filmid

mart
08-04-2017
kell 20:11

Krt. Kas töesti on head filmid maailmast otsa saanud. Vöi on köigil kevad südames. Ah, persse need intelektuaalsed meelelahutused. Tuleb jooma hakata

kurmet
09-04-2017
kell 13:12

Kui plaanite minna seda krdi Get Outi vaatama kinno, siis valige hilisem aeg, sest ma eile sattusin sellisele ajale, et ka 8. klassi ekskurssioon tundus olevat samal seansil. Vat see oli horror. Alustuseks mingi "popp poiss" otsustas, et ta on ikka kuradi kõva naljamees, ja terve saal peab seda retardi iba kindlasti kuulama. Ilmselt tahtis kõrval istuvalt plikalt lihtsalt musu saada.
Ühesõnaga.
Ah ma ei oska midagi öeldagi rohkem.

Osmium
09-04-2017
kell 16:37

Krt. Kas töesti on head filmid maailmast otsa saanud. Vöi on köigil kevad südames. Ah, persse need intelektuaalsed meelelahutused. Tuleb jooma hakata
Kusjuures see on väga môistlik tähelepanek! Suisa teaduspõhine! Seda teadsin minagi ammu, et joomine blokeerib ajukoore esiosa - ehk selle osa mis tegeleb planeerimise ja enesekontrolliga, kuid just lugesin, et ka haarava filmi vaatamine teeb sedasama:
Rafael Malach and his colleagues put people in a Functional Magnetic Resonance Imaging (fMRI) machine. These machines track how much blood goes to different parts of your brain as you solve some problem or do some task, and that in turn tracks how that task activates different parts of your brain. Most of the time the poor guinea pigs in these machines either get some tedious task to do, like clicking a button when a red “x” appears, or else they just lie there. In both of these cases frontal areas of the brain are active - more active when the subjects perform an intentional planned action, but still buzzing along even when they just lie in the machine daydreaming.
But Malach’s lucky subjects got to watch an absorbing movie instead, "The Good, the Bad and the Ugly” with Clint Eastwood. Rather amazingly, the brain patterns of nearly everyone tracked the events in the movie in the same way - Sergio Leone really knew how to get into your head. Even more striking, the frontal parts of the brain, the parts that plan and think and keep track of the self, were actually inhibited as people watched the movie. The back parts of the brain lit up instead. The subjects were plainly conscious but they weren’t self-conscious. They weren’t making plans or considering or weighing the movie, they were just totally into it.


Tõenäoliselt iga teine mõistust täiega haarav tegevus mõjub nii.

A igal juhul filmi vaadates mul küll purjus tunnet ei teki, hihi. Kas olen teinud midagi valesti?

Rene13
10-04-2017
kell 13:19

Krt. Kas töesti on head filmid maailmast otsa saanud. Vöi on köigil kevad südames. Ah, persse need intelektuaalsed meelelahutused. Tuleb jooma hakata
"The Love Witch" ja "Brimstone" on tänavu internetti ilmunutest head. Ütleks lausa, et kultusfilmi potensiaaliga. Aga eks näis, mida aastad neile toovad.

Ja mõned halvemad uudised.

Hidden Figures
Rutiinne feelgood pisarakiskuja rassiküsimuste teemal, kuidas mustanahalised naismatemaatikud NASA's karjääri tegid. Ilmeksimatult hollywoodikas, kõik kohustuslik, nii heas kui halvas, on olemas.
Võib ka õelda, et üks neist jõulufilmidest, milles puuduvad aisakell ja kuusk.
Kuskilt lugesin, et väga punk film pidi olema. Ma just vastupidist nägin. Insenerimentaliteediga inimesed õppisid neile kahjuks olevate tingimuste kiuste uusi asju, et olukorrast üle olla, selle asemel, et ühe koha peal jalgu trampides, püksid mitmest hädast märjad, kõikides oma hädades kõiki teisi süüdistada.

Here Alone
Üks neist arthouse postap filmidest, kus põhiküsimus on timmitud argimugavused kaotanud inimeste omavaheliste suhete ümber. Näiteks puuduvad kolm söömakorda päevas, soe vesi, pehme tualettpaber ja kas siis enam ette ja taha "tore" ja "vahva" õeldakse? Algas ja kasvas hästi, praktiliselt dialoogivaba esimene vaatus oli suurepärane, flashbackid olid omal kohal.
Aga siis üsna laisalt kirjutatud aabitsatõdedega forsseeritud suhtedraama tuli mängu, enam justkui polndki puuduse all kannatav metsaelu, vaid kohvikudraama, kus mingite trafaretsuste abil tuletatakse meelde, et hoolimata kokkulepetest tööjaotuse osas, on mehed ja naised põhimõtteliselt erinevad. Ja kui argimugavusi pole siis äkki veel erinevamad? Selline täiesti ennekuulmatu paljastus.

Mine
Mees astub kõrbes miinile ja seisab mitu päeva paigal.
Seda ümberjutustust võib tarvitada ka hinnanguna.
Ühtlasi päris halb märk kui sellise filmi puhul jõuab häirima hakata asjaolu, et jalaväemiinid päris nii ikkagi ei tööta.

Sleepless
Huvitav selles mõttes, et Jamie Foxxis prooviti otsida mantlipärijat Denzel Washingtonile. Aga selle plaani läbikukkumine saab selgeks loetud minutitega, pärast seda lõpetasin vaatamise.

Aftermath
Filmi aluseks on juhtumiste jada, mis oma toimumise ajal grotesksuse poolest silma jäid.
2002. aasta Überlingeni lennuõnnetus, kus lennujuhtide äparduse tõttu põrkasid taevas kokku kaks lennukit, leidis oma julma järelloo 2 aastat hiljem kui õnnetuses pere kaotanud vene-osseedi arhitekt otsis ülesse Šveitsis elava vastutava lennujuhi ja pussitas ta oma kodus surnuks. Pärast paari vanglaaastat sai selgeks, et see mees endast täit aru ei anna ja ta saadeti koju, kus peast haige mees võeti vastu kangelasena ja hiljem nimetati Põhja-Osseetia vabariigis ase ehitusministriks.
Nüüd on selle ainetel vändatud film, mille peaosas Schwarzenegger ja see film ei paku suurt midagi.

The Void
Läksin reklaame õnge. Lubati ausat retroõudust.
Aga hoopis "Garth Marenghi's Darkplace", millest ära võetud eneseteadlikkus ja huumor ning pandud asemele kaheksakümnendate närusus.

Osmium
19-04-2017
kell 00:21

Proovisin vaadata filmi Songs From The Second Floor, kuid ei suutnud sel lihtsal põhjusel, et see film ei müünud mitte midagi. Isegi mustkunstnik ei teinud seal filmis maagiat, vaid saagis publikuliikme lihtlabaselt veriseks.

mart
19-04-2017
kell 08:46

SW, Rogue One. Kevadpühade uimane pühapäev tundus just paras aeg selle teosega tutvumiseks. Pole just suur fan kogu komplektil aga fakti, et pea üks esimesi 'välismaa' filme oli 80ndate keskpaigas episood 4 ei saa mitte unustada :D
Aga film oli tore. Kinno vast ei läheks. Aga kodus mönusalt diivanil vedeledes täitsa ok. Hämmastavalt vähe paatost ja pisarakiskumist. Motivatsiooniköned olid lühikesed ja konkreetsed, kangelassurm oli standard ja vast seetöttu jäetud enamasti ka 'suureks' mängimata. Tore meelelahutus. Kui lisada, et toimuva tegevuse käik ja löpp olid üldiselt teada, siis meenutas loodusdokki. Nussivaid lövisid savannis ei näidatud ainult..

Rene13
22-04-2017
kell 11:55

Kaks silmapaistvat saavutust.
Logan
2 tundi Marveli superkangelasefilmi, veel sellest kõige õudsemast satsists, X-Men. Esimene tund, ütleks, ei ole just vilets kino. Mutandid on maha löödud, allesjäänutest Wolverine on vana ja vilets, Hollywoodi kombe kohaselt markeerib igasgust terviseviga pidev kõhimine, isegi kui inimene murrab varba, on ta voodis pikali ja kõhib. Wolverine pidevalt läkastab. Professor X'il on on alzheimer, vaat et teeb hädagi püski.
Niimoodi algavad suurepärased koomiksivihikud.
Aga see on film ja üks hetk tulid mängu lapsed, kes on lugenud koomikseid. Selline peavalutekitavalt metafooriline tõrviku edasiandmine. Noorus ei ole hukas, ideaalid kannavad, nüüd saadaval ka piltpostkaardina.
Lisaks läksid käiku kilohinnaga müüdavad lahenduskäigud - lõpuks mandus kõik sinna, kuidas saabub autotäite kaupa märulipolitsei mundris mehi, kes tegutsevad nagu vanamutid hulludel päevadel.
Lisatähelepanekuna veel, et tempo (Y) tõusis aga tegevus (X) läks üha magedamaks, kui tulemus paigutada koordinaattteljestikku (X,Y; 0,100), saaks x-tähe kujuliselt ristuvad sirged. Kui see oleks marketingitrikk siis plaksutaksin.

The Guardians
Vene superkangelastefilm, kus ideede puudusel on põhiosa ameerika kinost 1:1 maha vehitud, selle vahega et ühest kultuuri- ja know-how ruumist on ülekande käigus tekkinud tõsiseid tõrkeid ja need tõrked ei paku mingit uut kvaliteeti.
Kindlasti vaadata seda filmi, sest see on aasta parim komöödia. Ei ole stseeni, mis ei oleks puine ega pakuks nalja. See film ei lonka ainult mõlemat jalga vaid ka kolmandat silma ja astraalkeha.
Nii halb, et selle halbust ei jõua ära kiita. Muudkui minnakse, tehakse, askeldatakse, isegi avatakse ennast aga stseenid ei paista omavahel just eriti seotud olevat. Ja taustaks käib täiesti napakas orkestrimuusika, kivist pigistatakse ikka viimnegi veetilk välja. Plotholes oleks liiga pehme mõiste, mida kasutada, siin ikka terve plot kuristik avaldub vaataja silme ees.
Krdi, libakaru, muutub täiesti neljajalgseks elukaks üks mees, pole riidehilpu seljas, ainult karukarv, hiljem ronib mehena kuskilt jõest välja, särk läinud aga pikad püksid jalas ja pole kandund ka mingeid retuuse. Krdi sitamaja see on?
Kui elus tekib olukord, et on vaja kirjutada midagi stsenaariumisarnast siis võtta aluseks see film ka teha kõik vastupidi.
Kui peaks tekkima olukord, et vaja kaamera ees ilmekalt midagi õelda siis võtta aluseks see film ja teha kõik vastupidi.
Kui saate kokku Nüganeninga siis andke talle selle filmi dvd, äkki inspireerib.
Muidu on selles filmis midagi väga eestikino pärast täitsa olemas. Sellised vaikusesse õeldud, diibina mõeldud aga lollakana kõlavad laused. Õigupoolest suurem osa vestlustest just selline ongi.
Ah jah vb ainuke asjalik mõõde filmi juures. Tehti vaid 5 miljoniga.
Igal juhul, kindlasti tõmmake alla ja vaadake, kaua suudate taluda.

mart
24-04-2017
kell 16:27

Vaatasin The Love Witchi ära. Kirjutasin pika jutu. Läks kaduma. Lühike kokkuvöte:

Ilus kohe kindlasti
Tüütult igav oma stiilitruuduses (v kuidas iganes seda nimetada)
Kaasaegse ühiskonna ja indiviidide sobitumisprobleemide teema lisas kamaluga puisust üldmuljele.

mart
24-04-2017
kell 16:34

Ahjaa. Logan ka. See X-inimeste teema pole kunagi südamelähedane olnud. Arusaamatul pöhjusel aga lootsin midagi sellest loost. Kuna Rene13 on asja ilusti kokku vötnud, siis polegi midagi lisada. Ekstreemselt lame oli kogu see laste teema. Teoreetiliselt ju potensiaali oleks olnud....

Täna vötan soovitatud vene superkangelased ette. Loodetavasti leian ka venekeelse versiooni. Suure pudeli peeti juba varusin :D

Rene13
24-04-2017
kell 18:51

Vaatasin The Love Witchi ära. Kirjutasin pika jutu. Läks kaduma.
Olen omal nahal korduvalt kogenud, tänapäevastel brauseritel ctrl-shift-T ja back nupp on rohkem kui korra aidanud.

