filmid

painkiller
04-07-2016
kell 10:34

tasteofcinema'st jäi silma Event Horizon , meeldis ja nüüd imdb'st loen, et algne directors cut lõigati veel verisem aga need filmirullid on kadunud või hävinud, damn

Rene13
05-07-2016
kell 00:03

Natukese aja eest naasesin tänavuse aasta suurimalt paraadilt - vaatsin 4. juulil filmi Independence Day: Resurgence
Ega pärast Transformersite esimest ja Expendablesi teist pole nii õnnestunud actioniparaadi näinudki. Struktuurilt kaunis sarnane esimese Iseseisvuspäevaga aga tegelasi on teist samapalju juures kuigi film on lühem, lisaks vanale heale Goldblum'i tegelasele on juurde kirjutatud ka naispiloot, naispresident ja ehtne aafrika neeger. Isegi prantsuse naisteadlane on, kes tegeleb vaat et postmodernsete kultuuriuuringutega. Kuna kõik tegelased viibisid parajas hämarolekus, pole tema tegevusalal muidugi erilist vahet, sest teeb sama välja. A ja Valges Majas on seinal Will Smith'i portree.
Tulnukate laev on ka kõvasti suurem aga eks see ole juba iseenesestmõistetav, teine jagu ikkagi. Muidugi mõista on alles täiesti läbimatud aga mingi labasuse läbi hõlpsasti läbitavaks muudetavad kaitsekilbid, hävinevad pealinnad (Burj Khalif kukub keset Londonit, sest gravitatsioon noh), rebitakse korralikult ajusurnud puditeadust ja ei puudu ka kohustuslik bromance garneering.
Bill Pullman peab ekspresidendina oma poistele taaskord motivatsioonikõne ja läheb lennumasina rooli aga seekord - seda maksab rõhutada - tuleb ka tulnukate rüüstealuse juht ise lahingutegevuse keskele. Ju on temagi filmi esimest osa näinud ja teinud järeldused, et kui liider on rindel siis tuleb võit.
Aga sittagi.

Seal üks hea areng leidis aset. Pullmani kehastatud taadil oli hipsterihabe ees, kõndis kepiga ja oli üldse hädine aga nii kui habeme maha ajas, oli otsekui uus inimene. Tundis automaatselt tehnika viimast sõna, teadis õigeid uksi, ukseparoole jne. Seega korraliku hipsterivastase sõnumiga film paistab.

Mis mulle finaalis väga meeldis, esimese vaatuse lõpus läbi ussiaugu sündmuste käiku sekkunud teisest tulnukarassist tehnoteadvusega kera (on nähtud vaeva, et see oleks võimalikult vähe sarnane Silver Surfer'iga) käis välja mõtte, et üleuniversumilist võitlust rüüstavate tulnukate vastu võiks juhtima asuda inimesed.
Feldmarssal Rommeli "Jalavägi ründab" võib sellise moega universumiüleseks õppematerjaliks saada. Emmerich nagunii sakslane ka, teab neid asju.

Mul oli kinos kaasas lapik liköör aga kuna filmi montaaž oli nii nobe, tüüpilise kiireks lõigatud puust ja punaseks nämmutamise asemel visati pidevalt uute ja omavahel lõdvalt seotud nõtrustega leili juurde - see kui mingi Eisenstein stepiks roosa müra saatel - kestis pisike punn kärakat ligi poolteist tundi, sest muudkui vaatasin ja imestasin. Eks jook oli ka küllalt vastik aga mitte nii vastik.
Näiteks vahepeal Area 51's karjade kaupa vangis hoitud tulnukad pääsesid välja, sellest sündis suur probleem, kutsuti abiväge, saabus paar meest, kellest üks oli esimest korda relva peos hoidev bürokraat ehk teisisõnu kogu armee kõige kibedam püssimees. Tegi paar lasku ja kogu lugu, stseen osutus lõpetatuks, troop esitas oma numbri ja rohkemat polnud tarvis lisada.
Ega sellist hiideelarvelist kraami ei ilmu ülearu tihti, mis täieliku nonsenssi peal sellise groteskse elegantsiga liugu oskab lasta.
Siin pole muud kui kolmandast jaost unistada, see lubab juba avakosmost, Emmerich'i päriskodu.

painkiller
05-07-2016
kell 11:17

mis liköör see jälk oli? siis tean järgmine kord hoiduda. film muidugi oli jah eepiline ja jään ka järge ootama

Rene13
05-07-2016
kell 12:35

Mingi vesine mandliliks, kuskil 20 pööret. Hind oli ka muidugi vastav aga mulle meeldibki ohtlikult elada.

