud. Ühtlasi lubatakse mingisugune professionaalide käes pikalt võttev tegevus ära teha 30 minutiga, sest rohkem aega ei ole. Filmiseaduste järgi saab see viimasel sekundil tehtud, sest kolmveerand tundi tagasi kaklema kippunud tegelased löövad enne tööle hakkamist käed.

Oma otsa leiab naissoost julgeolekutöötaja, kes päästab oma elu hinnaga ootamatult tekkinud varingu eest teadlase. Teisel naistegelasel ei ole samuti suurt midagi teha, ta lihtsalt itkeb laiba kohal samal ajal kui teised tööd murravad.

Ta siiski leiab vähe sisukamat tegevust, kasutab hukkunud julgeolekutöötaja nimeplaati kontaktivõtmiseks ja vestab globaalsesse eetrisse kõne lootusest. Nüüd peaksid kõik olulised tegelased loodetavasti oma arengutega ühel pool olema.

Selle lapsehäälse nuturikka kõnega ületati supermaksimaalne imalus, terve Maa mobiliseerub võitluses loodusseadustega, mida Jupiteri gravitatsiooniväli endast kujutab. Jaamas pusiva salgaga, kes lükkavad üsa nadisid tulemusi näidates mingit Rasket Asja, liitub korraga veoautotäite kaupa rahvusvahelist päritolu lööktöölisi. Üks mees veel hüüab: "Davai, davai". Väga palju inimesi seda lükkama ei mahu aga seda suurem on lükkajate hulk.

Kuna filmi lõpuni on veel tugev 20 minutit, ei liigutagi järelikult päris sirget trajektoori pidi, sest Raske Asi sai paika lükatud aga Jupiter ei sütti.

Lahenduse võti näib peituvat hoopis kosmosejaamas, kus viimast tööpäeva tegeva isa ja pardaarvuti konflikt kulmineerub sõna otseses mõttes viina viskamisega, visatakse nii vägevalt, et selle peale süttivad isegi metallist konstruktsioonid.
See jääb ilmselt viimaseks süžeepöördeks, kuidas viimasest tööpäevast saab viimane päev, sest isa sööstab põleva jaamaga punkti, kus Jupiteri ja Maa atmosfäärid kohtuvad.

Naissoost julgeolekutöötaja ei olegi surnud.

Vesiniku süütamise järel tabab Maad Jupiteri atmosfäärist pärinevate jäämeteoriitide tulv, mille eest põgenemise stseenid filmikunstile midagi juurde ei anna ega olnut uuest küljest tutvusta.

Epiloogis liigub peategelasest poeg läbi maa-aaluse linna, kus kõik filmist läbi käinud ja ellu jäänud tegelased teda sõbralikult tervitavad. Seda ei viitsi pikemalt vaadata.

kurmet
06-05-2019
kell 11:02

Mõtlesin 90ndate thrillereid meelde tuletada.
Ei saa aru, miks mind Kurt Russell närvi ajab. Nädalavahetusel vaatasin Breakdowni, kus vana sinisilm jälle tembutas. Muidu siuke hoogne film, vat et liigagi hoogne, ei jõudnud kohati sammu pidada. Peategelasele soovisin hukatust, kuna rapsis ja hädaldas ja tegi imelikke asju. Ei tundunud tagaaetavana just parim variant oma autoga krt otse jõkke sõita ja see siis ära uputada. Üldse siuke närviline vana oli. Pangas läks järsku peldikusse, kukkus kummimusi vart endale käisesse toppima, aga kuna käed lühikesed, siis jäi katki see plaan ja sama targalt pellerist välja tagasi. Oluline.

Rene13
25-05-2019
kell 19:14

Kaks külma, kaks kuuma ja üks jahe film.