Täna vötan soovitatud vene superkangelased ette. Loodetavasti leian ka venekeelse versiooni. Suure pudeli peeti juba varusin :D
Ma ei teagi, kas inglisesse dubleerituna üldse liigub seda.
Filmi algusmonoloog viis sekundi murdosaks 20 aasta tagusesse aega kui plahvatusevine püsis alles õhus ja siis rebiti juba venet peale. Ei ole pärast piraatlinte vahepeal venekeelset poweractionit nägema sattunudki.

al(tm)
25-04-2017
kell 14:49

http://kinoveeb.delfi.ee/hoff/eesti-kinolegend-peeter-simm-hoffil-linastuvast-erakordsest-sojafilmist-mine-ja-vaata-thriller-on-selle-korval-kissell?id=77911268

tõsine sitt. kui otsida hästi tehtud sõjavastalisust, siis Die Brücke (mõtlen seda mustvalget, 1959 aasta oma) oleks minu esimene valik. idi i smotrji promomine (seda filmi mainitakse kõikvõimalikes listides üsna tihti) on isiklikult tõsine müstika. tõsiselt ilge sovjeedi agitprop.

painkiller
25-04-2017
kell 16:56

endale jäi ka kogu aeg see idi i smatri blogidest silma, vaatasin ära ja oli mõjus vaatamine küll

al(tm)
25-04-2017
kell 19:00

ma täitsa huvi pärast küsin, mida seal mõjusat on? see filmi ümber käinud hype (päris veri! näitlejad hüpnoosis!) oli totter juba 1985ndal aastal, muuseas, tollal oli see kohustuslik kinokülastus ja enne räägiti mingit patriootliku mulli kah.

kurja ei tohi teha karikatuuriks. leiab neid nõukaaegseid filme küll, kus selle vastu eksitud ei ole. võta või "Ivani lapsepõlv" (Иваново детство). vt https://www.youtube.com/watch?v=Z0nx70hAqjM

uuemast ajast on veidi värskendav vaatamine 1992 aastast pärit Tšekist (Чекист) - https://www.youtube.com/watch?v=ib9gHKcWRNw

ja võid ka seda tsekkida - https://www.youtube.com/watch?v=DPpLZId6c8o

al(tm)
25-04-2017
kell 19:11

enivei, venkud on teinud (eriti 90nendatel) väga šeffe filme. isegi need Valged Tiigrid ja Dnepri jooned ei ole NII imalad ja ühte auku. see on point. aga presku aja lõpust kuni 90nendateni ei tulnud sealt küll ikka miskit mõistlikku. seda patriootliku ila võib endale terviseks sisse istuda.

btw, täpselt sama totrad on need usakate "sõjaseiklused" ala dirty dozen, kelly's heroes ja see Fury on veel ikka ekstra ekskrement.

painkiller
25-04-2017
kell 20:14

igas episoodis oli nagu midagi, mets oli hirmutav, toiduotsmine, küla täis segadust. mitte midagi filmi kohta lugenuna oli huvitav vaadata, ei hakanud kohe tarkovskiga võrdlema

al(tm)
25-04-2017
kell 20:21

asi pole Tarkovskis (ise ta seda filmi lõpuks ju salgas). kogu see karikatuursete sakslaste bande nullib kõik. poliitiline prostitutsioon, ütleks.

tõeliselt õõvastavad on minu arust Men behind the Sun, Nankang Massacre, ka Salo (see ka ju II MS ajal toimuva sündmustikuga, täitsa päris fašistid ja puha...)

Rene13
25-04-2017
kell 22:57

tõeliselt õõvastavad on minu arust Men behind the Sun, Nankang Massacre, ka Salo (see ka ju II MS ajal toimuva sündmustikuga, täitsa päris fašistid ja puha...)
Ma neile lisaks ka mõned Bosnia sõja teemalised. Saviour ja minisari Warriors.
Ei ole suuremas koguses graafilist õõva ja Savior on ilmselgelt läilaks kirjutatud, sülelaps mängus jne aga neis on osatud halastamatust edasi anda. Reeglina see ei tule välja sõjafilmides, kisub üldsõnaliseks hukkamõistuks ja see armutu ja kalk pinge, intensiivne vägivalla lõhn, see jääb sageli puudu. Neis on olemas.
Mingis mõttes nagu "Men behind the Sun", mis on hea, sest seda on vastik vaadata.

Ja kurioosumina vb sakslaste rapeploitation survival horror Anonyma - Eine Frau in Berlin. Teemavaliku kiuste vb üleliia sentimentaalnegi aga see filmi justkui läheks etemaks kui alustada retsensioonidest.
Aga ma ka ei ole seda kunagi algusest lõpuni vaadata viitsind, ent portsudena haarates vast paar korda olen läbi vaadanud.

al(tm)
26-04-2017
kell 08:48

just just, põleva napalmi lõhn hommikuti...

ma olen vahel imestanud, miks venkud pole suutnud seda saksa poole jumallikku ükskõiksust ära kasutada (visuaalis, mõtlen). selle asemel lajatavad groteskiga. no ei tööta. vrdl kasvõi keegi armas doktor Lecter, kelle tegelane mõjub just läbi absoluutse kontrolli jäisuse. kasvõi seesama Mine ja vaata, kuivõrd jõhker oleks tulemus, kui sakslased oleks esitatud realistlikult- masinlik, emotsioonitu, suhtetu tegevus, a la porgandite kõplamine. parimal juhul loodusvaatleja huvi laialilöödud sipelgapesa sagimise osas. kõik läbi viidud saksa täpsusega, organiseeritult, huvitult.
aga see debiilne purjus orgia mis sääl lõpus põletamise stseenis oli.... oh jumal. tõsiselt, see oli totter juba 14 aastasena vaadatult.

ja loomulikult, filmis on päris häid nõkse, see unenäolisus minu arust täitsa töötab. aga jah, kogumulje on ikka jube.

mart
26-04-2017
kell 09:12

Kontrollitud emotsioonitus, südametunnistus, kahtlused jne on köik inimlikud iseloomujooned. Mis vöivad väljendada intelligentsi v humaansust vmi. Ja selliseid omadusi ei saanud varasemas nöukogude ideoloogias kanda ükski ürgvaenlane. Vaenlane on loom. Purjutav, oma löbuka üiinav ja tappev. Emtsioonid ja maailmamalu olid reserveeritud nöukogude kodanikele.

al(tm)
26-04-2017
kell 12:41

äkki isegi see, millele Rene13 tahtmatult viitas Berliini "vabastamisega" seoses- vastase kujutamine iseendana.

vägistasid, ligemest sõid ja muidu tükka tegid reeglina mitte sakslased. ma kunagi lugesin selle kohta, miks Vlassov poolt vahetas. suurema osa paska keerasid idanaabrid ikka ise oma inimestele.

Rene13
03-05-2017
kell 21:07

Käputäis viimati vaadatud uuema kino otsast.

Small Crimes
Vaatsin, et Netflixi toodetud, sealt sellist korralikku keskmist on ikka tulnud.
See on rämps, pole eriti peatuda ühelgi aspektil. Läbi ja lõhki rämps.
Esialgu oli kirjeldatud kui must krimikomöödia aga seda kirjeldust on imdb'st muudetud. Ongi hea, sest nalja justkui ei saa. Peale selle, et korra löödi peategelasele jalaga munadesse.

Sand Castle
Samuti Netflixi toodang. Argine sõjadraama, kus kangelasi pole, on tsiviilobjektid ja hõimusuhted.
Ameerika sõjamehed remondivad kuskil Iraagis õhkulastud veetoru, saavad aegajalt tuld, põgusalt peatutakse kohalikul eluolul, peamiselt sellel kuidas väike aga tige ja äärmuslike vaadetega rakuke suudab mõistlikku majanduslikku läbikäimist torpedeerida. Eks nad saavad maitsta tina ja jalahoope aga mastaapset õigluse jaluleseadmist ei toimu, inimesed lähevad pettununa laiali, hoolimata tärganud idealismist jääbki veetoru ripakile.
Värabamiseesmärkidel teht sõjafilmide vahel paistab silma aga omaette harju keskmine film.

The Ticket
Pime mees saab korraga nägijaks aga laostub moraalselt, teda pimestavad raha, võim ja kiimalisus. Ausõna, ei jaksanud lõpuni vastu pidada. Turumajanduskriitika a la laulusõnad a la pinkfloyd. Tänan aga kindel ei!

Voice from the Stone
Nagu sageli värskema indikinoga juhtub, ilmuvad need torrentilevisse ilmselt kinoleviga samaaegselt ja enne kui esimene ring vaatajaid reaalsuskontrolli teeb, on näiteks imdb's kas asjaosaliste endi või banaaniga kinni makstud elajaloomade poolt väänatud võimsad skoorid.
Lugesin lausa, et hitchcockilik põnevik. Muidugi, ise olin loll et õnge läksin, sest polnud Hitchcockist haisugi. Dekoor ja õhustik olid küll õnnestunud, kui sellist ibeeriapärast tausta vaja siis kindlasti omal kohal. Suur maja soojas kliimas, uksed ja aknad alati lahti, tuul käib läbi ja selle kohal mingi tume salapära.

Patterson
Proovin õelda natuke rohkem kui see film.
Ma ei pea Jarmuschi filmidest eriti lugu. Film on loomulikult tekst nagu iga teine aga kas nüüd elu eest kirjandlikkusega vehkimine neid kuidagi õilistab?
Jarmusch arvab, et õilistab, ma olen selles küsimuses natuke erineval seisukohal. Imho töötab risti vastupidi.
Antud juhul lihtsa inimese rutiini lausa müstifitseerimine on kangesti lihtsa inimese mõnitamise moodi. Mitte et sinikraedest kuidagi eriliselt hooliksin, minu klassiteadlikkus piirdub peamiselt zooloogia taksonoomiatega.
Igaks juhuks jätan taganemistee, ei välista võimalust, et tegemist võib olla peene satiiriga mõttetu mehe elust. Seda ei saa välistada.
Ühtlasi meenus Patty Smithi elulooraamat, mis oli samamoodi tundlik ja verevaene udutamine teemal maailm ja Mina ja kõike saab ning maksab õelda luuleliselt. Sarnaselt veeres mõtteratas ka selle filmi ajal.

painkiller
04-05-2017
kell 09:36

vaatasin hõff'il seda Small Crimes'i, ei tea kas mängus oli kinosaal, alkohol või lõbus seltskond, aga meeldis kõvasti rohkem kui tavaliselt miskid sellised imdb 6 punkti pakud. ikka korralik tolgus, jätis ja persevest oli see peategelane

Rene13
04-05-2017
kell 10:05

See oli mudugi pluss, et peategelane tegutses nagu teadlased filmis "Prometheus", selle vahega, et ta oli vanglasse kukkund võmm, kellelt infotöötlemisoskust, paari sammu ette ja taha mõtlemist ning nupukate valikute tegemist ei saagi nõuda. Selline emopõhine tegutseja, kelle enesereflektsioon piirdus korrutamisega, kuidas vanglas tabas teda meeleparandus.
Aga draamakiht selle ümber oli ikka hõredast hõredam üheduurikas. Selle kandev telg midagi sellist oli, et meelt parandanud jõhkard saabub kodulinna, kus sõbrad, tuttavad ja vaenlased on endised ja uuest elust ei tule midagi välja.
Aga see telg ei kandnud suurt midagi. Isegi ainult õhtalehe nupukeste põhjal kokku pandav Beebilõusta elulugu on tekstina kandvam.

Osmium
06-05-2017
kell 23:26

...minu klassiteadlikkus piirdub peamiselt zooloogia taksonoomiatega.
Ma tean ka ühtteist zooloogiast. Näiteks seda, et kõige edukamad loomad liigilise mitmekesisuse poolest on...Putukad! Tõesti eriilmelised tegelased. Loomariigi David Bowied. Ja põnevad ka!

Rene13
07-05-2017
kell 11:26

Se on tõsiasi millega võib peaaegu nõusse jääda (selle Bugs! kodune prilli3D on vhea). Kuigi fakti tõesuse määrab teatavasti rahvahääletus, see on empaatilisem.
Ma putukate kohta ütleks näiteks klassiteadlikult, et lõvid võiks edaspidi süüa mitte imetajaiad, vaid kahepaikseid, kalu ja putukaid.

Osmium
07-05-2017
kell 22:08

Leidub isegi siuke putukas, kes on oma elu pühendanud Elvise imiteerimisele..ja mitte lihtsalt Elvise, vaid porgandite OD Elvise. Tekib küsimus milleks, on ju? Ka inimeste maailmas tuleb ette neid transformatsioone. Mõni ehk tahab sellele mõelda, a' mina küll mitte, mitte rohkem kui paar sekundit. Ühtlasi sattus silme ette palvetajaritsika tantsuetüüd. Olgugi, et ta seekord mitte kedagi ära ei söö, tekitab see klipp minus imelikul moel ikkagi kõhedust. Samas seal dokus Bugs! öeldi ka, et kuna palvetajaritsikas saab tavaliselt kätte mõne kärbsekäntsaka, siis ta ei pea palju sööma..meibi ülejäänud aeg kulubki fitnessile (winkwink, nudgenudge)

Osmium
07-05-2017
kell 23:35

Ma putukate kohta ütleks näiteks klassiteadlikult, et lõvid võiks edaspidi süüa mitte imetajaiad, vaid kahepaikseid, kalu ja putukaid.
Tahtsin juba nõustudes lisada, et lõvid võiks kaelkirjakutest kohe päris kindlasti eemale hoida - nad on ju kriitilises väljasuremisohus, kuid guugli abiga sain teada kickass kaelkirjakust.