Kuratino
05-07-2016
kell 16:44

Rene, sa oled hull...päriselt ka. Maailma parimad ülevaated tulevad alati sinu sulest syda

mart
08-07-2016
kell 22:57

Rene, sa oled hull...päriselt ka. Maailma parimad ülevaated tulevad alati sinu sulest

Paraku. Tuleb vist nüüd ise ka see üle vaadata. Kuigi peale esimest osa sai vist libatud 'nie wieder '!

Rene13
09-07-2016
kell 01:34

Mul esimene jagu oli mingi 97. aastal VHS'il, dialoogist suurt aru ei saanud, kuna vene kinopiraatluse spetsiifika nägi ette, et kuskil keldris tuli moonutatud häälega dubleerida aga selle lindi tõttu olin külapeal mõned nädalad suvevaheajast ikka tehtud mees. Kui vanemaid kodus ei olnud, sai seda meestega mõned korrad salaja vaadatud, salaja peamiselt seetõttu, et kui oleks selliseid asju läbi rääkind, oleks mingeid suupisteid organiseeritud. Hormoonirikkas teismeeas ei ole selline vanemlik kiluvõileiva ja morsi lähenemine just kõrges hinnas. Selleks ajaks juba vanad õunaraksu- ja vähipüügibossud juba teadsid, kui oluline on protsessi puhul selle varjatult ajamisega kaasnev adrenaliin.
Kuna venet ei mõigand, sai seda vaadata nagu mingit koerte mängu tagaaias. Üks kenamaid asju maailmas ja mis sa seal ikka juurde seletad kui kuuma andmine käib ja künoloogiahuvi on madal (nüüdseks küll juba punases aga see on hoopis teine lugu). Asi on sõnadetagi selge. Ajavad üksteist taga ja mõlemal on loll nägu ees. Julgen väita, et selleväärilist actionkino on vähe ja ma ikka olen katsunud jõudumööda otsida. Just sellist intensiivsuse-, jaburuse- ja eesmärgituserikast mikstuuri, mis on ka niivõrd pillavalt produtseeritud, et tekitab lausa ajutist aukartust inimliku totruse ees. Ikka dekadentlik kraam. Koomiksifilmid on näiteks teisest puust, samuti Emmerichi varasemad katasroofifilmid, mis on lihtsalt üks igavene soga.
Selguse huvides täpsustan, et nostalgiline lähedus mul esimese jaoga puudub, ta on lihtsalt kvantiteedi tõttu peas. Mul on ka mitu jõulusalmi, ports ernst enno ja meie mehe riime siiamaani peas. Kah asi.

Teisest jaost veel üks teemakohane näide.
Musklis neeger võtab filmi alguses parimas actionkino homoerootilises seades spetskohvrist kaks spetsmatchetet, istutab need oma lihakere küljes olevatesse spetsrakmetesse, teeb sinna juurde spetsnägu. Lubadused on suured aga siis sõna otseses mõttes sõidab Kuu peale, on terve ülejäänud filmi statist ja lõpus korra raiub mingi kombitsa läbi. See ei ole ju vähem vinge non sequitor kui riistapüss.

mart
14-07-2016
kell 00:08

sai läbitud see iseseisvuspäeva film... täiesti kirjeldamatult jabura jandiga on tegu. veidi veel vinti juurde ja kui kolmandas osas (mida vist vöib oodata) väike ajareisi või porriteema juurde tuua, on lootust moodsaks Evil Deadi järglaseks saada.

sest tõisiselt ei saanud see imeteos tehtud olla...

pta
17-07-2016
kell 22:57

No tõesti, oma jaburuses tippjant. Kolmandas osas vallutab inimrass galaktika, see saab olla ainumõeldav järg.

3D ajab endiselt silmad valutama...

Rene13
18-07-2016
kell 15:20

Kolm filmi, millest vaatasin vaid esimest vaatust. Suurteoste puhul on esimene vaatus harilikult ka filmi kõige kandvam osa, kui stenaristiks/lavastajaks Neill Blomkamp siis ka filmi ainuke kandev osa. Erinevaid dünaamikaid arvesse võttes peaks esimene mõtteline vaatus äratama uudishimu ja nakatama vaatajat. Nende kolme puhul uudishimu ei ärganud. Küll aga süvenes soov muretseda tank.

