Kuula: Estoner - "Tahm"

filmid

Rene13
21-12-2017
kell 00:12

Olen samuti huvi kaotama hakanud aga pigem seepärast, et ei leia enam piisavalt aega, samas käin kõvasti rohkem kinos kui kunagi varem.
Peavoolumast otsast olen omale tõmbamisjärjekorda pannud filmid Mayhem ja The Foreigner.
Ainult sünopsise põhjal, pole ka treielerid vaatama sattunud. Need nagunii jätavad igast filmist mulje kui kõige vingemast asjast üldse. Tobe nagu kopitekst ja sellise asja tarvitamine on nagu ahmida sisse sooja õhku, lootes omastada kaloreid.

Sarju ei viitsi viimasel ajal praktiliselt üldse vaadata (raudselt lähemal ajal eksin selle viitsimise asjus). Need on küll viimasel ajal paganama hästi kirjutatud aga need on samal ajal ka nii kirjutatud, et vaatajat pikalt oma lõoa otsas hoida ja ma ei julge õelda, et need liiga tihti midagi enamat suudaks pakkuda kui väga korralik ajaviide. Teravam idee läheb sinna kummivenitamise ja pingekruttimise nahka. Eks ole ka seda eskapismiiha vähemaks läinud ja sageli olen leidnud end mõttelt, et harva lahkun sarjade juurest arukama inimesena va muidugi lisandunud popkultuuriteadmised nende vaadatud sarjade kohta.
Selle koha pealt pooleteisttunnine kinotükk justkui plahvatab minu peakuju jaoks endiselt paremini.

kurmet
21-12-2017
kell 08:08

Haha, seda The Foreigner vaatasin.
Totter asi. Rohkem mitte midagi ma selle osas öelda ei oska. Meeldis see, et vanatoi koterdas vahepeal mingi kilekotiga ringi.

Filmidega ikaldab samamoodi, tüdinenud ka natuke, aga eks käibki nii, et 1-2 kuud ei vaata pmst mitte midagi ja 1-2 kuud pea igal õhtul.
Sarju ei vaata, selle jaoks pole mahti nii palju. Samas ei saaks öelda, et rääkivate kakaduude videod kolmapäeval kell 23.30 Youtubest palju arendavamad oleksid.

mart
21-12-2017
kell 09:31

Samas ei saaks öelda, et rääkivate kakaduude videod kolmapäeval kell 23.30 Youtubest palju arendavamad oleksid.

Krt seda teab :D kui eesmärgiks on mingiks ajaks aju asendada kapsaga ja seda nautida on kakaduud ilmselgelt optimaalsem ja arukam valik.

Aga vaadatud filmidest. I dont feel at home in this world anymore jättis täiesti korraliku meelelahutuse mulje. Vaadatav täiesti ilma vajaduseta süübida tegelaste, sotsiaalse konteksti ja ühiskonna tagamaadesse.

Rene13
28-12-2017
kell 21:20

Imeline film on lekkinud ja mul juhtumisi oli paar tundi väga laiska aega.

Justice League
Hea teambuilding film, mis algab nagu mingi Sõrmuste Isand, mingi iidne värk, kus inetute nägudega inimesed suht tobedanimelise pahalasega lahingut lõid ja krdi sõrmusekillud üleilma laiali peideti üksteise eest. Või mingid kastid, vahet ei ole.

Tänapäeval seesama jabura nime ja sama jabura kostüümiga tegelane hakkab neid kaste kokku koguma, sest eelmises filmis aset leidnud Supermani surm kuidagimoodi reaktiveeris nende kastide lokatsiooniseadmed. Raske aru saada, kuskohast see aktivist tuli ja kuidas ta seal aastatuhandeid aega võis veeta, ju läks pisut igavaks ka või midagi aga mingit arengut tema puhul ei ole nii pika aja jooksul toimunud - küllap siis ei olnud eriline lugeja tüüp.
Samal ajal hull jama käib, sest maailma parim detektiiv ei saa tiimi kokku ja on ikka parasjagu kuses omadega, sest kuskilt on ilmunud mingisugused lendavad paradeemonid. Läbi individuaalse häda ja üksiolemise lootusetuse taipamise veavad erioskustega lohhid end lõpuks ikkagi kokku aga siis keegi ei saa aru organisatsiooni struktuurist ja jälle häda käes, sest esimene matš saadakse pähe. Üks nagu tahaks olla meeskonna kapten aga teda tabab motivatsioonipuudus, see leitakse pärast paarilauselist vestlust. Mul on aastatega tekkinud mulje, et ka mitmetes organisatsioonides on kuskil keskastme tasemel samasugune lihtsameelne pilt inimese motivatsioonidünaamika ja veenmismeetodite omavahelistest suhetest.

Superman sekkub samuti, kui ma ei eksi, maeti ta esimeses filmis tumedas villases ülikonnas aga kuidagimoodi tõuseb ta hauast, kandes ainult pükse.
Tema eneseotsingutest on lausa eraldi minfilm suure filmi sisse pistetud. Teda on tabanud mingit sorti amneesia - filmide põhjal maailma kõige hõlpsamini paranev vigastus, patsiendile tuleb ainult näidata tuttavaid kohti või tuttavaid inimesi ja kõik on loetud tundidega klaar. Ilmselgelt on meditsiin kinost veel kõvasti maas. Seda muidugi, et eks Supermanil need erinevad sagarad ja korteksid toimivadki teisiti.

Siiski paar õnnestumist ka. Intro oli sellise filmi kohta üllatavalt tihe, kuigi arvestades lavastajat, tegi ta pmst "Watchmeni". Häda ja viletsus tabab maad kui Jumal sureb. Hea lühifilm.
Ühes stseenis viskas Aquaman tühja viskipudeli merre. Pole päris imal ökosõnum jälle kuskile juurde väänatud, vaid tegelased käituvad nagu inimesed teinekord kipuvad käituma. Irratsionaalselt.
Affleck on endiselt ok Batman. Nagu meil eelmine president ametiaja lõpus. Silmnähtavalt tüdinud oma rollist. On karakterit.

kurmet
28-12-2017
kell 22:42

Aasta kõige sitemate filmide päev, aga eks pühadejärgne oleks ka suht sinnakanti.
Telekast järjest Home Alone 5 ja Die Hard 5.

painkiller
29-12-2017
kell 12:53

Steppenwolf, born to be wild

Osmium
30-12-2017
kell 00:33

Oooo, kiidan taevani üht filmi! Days of Heaven aastast 1978. Absoluutselt vaimustav. Ütleks, et on üles võetud heale dokumentaalfilmile omase vaatlusoskusega kuid siiski poeetiliselt (muide see pole ilmtingimata positiivne et ainult poeetiliselt, kuid tegu pole ju õppefilmiga nii et saab andeks). Tegevuspaigaks on enamjaolt farm Texases sel ajajärgul kui kasutati mingeid algupäraseid vedruninaga traktoreid, ja meeste seas olid kaabud veel populaarsed. Stseenid põimivad endas nii inimese, looduse, kultuuri kui tehnika. Väga kihvt! Loomad on erilised üllatusesinejad siin filmis.

kurmet
15-01-2018
kell 08:41

Flawless
Insomnia
Shot Caller
Monster

Eile järjest.
Jah, tegu oli pohmelliga.

Rene13
16-01-2018
kell 20:48

Head filmi nägin.
The Disaster Artist
Osaliselt Greg Sestero raamatul põhinev film kultustüki "The Room" väntamisest, kuidas napi reaalsutaju ja seda suurema pealehakkamisega Tommy Wiseau (kelle eluunistuseks paistab olevat olla Peter Steel'i kehastuses James Dean) kirjutas ja lavastas suurt draamat, mis kukkus välja tahtmatu komöödiana. Vähemalt selline on populaarne seisukoht.
On kahtlusi, et Wiseau lihtsalt trollib ja on natuke nupukam kui välja laseb paista aga need kahtlused ei ole filmi koha pealt väga olulised.
Samuti on küllalt huvitav tegelane filmi lavastaja ja peaosaline James Franco, kes on väga imelike avalduste ja tegudega silma paistnud aga kellel on kahtlemata silmapaistvad näitlejavõimed või vähemalt ümberkehastumisvõimed, sest see vennike on mänginud paraja nimekirja väga eripalgelisi karaktereid.
Ja nüüd kaks sellist ühes filmis koos.
Pean ütlema, nii head komöödiat pole jälle jupp aega ette sattunud. Film filmitegemisest metakinona on võrreldav selliste tippudega nagu "Ed Wood" või "Poolboy". Esimene neist läheneb rämpskinomehele sooja inimliku sümpaatiaga, võtab teda naeruvääristamise asemel mingil määral tõsiselt ja pakub väikestviisi jaburat nalja, teine on nutikalt kirjutatud läbukino, mis paneb õnnestunud piinlikustega naerma. Mõlemas põhiteljeks on suurelt unistava aga kentsakalt toimetava filmimehe piinad.
"The Disaster Artist" puhul veel ka seda, et see on ülesse ehitatud nagu mingi noortekas, kus kuulsusjanu pimestab ja lõpus nopitakse kõige kiuste siiski moraalne võit. Eelkõige ikkagi hea komöödia. Thumbs up.

mart
17-01-2018
kell 09:02

Nädalavahetus pakkus löpuks vöimaluse ära vaadata Baywatch.
Tegu on ikkagi väga halva filmiga. Samas kombineerituna äärmiselt madalate ootustega, paari pudeli särtsakama joogi ja mönusalt nädalavahetusliku meeleoluga, polnud asjal väga viga midagi :D Sai möned korrad naerda, kohati oli väga piinlik ja kaasa mötlema ei pidanud sekunditki - pea et ideaalne meelelahutus vastavas meeleolus. Iganenud mehena olen vast veidi pettinud vähestes slo-mo kaadrites, liiga katvas riietuses ja tihedas maskuliinse ülakeha eksponeerimises. Loo koha pealt pole suurt vahet kas vaadata Police Academy‘t, Baywatch‘i vöi miljoneid teisi filme. Seega soovitan :D

Rene13
17-01-2018
kell 09:22

Juhin tähelepanu, et surnukuuristseenis eksponeeriti korra ka maskulliinset alakeha.

mart
17-01-2018
kell 18:52

Juhin tähelepanu, et surnukuuristseenis eksponeeriti korra ka maskulliinset alakeha.

Haha :D, selektiivne mälu oli suutnud selle juba kustutada. Aga jah :D

Tegelikult annab see konkreetne stseen alust olulistele möttevahetustele alasti inimkeha eksponeerimisest popkultuuris. Nagu ma aru saan, on surnud mehe krimpsus suguorganiga mängimine huumor. Ja erekteerunud ning elava isendi küljes olevaga porno. Kas pole mitte kerge ahistamise maik juures?

helbeke
18-01-2018
kell 00:28

Kolasin PirateBay's ja silma jäi selline asi:

The Last Jedi: De-Feminized Fanedit (aka The Chauvinist Cut)

Specs: 1280x720, x264, 46 minutes, MP3 2.0 audio

Basically The Last Jedi minus Girlz Powah and other silly stuff.

It would probably be easier to make a list of things that were kept instead of things that were changed. Hardly any scene got away without cuts.

The resulting movie is (wait for it ...) 46 minutes long.

Yeah I know, it's not ideal. It's made from a CAM source (the most recent HDTC one with the Asian hard subs, which is pretty watchable). It has issues. But it had to be done.

You will probably enjoy it most when you view it less as a blockbuster movie and more as some kind of episode from some non-existent mediocre Star Wars series.

Here's a short rundown of changes (spoilers! full list in description.txt):
- No whiny/reluctant/murderous psycho Luke.
- NO HALDO! She simply doesn't exist. Her whole subplot doesn't exist. The Kamikaze is carried out by Poe. ( = Poe dies.)
- Leia never scolds, questions nor demotes Poe.
- Lea dies. Kylo kills her.
- Kylo is more badass and much less conflicted and volatile.
- Kylo takes on more of Snoke's guards, Rey struggles with a single one.
- No bomber heroism by china girl in the beginning.
- No Canto Bight.
- No superpowered Rey.
- Luke is not a semi-force-ghost and is smashed by the first laser cannon shot. (sorry, I just had to!)
- Phasma is finished after the first blow by Finn. (Women are naturally weaker than men, she isn't force-sensitive, and we know nothing about any exo-skeleton in her suit)
- Asian chick speaks less, doesn't bully Finn, Finn doesn't try to escape, she is never formally introduced. She is just there and occasionally smiles at Finn or screams "Finn!". She has no sister. Serves her right for all the heinous stuff she did.
- Lots of little cuts reducing the number of female facial shots. Too many to count. (Pun intended.)
- Quite a few scenes rearranged so that the flow of the shortened movie is still somewhat coherent.