Osmium
07-05-2017
kell 23:36

Attenborough oli ka platsis seal

Osmium
08-05-2017
kell 16:21

Pst. Üldhariduslikul eesmärgil mainiks, et nalja võib küll sel teemal visata, aga tegelikult ei tagaks lõvide menüü muutumine väljasurevate liikide säilimise või imetajate mitmekesisuse tõusu. Sellistel mastaapidel on hoopis teised mõjutajad..teate on ju?
Väljasurevate liikidega seoses mainiks Leo (hihi, lõvi!) DiCaprio fännidele tema osalusel valminud dokut Before the Flood. Ma ise ei suutnud küll seda vaadata, sest see algas Leo heietustega tema lapsepõlvest, a' küllap edasi muutus film sisukamaks

mart
08-05-2017
kell 18:20

veits tühist filmijuttu ka. seekordsel nõrgel hetkel oli siis tegu uue ahvifilmiga - Kong - Skull Island.
ma nüüd isegi ei tea. rääkida jälle sellest kui ebaloogiliselt, rumalalt ja erialakaugelt kõik tegelased käitusid, ei oma vist suurt mõtet. ei ole ka mitte mingit vahet, millised olid tegelaste taustad, tagamaad ja põhjendused oma valikutele. sest kohati oli tõesti tunne, et tegu mingi reality sarjaga, kuhu on eranditult kokku kogutud maksimaalselt lumikellukese intellektiga persoonid pluss eriti osav montaaz. lausa hämmastav, kui ebaoluline oli kogu tegevusliin selles filmis.
samas väga ilus oli köik - loodus, ahv, vesipühvlid ja värgid. eriti 'ajaloosambad' laevavrakis. tiptop! ilusad ei olnud ainult kollid. seega siit kindalsti punkt kirja :D positiivseks võib pidada ka fakti, et suur ahv ei armunud ilaselt sissesöitnud blondiini ja ei proovinud oma kohmakal kombel särgialla piiluda.
krt, kas nüüd ongi nii, et kui midagi enam öelda ei ole, siis tuleb lihtsalt väga ilusa pildiga lajatada? veits selline pornofilmidest tuntud võte, kus text ja tegevusliin on viidud miinimumini, et visuaalset külge ei häiriks..
muidu tore film. teatavas vaimses seisukorras kindlasti vägagi nauditav.

mart
09-05-2017
kell 10:23

aega läks aga eile öhtul sai The Lobster ära vaadatud.

vöimas värk. veidi venis löpupoole aga sellegipoolest. eriti mönus pildikeel filmil. ühsikonnas, kus ollakse harjunud filmides tonnide kaupa lendavaid jäsemeid ja verd nägema, näha filmi, kus väike tilk verd tekitab äärmiselt ebamugavad tunde, just tänu kogu pildikeele 'tavalisusele'. on eriti värskendav.

Rene13
09-05-2017
kell 12:08

Kolmas vaatus võinuks jah nobedamalt liikuda, kasvõi tuumakam olla.
Esimesed 2 on suurepärane kino.

Malice__m
12-05-2017
kell 16:18

See Lobster mulle absoluutselt ei istunud. Koik oli kuidagi ebaloogiline, a la, no naiteks, vastastikune meeldimine voib tekkida ainult siis kui teil on midagi yhist.

Muide, Jessica Barden, kes mangis Lobsteris ninaverejooksuga tydukut, mangis hiljuti telefilmis Ellen, mis oli oluliselt parem kui Lobster. Ysna k6le, aga vaga hea.
http://www.imdb.com/title/tt5959320/

Viimatine tosine filmielamus oli "Hunt for the Wilderpeople", Uusmeremaalase Taika Waititi poolt, kes on rohkem tuntud "The Flight of the Conchords" ja "What We do In the Shadows," režissöörina. Hoolimata sellest, et Hunt For the Wilderpeople oli koguperefilm, mojus ta vaga laheda positiivsuselaenguna.

Rene13
13-05-2017
kell 00:58

Kuna vene filmiga "The Guardians" oli juba latt madalale lastud ja täna oli mahti paar tundi laisemalt võtta, läks loosi sinoameerika suurfilm The Great Wall, kus Matt Damon annab Suurel Hiina müüril erinevate külmrelvadega kuuma.
Ei pidanud pettuma, nagu õeldakse, seda filmi on juba raske ületada. Nüanssides võimalik aga tervikkomplektina nii tahe tükk täielikku jura, et see jääb veel mõneks ajaks domineerima. Maksab vaid loota, et EW 100 raames linastuvad šedöövrid selle ületavad.
"The Great Wall" vääriks stseenhaaval lahtikirjutamist aga paraku ei leia mahti sellist grafomaanilist naudingut endale lubada, tuleb piirduda napima kommentaariga - see film on sama vägev kui väita, et Hiina müür on ainuke inimeste loodud rajatis, millelt saab näha Kuud.

Rene13
13-05-2017
kell 12:58

Värskest Sirbist üks pajatus. Kinorubriik on selles lehes püsivalt tugev.

Teadlane filmis, film põhjas?
Ei ole vinguvas seades, vaid reibas ja tugineb mitmekülgselt valitud näidetele.
Kirjutab bioloog ja hobikriitik Lauri Laanisto, kes muuhulgas on aborigeenide heaks ka Dennettit, Dawkinsit ja Darwinit tõlkinud. 3D värk puha.

Ja üks väga mitmekihiline faktoid sellest loost, mis esineb ka David A. Kirby raamatus Lab Coats in Hollywood, kus on kirjeldatud 97. aasta filmi "Contact" võtetel juhtunut.
Võimalik, et ongi norm.
Tegelaskujude loomisel teaduslikud konsultandid ei osale – see on puhtalt dramaturgia, kostüümiosakonna ja grimmitoa pädevuses. Muuhulgas ei tohi nad näiteks Hollywoodis stsenaristidele ja teistele filmiloojatele teaduslikke kontseptsioone selguse huvides joonistena visandada, kuna see läheb vastuollu filmi- ja meelelahutustööstuse illustraatorite ametühingu reeglitega.

Ja kuna teema juba on sealmaal siis veel üks MIT'i kirjastuse raamat teaduse ja kino seostest.
Memory and Movies - John Seamon
Sissejuhatus ajuteadusesse filmisõpradele tuttavas keeles. 5+ kraam.

Rene13
16-05-2017
kell 23:18

Paste Magazine on tänavusest filmiaastast toimetuse arvates paremad välja noppinud. Peamiselt indimaitsega ajakiri, friigikraamiga pigem ei tegele.
The 20 Best Movies of 2017 (So Far)

Kuna ameerika väljanne siis tugevalt ameerikakeskne valik. Üks Rumeenia film ka sekka eksinud. Rumeenia kino on viimased aastad muidugi silmapaistvatel pööretel tegutsenud ka.
"The Lost City of Z" vastu isegi tekkis huvi. Kui tõesti seiklusfilm nii kõrgele paigutatud, äkki selles on midagi.

Rene13
17-05-2017
kell 18:40

The Shack
"After the abduction and presumed death of Mackenzie Allen Phillips' youngest daughter, Missy, Mack receives a letter and suspects it is from God [.]"

Tundub hea.

Osmium
20-05-2017
kell 09:24

"After the abduction and presumed death of Mackenzie Allen Phillips' youngest daughter, Missy, Mack receives a letter and suspects it is from God [.]"
Sellega seoses Universumist - tuleb ainult mainida et värskete andmete põhjal kuulub sõnumitõlgendajate klikki ka mehi

Rene13
25-05-2017
kell 23:31

Mõne sõnaga viimastest.

Their Finest
Läbinisti inglisepärane film filmitegemisest. Lausa sedavõrd, et Bill Nighy mängib paaris stseenis koos inglise sigakoeraga. Päris earl greyd nad ninapidi koos ei joo aga enamvähem.
Reeglina on selline jahe karakteripõhine huumor, mis tembitud helge sentimentaalsusega, minu peakujuga hästi sobinud. Aga seekord läks sarm mööda. Jäi ainult kerglasevõitu lugu armastusest tööpostil, mille üsna virila näoga siiski lõpuni vaatasin.

John Wick: Chapter 2
Eitea. Tulirelvadega tantsufilmi kohta põhines liialt arvutimänguloogikal. Pmst peategeleane sai iga natukese aja tagant siit-sealt paar valangut selga, keeras külge ja võttis jälle uued taadid kirbule, kes ühest paugust sirakile maha kukkusid. Ja nii läbi terve filmi. Bodycount oli vägev nagu mõnes FPS'is.
Minu hinnangul on selliseid mängida hoopis huvitavam kui videona vahtida.
Ja lõpumatš toimus allegooriliselt kunstinäituse peegelsaalis. Tore on, saan intertekstuaalsusest aru küll aga selline diip istus filmi seljas nagu seal sadul.
Kindlalt latialune kraam, võrdleksin viimase "Underworldiga", kus mõjukad subkultuurid askeldasid kentsakalt arhailiste mudelite põhjal ja samuti võis avalikus kohas vabalt laamendada ja verd lasta, mingit tagajärge sellel ei olnud. Ei sireene ega midagi.
Ütleks isegi, et sellised peksukoreograafia imed nagu "Transporter" ja "The Raid" on "John Wicki" kõrval lausa kõrgema sordi arthouse.
Ja tra küll, viipekeele hardcoded subtiitrid olid nagu mingist energiajoogireklaamist. Ryan Angelos stayla.

T2 Trainspotting
Ei oska midagi pikemat kosta.
Minumeelest jookseb selles filmis veelahe, kus nostalgia läheb imalaks, kus avastsamisrõõm muutub tallalakkumiseks. Just neil hetkedel kui elu eest püüti jätta muljet, et teine osa tõukub samasugusest inspiratsioonist kui esimene.
Oli küll näiteks õnnestunud kaameravigureid aga ei saa aega niimoodi petta.
See oma aega mittesobimine vb filmi kõige kandvam idee ka oli. Need heroiinišikki noored, kes 90 keskpaigas saamatusest kvaliteedi tegid, kogu see slacker cool, need taadid mängitakse uue põlvkonna poolt üle ja auti. Begbie poeg ja üks Ida-Eurpoopa immigrant tõmbavad saurustele koti pähe.
Põlvkond on küll tinglik määratlus, sest inimesi sünnib igal aastal muudkui ja robinal aga film on ka kunstiline tekst.
Sellest trafaretsest konfliktist ma midagi ivakamat sest filmist kätte saada ei suutnud.

Kirglik maadleja painkiller juhtis tähelepanu, et selline film on ilmunud. Olen selle titaaniga ka ise maadelnud ja pidin 1:2 alla vanduma. Seega pean tema tähelepanekutest lugu.
American Wrestler: The Wizard
Täpsema nimega Karate Kid 2.0. Kaasjastatud praegugi aktuaalsete poliitiliste pingetega kuigi tegevus toimub Iraani revolutsiooni aegses usas.
Omas žanris ei ole midagi ette heita, standardid on kõik omal kohal kuigi selline feelgood spordifilm pole küll päris minu rida.
Kui üldse midagi välja tuua siis keset filmi kadus üks tegelane stsenaariumist lihtsalt ära. Harilikult koolifilmides põhikiusaja saab kas filmi lõpus lolliks tehtud või lepitakse ära aga siin ta lihtsalt kadus kõvasti enne lõppu. See rabas kõige enam.

mart
26-05-2017
kell 01:19

Trainspotting 2 kusjuures ei olnud ühtegi otsapidi üllatus. Esimest osa sai nähtud peale raamatu lugemist ja tundus toona ka paras tsirkus. Porno polnud ka raamatuna nii paha, kuigi nõjatus nostalgiale. T2 oli lihtsalt iisi edasijutustus. Umbes nagu täis peaga näed vana klassivenda, kelle nime ei mäleta, ja küsid, kuidas viimased 20 aastat ka möödunud on.

Rene13
28-05-2017
kell 10:32

Umbes nagu täis peaga näed vana klassivenda, kelle nime ei mäleta, ja küsid, kuidas viimased 20 aastat ka möödunud on.
Hea tähelepeanek, sest selle filmi kandetelje saab edasi anda ka järgmise nukra ja lohutu dialoogiga.
"Sa ikka vanas kohas?"
"Kuule jah"

pta
28-05-2017
kell 22:40

Alien Covenant

Hoopis midagi muud kui kogu senine Alieni frantsiis ja pean tunnistama, et tiba liiga hollywoodylik laks. Isegi Prometheus oli etem. Ehkki olen suur Alieni saaga fänn, siis seekord pingutati üle. Ainuke lahe asi oli kui sõbralikust androidist Davidist sai 10 aastaga tõeline badass. Ülejäänud kraam oleks võinud olemata olla või üldse lühemalt. Kuuldavasti lubas Ridley Scott veel umbes kolme filmi enne kui ringiga originaal Alieni filmi juurde tagasi jõutakse. Ma ei tea kui palju seal jaurata on veel sel teemal? Davidi pärast võiks muidugi edasi vaadata kui ta niimoodi jätkab.

mart
29-05-2017
kell 09:00

Nonii. Kui aega köige vähem ja mönuaoned pole optsioon aku resettimiseks, lähevad loosi rada7'me siteimad filmisoovitused. Seekord siis The Great Wall.

Oh-sa-sitt!

Tegelikult peaks tänulik olema. Jöuga sai läbi vaadatud. Nüüd on latt nii madalal, et eeldatavasti tundub iga liikuva pildi näol esitatud stoori geniaalsena. Sellegipoolest ei soovita mitte kellelegi. Palju ebavajalikke küsimusi jääb öhku rippuma ja üldine enesetunna on nagu peale nädalast festarist, millest mäletad vaid kodulinna tongijaamas esimese pudeli lahtikorkimist - sitt.

kurmet
29-05-2017
kell 14:20

Seekord siis The Great Wall. Oh-sa-sitt!

Ka olemas ja järjekorras, aga kuna ilmselt reageering tuleb täpselt sama, siis ei ole oma elust seda 2 tundi veel selle jaoks leidnud, et seda jama vaadata.

Rene13
12-06-2017
kell 23:23

Mõne sõnaga viimastest.