Cold Pursuit
Norra viie aasta taguse kättemaksukomöödia "In Order of Disappearance" ameerika uusversioon. Liam Neesoni kehastatud lumesahamees kuskil Colorado suusakuurortis hakkab narkojõugule poja surma eest kätte maksma aga narkojõuk ei tea, mida teab vaataja - lumesahamees Neesoni kehastuses on peksufilmide sangar, kes oskab kõiki tapmisnippe. Ameerika versioonis on peategelase nimi Dickmani asemel Coxman, ülejäänud osas on sama hoogne situatsioonipõhine must käpardikomöödia kui originaal. Lavastaja on sama, kes originaalil, paistab, et ka produtsendid said asjale pihta ja oluline ei ole tõlkes kaduma läinud.
Küll aga läks midagi olulist kaduma filmist väljapoole jäävas, Neeson tõi kuskil promointervjuus välja isikliku kättemaksuloo, kuidas tema tuttav oli mustanahalise poolt vägistatud ja ta reageeris nagu inimesed ikka reageerivad - läks tigedaks. Kuna tigedus on robustsem kui ratsionaalsus, kirjeldas Neeson teda vallanud tundmusi, kuidas ta nädalajagu otsis põhjust ükskõik millisele mustanahalisele ükskõik mis põhjusel kolakat anda. Aga ei tulnud ette sellist juhust ja viha läks samuti üle.
Praegu on soodsa kilohinnaga saadaval moraalsed kategooriad, mis reostvad mõttetegevust nagu kilekott veekogu aga mille omamist peetakse staatusenäitajaks (nagu üksvahe peeti ka kilekotti), mis antud juhul väljendus selles, et progressiivse sildi all regressiivset joont ajavad filmihuvilised kutsusid vaatajaid üles filmi boikoteerima, sest Neeson on rassist kuna sooritas vihahoos midagi äärmiselt inimlikku, minetas ajutiselt eristusvõime ja kukkus emopõhiselt üldistama (ja seda kõigest mõttetasandil). Seega võib filmi ekstreemkinoks ja selle vaatamist ekstremismiks nimetada.

Arctic
Õppevideo, mis pakub ülevaate polaaraladel valitsevatest ohtudest. Jääkarud, külm, nälg, jäälõhed, lumi, mugavuste puudumine. Tutvustatakse külma saanud jäsemeid, allakukkunud lennukit (mida on leidnud aset nii pingviinide kui jääkarude maal), päästemissiooni allakukkumist (kuidas leidis Arktikas oma otsa Amundsen), üle mägede rühkimist (Shackletoni untsu läinud Antarktika ekspeditsiooni pääsemine), vaid skorbuut jäi läbi mängimata. Loodus inimese vastu vastu on hea žanr aga see film räägib üsna väsinud lugu.

We Die Young
Jean-Claude Van Damme on siiamaani mänginud kangelasi, kes palju ei räägi, vaid selgitavad asju kehakeeles, peamiselt spagaatide ja kaklemise abil. Selles filmis ta praktiliselt ei kakle ja ei räägi samuti aga sellest hoolimata aitab lapskulleril pääseda latiinojõugu küüsist, sest oskab kasutada transpordivahendite võimalusi. Peale JCVD kohta uuenduslike numbrite on ülejäänud film selline actiondraama, mida on nähtud, nähtud, nähtud ja nähtud.

The Mule
Vanamehest narkokuller latiinojõugu küüsis. Van Dammet ei ole olukorda päästmas, ilmselt põhjus selles, et Eastwoodi kehastataval peategelasel on endal autojuhiload olemas. Filmi nimele vastavalt ei ole peategelane ainult narkomuul vaid ka põikpäine nagu muul - karakter, kelletaoliseid on Eastwood nii palju kordi mänginud (viimati 7 aastat tagasi), et sellest kivist on viimnegi vesi välja pigistatud. Buketist on alles jäänud kaasaega teravmeelselt kommenteeriv vanainimene, kes oskab autosõidus üle kavaldada nii kurjategijad kui õiguskaitseorganid (mõlemad seltskonnad on kirjutatud valu tegevalt tuhmideks) ja kelle puhul võib täheldada mõningaid autobiograafilisi aspekte (pealegi mängib Eastwoodi tütart tema bioloogiline tütar) aga sellised argumendid ei ole päästnud kunagi varem ega päästa ka seekord.