Obviously it's far from perfect. The source is not even on DVD-level. Some of the technical edits were slacked because why not, it's a CAM source (e.g. some masks and Snoke disappearing). Sometimes there's an extreme zoom despite the mediocre quality. There are plotholes and continuity errors and some cuts are not as smooth as they should be, especially audio transition-wise. But for what it's worth, it can now at least be viewed without feeling nauseaus about most of the terrible big and small decisions they made in this film. Also, at least the intro sequence is now very watchable and actually much cooler without all of Leia's nitpicking. Now it's all one united Resistance fighting without inner conflict and that's much more satisfying to watch. Due to the extreme shortening, the whole movie is much more fast-paced now, at times unfortuantely also rushed due to a lack of usable filler footage

Pole ise näinud seda ega feminseeritud algallikat, kuid kujutan ette, et võib kellelegi huvi pakkuda küll :)

Rene13
18-01-2018
kell 23:53

Sellised remixid on sageli head olnud. Palju pole vahtinud neid, äkki tosinajagu, mõned neist lausa DVD väljaandeni jõudnud. Oli vist "Paani Labürint", millest oli lõigatud 2 erinevat filmi, üks mingi vana usa ulmekas, kuhu üks mees oli lihtsalt lolli dialoogi peale lugenud ja vist oli ka grindhouse versioon esimesst tähesõdade filmist.
Aastapäevad tagasi hakkasin viimast "Godzillat" selliseks lõikama, et oleks nagu dokumentaal, kus inmestest peaosalised kohe alguses surma saavad ja ainult elukad askeldavad. Sai suht asised kolmveerand tundi. Lõikasid seda terve päeva ühe 3D programmi abil, kuna see oli parim kompromiss aga sealt jäigi leidmata võimalus videofaili salvestamiseks. Imestasin ise ka, kuidas saab üks kasutajaliides nii kiuslik olla või siis kasutaja nii tuhm. Igal juhul sinna see remix jäigi.

mart
22-01-2018
kell 13:27

Pühapäeva öhtu on kujunemas imeliseks rämpsuöhtuks. Eile sai äärmiselt segastel asjaoludel vaadatud meistriteost Geostorm. Mis teed mind selle juurde viisid ja mis pöhjusel ma suutsin köpuni vastu pidada on selgusetu. Vöibolla koguneb nädalavahetuse löpuks minusse selline kogus headust ja leppimismeelt, et vöiksin ka massimörvareid ja igasugu muid kurjameid oma rinnal soojendada ja värske tee ning küpsistega kosutada. Sest terve möistuse ja kriitikameelega kodanik oleks kindlasti leidnud rohkem tegemist väärt ja suuremat naudingut pakkuvat tegevust - näiteks Youtube‘st kassivideote vaatamine.

pta
23-01-2018
kell 09:00

Mõtlesin, et hakkaks vahelduseks klassikat vaatama. Õige mitmed suurfilmid on jäänud oma silmaga üle vaatamata. Näiteks 12 Angry Men (1957). Lugu on ju iseenesest teada, aga ikka pagana hästi välja mängitud. Suurepärased näitlejatööd!

Rene13
23-01-2018
kell 19:00

Jaa, alati hea valik, "12 Angry Men" on jätkuvalt suurepärane film. Aga kui peale USA mustvalge muskelkino veel mahti jagub siis brittidel on selline juveel nagu A Matter of Life and Death ja prantslastel Du rififi chez les hommes. Need sellised filmid, mille puhul esmalt küsid, c'mon, kus ma varem olnud olen? Aga on hea, et lõpuks ometi tutvusime.

Ühtlasi ilmus tänavune oscarinominentide nimekiri.
Huvitav, kas "Wind River" läks #metoo nahka, kuigi lavastaja püüdis oma filmi oscaritehasest ehk Weinsteini kompaniist võimalikult palju distantseerida? Vahet ei ole, stuudiobossi harrastused ei muuda filmi kuidagi viletsamaks. Ja hea on näha, et puudub "Wonder Woman", tuim koomiksfilm, selle vahega, et seal tehakse vähem iroonilist nalja kui viimase aja keskmine ja peaosalisel puudub peenis. Aga see seletati agaramates väljaannetes Jeesuse uueks tulemiseks ja kõikide oscarite noppijaks. Isegi kui luua vandenõuteooria, et see värk on rängalt politiseeritud, on ometi leitud tasakaal. Hundid söönd ja lambad terved.

Osmium
04-02-2018
kell 00:42

Tahtsin midagi õelda, kuid kardan siin pikalt targutama kukkuda.
Vaatasin filmi "Alberti leiutamine", mille keskmes on kokakunstiga tegelev Albert, tema persoon, ideed ja juhtimismaneer, võiks õelda. Mulle meeldis väga! Naljakas vaid, et kuigi filmis olid kaadrid apetiitsetest ja omapärastest ampsudest, läksin ma peale seanssi pitsat sööma. Tõsi, pitsa oli veidramat tüüpi.

Seda filmi näeb muide veel

painkiller
08-02-2018
kell 22:05

Oleks ka vist 1 filmisoovitus, treilerit ei soovita vaatada, võtLuckya lihtsalt ette

pta
13-02-2018
kell 16:18

Pisut reaalelu lainetel

Everest (2015)

Peale selle filmi nägemist laenutasin raamatukogust kolm raamatut (J.Krakauer "Hõredasse õhku", A.Bukrejev "Tõus", E.Viesturs "Tippu ei vii otseteed"), mis võtavad 1996.a Mount Everestil toimunud katastroofi oma nurkade alt põhjalikult kokku. Filmist jäi kuidagi väheseks. Karm värk nende alpinistidega, ma ütlen kurat! Mitte et neid kõrgustes vähe hukkunud poleks ja iga selline juhtum on õudus kuubis, ehkki kipub hooaegadel pea igapäevaseks, aga see konkreetne sündmus näitas ehedalt mäekunnide võitlust rikkuritest klientide pärast ja liiklusummikuid teel tippu ning kuidas emakesel Maal on oma arvamus asjast.

Rene13
19-02-2018
kell 22:33

Krakaueri "Hõredasse õhku" on mul ka parasjagu käsil, sõber soovitas mõne nädala eest tungivalt lugeda seda. Nii talitasingi. Filmi "Everest" ei ole vaatama juhtunud. Küll on mulle juba pikalt meeldinud Green Boots ja teised, häsitmotiveeritud ronija võidab ka nurjudes, muutes oma keha maamärgiks.

Sattusin hiljaaegu vaatama üht teist tõsielupõhist hulgakesi otsasaamise filmi Only the Brave.
Seal küll natuke kuumem teema, tuletõrjujad, mitte alpinistid.
Võtsin esialgu pika hambaga, sest kangesti meenutas vormelipõhist spordifilmi, kuidas autsaideritest saavad tšempionid ja selle grupi sees omakorda toimub üksikisiku tasandil meeskonnaga sarnane areng, kuidas luuser mehistub jne.
Paras loovkirjutamise workshopi materjalina kasutada, mismoodi emotsionaalse sinusoidi peale lugu ehitada.
Alles lõpus jõudis mängu klassikalise kirjanduse vastasseis, inimene vs stiihia ja viis lati hoobilt kõrgemale. Mulle alati selline kraam istunud, kuidas loodusseaduse tõsiasjade ees on inime tossike, kuigi tehnoloogiliste saavutuste läbi üha vähem ja vähem aga selle peale ei maksa liiga enesekindlaks muutuda. Ja pealegi on sellist värki ikka kõriauguni, kuidas inimene on kõrgeim väärtus, kindlasti asendamatu, kõik vastused leiab enda seest jne tüüpi hämamist. Selline liigipõhine eneseimetlus on ikka üks humanismi kõige toksilisemaid kõrvalsaaduseid ja "Only the Brave" oma lõpuminutitega viis selle vastu eksides lausa katarsiseni.

Pisut sarnasel ival laseb liugu ka jahilkäigufilm Walking Out, kus isa ja poja suhet tuleb rikkuma karu. Aga see ei ole suurem asi film, ei maksa pikemalt peatuda.

See-eest maksab peatuda läind aasta parimal koomiksifilmil The Death of Stalin, mis on nii naljakas, et mitmes SRÜ riigis keelatud. Lavastajaks üks kaasaja teravamatest poliitsatiiri meistritest, Armando Iannucci. Minu andmetel on ta liberaaldemokraat, seega inimene, kes mõistab arvutada ja irvitada, ka nn omade üle nagu tema sari "The Thick of It" näidanud on. Võib aru saada, et tema geenius on end mulle juba varasemalt avaldanud ja olen kallutatud.
Steve Buscemi kehastab Hruštšovi, montypythonlane Michael Palin Molotovi jne, kõik inglisekeelne ja puha. Olen sattunud lugema, et isegi kui Targa Kipperi mälestuse rüvetamine närvi ei aja siis selline kolonialismiilming ajab ikka. Seega igati õnnestunud satiir, sest minumeelest üks õnnestunud satiiri oluline komponent seisneb ka selles, et keegi läheb ikka endast välja. Sisuliselt võib ka trollimiseks nimetada, seda küll, et päris igasugune trollimine nüüd ka küünlaid ei vääri.
See farss väärib neid küll. Eelkõige seepärast, et ei olegi hakatud üldse võimumehhanismide aadressil suud täis võtma, tähelepanu on koondatud inimese kõige nigelematale omadustele ja need nigelate omadustega tegelased on juhtumisi ühe kõige nigelama riigi eesotsas. Pole täpsustatud, kumb kumast tulenes, nii et kogu stalinism on ses filmis peaasjalikult dekoratsiooniks. Kohtuta mahalaskmine siin, pealekaebamine seal, need on taustategevused, mis annavad fooni, kuidas hirm tingib truualamlikkuse ja sellises keskkonnas on õige hõlbus vähe meisterlikumal skeemitajal kaugele jõuda. Vähemmeisterilikel andnuks see muidugi suurepärase võimaluse jõuda surmaminejate nimekirja.
Filmi veab peaasjalikult edasi Beria ja Hruštšovi vägikaikavedu, mis ajaloolist tõepõhja nii palju ei oma kui on lihtsalt äärmiselt naljakas.
Samuti nagu Vladimir Voinovitši "Ivan Tšonkini" triloogias tuli välja, et Stalin oli Prževalski hobuse ja inimese ristand. Ja mis kõik "Asterixi" koomiksites välja ei tulnud? Peamiselt sedasorti satiir, kus suurte isikute ja sama suurte ajaloosündmuste vahel rebitakse nalja, mis on universaalsem kui need isikud või sündmused.

tont
19-02-2018
kell 23:14

Zerograd (1988)
Lahedalt sürrealistlik müsteeriumifilm insenerist, kes sõidab Venemaa avarustes asuvasse väikelinna et seal mingeid tööasju ajada. Koheselt hakkab juhtuma veidrusi ja peagi selgub, et sealt kolkast polegi nii lihtne tulema saada.
Tempo on aeglane (aga mitte liialt), filmitud on hästi, atmosfäär kergelt morbiidne, David Lynch oleks vist rahul. Hea heliriba Artemyev-ilt (Stalker, Zerkalo jne).

Siin saab vaadata, kuid nõuab sisselogimist
Zero Town

Rene13
22-02-2018
kell 13:42

Cliché uprising: the cringeworthy stock phrases taking over hollywood movies.

Sarnane suundumus on ka filmidest rääkimise puhul. Military grade retarded pruuki avaldatatkse teinekord isegi trükisõnas. Justkui keegi püüaks eriti õõnsate argumentide najal mingit paska maha müüa, selline arulage reklaamtekstikas.
Klassikalised näited, mida kasutatakse kui midagi õelda ei ole.

"Film tekitas emotsioone" - vaatajal pole isegi nii palju enesereflektsioonivõimet, et eristada emotsioone. Sisult samaväärne on lasteaialapse lause, et kaka tuli.

"Tekitas palju emotsioone" - see on pisut edasijõudnum, sest juba suudetakse eristada hulki.

"Tõeline elamus" - eelmistest veel ajusurnum versioon kui isegi emotsionaalse tasandi ärritusi ei ole suudetud registreerida.

"Spoilers alert" - muidu rikub tõelise elamuse ära või? Sageli tekib küsimus, kui memmekas saab olla ja veel enam tekib küsimusi, mida teeb spoilerihirmunud kodanik uusversioonidega kokku puutudes?

"Äge" vs "tüütu" - mulle ei meeldi kui midagi ära lahterdatakse, ise opereerin küll ainult kahe kategooriaga, millesse kõik lahedasti ära mahub.

"Ei pretendeeri absoluutsele tõele" - jumal tänat, et see ära on mainitud, muidu oleks kogemata kombel Kanti või Newtoniga segamini ajanud.

"See on minu subjektiivne arvamus" - hea, et seegi ära on mainitud, muidu hakka veel arvama, et pretendeeritakse absoluutsele tõele.

"Visuaalne" - eks ta ole, kui pilt ei ole oluline on tegemist kuuldemänguga, on mõnes kinos üldse sellised kavas?

"On nähtud vaeva" - peab ikka fanaatiline luterlane olema kui selline asi argumendina töötab. Peale kassatulu võiks äkki siis filmi tegemisele kulutatud kaloreid ajaühiku kohta samuti loendama hakkata?

"Paneb mõtlema" - aga mitte piisavalt, et suudaks sõnastada, mille üle mõtlema paneb. Või siis tõesti eksisteerib isikuid, kelle jaoks mõtlemine on nii harv tegevus, et kui see juhtub, on see juba omaette sündmus.

kurmet
22-02-2018
kell 14:12

"Paneb mõtlema" - aga mitte piisavalt, et suudaks sõnastada, mille üle mõtlema paneb. Või siis tõesti eksisteerib isikuid, kelle jaoks mõtlemine on nii harv tegevus, et kui see juhtub, on see juba omaette sündmus.