Life
Alien stiilis pingekruvimine, kus marsilt leitud ainurakne muudkui kosub ja kukub ISS'is laamendama. Muidu oleks ehk tähelepanuta jäänud aga viimati kinos käies uhati selle reklaami kohe mitu korda. Seepärast oskasin lolli nimega filmi selle elujuhtumiga kokku viia.
Võinuks ka vahele jätta, sest küllalt laisalt kirjutatud. Kogu see maavälise eluvormi avastajal tekkinud isa/lapse side ja teadlaste plakatlik altrusim jne. Ei ole neid harusid kuskile eriti kasvatatud aga ei ole ka niipalju retrole mängitud, et eneseteadlikult teravmeelne oleks. Sest filmi stsena on ju otse viiekümnendatest võetud. Efektid, heli ja värvid küll kaasaegsed. 3D kino kriitikute eeskujul tahaks lausa lajatada, et värvifilm on meediumina oma aja täiesti ära elanud.

Üks vähe kobedam küsimus siiski vaatajale puremiseks heideti. Ei välista, et kogemata. Teadlaste kolleegium tegi kindlaks, et petri tassis passiv eluvorm, kellele pandi nimeks Calvin, koosneb ühekorraga ajust, silmast ja lihasest. Tugev, tark ja nägev sült. Päris badass, vähemalt trifiidilaadne ulmekoll, kes suudab isegi nii abstraktselt mõelda, et on võimeline oma tegevusi planeerima.
Ja siis kogemata kombel eluvorm lämmatati hapnikuga ja elustamiseks pandi surakas elektrit (see on hea troop, kuidas ulme andmetel aitab kogu universumis kunstlik hingamine või elektrišokk, vahet pole mis eluvorm).
Võib oletada, et Calvin võibolla ei olndki loomupäraselt tige vaid aeti tigedaks.
Ja siis kogu ülejäänd film pageti tigedaks aetud Calvini eest.
Eks kebis pärast sellist huvitavat vahepõiget väga turvalisse voolusängi see film.

Córki dancingu (The Lure)
Poolakate 2015. aasta film, mis alles tänavu Ühendriikides levilepingu sai ja seetõttu ka internettide populaarsema osa kaudu kättesaadavaks osutus.

Merest ronib välja kaks hilisemas murdeas sireeni, kes tahaks Ameerikasse ujuda aga teevad olude sunnil vahepeatuse, et pidevalt kultuurimajatuuril olevas süldibändis tausta laulda ja paljast keret näidata. Vastavalt vajadusele on neil inimkoivad või kalasaba, mis nagu ikka sellistes filmides, ajab härrasid pöördesse.
Ei oska õelda, kui detailselt see horrorerootiline musikaalne jantimine Poola tollaseid siseasju täpsemalt lahkab, sest sotsialismi närususest Ameerikasse pääsemine oli ka kaheksakümnedatel ilmselt valitsev meeleolu.
Lisaks kahe tütarlapse kujunemislugu, mis on üldiselt vaadatuna natuke võidnud, sest läheb kangesti sinna vampiirifilmide kanti - ühel on mustad juuksed, see tahab inimesi süüa, teisel heledad, see ihaldab romantikat. Et mitte nii lihtsa lahendusega piiruda, laseb viimane omale inimese suguorganid paigaldada.
Nõnda peene naljaga võib siiski juba rahule jääda.
Õnneks ei ole film päris spetsiifiliseks kostüümi- ega žanrifilmiks timmitud, ajastute ja žanrivõtetega käiakse üsna vabalt ümber. Moodsalt õeldes, tegu on küllalt tingliku aegruumiga. Julgen lavastajat lausa isikupäras süüdistada, sest tulemus on selline kergelt perversne muusikal, mida võib täiesti vabalt kesköökinoks nimetada. Pealegi on selles perutavat loovmõtet, mis ei ole kinos väga sage külaline. Igal juhul vaadatav.
Kuigi neid sõgedate sõnadega laulunumbreid oleks nagu ülearu palju olnud.

A Cure for Wellness
Gore Verbinski satub alatasa mingit jama lavastama, tea, kas tema kallal on mõni kuri deemon, kes muudkui sunnib kohmakusele?
Vormilt eeskujulik žanrikas, pakub paranoia-, keha- ja gootiõudust aga sisult üleseletatud ja lalisev. Pole nagu erilist tähelepanuhäiret ka aga üle paarikümne minuti oli raske püsivalt vaadata seda. Oligi nii, et vahepeal valmistasin pajatäie suppi, vohmisin seda ja seejärel vaatasin edasi.
Hädasti vajaks ümbermonteerimist see film, sest praegu nagu keegi räägiks sandil moel anekdooti aga sunnid end lõpuni kuulama, sest äkki puänt tabab.

War Machine
Brad Pitt teeb naljakaid nägusid ja mängib vanameest, vähemalt harjavarrest kui mitte raudkangist selgrooga neljatärnikindralit, kes läheb Afganistanis korda majja lööma. See võtab suure osa filmi satiirimõttest kokku. Pigem ei ole kuigi vahe kuigi ei kahtle, et sealt võib youtubesse mingeid laaste leida.

painkiller
19-06-2017
kell 10:47

Life
Alien stiilis pingekruvimine, kus marsilt leitud ainurakne muudkui kosub ja kukub ISS'is laamendama. Muidu oleks ehk tähelepanuta jäänud aga viimati kinos käies uhati selle reklaami kohe mitu korda. Seepärast oskasin lolli nimega filmi selle elujuhtumiga kokku viia.
Võinuks ka vahele jätta, sest küllalt laisalt kirjutatud. Kogu see maavälise eluvormi avastajal tekkinud isa/lapse side ja teadlaste plakatlik altrusim jne. Ei ole neid harusid kuskile eriti kasvatatud aga ei ole ka niipalju retrole mängitud, et eneseteadlikult teravmeelne oleks. Sest filmi stsena on ju otse viiekümnendatest võetud. Efektid, heli ja värvid küll kaasaegsed. 3D kino kriitikute eeskujul tahaks lausa lajatada, et värvifilm on meediumina oma aja täiesti ära elanud.


Vaatasin ka seda ja peale tööpeava lõõgastuseks täitsa meeldis, või vist hakkas meeldima selle eluka tugevast tervitus-käepigistusest alates ja võibolla häiris ainult see, et jäi arusaamatuks, kuidas 0st arenev võõras keskkonnas eluk nõnda hästi tundis keskkonda, kus varem polnud olnud, või suutis kuskil arvutist alla laadida või pähe õppida kosmosejaama plaani

Rene13
27-06-2017
kell 00:04

Vaatasin ükspäev üht uuemat filmi, milles alasti Bruce Willis rulatas ja hoidis kannikate vahel püstolit. Ja see tükk oli veel püüdlikult pulpiks kirjutatud. Selline lahja isikupäraga mina-ka tüüpi värk, mille taotlused on väga selged aga kael ei taha kuidagi kanda.
Kuidagi võtab Willise karjäärikõvera hetkeseisu väga ilmekalt kokku. Juba aastaid mängib keskpärase actionkino viletsamapoolses otsas seda tüüpi, keda ta praktiliselt kogu eelneva töömehepõlve jooksul mänginud on aga ei tee seda erilise põlemisega. Võib oletada, et ta on kas asunud asja hobina võtma või tal tõesti on parim enne mööda saanud.
Filmiks on Once Upon a Time in Venice ja juba filmi nimi reedab, mis sorti ikoonilisust taga aetakse.

mart
27-06-2017
kell 00:53

Krt elu kuidagi kiireks kiskunud ja diivanitunde ekraani ees väheks jäänud. Asja parandamiseks on plaanis suurema seltskonnaga Baywatchi vaatama minna. Kinno. Koos alkoholi sisaldavate jookide ja muu meeliülendavaga. Sisetunne ütleb, et väikese emotsionaalse arvutuse vöiks ka ette kirjutada. Ootused on igatahes körged.

painkiller
30-06-2017
kell 23:05

filmihoiatus, kinolinadelegi pääsenud Lost City of Z, kõigepealt triivitakse allavoolu jõe suudme poole, ning sinna jõudes samamoodi tagasi. või jõin tõesti niipalju veini, et ei saanud aru?

Dcrpt
01-07-2017
kell 10:05

Life
Alien stiilis pingekruvimine, kus marsilt leitud ainurakne muudkui kosub ja kukub ISS'is laamendama. Muidu oleks ehk tähelepanuta jäänud aga viimati kinos käies uhati selle reklaami kohe mitu korda. Seepärast oskasin lolli nimega filmi selle elujuhtumiga kokku viia.
Võinuks ka vahele jätta, sest küllalt laisalt kirjutatud. Kogu see maavälise eluvormi avastajal tekkinud isa/lapse side ja teadlaste plakatlik altrusim jne. Ei ole neid harusid kuskile eriti kasvatatud aga ei ole ka niipalju retrole mängitud, et eneseteadlikult teravmeelne oleks. Sest filmi stsena on ju otse viiekümnendatest võetud. Efektid, heli ja värvid küll kaasaegsed. 3D kino kriitikute eeskujul tahaks lausa lajatada, et värvifilm on meediumina oma aja täiesti ära elanud.

Vaatasin ka seda ja peale tööpeava lõõgastuseks täitsa meeldis, või vist hakkas meeldima selle eluka tugevast tervitus-käepigistusest alates ja võibolla häiris ainult see, et jäi arusaamatuks, kuidas 0st arenev võõras keskkonnas eluk nõnda hästi tundis keskkonda, kus varem polnud olnud, või suutis kuskil arvutist alla laadida või pähe õppida kosmosejaama plaani


Sai ka vaadatud, Flubber oli silma ees terve aeg. Paras jura ikka.

Rene13
01-07-2017
kell 14:27

filmihoiatus, kinolinadelegi pääsenud Lost City of Z, kõigepealt triivitakse allavoolu jõe suudme poole, ning sinna jõudes samamoodi tagasi. või jõin tõesti niipalju veini, et ei saanud aru?

Vaatasin eile. Ajakiri Paste oli selle lausa tänavuse esimese poolaasta üheks parimaks nimetanud. Aga see on niisama nending, argumendina ei maksa tuhkagi. Samuti ei maksa selle filmi puhul tuhkagi väited, et põhineb tõsielul. Selline väide üldse haruharva maksab midagi.

Sedasorti ajatus laadis seiklusfilmi pole juba mõnda aega näinud. Uuematest viimati Die Vermessung der Welt, mis oli viletsa romaani sama vilets ekraniseering.
Ja vanematest vaatasin aastapäevade eest uuesti üle Stanley and Livingstone'i, mis on suurepärane ajastuvaimust kantud kino.

Muidu moodsam kaanon näeb ette, et seiklusfilm on kas turismikas või mingi taustaplaan tulevahetustele. Aga sellised klassikalised vastasseisud, kus kandeteljeks on inimese rindapistmine looduse, ettemääratuse ja teise inimesega, sellise vanakraami järgi aegajalt filmisilm ihaldab. Poistekaid, mis rohkem "Maailm ja mõnda" kui "Indiana Jones".
Oli ka sümpaatne, kuidas seiklusvaimu toetas lopsakalt ülesse võetud pilt, milles peamiselt rõhutati mööda kraave rühkimist. Mööda jõge, mööda metsaaluseid ja mööda ilmasõja kaevikuid. Kogu aeg ikaldas, hoolimata sellest, et muudkui ümbristes metsikult kaunis keskkond (ka lahinguväli, kus domineerib metsik looduslik ilu, mitte inimese ilutunne).
See oli hea. Pikutasin, libistasin tumedat ja ei olnud põhjust kurta.
Isegi peategelase Percy Fawcetti esimese eskpeditsiooni järgne kõne Kuninglikus Geograafiaseltsis oli selline, et kargas filmikõnede madalast latist naksti üle. Kinosaalis harva aplodeeritakse, selle puhul võinuks!
Aga tegelasi kujutati parasjagu läägelt, peategelasest vist lausa uut Alexander von Humboldtit taheti kujundada. Kangelane, kelle supervõime on välitööd. Selle külje pealt maksis vanamoodsus filmile kätte.
Ratsionaliseerides saab ka sellest valikust aru, Fawcetti põhiline motivaatsioon paistis seisnevat selles, et hüveline tsivilisatsioon on igav ja elu toimub mujal. Teda ei kihutanud tagant uued teadmised, vaid teistsugune rutiin, millest sai paraja enesepettuse doosi läbi lugu kadunud linnast.
Seepärast ta sinna džunglisse tagasi kippus. Mitte et ta oleks olnud suurem asi teadlane, suurem asi seikleja või suurem asi sõjamees, seetõttu teda sageli jamad saatsid, sest tõesti hästi paistis ta mõistvat vaid maamõõtmist ja veenmiskunsti. Tema saatja, Robert Pattinsoni kehastatud Henry Costin oli peale kahe viimase igas valdkonnas temast pädevam, seepärast ta ka viimasele, oludele mittevastavalt ettevalmistatud ekspeditsioonile ilmselt ei roninud.
Aga see on filmis nii hõredalt esitatud, lausa maha salatud, et tuleb sinna praktiliselt ise juurde mõelda, põhirõhk oli multifilmiliku kangelase kujundamisel.

Ja mis siiamaani hämmastab, Fawcett näitas umbkeelsele indiaanlasele (väidetavalt sai inglisest aru aga sõnagi rääkida ei mõistnud või ei tahtnud) omajoonistatud kaarti ja see oskas vabalt kaarti lugeda. Teinekord isegi on võimalik õilsa metslase troobi kasutamises iva leida aga see oli juba kategooriast, et tegelikult elavad maailma parimad progejad Põhja-Sentineli saartel.