Vice
Kokku on saanud suuresti sama punt, kes tegid filmi "The Big Short", mis oli tippkino. Lavastaja Adam McKay, monteerija Hank Corwin, osalised Christian Bale, Steve Carell ja Brad Pitti produktsioonifirma. "The Big Shortis" portreteeriti üle jõu elamise soovi realiseerimise kurbloolisust pangadussektori poolt vaadatuna. "Vice" portreteerib samuti ebakonventsionaalseid ihasid, noorema Bushi aegset asepresidenti Dick Cheneyt realiseerimas soovi omada ametijuhendis ettenähtust rohkem võimu. Jutustamislaadilt ja huumorilt samuti äärmiselt sarnased, tõsielulised seigad viiakse karikatuurini, ekraanitagune hääl vestab omamehelikus pruugis, infotihedus on konspektilaadne ja et päris multifilmiks ei läheks, tuletatakse regulaarselt meelde, et tegemist on inimestega. Viimast küll vähem kui rohkem, sest konspekt ei ole ilukirjandus.
Ainuke jama, et selle filmi vaatamise ajal kannatasid ja kannatavad siiamaani ebakonventsionaalsete ihade all nii meedia kui poliitika (olenemata poliitilistest maitseelistustest, on haruldaselt populaarseks saanud talupoeglik arutlustehnika, ehkki talupojamõistuse toel on väga hea visata sitta ja mõnevõrra raskem arutleda teemadel, mis eeldavad kirjaoskust), ei paista see film elu kõrval võib olla nii säravana nagu paistnuks ajal kui riigitegu nii siin kui sealpool ookeani käis igavamalt.

kurmet
04-06-2019
kell 08:05

Kui keegi tahab näha suurel ekraanil 2 h täielikku läbu, siis soovitan soojalt - Godzilla: King of Monsters!
Siukest kuradi jura pole ikka ammu näinud. Kuna järjekordselt inimesed ohustavad inimkonda, otsustab persetäis titaane üles ärgata ja korra maksma panna. Filmis tembutab kümmekond tegelast, kedagi peale nende kuskil linnades või laevades ringi ei tohmi - vahemaad on nende jaoks ükskõik, sitahäda ja nälg peale ei tule, tegutsemise motiivid ja otsustamiste ajendid on ebaselged. Koguaeg on mingi küte peal, mis on nii intensiivne, et kogu aeg oli igav. Jäin korraks kinos ka tukkuma. Kõige huvitavam tegelane filmis oli mingi suur mammut, kes ka otsustas ärgata, aga teda näidati ainult mõni sekund. Õnneks oli Godzillal sõbranna, mingi kuradi liblikas, kes veits aitas. Üldse tundus peategelane üsna hädine, paar korda sai kohe tappa ja teiste abil turgutati jälle elule. Kõva kuningas.
Lõpp on super. Kõik need närvilised titaanid tulevad järsku üle ilma ühte kohta, juhtumisi sel ajal, kui peategelane kolmepealise juraka ära lõhkus ning võtavad ringis tema ümber koha ja kummardavad austuse avaldamiseks.

Ootusi nagunii polnud, aga see oli ikka kuradi võimas üllatus. Umbes sama kõva film, kui Batman vs Superman.

ajudoonor
28-06-2019
kell 00:50

hetkel just Soome FOX näitab sellist filmi: Sharknado 5: Global Swarming (2017)

1) ma pole midagi nii fenomenaalselt lollakat üldse näinudki vist kunagi. raske isegi seletada, googeldage ise. see on ikka NEXT LEVEL käsikiri ja idee üldse. mega super tornaado kannab üle maailma laiali verejanulisi haikalu, kes siis hävitavad inimkonda jõuliselt. jne jne jne
Ian Zieringi (BH 90210) kehastatud mehike päästab maailma

2) natuke veel hämmastavam on, et sellel saagal on siiani KUUS osa juba.

palun - arvamused ja kommentaarid oodatud.

ajudoonor
28-06-2019
kell 00:52

ok, väike spoiler, aga ca tunni pärast algab samal kanalil ka filmisarja viimane jagu.

selle lühikokkuvõte on ikka eriti spets:

Fin has to go back in time to rejoin his shark-battling friends to stop the first Sharknado and save humanity.