Vt ka mõtlemapanev ja mindfuck

Rene13
22-02-2018
kell 14:39

Mindfuck jah - ma ei suutnud hoomata, mis toimus ja ma ei taha aru saada ka. Ja kui keegi püüab siis ta ei saanud aru, sest ta ei saanud aru nagu mina ja mina tegelt aru ei saanud.
Mitte et filmid oleks nüüd ekstra aru saamiseks mõeldud, see on hulga komplekssem formaat aga mingi läbu või halvimal juhul lihtsalt semiootilise porno haip seepärast, et ei kasutatud naturaalset montaaži ega lineaarset teksti on ikka liig mis liig.
Kummaline seos, mida olen vestlustes täheldanud, nn unenäoloogika filmide seletamist eitavad inimesed on sageli altid unenägudele tähendusi andma. Kuigi vastupidine on ometi oluliselt mõistlikum.

mart
22-02-2018
kell 18:29

Hehe. Eks igaüks kes söna vötab mingil teemal püüab salamisi absoluutset töde kuulutada, esitades seda oma subjektiivse arvamuse pähe. Ja kuigi teinekord kölab tüütult on ju tegelikult ähe kui inimesed aegajalt väljaspool igapäevaritiini mötlema pannakse. Seda enam kui hiljem nähakse vaeva visuaalse elamuse tagakärjel tekkinud emotsioonide kirjakeelde raiumisel.

mart
22-02-2018
kell 18:40

Aga. Kas see polnid mitte ühes Pratchetti raamatus... kus igasugu kirjanduslikud liialdused olid mingil pöhjusel keelatud ja köike pidi möödetavates v vörreldavates väärtustes kirjeldama. Sellest lähtuvalt saaks adekvaatselt kirjutada ainult pornofilmidest. Kuigi ka siin tekib probleeme. Ja üleüldse. Keda huvitab mis pani mötlema v nutma v mis ajas emotsiooninäidiku punasesse? Oluline pigem, et lugajad / jälgijad tunnetaksid et kirjutaja on mötlev ja emotsioonidega inimene.

Rene13
22-02-2018
kell 22:49

Ja kuigi teinekord kölab tüütult on ju tegelikult ähe kui inimesed aegajalt väljaspool igapäevaritiini mötlema pannakse. Seda enam kui hiljem nähakse vaeva visuaalse elamuse tagakärjel tekkinud emotsioonide kirjakeelde raiumisel.
Jah, aga kui jäädagi keskenduma afektidele sellises binaarses võtmes, et ei või jah siis minumeelest jääb kipakaks.
Sest emotsionaalsed kvaliteedid ongi peamiselt need, mille jaoks filmid on vändatud, need on argumendid, mis panevad piletit ostma või kodustes tingimustes oma aega kulutama. Eeldus on, et tekitab emotsioone, oled valmis selle eest midagi välja käima, see on ok. Aga kui naastes oskab vaataja ainult õelda, kas kulutus läks asja ette või ei läinud. See on juba karikatuuri tasemel homo economicus.

Või hoopis teistsugune näide. Kuidas kirjutada päevast. Kahtlemata on tabav ja täpne õelda, et ärkasin, pärast läksin jälle magama, vahepeal sõin. Aga selles on infot õige vähe. Skaala teises otsas on Joyce'i "Ulysses", mis on väljamõeldud tekst ühest päevast ja selle kallal pusimine võib parimal juhul võtta terve elu. Need on äärmuslikud näited, ühel juhul on kasutatud kujutlsuvõimet ja teisel ei ole. Humoorikamalt sõnastades, kujutlusvõimeta inimene ei suuda ette kujutada, et kellegil võib kujutlusvõimet olla.
Et film võib tekitada dialoogi, et selle mõtestamine on pinget pakkuv tegevus, et see ainult ei ärrita vaatajat ettenähtud moel vaid ütleb ka midagi vaataja kohta. Seal see vahe, kas õelda, et pani mõtlema või kasutada vormelit "pani mõtlema ja ma arvan nii, sellepärast et...". Ja viimane ei eelda, et peaks filmikoode läbi ja lõhki või üldse tundma.

Aga. Kas see polnid mitte ühes Pratchetti raamatus... kus igasugu kirjanduslikud liialdused olid mingil pöhjusel keelatud ja köike pidi möödetavates v vörreldavates väärtustes kirjeldama.
Saan sellest irooniast aru küll aga kvantitatiivne analüüs professionaalsel tasemel on teinekord päris huvitav olnud. Montaažirütm, stseenide arv, misantseenide kompa, kasvõi valguse temperatuur, siin entusiastid on isegi nii kaugele läinud, et filmide keskmist värvust välja rehkendanud. Regulaarselt nii kanget kraami küll ei tarvita ja ajalehesabas pole sellega jah midagi peale hakata.

Aga teisalt, paari aasta tagune Õhtulehe filmiblogi oli oma küündimatuses parim asi mida lugeda. Seal ma neid tarbefraase peamiselt märkama õppisingi.

Osmium
03-03-2018
kell 23:20

Tahtsin vaadata filmi, kus oleks süvareligioossed isikud lootuses, et seal leidub muhedaid dialooge (vahel nad räägivad söögilauas Aadamast ja Eevast nagu see oleks tõsimeeli perekonnalugu sellest, kuidas vanaema ja vanaisa tutvusid), kuid sattusin hoopis teistlaadi filmi otsa: Doubt. Film kujutab katolikukooli juhtimist: peanunnal on autoritaarne roll ja preestril inspireeriva moosinäo roll, kuid paraku nad ei tee siin institutsioonis koostööd. Ei tee koostööd kindla põhjusega. Kõige foonil kajastab film ka elukogenud usuinimese heitlust - sellest ka filmi pealkiri.

pta
10-03-2018
kell 00:14

The Cloverfield Paradox

Kauaoodatud kolmas film Cloverfieldi frantsiisist lõpuks siis tehtud, esilinastusõigused ostis Netflix. Algselt pidi filmi pealkiri olema God Particle.ja film on tegelikult esimese filmi eellugu. Selline ajaga mängimine vist ongi kosmose- ja ulmesaagade saatus, vt. Star Wars, Alien. Tunduski nagu vaataks Alieni mingit uut osa, tegevus toimub kosmoselaevas, samalaadne möll, segased omavahelised suhted, äss naine, isegi monster ilmus lõpuks, tõsi küll, paariks sekundiks välja. Mulle ulmekad üldiselt meeldivad, ka sellised, kus time-shift ja multidimensionaal eksisteerivad, selles suhtes ei saa nuriseda. Sellest "jumala osakesest" (Higgsi bosonit mainiti ainult ühe korra) oleks tahtnud rohkem filmis näha. Äkki seepärast muudetigi pealkiri ära? No ja nagu ikka tänapäeva LA filmitoodangus, tegelaste seas on vähemalt üks valge, must ja kollane. Pakun, et järgmisena võiks teha uusversiooni kolmest musketärist nende samade rassidega, d'Artagnan võiks ratastoolis olla.

Aga muidu selline keskmine sooritus. Alien Franchise meets The Philadelphia Experiment.

Rene13
13-03-2018
kell 02:22

Pakun, et järgmisena võiks teha uusversiooni kolmest musketärist nende samade rassidega, d'Artagnan võiks ratastoolis olla.
Musketärid 50 aastat hiljem meets Päästja Koolikell läheks b-filmina asja ette küll.

Muidu endal ka sarnane mulje jäänud, et nõdrad poliitilised steitmendid Võrdsuse (tm) asjus on viimane sõna, millega blockbuster kino lagedale suudab tulla. Ja seda mitte niiväga tootmise kui filmide vastuvõtu osas. See üheplaaniline juubeldamine, mis läks lahti "Wonder Womaniga" ja nüüd "Black Pantheriga" on kino enda päris tahaplaanile jätnud. Ikka täiesti äraspidine sotsiaalsus kui põhiaur läheb filmi enda asemel hoopis selles leiduva agitpropi imetlemisele. Kõige halvemal juhul võetakse veel filmist endast rääkimist mingi äärmusliku seisukohavõtuna.

Viimasega seoses. Võimast porpagandateost sattusin vaatama.
Star Wars: The Last Jedi
Selles pole küll suurt midagi lahata, kuna üsna sama rida on aetud juba aastakümneid. Saan aru küll, kuidas tegemist on nii märgilise sarjaga, et see ulatub üle põlvkondade, on end popkultuuri sisse söönud ja õelda, et need filmid on kesised, on sama hea kui kusta vastu tuult ja leida, et see on vägev seisukohavõtt. Aga see ei ole ka argument, et nüüd peab imetlema, kuna tegemist on mõõtmetelt olulise filmisarjaga. Ka elevant on kahtlemata sümpaatne elukas aga sellist arutluskäiku ei suuda küll tõsiselt võttta, et elevant peab olema lemmikloom, kuna tal on kõige suurem lont.

Zooloogiaga seoses, sügisel ilmus uudiseid, kuidas Iraagis liitusid Islamiriigi vastase võitlusega metssead - Tähesõdades oli kogu näidatud fauna mässuliste poolel.
Küll abistasid neid mingid kosmosehobused, kes pagevate mässulistega sügavamõttelisi pilke vahetades arusaadavalt oma meelsust demonstreerisid. Ja kuskil soolakristalliplaneedil oli ka rebaselaadsetel asukatel galaktikaülene poliitiline olukord selgemast selgem, nad teadsid hoobilt, keda ja kuhu juhatada. Naersin ja mitte seepärast, et oleks olnud humoorikas, vaid täiesti naeruväärne. Äkki meie oma Ronga Tehvan oli ka ikkagi lind, mitte mees?

Teine aspekt. Ameerikaliku elulaadi ainuõigsuse kinnitamine käib Tähesõdadega kokku nagu särk ja perse. Pmst kogu stsena käib igas jumala jaos selle ümber, kui palju annab kasutada sõna Hope. Viitab see ometigi Ameerika suurele unelmale, kuidas sotsiaalne mobiilsus on nõnda lahe, et ka ajalehepoisist võib saada miljonär. "The Last Jedi" ütleb, et tegemist on aksioomiga ja ülevaatamisele ei kuulu. Selle vastandiks on režiim, kus ei opereerita lootuse vaid hirmuga ja viimast aitavad kinnistada üleolek nii tehnoloogia kui paranormaalsete võimete valdkondades.
Sellest koorus veel kõige huvitavam iva, kandilise ülakerega Kylo Ren selgitab vahepeal oma meetodit, kogu eelnev põlvkond tuleb maha lüüa, enne seda uut impeeriumit luua ei anna. See on võimas areng, fašismiallegooriatest on jõutud kommunismiallegooriateni. Ja vahepeal jäi isegi mulje justkui temagi hoiaks Hope leeri poole. Nagu see soolaplaneet - pealt valge aga kesta all punane mis punane. Iseenesest muidugi rabav areng aga see on pakendatud 2 tunni väga imala kino sisse.

The Shape of Water
Väga meta. Aastal 1963 ütleb reklaamiagentuuri mees, et tulevik on roheline ja seega on filmis roheline tööstustoodang - need kommid, mida Michael Shannoni kehastatud turvaülem muudkui sööb, roheline on tema uus auto (ise väidab, et see pole roheline, Shannon üldse väga huvitavat tegelast mängis), roheline on tollal tulevikutoiduks peetud kallerdis ja roheline on ka veepaak, milles veeelukat kinni hoitakse. Enne kopulatsiooniakti kannab naispeategelane samuti pidevalt rohelist. Pea kõik, mis on elust, mitte ainult maismaaelust, võõrandunud, on roheline.
Ja 36 aastat hiljem tehakse film "Matrxi", mis on praktiliselt üleni roheline.
Väljapool seda viienda ja kuuenda seina lõhkumist pani õlgu kehitama.
Nagu del Toro eelmine film "Crimson Peak", mis oli küll osava kunstnikutööga ja väljapeetud aga eriti midagi muud ei suutnud pakkuda. Nagu mõni reklaamiagentuur oleks viljelenud maagilist realismi, käsitööoskus on käpas aga üsna šarmitu ja ütleks isegi, et suht suvalt kokku roogitud tegevusega.

pta
13-03-2018
kell 10:51

Cloverfieldi kolmandas filmis on rassid isegi tahaplaanile jäetud, suuremat poliitmängu mängitakse hoopistükkis rahvuste kaudu. Venelane kakub sakslasega ja saab ka peatselt surma (ei tea, kas Venemaa kinodesse filmi lubatakse üldse), sakslane lööb hiinlasele serva (kelle tekst filmis on ainult hiinakeelne ja kellest kõik perfektselt aru saavad), ameeriklane (must) läheb kangelaslikult vabasurma, britt pääseb eluga (brexit siiski tuleb), ka sakslane pääseb, järelikult ruulivad Euroopas edasi. Ülejäänud on enam-vähem statistide rollis, noh umbes nagu päris eluski.