Edit: pean vajalikujks lisada, et selleski filmis esines jurakino üsna kindel tunnus, inimesel tulistati kõrvast tükk välja ja selle asemel, et reageerida nagu vigastada saanud inimesed reageerivad, harilikult ropendmaine ja kisa, haaras ta kõrvast ja lõugas, "ai minu kõrv".

Rene13
08-07-2017
kell 22:58

Mõnest viimasest numbrist. Esmalt poliitilist rantimist.

Wonder Woman
Vedeles korsub versioonina torrentis ja erinevad vandenõuteoreetikud on filmi juba taevani kiitnud. Kultuurifenomenina pakkus seetõttu keskmisest rohkem huvi.
Ilmus ju ka 16. juuni Sirbis sest filmist lugu. Peamiselt sellest, kuidas ideoloogiliselt korrektne dekoor on filmi headuse garant, kui peategelane ja lavastaja on naised siis on film hea ja pealegi võttis arvustuse autor omale vabaduse rääkida kõikide naisvaatajate eest. On huvitav, et filmi operaator (male gaze), produtsentidest kolmveerand (meestekeskne filmitööstus) ja stsenarist (mehe seksuaalfantaasiad järelikult) olid mehed. Kuidas nad siis seekord patriarhaatlikku agendat ei ajanud? Ometi on ju Hollywood peamiselt produtsendikeskne.
Mis kõige lõbusam, tahtmatult lahendati selle looga ka palgalõhe küsimus, ridade vahele oli kirjutatud lahendus, see seisnes selles, et naised lepivadki vähesega.
Päris radikaalne!

Ma ei pea end just ülearu nupukaks inimeseks aga õõnsust peakolu sees eelistan siiski täita teistsuguse kraamiga kui ideoloogiaõled. Mistõttu selline loosungi, tigeduse ja hurrapõhine feminism (Ja ka antifeminism, näiteks eksisteerib taate, kes väidavad, et on vallalised feminismi tõttu. Ausõna, tule taevas appi!) on sama tõsiseltvõetav nagu lame maa, chemtrails, siioni tarkade protokollid või end mõttehiiglasteks luuserdanud neoliberalismi paljastajad.
Kino juures nii primitiivsete tööristadega väga vähe peale hakata.

Niipalju retsensioonikriitikast. Film on pigem sõnnik. Ka chick flickina. Ei halvem ega parem kui "Batman v Superman", vaid täiesti samaväärne (jah, machovärki pole, rusikavõitlust sellevõrra natuke vähem aga see on marginaalne toonierinevus).
Kiretu madina poolest vb isegi võrdleks viimase "X-Men'i" filmiga. Arupeatu müttamine efektistseenide vahel, saatjaks väsinud naljad (üks peenisenali tegelt oli lubav) ja samas laadis dialoogid. Täispika puhul läheb see alatasa siirupiseks.
Niipalju jah, et missimõõtu (tegelt ka endine miss ja see pole etteheide) amatsoon alistas filmi finaalis Arese, kõikide sõdade initsiaatori, y-kromosoomi ja testosteroonipõhise toimimisviisi.
Väga koomikslik aga film selle ümber siiski nõder. Impotentne oleks kohatu õelda, ütlen siis, et aher.

Alien: Covenant
Tuntud ka kui "Käpardid kosmoses 2". Halvasti ettevalmistatud meeskond halvasti ettevalmistatud missioonil. Sama hästi võinuks kõik tegelased ka roosat kandvad blondiinid olla. Või mulgid. Või vabakutselised poeedid.
Tegelaste toimimsloogika oli sama, mis kambal teismelistel maamajas, mida hiljem ründab koll.
Sellega tõmmati ulmefilmile käbe vesi peale.

Üldse kõige ulmelisem hetk kogu filmi juures oli üsna alguses, kui tähelt saabunud neutriinopurse (mida suudeti eelnevalt registreerida, kamoon kiirus 300k km/s võiks vähemalt ulmefilmis midagi tähendada) lõi asunike laeva päikesepurje rivist välja. Ulmeline seetõttu, et neutriinod interakteeruvad barüonainega väga harva.

Näiteks nende ridade kirjutamise ajal läbis mind sadu miljardeid neutriinosid, otse Päikese tuumast tulnud. Samal hetkel tekkinud footon tuleb läbi Päikese veel sadu tuhandeid, kui mitte miljoneid aastaid, sest need kuradid muudkui interakteeruvad. Vast saab aru, kui ulmeline see neutriinopurse oli aga kahjuks ei olnud see ulmeline ühegi tegelase jaoks.
Umbes samaväärselt algas ka Michael Bay film "2012". Suht sama liiga film ka.
Seega tõmmati ka nohkariulmele kohe alguses vesi peale.

Ja see kõik juhtus pärast filmi proloogiks olnud stseeni, kuidas android vestles oma loojaga täiesti valges ruumis ja mängis klaverit (et see kujund ka ei väsi!).
Selle jutuajamise kõrval on Levikas kell 6 peetavad vestlused täielik Platoni Akadeemia.
Sellega tõmmati ka arutlevale ulmele vesi peale.

Ja pärast niipaljusid veetõmbeid oli ikka suur hulk paska alles.
Kui arvestada kahe viimase Alieni haaret, tekib õigustatud küsimus, kas tõesti gnoosis ja ekskrement lõhnavad nii sarnaselt?

Üks neid filme, pärast mille vaatamist võib nõutult pead sügada ja imestada, kas ma vaatasin seda diagonaalis, kiirendusega või puudelõhkumise kõrvale?
Ei vaadanud aga film pakkus sama vähe, nagu oleks.

Camera Store
Leidsin keset suve kodukinolevisse ilmunud jõulufilmi, mida kavatsen edaspidi koos "Blast of Silence'i" ja "The Ice Harvest'iga" regulaarselt vaadata.
Kaamerapood supermarketis 1994. aasta jõuludel. Intensiivne tekstiküte, väikeste inimeste väikesed probleemid. Suuri sõnu ei tehta, karakteripõhine kammerlik mäng, peategelane on sümpaatne küünik, kes elule ammu käega löönd, eksisteerib ainult kiusust.
Kahtlustan sedöövrit ja nagu neil puhkudel sageli. Lühidalt ei oska ja pikalt ei söanda.

Revolt
Läksin reklaami õnge. "War of the Worlds" meets "District 9", tulnukad ründavad noname Aafrika riiki (huvitav, et filmis käib jutt justkui toimuks värk selles suuremas Kongos). Aafrika, eksole, on inimkonna häll ja nüüd mingid tulnukad.
Pealegi LAV'i ja UK koostöö. Äkki tõesti, varemgi selliseid imdb's 6 punni saand eelarvevabasid ulmetükke olnud, mis haarata suudavad.
Aga ei. Kindel ei. Sellisele kraamile eelistan juba musta aafrika enda actionitoodangut, mis on pealetükkivalt küündimatu aga vähemalt ei mõju kui ajaraisk.

verrückt
20-07-2017
kell 09:45

"Põgenemise rütm" aka Baby Driver. Hea film, mida suviseks meelelahutuseks vaadata. See, et inimene 5 aastaga ei vanane, on küll kaheldav, aga see polegi antud teose puhul oluline.

Rene13
26-07-2017
kell 01:10

Jõudsin kinost naastes asja veidi kaaluda ja Dunkirk on praegustel andmetel tänavusest parim suur film.
Sellega ei julge eriti nõustuda, et see kuidagi eriti minimaalne ja ei aktiviseeri peegelneuroneid. Pole ainult nii läila ja puust ja punaseks tehtud kui keskmine aga loojutustamislaad on siiski standardi vaimus. Pealegi on laevaahtrilt päästetud sõduri lugu ju pmst terve omaette lühiromaan, see ka kellegi minimaalsus.
Tekst on kaunis tihe kuigi peamiselt jutustab tegevus, enda selgitamist truismide abil on enamjaolt suudetud vältida.
On suur pluss, et päris igas olukorras ei püüta kivist viimast piiska välja pigistada. Mis ei tähenda, et siirupit ei oleks, näiteks üks otsa lõppend kütusega Spitfire laseb liuglemise pealt viimasel sekundil saksa hävitaja alla. Kui minimaalsest rääkida siis see on ikka igas mõttes a bit rich.
Ka kõvasti lagedamat, asjalikumat ja raskemat suutnuks igasuguste tõrgeteta vastu võtta (aga see ei peaks olema ka dokumentaal ega poeetiline brainfart).
Igal juhul tiptop kino ja kahtlemata üks Nolani parimaid.

Rene13
26-07-2017
kell 10:33

See jäi lisamata, mis kinos juba kümnendal minutil pähe torkas.
Vb kõige paremini õnnestunud juhtum viimasest ajast, kuidas koomiksipärane jutustamislaad on kinno üle viidud.
Muidu koomiksifilmid näiteks kulgevad täiesti sirgjooneliselt filmireeglite (või tegelt lausa ooperireeglite) järgi, seal on koomikslikud vaid kostüümid, tegelaste nimed ja mõningal juhul konfliktid, kõik need üleelusuurused allegooriad jne.
Dunkirkis on jutumullide kõrval palju ruumi pildil ja pilt on jällegi kaunis koomiksilikult monteeritud. Sakslase lennuk pikeerib läbi mitme kasti, suurte sakiliste ja dünaamiliste tähtedega on pildile lisatud mootorimüra. Ühes kastis tüdinud ja hirmunud sõdurite näod siis juba saadetakse mürsud teele ja järgmisena laibad hulbivad merevahus. Lehekülje kohta tuleb ainult mõned read jutumullideks (mitte niisama tühjadeks mullideks) tihendatud dialoogi, see põhjendab ka onelinerid.
Igal juhul meeldiv äratundmine.

Rene13
29-07-2017
kell 17:18

Lõpuks on näkkama hakanud. Pärast "Dunkirki" ka ports küllalt õnnestunult kohandatud romaane.

The Hippopotamus
Väike britikas, mis põhineb Stephen Fry samanimelisel romaanil. Fry sorav teravus on mulle alati sümpaatne olnud, isegi kui see iga kord ei lõika.
Aga eks tema teravmeelsus veab ideelaisemad kohad välja ja ses filmis samamoodi. Hõredamad stseenid on paigatud peategelase hoogsamate sisemonoloogidega. Olgu hoiatatud, et need on nii kirjanduslikud, et võivad sõnakaugemale vastuvõtjale lausa ärritavalt mõjuda.
Keskmisest küünilisema ja analüütilisema (mulle tundub, et need omadused käivad sageli käsikäes) meelelaadiga poeet/kultuuriajakirjanik satub erinevate eraeluliste vahejuhtumite tõttu jõukasse maamõisa, kus kahtlustatakse imelugusid aset leidvat. Inimesed justkui tervenevad seletamatul kombel, õhus on hurraad aga inimloomust kainemalt hindav peategelane nõuab argumente. Siiras plära ei lähe talle korda, sest vahet pole kui siiralt seda esitada, on arutlusviga siiski arutlusviga.
Selle koha pealt klassikaline tüüp, et end alati ruumi kõige targemaks pidav tegelane on ka alkohoolik.
Näiteks ühes episoodis tõuseb seesama, end silmini täis imend tegelane keset teatrietendust püsti ja väljendab oma suurt lugupidamist teatri vastu sel moel, et ütleb laval toimuva nõtruse kohta, et tegemist on nõtrusega.
Kuna eelkõige on tegemist komöödiaga, päädib see skandaal kentsaka rusikavõitlusega. Suht sama jantlikult seletatakse ka imeliste tervenemiste episoodid. Pmst õpikunäide, kudias rakendada puänti.
Korralik ajaviitefilm. "Siin me oleme" laadne inimloomuse kerglasemate tahkude üle naermine. Huumor on küll kõvasti kuivem ja lauldakse vähem.

The White King
Noorteulme/kujunemislugu totalitaarse režiimi tingimustes, mis ei haise. Sellise pärast olen neid mazerunnereid, hungergamese, divergente, givereid jne revolutsioonikitši plakateid lapanud. Ja lõpuks tasuski ära.
Põhineb rumeenia päritolu ungarlase György Dragománi romaanil ja on ikka vähe teine tera kui autor on saand karmi käe korda ise lähemalt nuusutada. Ungarlastel muidugi see õnn, et sealkandis on taaskord pukis moraalsed majakad ja riigiteo ideaal ei näi olevat sümfoonia (isegi kui kakofooniline) vaid ühel duuril plärisev punklugu.
Kaunis osavalt on miksitud kahekümnenda sajandi sotsialisme - esemeline närsusus punastelt, vitaalsusekultus pruunidelt ja etatism mõlemalt korraga.
Pehmet peldikupaberit ja sooja vett ei ole aga see eest saab igas olukorras häält väristades lasta kõlada hümnil.
Näiteks sõiduautosid on filmis kokku ainult 2 (mõlemad kuuluvad nomenklatuuri esindajatele), paistavad olevat nii haruldased asjad, et numbrimärke neil ei olegi, neid asendab riigisümboolika. Muidu on tehnoloogia arenenud aga inimesteni see ei jõua. Pole ette nähtud.
Lugu ise lihtne. Murdealise poisi isa viiakse keset päeva vanglasse ja ülejäänd film on selle olukorraga toimetulemise protsess, kuna järjest tehakse selgeks, et vanglast enam inimest kätte ei saa.
Pole nii, et nördinud ajavad kokku aktiivi, kellest innustuvad massid ja lapseealise eestvedamisel toimub riigipööre.