Warcraft
Selleks on tarvis tervet filmi, et tõestada, kuidas arvutimängude võlu on mujal kui kandvas kirjanduslikus narratiivis, sest midagi seesugust mängudes praktiliselt puudub. Mis omakorda viitab, et kirjanduskriitika on mängude puhul vale tööriist ja niipidi lähenedes pigem ei saa head nahka.
Mitte et see takistaks.
Selle filmi puhul see nerd vs geek eristus väga hästi tuleb esile.
Nerd on nohkar ja geek on jobu, "Warcraft" on äratuntavalt geek film - teisisõnu mõgga.
Oluliselt tahedam alternatiiv: Excalibur

Equals
Tulevik. Kõik on valge, hoolikalt kraamitud, digitaalselt homogeenne. Apple store düstoopia. Emotsioonid on eemaldatud. Ikka korralikult lääge allegooria.
Ja siis levib haigus nimega SOS, mis lülitab põdejad sisse, nad hakkavad tundma. Jah, naersin isegi selle peale - humblebragging ulme. My weakness is that I care too much.
Mõgga.
OTA: Den brysomme mannen

I Saw The Light
Muusikute elulugudest veel jampslikumad on eluloofilmid neist. Sageli on häda selles, et korraga pannakse püsti plakatit ja samal ajal elu eest püütakse tõestada, et tegemist on ikkagi inimestega. Sedasorti spagaat, mis rebib püksid perse pealt nobelt puruks. Teine võimalus on hakata kohe ja kiirelt seebikavahenditega pisaraid välja meelitama, sellised melodraamad, millel on laia joont aga karakterit pole rohkemat kui sussitalla jagu.
Sedakorda on ohvriks langenud kantrikunn Hank Williams ja teda on jutustatud kui jeesuse teist tulemist.
Mõgga.
OTA: Johnny Suede

Edit: lisasin õpetused, mida nende asemel tarvitada.

Rene13
29-07-2016
kell 19:15

The Nice Guys
Film, mis pole tehtud koomiksi põhjal aga on sama sorav, terav ja lollilt lõbus nagu erguma otsa koomiksid. Näiteks "Blue Estate".
Hüsteeriline ent läbikirjutatud ajaviitekino, seda ei juhtu tihti.
Siia polegi muud lisada.

painkiller
02-08-2016
kell 10:10

vaatasin ka ära Jeff Nicholsi Midnight Speciali ja tõesti, eelmised filmid on temalt rohkem meeldinud, Michael Shannon isegi oli kuidagi tagasihoitud, filmi parimaks osaks jäi soundtrack

Rene13
03-08-2016
kell 18:54

Nali kategooriast "vegan grillfestil".
Fans Petition to Shut Down Rotten Tomatoes After Negative Suicide Squad Reviews

Osmium
14-08-2016
kell 18:32

Seda filmi peab nägema.
Filmiti Pariisi kesklinnas, kuhu hiljem ehitati Chatelet-Forum des Halles nime kandev ikka veel pooleli ja megakole ehitis, mis koondab endasse kaubanduskeskuse ja metroo ja rongide sõlmpunkti ja mis justkui ealeski valmis ei saa, nii et pahteldatud haisvates koridorides ulub tuul ja sinna sattudes üritad sa sellest rõvedusest võimalikult ruttu pääseda, aga ei pääse kuigi kergesti, sest see on ju sõlmpunkt. Kuna filmi tegemise ajal oli selle monstrumi asemel vaid liivakuhi, siis usun, et filmi nägemine võib mõjuda väga sulnilt ja rahustavalt neile, kes sinna sattunud, ja teistele olla lihtsalt huvitav vaatepilt. Loodetavasti on film ka absurdselt naljakas nagu lubatakse.
Ja loodetavasti Chatelet-Les Halles saab ühel päeval valmis.

Rene13
23-08-2016
kell 15:37

Värskematest. Vähemalt ajaliselt.

Now You See Me 2
Kuna esimene osa oli nii jabur ja vilets, haarasin suure lustiga ka teise jao järele.
Idee, kuidas tegutseb silmamoondajate salk, kes muuhulgas viib läbi tööstusspionaaži, sotsiaalkampaaniaid jne operatsioone on nii loll, et selle feilisisaldus on juba huumori eest. Nagu "Mission Impossible" astmel sitt.
Ikka pühalik/müstiline mustkunst, millest ei saa rääkida ilma, et taustal oleks tšello ja hääl muutuks madalamaks ja kuidagi kuulub sinna hulka ka 100% töötav praktiline hüpnoos - inimeste tahte allutamine sõrmenipsu abil.
Selline film mustkunstist on üldse geniaalne mõte, võimalus kasutada montaaži eemaldab sellest igasuguse pinge. Hämmastava kadumstriki kaadrist sooritaks ka treenitud ahv ühe lõikega. llmselt seetõttu filmis kadumistrikke nii tihti ette tuleb, sest ahvi sai palgata banaanide eest.
Aga see ei ole põhiline. Seekordses filmis on põhiline, et Woody Harrelson kehastab kaksikuid ja selle topeltrolli eest peaks Razzie nominatsioon küll kukkuma. See on oma ülipüüdlikuses võimas roll. Võibolla ainult Hasselhoff Michael/Garth Knight suudaks konkureerida. Kui pahal mehel on pahamehe habe siis see ütleb nii mõndagi.
Hoolimata kullasisaldusest, jätsin filmi poole pealt katki. Oli üks stseen Macau teaduslaborist, kus tehti kümmekond minutit järjest kaardiheitetrikki. Selle taotlused huumorile ületasid igasugused taluvuspiirid.