Osmium
13-03-2018
kell 16:14

Tahaks taas näha üht filmi, kuid absoluutselt ei meenu filmi pealkiri ega ükski filmis mänginud näitleja. Film ise kujutas vist mingit etenduse loomist ja harjutamist, kuid lõppkokkuvõttes polnud võimalik aru saada, kas filminarratiiv oli etendusest või protagonistide elust - selline fraktaalne lugu! Pealkiri oli võõrapärane..endal meenus siuke sõna nagu quadrophenia, kuid see on hoopis teine film. Ehk keegi teab, mis filmist ma räägin?

neke
13-03-2018
kell 17:22

See viimane võis olla Synecdoche, new york

Osmium
13-03-2018
kell 18:41

See viimane võis olla Synecdoche, new york
Jaa, just see!Tänud!

painkiller
13-03-2018
kell 23:10

I, Tonya oli tori üritamine eelmine aasta, aga parimaks iluuisutamisfilmi jääb siiski Blades of Glory

Rene13
21-03-2018
kell 19:53

Teagi, kas tänavu enam etemat ulmekat ette satub kui Annihilation.
Alex Garlandi kirjutatud ja lavastatud, varasemalt on temalt "Ex Machina" ja stsenana "Never Let Me Go", "28 Days Later", "Dredd". Ilmselgelt tunneb asja.
Sedasorti ulme nagu olid Mirablia sarjas ilmunud "Väljasõit rohelisse" või "Ärka Famagustas", kus salk inimesi läheneb mingile tundmatule ja muudkui juhtub eriskummalisi asju. Antud juhul on kuskile Floridasse kukkunud meteoriit, mille kraatri ümber tekib seebimulli meenutav "Area X", mis muudkui kasvab.

Sandil kombel on filmi lipsanud ka Hollywoodi teadusulme norme, nagu need viimased "Alienid" või muu taoline brainfart on olnud, kus doktorikraadiga inimestele antakse kätte relvad, saadetakse bioloogilise/keemilise ohu koldesse ilma vastava varustuseta ja eeldatakse, et vaataja nagunii ei saa aru. Ulmeiva tuleks veelgi etemini välja kui tegelased oleksid ka pädevalt varustatud, mitte ei oleks realitysarja vaibiga jahmerdamine, kus kari tolasi saadetakse plätude väel võõrasse kohta ja siis Farmi Gabriel hakkab laamendama.
"Annihhiliationis" lausa nii kaugele suudeti minna, et kui oli tehtud selgeks, et fauna näol võib varitseda oht, mindi ööbima vaatetorni aga valve seati ülesse maismaale, suht halvasti kaitstud kohta ja karu sõi siis ühe ära. Võibolla on midagi pistmist sellega, et kõik tegelased olid naised? Kuigi filmis on ka õeldud, et ükski eelmine ekspeditsioon ei ole tagasi tulnud ja need koosnesid meestest.
Või siis lihtsalt täiesti ebapädev organisatsioon tegeles ekpeditsioonide ettevalmistamisega? Seega kõik actionisse puutuv jäi selles filmis kahjuks täielikuks rämpsuks.

Ülejäänd osas. Esimese hooga justkui oleks eriti pealetükkivalt GMO-vastast sõnumit pähe taotud. Tsoonis, mida nimetati kui "the shimmer" vohas peale kõikide teiste anomaaliate ka transgenees ja mitte ainult selline multifilmikas, kuidas alligaatoril oli korraga revolverhambumus nagu haidel või kuidas mingitel hirvedel kasvasid sarvede küljes lilleõied vaid ka selline kõrgspekulatiivne ulme, kuidas organismide morfogeneesi eest vastutav nn homebox DNA-järjestus oli üle kandunud lausa mineraalidele ja liivarannast kasvas välja puukujulisi kristalle. Üks tegelane muutus ka 4 - 5 tsoonis viibitud päeva jooksul taimeks. Need oleks püstinapakad arengud kui film tegelenuks iga sekund enda seletamisega aga sellest suudeti hoiduda.
Metafoor näis seisnevat selles, et inimesed olid meteoriidi tekitatud väljas nagu mõned õnnetumad liigid on mõningates antropotseeni tingimustes. Näiteks kuidas UK's tehtud uuringute põhjal mõjutavad rasestusmisvastaste tablettide ja antidepressantide jäägid, mida veepuhastusjaamad ei suuda kinni püüda, jõekalade sugu ja käitumist. Mõlemat halvemuse suunas.
Õnneks ei olnud selline hüsteeriline nämmutamine, et on ette kujutatud eriti puhtaveeline kogu biosfääri ühine geenibassein, kuhu see tsoon nüüd uljalt urineerib, sest esiteks on mõne viimase miljardi aasta jooksul viirused selle basseini korralikult täis lasknud ja see on loll metafoor nagunii.

Tekkis ka selline mõte, et kuna ekspeditsioonid tsooni koosnesid vabatahlikest ja nagu viimast ekspeditsiooni juhtinud psühholoog Ventress selgitas, koosnesid need pundid alati mingit sorti psühhotrauma läbi teinud isikutest, kelle enesehävitusetung oli viidud kõrgele. Temal endal oli vähk, üks oli kaotand lapse ja varasemalt käis seal üks, kelle naisel oli afäär kolleegiga ja et asjad oleks huvitavamad siis seesama naine osales viimases ekpeditsioonis ka ise, kuna temagi ei olnud oma eluga rahul. Kuna tsoon häiris seal kõike, alates elutegevusest kuni elektromagnetlainetesse puutuvasse siis selline kaadrivalik ehk seletab ka ekspeditsioonide kurba saatust. Osalistel polnud midagi kaotada ja salamisi mindigi sinna surema ja tsoon tuli sellistele soovidele lahkesti vastu.

Mis seletab ka seda, kuidas peategelane tegi filmi lõpus erinevaid tunnistajaid pidi kindlaks, et tsooni tuumas asuval kiirgusallikal (ei ole vahet, oli see eluvorm või tehnoloogiline vidin) paistis olevat eesmärk kõik hävitada. Kuigi jääb lahtiseks, miks siis elusloodus endiselt vohas äkki tehti arutlusviga ja pelk status quo hävitamine aeti segamini kõige hävitamisega?
Nagu kliimasoojenemise läbi ei kao eluks vajalikud tingimused, vaid mõnede eluvormide jaoks need lihtsalt muutuvad ebamugavamaks ja teiste jaoks mugavamaks ning seeläbi areneb ka uusi liike juurde.
Igal juhul süütab tsooni südames asuv entiteet end lõpuks põlema, sest sinna on saadetud vaid surmaminejatest koosnevaid ekspeditsioone. Otsad jäävad piisavalt lahtiseks aga tsoon ise ja selle tuum kadusid.

Umbes nagu need AI katsed on näidanud, et AI ei ületa vaid võimendab eelarvamusi, see on seda nägu nagu keskkond, millest see infot ammutab. Hetkel kõige rohkem nalja pakkuv feil on automaatne näotuvastus, millle on raske ära tunda neegreid või teha vahet asiaatidel, muidugi on asi ka selles, et näotuvastus ei fikseeri inimest vaid erinevate peegeldumisnäitajate ja reljeefidega pindu aga vaid selle taha ei saa peituda.

On hea kui iga mõne aasta tagant sellist ambitsioonikalt provokatiivset ulmet ette satub, mis on vähemalt suure idee tasandil ivakalt kirjutatud (va võõras keskkonnas täielike amatööridena tegutsevad tegelased), on samal ajal kasutatav ka niisama läbivaatamiseks mõeldud filmina aga puudub selline mõgisev pretensioonikus, mis on hermeneutiliselt üsna suletud ambitisoonide tunnuseks ("Prometheus", "I Origin", "The Fountain", "Lucy, "Arrival" jne). Näiteks filmile "Annihilation" võib ka sootuks teises tõlgendamisvõtmes läheneda ja endiselt jääda seisukohale, et väga õnnestunud tükk. Ma saan väga hästi aru kui seda armastusfilmina vaadata (kuigi tegelased on rohkem ideeulme tegelased) ja kindlasti on sel seisundifilmi aspektne (näiteks hullult aeglane kuigi ma enda puhul ütleks, et seisundikino on pigem midagi eriti nobedat).

painkiller
22-03-2018
kell 22:46

mulle Annihilation meeldis just meeldis selle Stalkeri feelingu tõttu mille tekitas. lääne tsoon, värviline ja rikas.
Lisaks ei teinud seda viga, et vaataks filmi treilerit (mis enamikel juhtudel jutustab filmi plot'i ära)

Osmium
23-03-2018
kell 08:30

Rene13ne arvustus on filmist huvitavam

kurmet
23-03-2018
kell 09:15

Tekkis huvi jah. Sättisin juba eile seda vaatama, aga kell 22.00 avastasin, et hetkel on olulisem Dr.Vassiljevi tervisevõti ning lükkasin selle laupäeva hommikusse, sest tundub asi, mida tahaks hommikukohvi kõrvale vaadata.

olavsu1
24-03-2018
kell 23:52

Vaatan, et tõelistele kidrameestele pole veel Coco ette jäänud. huvitav mida nad arvaks....

pta
25-03-2018
kell 01:29

Tõepoolest omapärane ja sürrealistlik see Annihiliation. Viimase aja kosmoseulme kõrvale väga hea vaatamine. Flashbacki afäär mustanahalisega oleks võinud olemata jääda, see ei andnud loole mitte midagi juurde.

Rene13
25-03-2018
kell 18:51

See lisas filmile romantilise draama kihi. Selgitas, miks terve leibkond üksteise järel end missioonile kirja pani, sest valitses paras minnalaskmismeeleolu, meespoolel olid afääri asjad selged aga ta polnud eriline latatara ja mis ikka lamba näoga enam vahid kui asjad selged ja naispoolel oli vist kõik segamini nagu körtpärtli särk pühapäeva hommikul. See liin iseenesest raamis tervet filmi ja filmi pealkiri viitab samuti peategelaste pereelu arengutele.
Aga ma ka liialt ei keskenduks sellele, sest ideeulmena hoopis tugevam kui ulmeseades armastusfilmina.
See polnud ka paha, et kohe alguses peategelane rääkis kaamera ees ära, mis edaspidi juhtuma hakkab. Oli see nüüd spoiler või vaatajas uudishimu tekitamine?

pta
28-03-2018
kell 00:30

ETV2 näitas just Nick Cave dokki 20000 Days on Earth! Jubilee Street! Kõik see mees Positivusele!

Rene13
02-04-2018
kell 17:58

Veel üks põhjus vaadata filmi "The Death of Stalin".

Geeniustest koosneva erakonna juhtiv geenius võtab sõna.
Lenk: Lääs sekkus jõhkralt Venemaa presidendivalimistesse

"Ma võin sulle, Margus (samuti saates osalenud Margus Tsahknale - toim) öelda niimoodi, et tegelikult läänemaailm ise sekkus praegu väga jõhkralt Venemaa valimistesse. Vaata, mis tehti! Lasti välja film "Stalini surm". See oli absoluutselt selle režiimi vastu. See oli absoluutselt valimiste atmosfääri rikkumine ja rahva mõtlema panek. See tõmbas alla valimiste autoriteeti," rääkis Lenk.

Kinolevis keelatud film pani rahva mõtlema? Kas siis piraaditi nii kõvasti või kukuti mõtlema isegi filmi nägemata? Ja jätkuvalt on õhus küsimus, millele rahvas mõtlema hakkas? Igal juhul silmapaistev saavutus prantuse ja briti eriteenistuste poolt.

boddahh
03-04-2018
kell 20:20

Oleks ka vist 1 filmisoovitus, treilerit ei soovita vaatada, võtLuckya lihtsalt ette
käisin, vaatasin, jäin rahule.
julgen ka soovitada

Osmium
30-04-2018
kell 21:51

Vaatasin filmi Enter The Void. Taaskord. Jälle.

Avatiitrid on mu meelest täiega kütkestavad. Meenutavad paljuski linnaelu. Kaubanduskeskusi, sildikesi, tulukesi, vilkumisi ja peegeldusi. Ja tegelikult ka muusika poolest meenutab linnaelu, algus meenutab näiteks bussisõitu - siis ka siuke veider sõidukõmin, mis tekitab õõnsa tunde samal ajal kui ümberringi käib melu.Muidugi avatiitrite muusika on siiski mitmekihilisem ja huvitavam.

Ja avastseen on päris kentsakas. Kentsakas, sest kui protagonist ütleb "..kui sa sured, siis sa lendad" ja just siis lendab neist lennuk mööda - sellest võiks järeldada, et tegelased on juba surnud. Spuuuuuukiii!!!

Film on läbivalt hästi värviline ja visuaalirikas. Film üritab nimelt kajastada Tiibeti surnute raamatus* kirjeldatud lugu suremisest - sellest kuidas hinge hakkavad külastama head ja halvad jumalused valguse kujul. Hea jumalus ilmutab end vastiku vilkuva ereda valgusena, halb jumalus aga meeldivalt maheda häguna.
Üldiselt aga on Enter The Void kurb lugu vanemate hooleta üles kasvanud lastest. Neil polnud juhiseid sellest, kuidas ja miks elada, niisiis nad kogesid kuidagigi midagigi (narkot ja seksi).

*selle raamatu teine nimetus on Suur Vabanemine Kuulmise Abil Suremise Vaheolus kui mu mälu mind ei peta. Oluliselt lahedam nimi.