The Circle
Kõvasti puid alla saand film. Dave Eggersi mõne aasta eest maakeelsenagi ilmund romaani ainetel. Ei olnud suurem asi lugemine.
Hoiatusfilm tehnodüstoopiast, nagu pool hooaega "Black Mirrorit" ja "Silicon Valleyt" oleks üheks seotud looks kokku kirjutatud. Julgen väita, et "The Circle" ei ole sellest läinud hõredamaks, vaid selle pilge on läinud hoopis tahedamaks.
Tegelased ei ole karikatuuri piiril neurootilised (a la black mirror) ega olukorrad üle vindi grotesksed (a la silicon valley), vaid film on kirjutatud nii tõsiseks, et seda võib kolmeveerandi ulatuses vaadata kui motivatsioonitükki, kuidas mustatööölisest alustades saab end suurfirmas otsustajaks töötada.
Pahalugu ainult, et filmi lahendus on romaanist nii erinevaks kirjutatud, see reedab esimeses pooles püsti pandud karjäärihuumori ja satiirimõtte, annab liiga palju ära ja seletab asju üle.
Muidu nii, et Emma Watson peaosas on kohmakas ja karismavaba tööhobune, kellele piisab õlalpatustusest, et ta oma mõtetest veelgi enam vaimustuks, naiivsus saab sellest ainult kütust juurde (nagu omal ajal pisike häkker Sven Mikser Keskerakonnas).
Minupoolest võinuks selle nalja turjal lõpuni välja sõita.

Kõrvalosades mängivad erinevad tehnoloogia ja eetika kokkupõrkel tekkivad küsimused. Valdavalt küllalt äraleierdatud aga nendega käiakse ümber leidlikumalt kui oleks osanud oodata.
Tehnoloogial endal pole ju mingisugust eetikat, seepärast filmi alguses tutvustatav kõrglahutusega minikaamera ei ole omaette mingi probleem, probleemseks teevad selle tarbijate otsused. Sama lugu ka pudrunuia, kööginoa ja puuraiumiskirvega.
Filmis nimetatakse selliseid arenguid eufemistlikult ideaalseks demokraatiaks (juba ideaalne demokraatia omette oleks täielik düstoopia). Aga välja kukub digitaalne keskaeg.

Näiteks filmis peategelase sõber teeb hivesarvedest lühtreid. Kuna peategelane asub sotsiaalvõrgustikus hea nähtavusega positsioonil, loodab ta oma tehnonaiivsuses parimat ja jagab oma sõbra käsitöölühtreid.
Meeldetuletuseks, et hirved vahetavad sarvi iga kevad, ole meheks ja korja võpsikust palju kulub, taastuv tooraine.
Filmis rakendub "ideaalne demokraatia", kus kohtumõistjaks on populaarsushääletus, mitte juhtumi läbivaatamine õigussüsteemi poolt.
Sotsmeedias saavad kõrvalised inimesed privileegi otsustada valdkondades, millest neil jõud üle ei käi või mis võiks jääda vaid köögilauavestluseks ja "hirvetapjale" kuulutatakse nõiajaht, agaramad loomaõiguslased (kes kannavad tühja pea sees inkvisiitorite vaimu) saadavad lausa tapmisähvardusi.
Ettevõtlik ja kahtlemata loovalt mõtlev inimene eksis hea tuju, toreda ja vahva diktatuuri normide vastu ja sai maitsma digitaalse keskaja nuhtlust oma krikuvannete ja häbipostidega.
Selles episoodis on film halastamatu nagu Gustave Le Bon'i brožüür "Hulkade psühholoogia". Ja õnneks on selliseid episoode filmis paar kolm.
Mis on paar kolm rohkem kui tavaliselt seesugustes hoiatustükkides olema kipub.

Korra hakkas õnge ka vana saabas.
King Arthur: Legend of the Sword
Tõesti pakkus huvi, mida see läbikukkunud suurproduktsioon siis õigupoolest sisaldab. Kinnitust leidis veendumus, et kino on täielik imedemaa.
Ei ole sellist kallerdist juba mõnda ega näinud. Selle kõrval on sellised käkid nagu "The Great Wall", "Star Trek" ja "Jupiter Ascending" vähemalt mingisuguse sisemise pidamisega olnud. Ok, "Jupiter Ascending" vb mitte.
Saan aru küll, et on sihitud sellist lõbusat B-kino rikast uperpallitamist nagu Doomsday, ka "Asterix" oma tänapäevaga miksitud alternatiivajaloolisuses ei ole mõtteliselt väga kaugel.
Iseenesest ei pruugi "Sõrmuste Isand" meets "Snatch" õnnestunud läbukino tarvis halb lähtepunkt olla. Samuti ei pruugi tänapäevaste soengutega tegelased müütilises Albionis automaatselt naeruväärsed olla.
Aga paistab, et seekord läks risti vastupidi.

Osmium
29-07-2017
kell 22:00


Mitmeid asjalikke mõtteid ja toredaid sõnastusi, kuid ma kommenteeriks üht. Minu meelest indiviiditi küünilisus ja analüütilisus ei korrelleeru. Vähemalt kui lähtuda "küünilisuse" otsesest definitsioonist, siis mitte, sest see kirjeldab hoiakut, mis võetakse inimkäitumise tõlgendamisel, samas kui "analüütilisus" tähistab mõtlemisprotsessi, mille juurdlusaluseks võib olla mistahes või kestahes. Kas pole nii? Ei ütleks ju, et glükoosi ja hapniku reageerimise tõenäosuse hindamisel 38 kraadi ja ph 9 juures, arvab üks küüniliselt et jaa, muidugi need reageerivad, sest hapnik on kõlvatu molekul sel temperatuuril. Või midagi taolist. Ja samas, ülimalt analüütiline indiviid leiab muudkui bona fide põhjendusi inimkäitumisele.

Enam-vähem selle teemaga seoses nägin hiljaaegu üht meeldivat filmi. Ondine. Seal pakutakse narratiivile maagiline ja argine tõlgendus. Point vist see, et elus võib täheldada veidraid kokkusattumisi, kuid maapealse elu puhul on kasulikum olla kahe jalaga maa peal. Selle filmi tegi eriti "maagiliseks" iiri ja slaavi aktsent - ma lihtsalt ei saanud vahel aru mida öeldi, hihi :) Siuke Tommy Cash meets Popeye the sailor man.

Rene13
30-07-2017
kell 12:28

Mis küünilise ja analüütilise meeleaadi puudutab siis pidasin silmas hoopiski argisemat tasandit, üldse mitte ranget määratlust.
Midagi a la Dawkins kui ta räägib populaarses keeles geneetikast (sest ta võtab sõna paljudel teemadel ja mitte alati kõige õnnestunumalt).

Selguse huvides, vastand sellisele elutunnetusele on poeetilistest tõdedest tõukuv holism, mida teinekord ka siiruse pähe paristada püütakse.
Kui faktid ei klapi tööhüpoteesidega, tuleb fakte muuta, sest muidu kaob maagia.
Klassikaline näide, neuroteadus analüüsib oma tööriistadega ja oma distsipliini ulatuses romantilisi tundmuseid. Sellele ettevõtmisele pannakse puid alla, sest äkki keskajal püsti pandud poeetiline tõde romantilisest armastusest lendab õhku.
Või kui majandusteadlane kirjeldab Aafrikat, saab ta kaela süüdistused erinevates negatiivse konnotatsiooniga -ismides, sest ei ole viisakas õelda, et nummis Aafrikas on terve ports läbikukkunud riike. Teda nimetatakse küüniliseks.

Mis puutub filmi "Ondine", siis kiidan samuti. Ma muidugi kallutatud, sest iiri kino olen periooditi lausa vohminud. Seal on hoovuseid ja kirjutamislaadi, mis ei sõltu lavastajast vaid ütleks lausa, sõltuvad geograafiast. Luubiga lähendes see muidugi haithuks aga kujundi huvides, kõike eelnevat praegu eirates, jään selle illusiooni juurde.

Osmium
30-07-2017
kell 20:24


Oskad ehk veel soovitada iiri kino? Jätkaksin hea meelega sel lainel

Rene13
30-07-2017
kell 21:42

Neid kõige suuremaid ja filme iseseisvusvõitlusest ei hakka panema.
Aga ka järgmiseid võib julgelt vaadata:

The Nephew
Väike südamlik draama nagu "Ondine". Raske leida, ma sain kunagi piratebayst, failil oli umbes poolteist seederit.

Eat the Peach
Külahullud ehitavad pealt lahtise tünni, mille sees saab mootorrattaga sõita.
Saatjaks merelise kliima pakutavad niiskes vines suveilmad.
Jantiv motivatsioonikino, mille kohta ei saa halba sõna õelda.

The Snapper
Telefilm, teoorias peaks olema Iirimaa ühe kuulsaima filmi "The Commitments'i" spinoff. Tegeleb sellega, kuidas üks rasestub ja ei ütle, kes on lapse isa. Korralik helge komöödia.
Sama triloogia jagu on ka The Van aga seda ma ülearu kõrgelt ei hinda.

Intermission
Kui "Trainspotting" olnuks romantiline komöödia. Kamp luusereid askeldab Dublinis ringi ja ei saa asjadest aru.

Adam & Paul
Lõbus narkodraama Dublinis, kus kaks tüüpi jahivad järgmist doosi ja viskavad ivakat nalja.

Ja siis on vennad McDonagh'id, neist vanem väntab filme siiamaani iiri kapitali eest.
Lõpusirgel oleva triloogia filmid The Guard ja Calvary on mõlemad väga head.
Noorem on teinud filmi In Bruges, mis on täiesti tiptop must komöödia (iseasi kui palju see iirikas on). Rohkem ta midagi asist korda saatnud ei ole.

Ja kurioosumina.
Waking Ned Devine
Inglise kerglane külajant aga tegevus leiab aset Iirimaal. Kuigi pole seal isegi mitte filmitud. Muidu hea karakteripõhine ajaviitefilm, igal juhul väärib küünlaid.

Suurema kino otsast.
Paljudele The Field ei istu, minu arvtes täiesti kõbus.
Angela's Ashes on puhas iiri kino niivõrd kuivõrd, mitmes mõttes siiski tabab biiti.

Osmium
30-07-2017
kell 22:22

Vau, aitäh! Hakkan aegamööda vaatama

Osmium
12-08-2017
kell 04:00

Eat the Peach oli film täiskasvanud poisikluttidest. Ei saa aru, kuidas see peaks motivatsioonikinoks kvalifitseeruma - võimalik et ma ei teagi mida see liigitus hõlmab, kuid stiilne ja malbelt vaimukas film oli küll

Rene13
12-08-2017
kell 11:24

Eat the Peach oli film täiskasvanud poisikluttidest. Ei saa aru, kuidas see peaks motivatsioonikinoks kvalifitseerumal
Kui näed telekast suurt tünni siis piisava pealehakkamise toel annab sellise ka enda aeda püsti panna. Saavad hakkama ka poolnapakad (ega keegi teine sellise asjaga ei viitsiks ka tegeleda).
Nagu suur mõtleja Daisy part ühes Miki Hiire vihikus seda sõnastas. "Daisy, ole endas kindel, ära jäta!"

Osmium
12-08-2017
kell 20:07

Ahnii :)

Osmium
15-08-2017
kell 11:57

Nüüd The Snapper - olgugi, et see oli hoogsa kuluga tore film, siis minu jaoks olid teatud pubijutud ja sündmused kriipivad sellisel moel, et paratamatult tekkis kinoelamust ebavajalikult pidurdav sisemonoloog stiilis:"Isssannnd! Kus on Iiri tervisearengu instituut?" I can't help it. Tegelikult polnud The Snapperi sündmustik kõige hullem kõigist võimalikest tõsielulistest beebide ilmatoomise kontekstitest, ja need karakterid olid täitsa muhedad ehkki üle pooleteise tunni ma nendega veeta ei sooviks.

Rene13
22-08-2017
kell 22:20

Siia vahele laaste viimastest. Erilist isu ei ole midagi vaadata olnud, peamiselt olen vaadanud aja parajaks tegemiseks. Sageli pärast jalgpallimängus joostud kilomeetreid lesides. Seetõttu ka valik täiesti nüri.

Shot Caller
Otse videosse tehtud moodne noir. Üllatusena ei olegi Netflixi toodang, mille rahade eest on enamvähem sellise kaalukategooria kraami otse tööstuslikus koguses vändata vorbitud.
Suure südame ja kavala peaga mees tuleb vanglast ja paneb püsti ennastohverdava skeemi. Arvamused paistavad olevat seinast seina, ma kaldun sinna, et pigem juustune. Teisipäeva õhtul Kanal2 ekraanil kindlasti omal kohal, see ei ole automaatselt halb hinnang aga paneb paika filmi haarde. Isikupära ega midagi kinovõlude taolist ei maksa sellest otsima hakata.

Message from the King
Üsna samasugune aga peaosas mustade mured. Üldse kõva blaxploitation vaib on juures, juba filmi nimi ja poster olid reetlikud. Muidu klassikaline kättemaksuaction, selle vahega, et sellest filmist ei saa kunagi klassikat.
Kehtib seesama Kanal2 reegel.

6 Days
Sellelt ootasin sisututvustuse põhjal vähe enamat. Dramatiseeritakse 80. aastal aset leidnud Iraani saatkonna pantvangikriisi Londonis.
Harju keskmine ajalooline põnevik, kus politseinikust läbirääkija ja päästikul kiheleva sõrmega SAS eriüksuslased soovivad mõlemad omal moel olukorda lahendada. Ei teki just kuigi huvitavat konflikti sellest.
Taaskord kehtib Kanal2 reegel.