Rene13
22-05-2018
kell 21:37

Hariduslikel eesmärkidel olen viimasel ajal peamiselt keskendunud kinole, mis on valminud enne kuuekümnendaid aga mõned nopped kaasaegsemast otsast.

12 Strong
Tugev kandidaat kõigi aegade lollemate sõjafilmide top 5 nimekirja. Põhineb tõestisündinud lool, kuidas pärast 9/11 saadeti USA eriüksuslased Afganistani, kus nad parema puudumisel lõid kampa sel hetkel Talibani vastase aga tuule suuna järgi pooli valiva kindrali vägedega, mille tuumiku moodustas ratsavägi. Kahtlemata silmapaistev operatsioon, sest sellele on NY's isegi monument rajatud.
Film väga silmapaistev ei ole, ratsutatakse ühest kohast teise, tellitakse vastaste laagritele õhulööke ja vahele rebitakse standardset sõjadraama teksti. Lõpus korraldatakse võidukas ratsväerünnak vaenlase tankidele, kus absoluutselt kõik toimub nagu igas generic sõjafilmis. Lihtne on tekkida arvamusel, et ajaloolist seika filmiks tehes on midagi kaduma läinud.

The Post
Laias laastus jagunevad kontoripäritolu filmikangelased kolmeks. Üks on beeži kanda armastav kontorirott, kellele puudub igasugune erialane ettevalmistus aga kui ta haarab relva siis ei ole temale vastast ka elukutseliste palgasõdurite seas. Temale keegi pihta ei saa aga tema tabab kõiki. Ja kui tema varjub kontorilaua taha, muutub laud kuulikindlaks.
Siis on Clark Kent, kes kannab ka palavamatel päevadel pika sinise pesu ja punase keebi kontoririiete all välja niimoodi, et keegi ei saa aru. Sellise tegumoega rõivast kandes võib peldikus käimine kindlasti tükk tegu olla.
Seejärel on filmid ajakirjanikest. Vastavalt ajastule aga peamiselt ikka natuke napakalt riides tegelased, kelle supervõime on neljas võim, mida saab praktiseerida ainult kitsas täissuitsetatud ruumis kui särgivarrukad on üles kääritud. Seekord rakendatakse supervõimet The Washington Post'i toimetuses, avaldades Pentagoni pabereid, millest tuleb välja, et Vietnami sõja asjus on presidendi administratsioon süstemaatiliselt valetatud nii rahvale kui Kongressile.
Pole vaja geeniust mõistmaks, et film kommenteerib ka president Trump'i administratsiooni. Selliste küsimustega tegelev kino mulle küll istub aga väga ei passi harju keskmine Spielberg. Kõik on korrektne ja lõhnab sedamoodi, et film on vändatud silmas pidades oscareid.
Selle lati alt läheb vähemalt praegu läbi, mille on seadnud "Deadline - U.S.A." või "All The President's Men". Aga vb 20 aasta pärast räägin teistsugust juttu.

Den of Thieves
Läksin õnge, et haarav kelmipõnevik. Ei olnud.

Black Panther
On üks suundumus, mis käis pinda juba "Wonder Womani" filmi puhul. Kuidas plakatliku õigusluse tagant ei suudeta enam näha filmi. Üks osa retsensioonist paistab seisnevat manitsuses, et see film peab meeldima, muidu oled rassist.
Oleks muidugi tore teada, mida arvasid niisugusest kohustusest selliste mustadevaenulike riikide vaatajad nagu Egiptus, Lõuna-Korea ja India. Samuti Liibanon või Palestiina. Eks seda uurin teinepäev.
Tegemist on koomiksifilmiga, Marveli koomiksifilmiga, see, mis soost või rassist tegelased on, ei mängi MCU filmide kassanumbrite ega tootmisse võtmise puhul just olulist rolli. Lisaks on koomiksiautoritel veidrate maailmade loomises must vöö, semiootilise porno tootmise juures ei jõua koomiksitele järele isegi muusikavideod. Puder ja kapsad kultuurilistest artifaktidest ja praktikatest on koomiksites ja ka igasuguse pulp värgi juures menüü põhiosa. Vägisi tekib mõte, et olnuks "Tarzani" autor must, saaks angloameerika süütundele panustades ehk sellegi suureks kirjanduseks haipida. Justkui Wakanda on Tarzani sarjas olnud utoopiliste asulatega kõrvutades midagi erakordset. See on samaväärne alternatiivajalooline fantaasia (filmis on isegi white saviour olemas). Ei enamat.
Samuti pole Marvel Ühendriikide koomiksiajaloo nn Silver Age perioodil (kui Black Panther kahe juudi päritolu valge mehe poolt loodi) midagi edumeelsemat ega radikaalsemat olnud kui teised kirjastused. Poliitiline teravus on neile kangelastele reeglina tagantjärele külge keevitatud. See ei tähenda, et neid tegelasi tänapäeval niimoodi tõlgendada ei võiks, kas just sellise huraaga. Minu hinnangul neil pigem ei ole väga arenenud poliitilist teadvust.
Lisaks jääb küsimus, et kui kassahitis "Iseseisvuspäev" oli peategelane Will Smith hävitajapiloot ja samuti väga edukas filmis "Beverly Hills Cop" mängis peaosalisest võmmi Eddie Murphy (rääkimata filmidest "The Nutty Professor" või "Coming to America"), kuidas "Black Panther" nüüd nii erakordne Hollywood'i riskijulgus on? Sest seal on on mokataldriku, kaelarõngaste ja Basotho tekkidega tegelased, kes kõik on ka väga hea kaklusvormis? Kaasaegsetes rõivastes lendur ja võmm on enesekoloniseerimine? Kui just ei ole kokkulepet, et mustad peavad igal juhul mingit iidamast aadamast nummit sahara-tagust panaafrikat ajama (Aafrikas on küll 54 riiki aga keda kotib), teistsugused kultuurikoodid ei tule arvesse. Niimoodi võttes oleks äkki isegi mustanahaline tüdrukute ümberlõikaja NY's salongikõlbulikum tegelane kui majandusnobelist kariibidelt.
Samuti on raske tabada, kuidas on lood läbikukkunud koomiksifilmiga "Spawn", mis oli kõvasti riskijulgem ettevõtmine kui MCU filmid. Selline suundumus ses filmis ainult ideoloogilist plakatit näha, on mulle retsensiooni puhul kõvasti pinda käinud.
Filmi enda juures suurt vaadata ei olnud. Oli üks isolatsiooni kippuv holier than thou riik, kus olid ühel territooriumil koos kõikmõeldavad Aafrika looduslikud vaatamisväärsused, pukis erakordse jõu, varanduse ja intellektiga isevalitseja, domineeris klannisüsteem ja siis järsku ilmus välja üks agulipäritolu troonipretendent aga õige sinivereline lõi ta lõpuks maha. Õiglase võidus oli mängus ka CIA käpp. Muljet avaldas, kuidas tehnoloogiliste piirangute tõttu üsnagi rassistlik formaat 3D-kino näol oli suudetud keskmisest valgemaks sättida (seda ei anna teistmoodi öelda, sest harilikult on 3D filmides mustanahalised raskesti eristatavamad, sest pilt on tumedam). Selle koha pealt avaldas muljet

Avengers: Infinity War
Hoolimata sisust ja arengute naeruväärsusest on Avengeride filmid minu jaoks väga hea seisundikino olnud. Tähendab ka seisundifilm eelkõige teatud endassemähkivat struktuuri ja see ei pea olema kaks kaadrit stseeni kohta kulgev hõreda metafüüsika rebimine, seisundit pakub ka naturaalne aga nobe montaaž, kus kaader vahetub keskmise südamelöögi rütmis ja info antakse edasi hüpertekstina. Ajalis-ruumiline tinglikkus on neis filmides nagunii olemas, eriti viimases ja hõredale filosofeerimisele vastab filmi põhiteljeks olev moraaliteooria alusküsimus, mida esitati parima väitlusringi vaimus, Kanti deontoloogia vastasseis utilitarianismiga (mõlemad küllalt äärmuslikul kujul), kuhu on tembitud sünget teadust Malthuse rahvastiku printsiibi näol. Bossavenger Captain America ütleb "me ei kauple eludega", üleni lilla tegelane Thanos ütleb, et "pikas perspektiivis pole see kellegi elu". See annab õiguse üleni lillale tegelasele mitmekesi ja isegi selja tagant kallale karata.
Visuaalilt ega probleemipüstituselt kindlasti mitte rumalam kui enamik Jodorowsky tükke. Sama enesekeskne ja eneseküllane nagunii.
Marveli mütoloogia mind niipalju ei kõida, et seda kraami fanboy pilguga vaadata suudaksin aga mind on alati tagantjärele huvitanud, kuidas ja kuhu Avengeride filmid mind viia on suutnud, see on mõjunud sarnaselt intensiivse kontaktspordiga. Igas hetkes kohal olemine ja lahmav higi on samapalju seisund kui selle vastandina endale lösutades maailmakõikuse ettekujutamine.
See ei tähenda, et seda filmi aasta parimaks või üldsegi heaks peaksin, sest ainuke, mida pärast seanssi sellest filmist kaasa võtsin, oli tehniliste lahenduste koosmõju. Et oleks mõni karakter või mõttekäik midagi pakkunud, seda pigem mitte.

Osmium
01-06-2018
kell 19:36

Mr. Nobody
Mõnevõrra poeetiline, mõnevõrra teaduslik. Väga ulmeline!
Mulle see film meeldis, sest käsitles puhtinimlikku vajadust kirjeldada ja seletada seda, millele on indiviidi tasemelt võimatu absoluutseid põhjuslikkuse seoseid luua, kuid enesepiiritlemise vajadusest püütakse. Püütakse retrospektiivis seletada juhtunut ja seeläbi vahel väidetakse, et tagajärg on millegi põhjus :)
Ühtlasi mulle see film lihtsalt meeldis!

Osmium
01-06-2018
kell 21:32

Sellega seoses meenub üks itaalia film, tõlkes "Täiuslikud võõrad", kus niisama unistamise ja mõtteharjutuste asemel elatakse digiajastu vahendeid kasutades paralleelelusid - ning nende elude ilmsiks tulemine ajab karastunud isikutel kaka keema ja tundlikemal tekib see va peaga vastu seina jooksmise efekt. Väga sujuva kuluga lugu, hästi filmitud.

kurmet
02-06-2018
kell 12:55

Lux Expressis hakkasin vaatama filmi, kus mängib maailma kõige rohkem vingus näoga mees, aga õnneks on need ekraanid ikka nii ära ruunatud, et vaatamata jäigi. Ei saanud normaalselt nuppe vajutada ka, eesistuja oleks pahandanud, et mida ma raputan seda tooli ta selja taga.

kurmet
20-06-2018
kell 08:03

Vat see on alles teos!
Escape Plan 2
Uskumatu, lihtsalt uskumatu okse.
Võta Steven Seagali viimase 10 aasta filmide keskmine ja pane tema asemele Stallone.

aksel
20-06-2018
kell 22:35

Täna sai vaadatud "Moon" (2009). Oli väga hea. Keeruline, palju küsimusi tekitav.

Rene13
03-07-2018
kell 17:13

Viimastest ja viimastest arengutest naeruväärsuse rindel.

You Were Never Really Here
Läbipõlenud Thor trippimas noir eksistentsialismil (superkangelasele viitab ka filmiplakat, kus valgusefektid jätavad mulje justkui peategelane kannaks keepi). Selle filmi juures on hea juba nii tühine näitaja nagu selle pikkus. 89 mintsa, oskaja suudab selle ajaga olulise ära õelda ja võib teiste asjatoimetustega edasi minna.
On üks elus omajagu räsida saanud mees, mistõttu kannatab tugeva posttraumaatilise stressihäire all - mõtted ja kujutlused keerlevad peamiselt stressorite ümber ja ühiskondliku eluga läbikäimine toimub enamjaolt vasara viibutamise läbi. Ta räägib umbes sama palju kui lööb inimesi vasaraga maha. Peaasjalikult inimkaubitsejaid ja igasuguste naljakate nurkade alt, actionitüüpiliselt rüütellikku kahevõitlusesse ei astu. Ses mõttes üsna tüüpiline noir peategelane, kes vähemalt oma juttude põhjal põhjal on sitkedpoisid, mitte maailmapäästjad (seetõttu mulle võrdlused filmiga "Taxi Driver" väga ei istu). Ja väga tänapäevane on selle juures, et femme fatale ei ole keegi pneumaatiline blond punases vaid peategelase gerondist ema (ealiste iseärasuste tõttu lausa plaatinablond), kes kujundi selgema väljajoonistumise huvides vaatab filmi alguses telekast "Psycho't". Ka see käib vilksamisi, ülearu artikuleeritud sissevaadet peategelase maailma ei pakuta, enamasti käib peategelase selgitamine visuaali kaudu. Mis samuti väga moodne ja samal ajal ka piisavalt arukas, et ei lähe instagrami laadiks kätte ära.
Need on vaid mõned üksikud seigad, miks see film hästi töötab. Kuigi tegevuskäik on triviaalne kui mõni kioskikrimka. Aga samal ajal karm džunglilugu asfaldi ja betoonimetsast nagu "Blast of Silence", lohutu meditsiiniline juhtum nagu "Naked" ja lisaks kogu see värk Thoriga.