Guardians of the Galaxy Vol. 2
Rämps of the highest order. Sarnast kraami võis 90 alguses teinekord Pro7 pealt laupäeva õhtuti suure filmina näha. Näiteks sellised, kus Hulk Hogan oli mingi kosmosehulgus, kes saabus maale või kasvõi "Howard The Duck", kes ka selles filmis episoodilise rolli teeb. Hindasin selliseid asju kõrgemalt kui olin 10 aga enam ei mõista sellisele vanusegrupile nii üheselt tehtud kraamist lugu pidada. Jääb hõredaks, tahaks midagi toekamat lisaks, mis ei oleks ka selline imalus nagu nostalgia, rõhutatud popkultuuriviited või multifilmivägivald.
Pärast nägudetegemise stseeni jätsin filmi üldse katki. Halva nalja karikas sai pilgeni.

kurmet
23-08-2017
kell 13:07

Kel vähegi lühem süütenöör, sel soovitan vältida teisipäeva Plazas. Nimelt siis mingi koolilapse piletihind ning langesin poolkogemata selle ohvriks ka. Nii palju möga, nutitelefoniekraane ning popkornihaisu pole ammu kuskil kohanud. Ja ei, ma ei käinud The Emoji Movie't vaatamas.

Teinepäev vaatasin hoopis Wind River' it ja täiesti vastupidine olukord. Tühjavõitu saal, kus kõik olid vait ja vaatasid filmi.

Aga suva sellest, sest paari päeva pärast linastub Terminaator 2.

painkiller
23-08-2017
kell 13:14

käisin ka just teisipäeval seda wind river'it vaatamas ja kinosaal esimesest reast viimaseni perseid täis, alguses oli saalis palju matsutamist ja krõbistamist aga film tõmbas seda korralikult maha

endale niiväga ei mõjunud, liigapalju kohalikud halasid (ja pikalt)kui perses kohas nad elavad, aga vaadatav sellegipoolest

kurmet
23-08-2017
kell 13:33

endale niiväga ei mõjunud, liigapalju kohalikud halasid (ja pikalt)kui perses kohas nad elavad, aga vaadatav sellegipoolest

Mul jälle kummitas pool filmi see lugu.

mart
23-08-2017
kell 18:07

Kusjuures ma ka ei adu seda Guardians of the Galaxy haipi. Köik on nagu olemas, mis kkomiksifilmis olema peab ja isegi mingites parajates kogustes. Aga jah, ei tööta nii nagu peaks. Kui esimene osa oli veel tervikuna vöetav, siis teine pigem nagu Joosep Tootsi mötted pohmellisel hommikul.

Kuidagi ikaldab viimasel ajal uuema kraamiga. Vöi ei satu kätte. Samas vanuse järgi kuulun pigem sinna gruppi, kes peaks ölle körvale kiitma Terence Hilli, Bud Spencerit ja Louie de Funesi ning veini juurde rääkima Bergmanist.

Baywatch ka veel siiani nägemata.

Ptsi

Rene13
23-08-2017
kell 21:52

Kusjuures ma ka ei adu seda Guardians of the Galaxy haipi. Köik on nagu olemas, mis kkomiksifilmis olema peab ja isegi mingites parajates kogustes. Aga jah, ei tööta nii nagu peaks. Kui esimene osa oli veel tervikuna vöetav, siis teine pigem nagu Joosep Tootsi mötted pohmellisel hommikul.
Ma võrdleksin ka sellega.
Kala - Eine Kleine Sonne

Osmium
26-08-2017
kell 21:46

Vaatasin filme "Intermission" ja "Adam&Paul;". Igav ei hakanud. Mõlemad filmid tekitasid palju eri emotsioone. Kohati ka nõutust.

mart
29-08-2017
kell 23:47

Camera Store jättis äärmiselt hea mulje. Film mille vaatamise ajal on vaja korraga vaadata kuulata ja kaasa möelda. Mainstream toodangu puhul saab viimasel ajal intelektuaalseks nimetada filmi mille puhul kaks esimesena mainitud kategooriat on möningal määral täidetud...

Juhuslikult leidsin sellise filmi nagu Prince Avalache. Jälle kuradi ilus ja nauditav film. Midagi mis sobib laupäeva v pühapäeva hommikusse. Täpselt pannkookide ja esimese kokteili vahele. Paar klaasi külma filtreerimata ölut kaaslaseks.

pta
11-09-2017
kell 14:01

Fucking Amal

Vana film aastast 1998, mida sai toona suht ükskõikselt vaadatud. Nüüd pea 20 aastat hiljem sattusin uuesti vaatama ... ja seekord puudutas film mind tohutult. Ei mäleta, et oleks ühestki filmist nii võimsa emotsiooni saanud. Ilus lugu nooruspõlve esimesest armastusest. Minu arvates tõeline masterpiece!
Vabandage mind mu sentimentaalsushoo pärast!

Broder Danieli muusikale ja üldse filmi soundtrackile eraldi plusspunktid.

Rene13
11-09-2017
kell 23:15

Kui ma ei eksi näitas seda ka mingi kohalik kanal 2000 alguses. Tõenäoliselt ETV. Avaldas samuti muljet. Omal ajal tundus radikaalsemana, kümmekond aastat hiljem vaadates nägin küll väga hästi lindile saadud teismelisust aga enam ei haakinud.
See-eest aasta eest vaadatud Bridgend oli jälle väga veenev.
Mis tähendab, et ei lähe ka lapsemurekino päris mööda.

Ühest veel.
The Limehouse Golem
Rappija Jacki eelses Londonis toimuv mõrvamüsteerium kogu juurdekuuluvaga. Vaeslapsed, music hall, dekadendid ja ääri veeri ajastukohaseid sotsiaalseid pingeid. Kui kedagi peaks huvitama siis kõrvalosades figureerib ka Karl Marx ja paar mulle tundmatut avaliku elu tegelast.
Dekoratiivselt justkui oleks filmi moodi (nagu "From Hell" ja "Vidocq" oleks kokku saanud, ma küll ei hinda neist kumbagi) aga äärmiselt sant detektiivilugu.
Nagu sööks lusikaga nisupüüli. Tuli end ikka kõvasti tagant sundida. Loodetavasti saan selle eest vähemalt kunagi vimpli.

rodeokolonn
16-09-2017
kell 14:24

I Don't Feel at Home in This World Anymore.
The Fundamentals of Caring

Rene13
19-10-2017
kell 20:42

On valitsenud põud. Nii vähe ei ole vaadanud aastaid.
Midagi siiski ajab kokku.

Baywatch
Hullasime koos ühe radakasutajaga filmide seltsis. Väljaspool ekraani jäi kõik sündsuse piiridesse.
See film on hea näide, kuidas nostalgia vahtu kloppida, ilma, et sellest uut kvaliteeti tekiks. Eks kloppimissaaduste tragöödia selles seisnegi, et substantsi ei tule juurde, see on tühipaljas õhk, mis ruumala paisutab.
Eriti kohmakana mõjus enesteadlikusele rõhutamine, justkui filmil ja algmaterjali vahel valitseks iroonile distants, milles kogu mäng toimub. See film ei suutnud seda võtet kasutades ainest üle ega auti mängida, veel vähem seda kommenteerida. Oli küll hetki, kus midagi vähegi asist mängu tuli, need kõik olid ropuma teismelisehuumori kuldvara kandist. Kuidas luuser on sisse võetud ranna kõige kaunimast naisest ja satub kehahuumori olukordadesse, neis stseenides oli vähemalt mingisugust leeki. Ülejäänd hetkedel sisises huumor nagu lõke niisketest kartulivartest.
Mulle meenusid need surmalähedased korrad, kui olen sattunud mängima Cards Against Humanity't. Osalejad võtavad kokkuleppe korras uued sotsiaalsed rollid ja rebivad hulgakesi koos olles sunnitud vaimukusi. Ja hoolimata mängu nimest, puuduvad sealt Stalini, Frenkeli, Himmleri, et al tsitaadid. Millest me üldse räägime?
See nagu inimesed läheks sauna, koorivad riided maha ja siis vahivad üheskoos külma kerist.
Muidu, selline rannafilm, eriti alates 2:45.
Le comiche!
Toores, tobe ja lünklik ent vähemalt põleb hea leegiga. See komöödiate puhul oluline, et kui mõistust ei ole, on see-eest südant.
"Baywatchi" puhul ikaldasid mõlemad aga selstkonnakinona pole midagi ette heita. Muudkui aga avad pudeleid ja irvitad selle üle, et nalja pole.

Wind River
Mulle on Taylor Sheridani geenius end ammuilma paljastanud. Oskab kirjutada nagu mulle meeldib ja tuleb välja, et lavastamise osas samuti väga ei kohmitse.
Võib küll õelda, et ta kasutab pidevalt üht ja sama struktuuri - sõnanapp tegevusliin, kus praktiliselt midagi ära ei seletata, erinevad niidotsad viivad vägivallani ja keegi lunastab läbi verepulma varasemas elus tehtud vead. IMHO tõukub suht sarnasest elutunnetusest ka näiteks Nick Cave.
Mina näen siin suurepärast metafoori elule. Tean ka inimesi, kes näevad selles valemit viletsale kinole.
Tegevus toimub umbes sellises kohas, kuhu mõned tahaks ka koduvabariigiga jõuda. Koht, kus sisukas majandustegevus puudub, on vaid väljapanek aborigeenidest ja loodusest, mis irooniliselt kombel suurt kedagi tegelikult ei koti. Kohalike ammugi mitte. Eriti vähe veel talvisel ajal.
Ameerikas on selliste vääritute hääbumiste üldnimetuseks indiaanireservaadid.
Ideaalsed kohad, kuhu panna toimuma karm kino.
Tegevuse kohta ei tahaks midagi õelda, sest see film ehitab end nii kaunilt ülesse, et seda peab ise uurima.
Läbi lume sahiseva / paistab laibake / kena ehte juurde saanud iga metsapuu.

Teinepäev lähen vaatan Blade Runnerit ka. Räägitakse, et pidi pädema.

Rene13
22-10-2017
kell 19:59

Kui peaks avanema võimalus vältida filmi The Dark Tower siis soovitan seda kindlasti teha.
Selles tükis ei ole ikka mitte kui midagi.

painkiller
22-10-2017
kell 21:34

ei suutnud vältida, kuna seal mängis Stringer Bell

Rene13
28-10-2017
kell 02:42

Käisin vaatasin täna Blade Runnerit, praktiliselt täismaja aga kõik olid vaiksed peale minu. Kuna mul oli kaks pakki mingit krdi MM'si ja pudel džinni.
Imeline film, vaatan homme uuesti. "Dunkirk" on küll tänavu suurtest parim aga see on kindlalt teisel kohal. Eks hiljem pikemalt. Igal juhul hea tihe suurproduktsiooon, näppis hingekeeli nagu härra Rõivas külmkappide vahel - nurjatul ja julgel kombel.

Rene13
28-10-2017
kell 15:56

Siesta ikka võtab teinekord asjad klaariks.

Blade Runner 2049
Kõige pindmiselt tavapärane blockbuster, kus revolutsioonikitšiga garneeritud huvid põrkuvad ja kokkupõrkekohas saadakse vastu hambaid, tina ja isegi surma. Kuigi selle juures lendab õhku üllatavalt vähe asju.

Pärast kuulduste levimahakkamist, et android on sünnitanud järeltulija, asub androiditööstuse ajur, ümbruskonna kõige informeeritum mees, Niander Wallace seda värki lähemalt uurima, sest sünnitavad androidid muudaks tootmise oluliselt efektiivsemaks. Mingisugust elu imet ta ei tunnista.
Mõnes teises filmis kannaks ta kõvakübarat ja imeks ka sigarit aga sedakorda on arehtüüp nüansseeritum, teda ei kannusta ahnus, vaid visioon, ütleks lausa, et fanaatiline modernist.
"Every leap of civilization was built on the back of a disposable workforce, but I can only make so many."

LAPD leitnant Joshi asub juhtumit kinni mätsima, sest tema jaoks on elu mitte ime, vaid inimeste iseenesestmõistetav privileeg ja sünnitav android lihtsalt ei ole ette nähtud. See on kõigest üks tülikas kurioosum.
"The World is built in a wall that separates kind. Tell either side there's no wall, you've bought a war. Or a slaughter"

Tegutseb ka põrandaalune androidide rakuke, kes soovivad ühiskonnakorraldust korrigeerida, mitte ainult inimestega võrdseks saada, vaid neid nende oma mängus isegi ületada.
Nemad räägivad elust imede kategoorias. Väga palju ekraaniaega nad ei saa aga see-eest õnnestub nende liidril Freysal sellise ivaga maha saada.
"Dying for the right cause. It's the most human thing we can do."
Paljunemisvõime järel teisel kohal selline inimlikkuse definitisoon neil.

Nende liinide vahel askeldab, areneb ja küpseb peategelane, android K.

Koosneks film vaid sellest, oleks seal vaadata ainult disaini ja oivalist operaatoritalenti. Vaadake kasvõi, kuidas on ülesse võetud treppidest liikumised.
Õnneks on filmis erinevaid saatehääli, mis põhiteemat rikastavad.
Need on kvaliteedid, mille tõttu jalutad kinost koju ja endiselt hekseldad seda kraami.

Filmis on kaunis metafoor, et mida eredamalt miski sähvib, seda ebausaldusväärsem see on. Justkui film ise ütleks, et see peateema, see on silmapetteks, uurigem kontrapunkte.
Tähelepanelikum vaataja kindlasti märkab, kuidas üsna võimatu on õelda, mis kellaajal tegevus toimub, sest naturaalset valgust praktiliselt ei ole. Isegi need päevasel ajal toimuvad stseenid on korralikus sudus või tormieelses pilvevines. Nii et tahedam tekst aetakse hämaras ja paremini valgustatud tingimustes aetakse peaasjalikult jama. Või tulistatakse.

Üks konflikt milles peategelane viskleb, seisneb selles, mida üldse usaldada kui kogu keskkond ja sa ise olete üks tehnoloogiline kaadervärk.
Sellest ka androidide suhtumine sündi kui imesse, sest muidu android valmistatakse ja temasse istutatakase mälestused aga kui oled sündinud siis saad ise kohe algusest peale mäletama asuda.
Küllalt talupojatasemel vastandus ehtsa ja ersatsi vahel.
Mulle siiski hoopsi enam istus arutlus teemal, kas koopiaid on võimalik enda omaks teha. Selle küsimuse juurde tuldi pidevalt tagasi.
Umbes nii, et igaühel on koopia operatsiooonisüsteemist aga wallpaper on erinev. Kas see on enesepettus või selles on midagi autentset?
Samamoodi kino ise, sa ju tead, et nad kõik teesklevad ja see on projektsioon kahemõõtmelisel pinnal aga ometi suudab see liigutada.
Ja ütle nüüd, et need tundmused ei ole ehtsad.

See on ilmselt üks ajastumärke, et igas suurproduktsioonis peab ilmtingimata retromuusikat olema. "Blade Runneris" koheldi seda reeglit päris irooniliselt, olid hakkivad hologrammid Elvisest ja Sinatrast. Naersin.
Sellised väikesed intellektuaalsed vigurid samuti. Peategelase (android) lemmikraamat paistis olevat Nabokovi "Kahvatu Leek" või kuidas seda maakeelde pannagi. Pmst on seda teost ka hüpertekstiks nimetatud.
Kui androidid näevad und elektrilammastest siis tõepoolest.

Selle kõige juures on ka äratuntav kristlik viitvärk, sellest on Sirbis natuke lähemalt kirjutatud. Elu ise.

Võib nõustuda, et üks lähiajaloo ulme tipptulemusi.

Rene13
28-10-2017
kell 16:03

Selline mõte ka lisaks, et kui filmis on kõvasti tööstus- ja valgsureostust siis kas saatemuusika on saanud inspiratsiooni mürareostusest?
Head intensiivsed raginad, midagi sellist kannataks ka jõudehetkedel ilma filmita kuulata.

Osmium
12-11-2017
kell 22:22

Siin foorumis on kindlasti palju muuseumihuvilisi. Vaatasin just filmi Russian Ark, mille võtted olid tehtud täies ulatuses Peterburi Ermitaažis. Õigupoolest mitte võtted, vaid ainult üks pidev POV võte, mis liikus läbi muuseumi ruumide kohates inimesi ja stseene eri ajastutest.
Muuseumites on niigi üldiselt natuke imelik, kas pole? Filmi teeb imelikuks ka see, POV tegelase jutt tuleb justkui su selja tagant ning ta kipub lollakalt kordama filmi teise läbiva tegelase öeldut ning selle teise tegelase jutt kajab vahel sedamoodi nagu see oleks öeldud tunnelis. Mõnevõrra kõhedust tekitav peep show, kuid samas ideena ka ilus.

Osmium
12-11-2017
kell 22:22

Üks väga hea sekvents filmist

k.pult
01-12-2017
kell 00:58

Mõjus, nagu kunagi A.Camust lugedes. Le feu follet / The Fire Within (1963)

k.pult
01-12-2017
kell 01:02

Mõjus, nagu kunagi A.Camust lugedes
Kuigi naljakas võrdlus. Aga täpsustan, mõjus.

Rene13
01-12-2017
kell 01:06

Camus suht ok kutt, oskas olla cool. Aga sageli prantslased sakivad kino osas. OK, Asterix on äge aga paraku mitte filmina.

k.pult
01-12-2017
kell 02:04

Too film pole Camus'ega seotud, kuid lihtsalt sarnane emotsioon minu jaoks. Ma pole teab, mis prantsuse kino fänn, kuid 'Diva' ja 'I Stand Alone' viimase aja nn mulle meeldejäävamatest filmidest. . Uk'st minu jaoks üks lemmikud vast ]Blow-Up

Rene13
04-12-2017
kell 01:03

Ega ma ei saa ise ka oma vahepealsest krüptilisest kommist enam suurt midagi aru. Proovin teist nurka, sest kino teemadel sageli hea mõtteid vahetada.

"I Stand Alone" on väga hea, samuti sellele eelnenud "Carne". Gaspar Noe Lihunik üldse üks filmiajaloo meeldejäävamaid karaktereid. Ja see ka, kuidas Noe vägivallaga ümber käib. Ei soovi seda kasutada ega kogeda, vaid selgeks teha või vähemalt püüda seda mõista.
Mul vist prantsuse kinost suurim lemmik on Baxter, mitte seepärast, et seal on peasoas rääkiv bullterjer, vaid seepärast, et see on leidlik kino. Uurib samamoodi vägivalda, suht universaalne teema ekstreemkino juures. Koerteversioon Lihunikust.

"The Fire Within" on küll stiilne aga seal see suitsiidi ratsionaliseerimise katse läks kuidagi väga rappa. Mul nagunii reeglina see keskklassi eksitentsialism viskab natuke üle, need dialoogid seal on ikka hirmus sisutühjad ja inimeste masendus paistab olevat selline endale ise välja mõeldud, mitte midagi meditsiinilist. Midagi sellist, et rääkijad on jube erilised ja endast sisse võetud aga ühiskond ei märka vms ja see tekitab nii hirmsat ängi ja vingumisiha, et tuleb püstol hankida. Muidugi saan ka sellest Camus touchist seal aru. Hoiakult päris sarnased, absurdism on esindatud, kuigi terve filmi jääb see minumeelest sinna "Sisyphose müüdi” esimese lause juurde ringe tegema.
Louis Malle'lt ma siiski alati eelistanud filmi "Elevator to the Gallows". See on hästi välja kukkunud, seal on see kõledus või tähendusevaba olemine paremini kätte saadud.

Kui juba jutt sinnapoole läks siis UK'st on minu hinnagul kohustuslik vaatamine Mike Leigh film "Naked". Vaatan iga paari aasta tagant üle ja siiamaani on töötanud.

Osmium
05-12-2017
kell 00:53

Mina ei tajunud filmi Elevator to the Gallows kamüülikult kõledana. Mu meelest peegeldas see eksistentsialismi ideed, mida on 21.sajandil esindanud edukalt Lana Del Rey (eeldatavasti sai ta teaduskraadi sealtsamast kust Liis Lemsalugi).
Nimelt, see on meeleline afektiseisundist lähtuv elutsemine - spontaanne selline! Seda kirjeldas eelpool mainitud film väga hästi.

pta
11-12-2017
kell 22:23

Korraks apokalüpsiseteemal
Geostorm

Kas midagi on veel, mida võiks kinolinal Maad ähvardava looduskatastroofina presenteerida? Või sai nüüd kõik kaetud?

Rene13
12-12-2017
kell 00:41

Filmis "2012" olid neutriinod, mis Maa tuuma tuksi keerasid.
Aga põhiline on filmis Harbinger Down. Seal ohustavad Maad muteerunud loimurid.

pta
12-12-2017
kell 09:10

Oi jeerum!

Kui kosmosekülalised, siis tuleks vana hea Mars Attacks! üles otsida. Või see Plan 9 from Outer Space.

Rene13
19-12-2017
kell 20:27

Vaatasin vahepeal kaht filmi. Peamiselt seepärast, et jäin ükspäev mõtlema kartulikrõpsudele, eriti neile lainelistele, pole ikka väga pikalt maitsma sattunud ja siis kuidas sa niisama ikka õgid neid.

Kingsman: The Golden Circle
Nimekiri "ebavajalik kino" on saanud täiendust. Püüdlik aga täiesti mööda agendikomöödia. Esimene film elu eest püüdis teha valget konservatiivset mõtet noortepäraseks. Lausa nii kaugele mindi, et põhivaenlane oli must mees.
Nüüd selles teises on põhiliseks pahalaseks self-made ärinaine, justkui oleks veel üks vint juures aga tegelt ei ole seal mitte midagi. Arg kino, maksab ainult kaugelt kepiga sorkida seda filmi.

Baby Driver
Esimesed kümmekond minutit vaatasin, et ahah, selline asi tehtud, siin popmuusika mängib ja samas rütmis tagaajamine. Selline koreograafianumber on sissejuhatuseks päris vägev.
Aga siis tegid tegelased suu lahti ja sealt tuli nii imalat teksti nagu mängiks pornofilmis. Eks see oligi pigem üks pikk muusikavideo, sest sissejuhatusenõksu kasutati läbi terve filmi suure isuga.
20 aastat tagasi oli sakslastel film "Run Lola Run", kus üks pidevalt tantsumuusika saatel jooksis, et oma romantiliste huvide eest seista ja pealegi suutis ta valju kisa tehes maailma seaduspärasid muuta. Andis tiineka elutunnetuse hiilgavalt edasi.

Aeg on edasi läinud ja kui "Baby Driver" samale liistule tõmmata siis omas ajas olnud muusika on asendunud vanamehelõhnalise rokisodiga (kus on õiguslaste silmad, see on ju pedofiilia, lisaks on sellles ka Kevin Spacey), jooksmine on suurelt jaolt asendatud autosõiduga ja kisa tegemise asemel on õige valik playlistist. Annab seegi tiineka elutunnetuse edasi.
Aga ma ei saa õelda, et seda filmi eriti kõrgelt hindaksin.

mart
20-12-2017
kell 09:05

Baby Driver on töesti totaalselt mahavisatud aeg. Püüdlikult kogutud ‚lahedate’ elementide hunnik, mis on lödva randmega segatud vedelaks pasaks. Äkki lihtsalt vale muusikavalik, sest tegelikult on ju selliseid fime baremgi tehtud ka möned neist väärivad teinekord isegi kordusvaatamist. Mis sest, et jutustatav lugu oleks vöinud 90nendate alguses ilmuga ‚Maaja‘ ulmerubriigis.

kurmet
20-12-2017
kell 10:35

Ma siiani arvasin, et Baby Driver on mingi animatsioon. Silme ees oli koguaeg, et mingi Boss Baby näoga titt istub mingis autos. Ja siit arvustust lugedes arvasingi, et mingi titt kimab ringi mingi muusika saatel.
Aga võta näpust.

Rene13
20-12-2017
kell 12:04

Ei saa õelda, et ei oleks meenunud ka selline film. 3 Men and a Baby.
Autoga kenat sõitu tegev Beebi kavaldas üle 3 täismeest ja ühe naise.

edit: eksisin filminimega, pidasin silmas filmi Baby's Day Out.

pta
20-12-2017
kell 12:48


Kingsman: The Golden Circle
Nimekiri "ebavajalik kino" on saanud täiendust. Püüdlik aga täiesti mööda agendikomöödia. Esimene film elu eest püüdis teha valget konservatiivset mõtet noortepäraseks. Lausa nii kaugele mindi, et põhivaenlane oli must mees.
Nüüd selles teises on põhiliseks pahalaseks self-made ärinaine, justkui oleks veel üks vint juures aga tegelt ei ole seal mitte midagi. Arg kino, maksab ainult kaugelt kepiga sorkida seda filmi.


Mulle mõlemad Kingsmanid täitsa meeldisid, sellised omamoodi stiilsed. Sihuke tore meelelahutus kvaliteetõlle kõrvale. Üllatuseks viljeletakse teises osas ka pisut kannibalismi, mida pole ammu enam filmides kohanud.

Rene13
20-12-2017
kell 15:19

Teises jaos see Kingsman'i vabariiklik vaste Statesman oli päris asine huumor. Väga koomikslik. Kuigi ma ei ole seda sarja kunagi lugenud aga vahet ei ole ka, sest on selline plakatlik kujundihuumor, mis oma parima kuju on alati võtnud koomiksites.
Imho esimeses osas need jaburused kandsid kõvasti enam, teises oli niisama läbustamine.

mart
20-12-2017
kell 21:16

Tea kas jälle aastalöpu kosmiline tüdimus v midagi muud, aga viimasel ajal on hakanud kuidagi filmidega ikalduma. Pean silmas just nn peavoolu kino. Varem ikka aegajalt sähvatas midagi, nüüd on kuidagi vaiksels jäänud. Igasugu alternatiiv ja festivaliasjad on küll toredad aga eks mingist hetkest hakkab seal ka ikaldama... liiga körgetes ootustes ei saa ka asi olla, kui rääkida veidigi nutikast ja mitmekihilisest meelelahutusest / ajaviitest. Samas on viimasel ajal pasr päris asjalikku seriaali ette sattunud, mis peale esimest kolmandikku polegi väikse körvalliiniga peredraamaks keeranud. Äkki lihtsalt ei viitsita enam filme teha - turu ja reklaami möttes on vist kogu netflixi/amazoni/jne teema oluliselt suurem ja ahvatlemav.