Ocean's Eight
Minu hinnangul on valdav osa sellelt #MeToo liinilt tulev väga väga halb - palju kisa, väga väha villa - ja see film on musternäide kui nõmedaks annab õigusluse viia. On pääsenud liikuma selline mõttekujund, et naissugu, erinevalt ülejäänud elavast, on omaette eesmärk, lausa püha üritus. Kõige humoorikam on selles valdkonnas olnud, et meesterahvad ei tohigi selle filmi suhtes midagi öelda, sest nad ei ole võimelised sellest aru saama (ilmselt ka mitte siis kui nad peaks seda kiitma). Peaasi paistab olevat getostumine, naistele naiste värk, meestele meeste värk, lastele laste värk. Vaesed vaatavad vaeste kino, jõukad jõukate kino (viimased kaks on Itaalias kunagi proovitud ja mõlemad feilisid valju õhuvihina saatel). Radikaalsema lähenemisega saaks ka ekspordi ja impordi kallale minna. Sotsiaalne õiglus on tagatud kui üksteise suhtes ollakse pimedad, kurdid ja tummad.
Kuna ma eelistan vastupidi toimuvat läbikäimist siis ikkagi julgen üht koma teist leida. Pealegi on ju olemas postmodernne eluhäkk - end on võimalik identifitseerida millena tahes. Väga meeldis, kuidas see tükk demonstreeris, et filmi viletsus on nii sooneutraalne ala, et käpuli võivad kõik ühtmoodi käia. Mis iseenesest on väga sümpaatne ja positiivne sõnum.
Teisalt lajatati väsinupoolsete mitmenda ringi naljadega, eriti pärast sissejuhatavat vaatust. Metanalja rebimine ilma teravuseta on üsna kohmakas tegevus, ükskama kui hoogsalt sinna kõrvale ka ei rapsita.
Üks totramaid nalju on, kuidas meestele pannakse selga naiste riided ja siis nad hakkavad hästi kohmakalt rolli sisse elama. Reeglina selline pila ei õnnestu. Selles filmis pandi peategelastele (tuletan meelde, et naised) selga pidulikud naisterõivad ja tulemus oli sama. Seda tüüpi oli see glamuurimaailma tõga. Kinost lahkusin käkiga, mida väga pikalt peas edasi kedrata ei soovi.

Isle of Dogs
Stop-motion ulmekas, kuidas 20 aasta pärast on kliimatingimused sellised, et Jaapanist on saanud arhipelaag ja sealsed linnad ei ole küllastunud ainult inimestest ja tehisvalgusest vaid ka koertest ning viimaste seas liigub ringi mingisugune endeemiline koeragripitüvi, mistõttu kõik koerad kebitakse ühele leidliku nimega saarele.
Wes Anderson on kahtlemata üks kõige valgemaid inimesi üldse ja nüüd ta on lõhanud pommi ja kujutanud jaapanlasi, kes ajavad jaapanlaste asju. Kui samasuguseid asju viljelevad näiteks riiki reklaamivas klipis riigi elanikud, on okei aga kui seda näitab võõramaalane oma filmis siis see on ränk šovinism ja igasuguse taktitunde puudumine (printsiip ei kehti kui filmis kujutatakse natse, kommuniste, orce või teisi nendelaadseid). Vähe sellest, jaapanlased räägivad jaapani keeles, koerad räägivad arusaadavas ja filmis on ka white saviour, kes õpetab kohalikele tõde ja õigust.
Tähendab, tegemist on väga hea filmiga. Hea kraami üks tunnus on alati selles, et lollpead lähevad komblusküsimuste tõttu endast välja. Umbes nii, et sushit nosiv valge eurooplane lükkab fesarisse südameverega kirjutatud kommentaari, kuidas on õudne vaadata globalismiilminguid, mismoodi asiaadid söövad hot-dog'e ja joovad pilsnerit peale (küllap on neile siis aegade algusest aegade lõpuni ette nähtud kanda midagi kimonotaolist, süüa toorest kala ja rüübata vaid riisiviina).
Kuna ma ei tunne üldse jaapani keelt ja ka jaapani kultuuri osas on vajakajäämiseid, läksid sõnamängud suure kaarega mööda, kanjit on filmis üksjagu nagu ka mulle tundmatuid brändimärke ja hüüdlauseid aga ei mõiganud konksugi. Iroonilisel kombel ongi filmi üheks kandeteljeks keeleküsimus, see lisab filmile struktuuri, on väikeste sõnamängude kontrastina osa suurest naljast. Minu andmetel olid asjd nii: jaapanlased said aru inglisest aga rääkisid alati jaapanit, mida vaatajale ei tõlgitud, koerad said aru igast keelest ja rääkisid omavahel inglist, millest inimesed aru ei saanud. Öökull sai aru koerte keelest aga rääkis vaid öökulli keeles, mõned koerad said aru öökulli keelest. Mingid kassid olid ka aga nagu alati, kassid on mõttetud. Nemad olid selle püramiidi põhjas, mille tipus istus öökull.
Üks küsimus siiski tekkis. Ühest küljest võiks Anderson oma elutegevuse lõpuni nukufilme vändata, kuna tema käekiri on nagunii selline, et kui kaadris toimub midagi juhuslikku siis ainult seetõttu, et nii on stsenaariumis ette nähtud. Nukufilmis saab kontrollida detaile kuni vedelike füüsikani välja, tema jaoks perfektne formaat. Aga teisalt tekib küsimus, kas enam paremini saaks? Sest see film, erinevalt Andersoni eelmisest kahest, on suurepärane.

Beirut
Vanakooli spioonikas kaheksakümnendate alguse Liibanonis, mis kirjanduslike vahenditega proovib mingil määral kommenteerida praegu Süürias toimuvat.
Hea tükk aga üks neist, millest ei ole kuskilt otsast kinni hakata. Kui välja arvata, et ajastupõhised soengud ja kostüümid mõjuvad sageli koomiliselt, sest ajastumärke armastatakse mõnevõrra üle rõhutada.
Arusaadavatel põhjustel usakeskne film aga see pole oluline. Pigem oluline selline iva, et kodusõjad on üks neist kultuuripraktikatest, mis pole niisama lällamine, vaid mille iga taies on endiselt piisavalt isikupärane ja süvenemisnõudlik. Pole ka spordil häda midagi aga jalgpall on oluliselt vaadatavam kui seal on korraga üks mäng, kaks väravat ja kaks hõlpsasti eristatavates särkides meeskonda, mitte 5, kes vahepeal vahetavad heast peast särke ning pallide ja väravate arvu. Sisuliselt film, mis tuletab meelde, mis on vahet ajalool ja spordil. Mistõttu filmis on palju tegevusliine ja ka räägitakse palju.

The Domestics
Lõpuks ometi on kõik maailmalõpujärgse kirjanduse, filmi ja arvutimängu troobid ühest kohast saadaval. Ja see pole ka nii halb, et oleks juba hea.
Hõredalt motiveeritud tegelased, palju mootorikütust ja laskemoona aga väga vähe võimalusi pesta nägu. Kõik halvad tegelased on vaadanud Mad Max'i ja saanud sealt stiilinippe, mida ebafunktsionaalsem kostüümilahendus, seda etem. Kuna mingisugust kirjanduslikku pinget see film ei suuda pakkuda, on see puudus lahendatud nii, et autodel on süütega alatasa probleeme või vaikust vajaval hetkel tekib mittesoovitud helisid.
Nagu Uwe Boll oleks Fallout 3 stsena põhjal filmi vändanud, selle peale isegi mitte tulles, et arvutimängus toimivad tegelastevahelised suhted ja muud dünaamikad natuke teisiti kui filmis, otse üle viimine võib tekitada huvitavaid oletusi asjaosaliste diagnoosi osas.

painkiller
03-07-2018
kell 21:33

1 film, mida hindaks kõvasti kõrgemalt kui imdb 5.7
- Dark River

painkiller
03-07-2018
kell 21:44

Vat see on alles teos!
Escape Plan 2
Uskumatu, lihtsalt uskumatu okse.
Võta Steven Seagali viimase 10 aasta filmide keskmine ja pane tema asemele Stallone.


kurmet, puugilt oled hammustada saanud?
ise vaatasin lõpuni, kuna seal mängis Expanse'ist lemmiktegelane Wes Chatham

kurmet
04-07-2018
kell 08:19

Lähen perearstile, võibolla olen.

pta
04-07-2018
kell 11:05

Ma kohe ei julgegi seda vaatama minna. Suurepärased Oceani 11, 12 ja 13 on veel liigagi eredalt meeles.


Ocean's Eight
Minu hinnangul on valdav osa sellelt #MeToo liinilt tulev väga väga halb - palju kisa, väga väha villa - ja see film on musternäide kui nõmedaks annab õigusluse viia. On pääsenud liikuma selline mõttekujund, et naissugu, erinevalt ülejäänud elavast, on omaette eesmärk, lausa püha üritus. Kõige humoorikam on selles valdkonnas olnud, et meesterahvad ei tohigi selle filmi suhtes midagi öelda, sest nad ei ole võimelised sellest aru saama (ilmselt ka mitte siis kui nad peaks seda kiitma). Peaasi paistab olevat getostumine, naistele naiste värk, meestele meeste värk, lastele laste värk. Vaesed vaatavad vaeste kino, jõukad jõukate kino (viimased kaks on Itaalias kunagi proovitud ja mõlemad feilisid valju õhuvihina saatel). Radikaalsema lähenemisega saaks ka ekspordi ja impordi kallale minna. Sotsiaalne õiglus on tagatud kui üksteise suhtes ollakse pimedad, kurdid ja tummad.
Kuna ma eelistan vastupidi toimuvat läbikäimist siis ikkagi julgen üht koma teist leida. Pealegi on ju olemas postmodernne eluhäkk - end on võimalik identifitseerida millena tahes. Väga meeldis, kuidas see tükk demonstreeris, et filmi viletsus on nii sooneutraalne ala, et käpuli võivad kõik ühtmoodi käia. Mis iseenesest on väga sümpaatne ja positiivne sõnum.
Teisalt lajatati väsinupoolsete mitmenda ringi naljadega, eriti pärast sissejuhatavat vaatust. Metanalja rebimine ilma teravuseta on üsna kohmakas tegevus, ükskama kui hoogsalt sinna kõrvale ka ei rapsita.
Üks totramaid nalju on, kuidas meestele pannakse selga naiste riided ja siis nad hakkavad hästi kohmakalt rolli sisse elama. Reeglina selline pila ei õnnestu. Selles filmis pandi peategelastele (tuletan meelde, et naised) selga pidulikud naisterõivad ja tulemus oli sama. Seda tüüpi oli see glamuurimaailma tõga. Kinost lahkusin käkiga, mida väga pikalt peas edasi kedrata ei soovi.

kcx
04-07-2018
kell 13:24

miks keegi peaks üldse mõtlema ocean 8 peale, kui peale Ghostbustersit oli näha millised need naistega remaked on

Rene13
04-07-2018
kell 14:44

Viimased gender-swap numbrid paistavad olevat jah rohkem marketingis välja töötatud lähenemine a la "käsitöö".
Kettamaailmas oli tänavakaupmehel Iseenda-Nöörija Dibleril hea lähenemine, vorsti annab teha kõigest, mis on olnud kunagi sea osa või sea lähedal.
Samamoodi on käsitööga (või nende gender-swap produktidega), reeglina sel ivakat põhjendust pole, piisab kui protsessi juures on natuke kätt liigutatud aga staatusepõhise tarbija ajab selline toode tegudele nii et tolmab. Eks ole me-too seegi.

Muidu ajaloost on selline juhtum, et kui uus Battlestar Galactica tehti ja Starbucki mängis naine, kirjutas originaalis sama tegelast kehastanud Dirk Benedict (Faceman A-Rühmast) avaliku kirja Lost In Castration. Asja juures on humoorikas, et ta heitis uusversioonile ette seda, mida "Ghostbusters" ja "Oceans8" on eeldanud - teed mingi kosmeetilise muudatuse ja tulemus on olemuslikult naiselik, lausa revolutsiooniliselt. Justkui filmil endal oleks või saaks olla tunnuseid, mis vastaks soole (üldiselt antropomorfismi viljelemine meetodina näitab väga madalat taset). Kuskil on toimunud lühiühendus.

Kui plakatlik õiguslus kõrvale jätta. Nii nagu oli 90 alguses gender-swap käkk "The New Karate Kid" ja hea film naissoost peategelastega "Thelma & Louise" nii on praegu gender-swap käkk "Ghostbusters" ja hea film naissoost peategelastega "Annihiliation". Kino pole nende arengute tõttu vigastada saanud.
Kuigi huvitav, mis saaks kui keegi ekraniseeriks näidendi "12 Angry Women"?

pta
05-07-2018
kell 09:52

Kuigi huvitav, mis saaks kui keegi ekraniseeriks näidendi "12 Angry Women"?

Seda läheks küll vaatama!

Või naistega "7 samuraid", miks mitte ka "Reservoir Dogs".

Rene13
05-07-2018
kell 15:04

Ma tahakas näha heteromeestega "Sex and the City". Toimuks tänapäeval.

Rene13
11-07-2018
kell 14:33

Mulle väga meeldib viimane uudis.
Thai Cave Rescue Movie in Early Stages of Development
Sellest on küll täiesti kama, kui kiirelt või kas üldse uudisväärtuslikest juhtumistest filme tehakse. Ta Tšiili kaevurid said oma filmi, film on käe otsast nüsinud mägironjast, on olemas "Captain Phillips", "Everest" ja "Only the Brave". Filmid valminud vahemikus 5 kuni 20 aastat pärast juhtumeid. Samuti olen sattunud nägema ajalooliste ambitsioonidega filme, mis on valminud tuhandeid aastaid hiljem (igaks juhuks selliseid tükke nagu "10.000 BC" arvesse ei võtnud). Raske anda hinnangut, millal on õige aeg filmitööstusel sekkuda.

Mis aga paneb filmi eriti ootama on uudisnupule lisatud tweet.
Pure Flix joins the rest of the world in thanking God for answering prayers for the successful rescue of those trapped in the cave in Thailand.

Kas tõesti teeb veendunult kristlik stuudio ja levikanal filmi budistide kannatustest koobastes nii, et mängu ei tooda Jeesust? Pinge kasvab! Ühtlasi on tegemist ainukese jalkameeskonnaga maailmas, kes ei oska sukelduda. Neymar sellist asja küll heaks ei kiidaks.
Peale selle, kui jumal ka minu palvetele vastaks, oleks vähemalt ühe lapse rollis Danny DeVito.

tont
16-07-2018
kell 03:54

You almost wrecked my car. Well? Get in!
Kiss Me Deadly (1955)

kurmet
30-07-2018
kell 13:50

Death Wish originaaliga absoluutselt kursis ei ole, aga remake mu arust üllatavalt kobe vaatamine. Noh, selline, et ei ole üldse kahju, et P hommikust 2 tundi selle peale kulutasin.

Sama ei saa öelda Tomb Raider osas. Filmi parim osa esimesed 20 minutit. Siis kui velotav siug sõdalaseks muutuma hakkas, ei pakkunud enam pinget.

Hereditary oli ka ikka kuradi mõnus vaatamine, sest kinosaali oli sattunud ka kümneid 3.-4. klassi tüdrukuid, kes ei teinud muud kui irvitasid. Neil on loll kambavaim ka. Kui kaks kõige tüütumat ikka mehemoodi itsitamist olid tükk aega juurutanud, tuli lõpuks ka juba esimesest reast lambaid kaasa. Aga õhtul koju ja "emme, jäta tuli põlema" keiss nagunii. Mõnel oli isa ka kaasas. Need olid siukse näoga, et otsisid juba silmsidet teiste isadega ja siuke "sa tahad ka kitaka kärakat panna?" pilk oli ees.
Iga jumala kord luban, et "tipptunnil" kinno ei lähe, aga kipub ära ununema. Film ise, nagu paljud teisedki filmid, oleks võinud 10 minutit varem ära lõppeda.

Rivera
02-08-2018
kell 11:42

Avengers Infinity War on midagi nii ajunüristavat, et kohe hea meel, et kinno seda vaatama ei läinud. Lahja, mage, puine, igav, etteaimatav. Aga mis seal midagi muud oodata oligi.

Osmium
04-08-2018
kell 21:43

Jestas mis filmi otsa ma sattusin!
"Amici miei" aastast 1975.
Kirjeldab meessõpruskonda, mille liikmed on silmapaistvalt nahaalsed ja lihtlabased naiste suhtes. Ja ma lihtsalt ei suuda seda mõista - eriti kui niivõrd halvasti suhtutakse pereemasse.
Ma olen helgema huumori ja absurdilembeline, nii et komöödiana esitletud film ei meeldi mulle. Järjekordne mõru itaallaste komöödia!

Osmium
05-08-2018
kell 13:43

Hihihi, tagasiulatuvalt võiks järeldada, et film ise on priima, ei maksa arvata et film on kehv - meeldejäävaid stseene on seal tõesti, kuid mulle ei sobinud sisu, mõistate?

behemott
07-08-2018
kell 20:43

Mother! lennake ilma uurimata peale.

tont
21-08-2018
kell 03:08

Suna no onna (1964)
vaatamist väärt. Eraldi kiidaks veel heliriba

kurmet
24-08-2018
kell 19:55

The Meg

Läksin madalate ootustega kinno, aga mulle täitsa meeldis. Korra mainiti, et aint 3 inimest on 11 000 km sügavusel käind ja 1 nendest on elus. Mõtlesin , et kas James Cameron äkki. Aga polnud. Hoopis Jason Statham.

kurmet
24-08-2018
kell 19:56

11000 m siiski.

rodeokolonn
25-08-2018
kell 13:08

chuck norrisel on suvila 11 km sügavusel merepõhjas

kurmet
25-08-2018
kell 16:03

rodeokolonn kirjutas:
chuck norrisel on suvila 11 km sügavusel merepõhjas


41 sekundit puhast kulda

rodeokolonn
25-08-2018
kell 17:45

rändom jiff

Osmium
26-08-2018
kell 09:46

Kino Sõpruses näidati väga kihvti filmi, "Kägistaja kägistaja vastu" (Davitelj protiv davitelja). Hoolimata võikast teemavalikust oli film väga muhe ja meelelahutuslik. Filmitud '84 aasta Belgradis, mis tähendab, et 80ndatel pidi Jugoslaavia olema väga heal järjel ühiskond, sest sellist filmi ei saaks teha muudes oludes. Huvitav, mis neil siis 90ndatel juhtus…ja mis juhtus nende filmimaailmaga!?

Rene13
31-08-2018
kell 22:09

Kesiste ulmekate trio.

Anon
Netflixi logo filmiplakatil tekitas kahtluseid aga lavastajaks Andrew Niccol, kellel üht koma teist justkui oleks on ette näidata. "Gattaca" ja "The Truman Show" paremast küljest ning kuidagi on ta seotud ka kunagi tulevikus valmiva lauamängupõhise filmiga "Monopoly". Mis iganes see ka olema ei saa.
"Anon" on tehnohorror, mis justkui oleks "Black Mirrori" sarjast välja jäänud ideekübemetest kokku pandud. Üleni hallikasbeež ühiskond, kus juhtmeta võrguühendus on muutunud nii töökindlaks ja selle leviala nii heaks, et igal inimesel on mingisugune vidin ajus, mis on ühendatud pilves oleva kettaruumiga, kuhu salvestatakse sensoorse kogemuse kogu audiovisuaalne osa. Julgeolekuorganitel on sellele infole ligipääs ja kuritegude lahendamine on seetõttu muutnud käkiteoks. Üks tööst tüdinud võmm käib ringi, kõik vastutulevad inimesed on kaetud liitreaalsuse kihiga, muudkui vaatab profiile ja ühel järsku pole profiili.
Samal ajal hakkavad toimuma kahtlased mõrvad, millest jäävad imelikud salvestised jne jne jne, jne jne, jne. Sarnaseid süžeesid mõtleb natukenegi ulmet ja tehnikauudiseid lugenud inimene ühe fooritule ootamise jooksul välja mitu tükki. Pane sinna juurde kohvikujutu tasemel küsimusi privaatsuse teemadel ja see film on olemas. Aktsendiks võib näpuotsaga lisada laiska tehnoloogiakriitikat, kuidas liiga hea mälu on elu nuhtlus - peategelane vaatas neurootiku agarusega õhtust õhtusse mälusalvestist, kuidas tal kunagi poeg surma sai ja rüüpas sinna kõrvale kärakat. Nagu umbes miljonis teises filmis tegelane piinab end maali, foto või koduvideo vahtimisega ja joob end samal ajal täis. Korraga püüab unustada ja meenutada, umbes sama vinge kunstiline kujund nagu valge hobune või kaseladvad.

Upgrade
Veel üks "Black Mirrori" ülejääk. Teostuselt korralik madalaeelearveline žanrifestivali film aga hirmus skemaatiline, puudub igasugune soravus.
Mehe ajuga ühendatakse tehisintellektiga varustatud kiip, mis osutub Descartes'i kurjaks deemoniks. Niimoodi sõnastades kõlab isegi põnevamalt kui tegelikult oli.
Jäin mõtlema, et teadvusega tegelevas ulmes on kaks põhijoont. Inimene näeb vaeva oma teadvuse masinasse laadimisega, et ületada keha, kuna see on nii piiratud ja siis vastupidi, tehisteadvus näeb vaeva, et saada keha (mingil põhjusel just inimese oma). Nende osapoolte kokkuviimisega tegelev agentuur ajaks kokku päris kena kopika.

Mute
Heade eeldustega väga vilets film. Küberpunk seades Weimari vabariigi aegne Berliini peoskene, milles toimub "The Third Man" vaimus noir, kuidas keegi otsib suures saksakeelses linnas kaduma läinud inimest, saab kokku väga erinevate karakteritega ja praktiliselt kõik asjad saab aetud inglise keeles. Selles filmis on peategelane küll tumm aga vähemalt ingliskeelselt tumm.
Popkultuuriviiteid on selles filmis sama väsitavas koguses nagu endale semiootikaga viga teinud loovtöötaja jutus ja toekat sisu umbes sama palju kui hashtagipilves. Viiepalliskaalal annaks hindeks õlakehituse.

Lõpetuseks midagi vähemulmelist.
Dark River
Hea lambapidamisfilm, kahjuks oli kandvaks looks peredraama, mille põhiliseks ivaks jäi tõdemus, et aastaid kestnud traumajärgse stresshäirega inimesele ei maksa usaldada tulirelva. Ühtlasi üks ei-tea-mitmekümnes film, milles Sean Bean sureb. Muidu olme ja kohavaimu poolest tiptop film, mulle sellised kolkadraamad väga istuvad, kus puulehed sahisevad, ilm on vines, muru niitmata ja inimesed ei saa üksteise ega iseendaga hakkama aga viimane ei väljendu turistilkäikude ega dieetsööda ratsioonide pidevas eksponeerimises.

Kogu filmi essents on selles klipis koos, tervet ei peagi vaatama.
PJ Harvey and Harry Escott - An Acre of Land

timmy
31-08-2018
kell 22:54

Sattusin vaatama sellist asja nagu elu. Tühjad karakterid, kellel puudub algus ja lõpp-punkt, kombineeritud olematu süžeega. Tegelaste ainsaks eesmärgiks näib olevat erinevate omastatud esemete eksponeerimine. Veidi lunastavad ilusad loodusvaated. 3/10

neke
04-09-2018
kell 13:09

Film, mida me ilmselt kunagi ei näe.. :(
100 years

Rene13
04-09-2018
kell 13:51

neke kirjutas:
Film, mida me ilmselt kunagi ei näe.. :(
100 years

Kuna seda alles jäänd aastate jooksul tõenäoliselt ei näe, postuumselt veel vähem siis see on sama hea kui väljamõeldud film.
Nagu see klišee muusikast, kuidas tehakse soundtracke väljamõeldud filmidele (olen mõelnud korduvalt, et neid väljamõeldud filme võiks keegi arvustama hakata).

Osmium
04-09-2018
kell 21:08

Rene13 kirjutas:
Nagu see klišee muusikast, kuidas tehakse soundtracke väljamõeldud filmidele (olen mõelnud korduvalt, et neid väljamõeldud filme võiks keegi arvustama hakata).

Phihi, päris hea mõte! Iseenesest oskad sa mainida mõnda ST-ed väljamõeldud filmile? Huvitav kunstivorm.

Tegelikult tekib ka küsimus, et millised filmid või üleüldiselt "lookesed" pole väljamõeldud?

Ja kui ma juba lobisema kukkusin, siis mainiks seda ka, et hiljaaegu tekkis mõte seoses Decartes'i kurikuulsa loosungigiga "Mõtlen, järelikult olen olemas". Millest me enam-jaolt ikka niiväga mõtleme? Kuidas õunakooki valmistada ja kes võidab Eesti-Serbia jalgpallimatšis vms? Ja siis veel mõtleme hästi põhjalikult ja sihitult filosoofilistele küsimustele. Ja mõtleme välja nii mõndagi :) Mulle tundub, et ütlus "Tean, järelikult olen olemas" on palju asjalikum.
Võimalik, et ma ei põruks filosoofia esimesel kursusel.
Ja ühtlasi ma tean, kuidas õunakooki valmistada.

Rene13
04-09-2018
kell 23:35

Osmium kirjutas:
Nagu see klišee muusikast, kuidas tehakse soundtracke väljamõeldud filmidele (olen mõelnud korduvalt, et neid väljamõeldud filme võiks keegi arvustama hakata).
Phihi, päris hea mõte! Iseenesest oskad sa mainida mõnda ST-ed väljamõeldud filmile? Huvitav kunstivorm.


Kui ma ei eksi, oli Ulveri "Perdition City" üks selliseid aga see on päris ammune album, hiljem on rohkem ilmunud, peast ei tea nimetada. Kuskil kümmekond aastat tagasi oli nii, et oli juba raske leida intervjuud, kus keegi ei valmistanud järjekordset muusikalist saadet mitteeksisteerivale filmile. Võis lausa loetleda top 10 filmi, mida pole olemas ja see valik tulnuks teha päris paljude hulgast. Selle kohta võib lausa meemipandeemia õelda. Hiljem hakati ka imaginaarsetele arvutimängudele agaralt muusikat kirjutama. Äkki keegi valmistab juba ka raame väljamõeldud maalidele, pole eraldi uurinud.

kurmet
10-09-2018
kell 11:20

Nädalavahetusel kaks üllatust.
Positiivne üllatus - Upgrade
Negatiivne üllatus - The Nun. Ei saa ütlemata jätta, et täiesti arusaamatu pask oli see. Paras otse krdi DVD-le ja säästumarketi allahindluste kasti saata.

pta
17-09-2018
kell 10:25

Keegi seda uut Predatori filmi ka vaatamas on käinud? Kas tasub aega raisata või mitte?

kurmet
17-09-2018
kell 10:42

pta kirjutas:
Keegi seda uut Predatori filmi ka vaatamas on käinud? Kas tasub aega raisata või mitte?


Eile käisin. Ootused olid nullis, seega võiks öelda, et vastas ootustele. Kui ikka esimese 30 sekundi jooksul näidatakse mingite kosmoselaevade tagaajamist, mingi kiskja roolib oma krdi saani ja müttab ringi, siis on ikka kohe aru ka saada, millega tegemist tuleb.
Kord on pime, kukutakse teineteist metsas taga ajama, siis hoobilt järsku valge jms. Mingid hästi olulised predator-koerad müttasid ringi, ei saanudki hästi aru, miks või miks nad järsku inimestega üsna sõbralikud olid. Siis sekkub mängu järsku 3,3 meetrine predatorite küttija, kes tuleb Maale pahandust teinud predatorit rappima, kuna see tahtis inimkonnale miskit salaja sokutada. Inimestega suhtlemiseks (ja hästi hästi olulise sõnumi edastamiseks) võtab see kisjkakütt kasutusele mingi tõlkeprogrammi (oluline sõnum oli see, et nende seas on üks tõeline sõdalane McKenna, kes tuleb kaasa võtta. Ülejäänd matsid võivad koju minna).

Ühesõnaga pudru ja kapsad. Iga päevaga langev IMDb hinne on hetkel veel liiga kõrge.

No Quarter
17-09-2018
kell 19:50

+1

mart
17-09-2018
kell 20:40

kurmet kirjutas:
pta kirjutas:
Keegi seda uut Predatori filmi ka vaatamas on käinud? Kas tasub aega raisata või mitte?

Eile käisin. Ootused olid nullis, seega võiks öelda, et vastas ootustele. Kui ikka esimese 30 sekundi jooksul näidatakse mingite kosmoselaevade tagaajamist, mingi kiskja roolib oma krdi saani ja müttab ringi, siis on ikka kohe aru ka saada, millega tegemist tuleb.
Kord on pime, kukutakse teineteist metsas taga ajama, siis hoobilt järsku valge jms. Mingid hästi olulised predator-koerad müttasid ringi, ei saanudki hästi aru, miks või miks nad järsku inimestega üsna sõbralikud olid. Siis sekkub mängu järsku 3,3 meetrine predatorite küttija, kes tuleb Maale pahandust teinud predatorit rappima, kuna see tahtis inimkonnale miskit salaja sokutada. Inimestega suhtlemiseks (ja hästi hästi olulise sõnumi edastamiseks) võtab see kisjkakütt kasutusele mingi tõlkeprogrammi (oluline sõnum oli see, et nende seas on üks tõeline sõdalane McKenna, kes tuleb kaasa võtta. Ülejäänd matsid võivad koju minna).

Ühesõnaga pudru ja kapsad. Iga päevaga langev IMDb hinne on hetkel veel liiga kõrge.


Lihtsalt huvitun, millised Predaatori filmid on sisu pakkunud?

kurmet
17-09-2018
kell 22:52

Minu arust proovitakse just seda va sisu veidi palju pakkuda. Läheb tegijatel ka vaikselt sassi, kus ja mida ja miks.
vt ka Terminator Genesys.

Käberlinski
18-09-2018
kell 06:29

MANDY

kurmet
18-09-2018
kell 09:59

vt ka Terminator Genesys.
Genisys ikka. Kuulasin kirjutamise hetkel Genesist.

pta
18-09-2018
kell 13:57

Lihtsalt huvitun, millised Predaatori filmid on sisu pakkunud?

No kõige esimene Predator Arniega oli küll väga hea. Tolle aja kohta ikka väga vinge action, millel oli mingigi sisu küljes, mitte ei lammutatud niisama.

tont
20-09-2018
kell 02:07

pta kirjutas:
No kõige esimene Predator Arniega oli küll väga hea. Tolle aja kohta ikka väga vinge action, millel oli mingigi sisu küljes, mitte ei lammutatud niisama.


Siin tundub kohane tuua parallel ka "Alien"-i filmidega.
Nii Alieni kui Predatori esimene osa on lahedate erieffektidega ja filmi kannab peamiselt see, et tegemist on senitundmatu organismi/jõuga mis luurab kuskil pimeduses/džunglis, olles suuresti nähtamatu (must Alien pimeduses, kamuflaažiülikonnas Predator džunglis).
Esimese filmi lõpus saavad kumbki nähtavale ja leiavad oma otsa. Sellega olekski võinud selle jandi lõpetada.
Nii Alieni kui ka Predatori esimesed järjed (Predator 2, Aliens) on teemade edasiarendused mõningate täitsa lahedate kõrvaldegelastega.
Edasine on juba üsna lahja meelelahutus, sest see, mis kandsid esimesi filme, on lahjenenud (üllatusmoment, tundmatus). Jäänud on kummist ülikonnad, mille ümber filmi paraku eriti ei ehita.

pta
20-09-2018
kell 08:57

Jah, pmst nõus. Predatori järgnevad filmid olid küll suht lambist. Alieni saaga oleks pidanud ära lõppema peale kolmandat osa kui Ripley surma sai. Sinnamaani tundus enam-vähem selline keskne lugu paigas olevat ja kannatas seriaali välja küll. Edasi läks juba laiba ülesäratamiseks.

labidamees
23-09-2018
kell 13:13

https://www.imdb.com/title/tt1424381/?ref_=nv_sr_4 kui keegi mäletab üldse
siis suht ühte auku koos viimasega.nagu karta oligi suht kesine meelelahutus.Ega ma seda ei lootnudki et mingit konkurentsi kahele esimesele filmile tekib,aga eks hollywoodi mingi aja pärast taas üritab nagu seal kombeks on.kahjuks.

pta
23-09-2018
kell 22:37

Üsna keskpärane jauramine oli viimase filmiga. Arengut on vast ehk niipalju, et predator suutis end inglise keeles väljendada. Esialgu küll translaatori abil, järgmises osas arvatavasti räägib juba ise. Kokkuvõtvalt:

1. Alati leidub suurem kala, kes eelmise ära sööb.
2. Püha kolmainsus (valge, must, kollane) on tulnud, et jääda.
3. Vähemalt ühele globaalprobleemile peab olema viidatud, seekord siis kliima soojenemine.
4. Kaasatud on keegi, kellel on mingit sorti hälve või puue. Harilikult laps.
5. Ilma räigelt ropendamata ei saa.
6. Järgmine osa terendab.

Rene13
30-09-2018
kell 00:44

Kaks üleliigset filmi.

Sicario: Day of the Soldado
Olen elus korra näinud, kuidas supp läheb kõrbema. Nüüd nägin teist korda.
Igasuguse moraalse kompassita kuumaandmine Mehhiko narkosõjas, kus tulemused põhinevad mänguteooria mudelitel, mitte sellel, kes valget kaabut kannab, on ju iseenesest väärt aines, lavastaja on samuti väga hea kooliga, kõik justkui lubas külma ja küünilist märulit, kus tuld antakse pigem pragmaatilistel kui esteetilistel kaalutlustel. Paar-kolm minutit film sellele ka vastas, seejärel tulid mängu esimese osaga äravahetamiseni sarnased skeemid, kus igat elementi oli forsseeritud. Nagu tookord läks supiga, kui supipärale oli unustatud lisada piisavalt vett ja nii see mass kärssama läks.

Mission: Impossible - Fallout
Peamiselt paistis olevat selline film, kuidas Tom Cruise kaamera suunas jookseb või viimasel sekundil muudkui kindlast surmast pääseb. Selles filmis jalutati üldse vähe, kogu aeg joosti, isegi hiilimiste puhul tehti head tempot. Sele peale tahaks õelda puhas meelelahutus aga ma ei ole siiamaani suutnud välja mõelda, millest meelelahutus täpselt puhas peab olema?

painkiller
02-10-2018
kell 09:21

Sele peale tahaks õelda puhas meelelahutus aga ma ei ole siiamaani suutnud välja mõelda, millest meelelahutus täpselt puhas peab olema?

kallistamistest

Osmium
03-10-2018
kell 07:11

Rene13 kirjutas:Sicario: Day of the Soldado

Igasuguse moraalse kompassita kuumaandmine Mehhiko narkosõjas, kus tulemused põhinevad mänguteooria mudelitel, mitte sellel, kes valget kaabut kannab - see on ju iseenesest väärt aines ja lavastaja on samuti väga hea kooliga. Teisisõnu, kõik justkui lubas külma ja küünilist märulit, kus tuld antakse pigem pragmaatilistel kui esteetilistel kaalutlustel.

tont
24-10-2018
kell 01:04

Leave no trace (2018) õnnestus ära vaadata. Režissööriks Debra Granik, kes siinsamas teemas ka eelmise mängufilmi Winter's Bone (2010) eest kiita saanud.
Film räägib sõjaveteranist, kes enam tsivilisatsiooniga kuidagi tegemist teha ei taha ja kisub aina rohkem metsa poole ära. Tüübiga kaasas tütar, kes päris hästi ei saa aru, mis isaga toimub.
Draama kulgemine mõõdukas, aga venima ei hakka ja kordagi läägeks ei lähe. Atmosfäär hoiab filmi hästi üleval.
Sellised filmid mulle meeldivad, kus kõike ette ei räägita (vaid veidi vihjatakse) ja lubatakse oma peaga järeldused teha ja edasi mõelda.
Tubli saavutus, kiidan heaks.

Rene13
29-10-2018
kell 20:31

"Leave No Trace" endalgi plaanis aga pole leidnud mahti. See-eest on leidnud mahti vaadata selliseid.

Winter Ridge
Kes julgeb enam öelda, et Eestil puudub pehme jõu võimekus, et Eesti kultuur on väeti? Pesuehtsat eestipärast kino valmistatakse juba ka vanal heal Albionil. Kultuuriministeerium on näidanud üles suurt tarkust ja ettenägelikkust, et pole allunud marurahvusliku elemendi provokatsioonidele ja jätnud küündimatust stsenast, lollist dialoogist ja kaamera ees punnitamisest koosnevale komplektile võtmata geograafilise tähise kaitset nagu seda on Hollandi Goudal, Kenti Alel või teistel põllumajandussaadustel, vaid seda võib vorpida igaüks ja igal pool.

Ant-Man and the Wasp
Pidin keset filmi perearstiga konsulteerima, tema leidis, et sellises vanuses võiks juba natuke ettevaatlikumalt võtta. Praktiseeriva asjatundja sõna maksab kuulda ja jätsin filmi katki.

Black '47
Aastal 2026 saab Sylvester Stallone 80 aastat vanaks. Tema sünniapäeva puhuks valmib pea igas Euroopa riigis film, kus Rambo sekkub aborigeenide jaoks olulisse ajaloosündmusesse ja lahendab kõik olukorrad vägivalla abil.
See on üks euroopa kino mammutprojekte (on tabavalt võrreldud Suure Osakestepõrgutiga), mis on olnud töös pea sama kaua kui on kestnud Stallone karjäär. Näiteks Islandlased tegid enda filmi When the Raven Flies valmis juba aastal 1984 ja seda peetakse üheks Islandi parimaks filmiks.
Inglased lähenesid loovalt ja valmis lastefilm Son of Rambow, kuidas kaks poisikest väntavad Thatcheri-aegsel Inglismaal amatöörfilmi esimese Rambo ainetel.
Nüüd on iirlased oma filmiga maha saanud.
Keset kõige hullemaid nälja-aastaid saabub Briti koloniaalarmeest desertöörunud jalaväelane kodukanti, kus näeb ainult häda ja viletsust, tema omaksed on kodutalust välja löödud ja seejärel hukka saanud. Kuna tal on suur kukri tüüpi nuga ja oskus kasutada korraga kaht musketit, asub ta kätte maksma. Briti okupandid, kohalikud kollaborandid ja isegi üks lord on sellise väljaõppinud tapamasinaga püstihädas.
Niimoodi see film ühe sirgena kuni lõpuni välja kulgeb.
Eesti filmitegijad selles projektis kahjuks ei osale, kuna kõik tegevlavastajad leidsid, et selline film ei oleks piisavalt kultuurne. Küll aga valmib peagi Läti osafilm, milles härra Rambos sekkub 96. aasta kilusõjas Lätlaste poolel, kus tehakse maatasa eesti kilulaevastik ja vallutatakse Ruhnu saar.