Imperium
Brittidel on komöödia "4 Lions", kuidas käparditest islamiterroristid proovivad Londonis terroritegusid teha. "Imperium" on kui ühendriikide vaste sellele, muidugi pole tegu komöödiaga aga tegelaste motiivid ja võimekus on suht sarnased. Peategelased on valge rassi eest võitlevad rakukesed ja seda seltskonda näidatakse vaheldusena isegi mitmekesisena, oma iroonilisel kombel heterogeensena. Muidu ikka pommituslendurijakkides ühemõõtmelised neonatsid ees ja taga, seekord on ka esteetilise elu fundamentalistid, mitmenda põlve klansmanid jne mängus. Neil ei puudu ka inimlik mõõde. FBI agent läheb sinna sisse imbuma, alustades kõige madalamalt astmelt, reaboneheadina.
Muidu harjumuspärane salaagendifilm nagu neid kümnete kaupa vorbitud on aga on üks karakter, õnnetu õnnetu mees, kes filmi tegelikult välja veab. Ema katuse all elav 50+ vanapoiss, kes jooksutab veebiraadiot, peab kihutuskõnesid, avaldab motivatsioonikirjandust aga ülkuulamisel selgub, et mees ise näeb end eelkõige meelelahutajana ja radikaalne sõna on ainuke, mille tõttu ka kuskile üldse kuulub. Mees ühe identiteediga. See vääriks juba omaette filmi.
See nagu üks stereotüüpe alternatiivmuusikamaailmast. Inimesed, kes kukuks põhikooli ühiskonnaõpetuse eksamil kolinal läbi, majandust pole näinud ka, kritiseerivad seda valjuhäälsemalt ühiskonnakorraldust, ihaldades ilmaliku sõnumi läbi siiski issandariiki. Sest issandariik nõub ettevalmistusena vaid siirast lootmist, kanget usku ja sageli ka valju häält, et oma iha selle järele kuulutada. Põhiline on ikkagi kuuluvus ja meietunne, mitte revolutsioon, mis on kõigest üks ohvrimentaliteedi juurde käiv retooriline nipsasjake.

Virgin Mountain
Islandi film ülearuse emahoole tõttu luuseriks sirgunud 40+ vanapoisist, kes teistsugustes tingimustes võinuks samuti radikaalse sõnumiga hobiraadiot pidada aga tegeleb hoopis dioraamide ja mudelautodega ning erinevalt ameerika filmide tüüptegelastest käib tööl.
Põhjamaa kino sagedase kombe kohaselt on tegu melanhoolses seades optimistliku draamaga, või hädapärast äkki isegi musta romantilise komöödiaga, kus pisara kiskumine peegelneuroneid täiesti häbitult ründavate stseenidega, milles sümfooniline taust ja tegelaste märjad silmad, ei tule kõne allagi. Mäng on oluliselt peenem.
Üks episood filmist. Lapsemeelne peategelane Fúsi sõidab naabrilapsega mööda asulat ja saab naastes sahmaka pedofiiliasüüdistusi, filmi lõpus lepib süüdistajaga ära nagu inimesed ikka. "Ah mis kurat, tühiasi." Paneb lausa heldima, kuidas tegelaste eelduseks ei ole habras ego, hüsteeria ja persetäis pretensioone vaid ühiskondliku formalismi eitamine selle mittemõistmise läbi.
Millegipärast meenus sageli Gilliam'i "The Zero Theorem", film, mis mulle ajapikku üha enam istuma on hakanud ja mis tegeleb ka suuresti küsimusega, kuidas õnnelik olemine on tädikesetele ja olemine suure algustähega seisneb tähenduses. Kuna Fúsi on lihtnepoiss, on tema elu tähenduseks päevatöö, mudelautod ja dioraamid. Film läheb käima kui sinna sigineb ka lend Egiptusesse ja selle juurde käiv romantika. Lõppstseen on lausa rabav, kui võõrandunud lennujaamatööline kasutab lennujaama kundena. Lion for a day.
Kindlasti üks tänavu nähtutest parimaid.

Bridgend
See, ma ütleks, on üks The Noortekaid. Sisu võib trafaretselt päevakajaliseks, isegi hoomamatuks jääda, põhiliseks on meeleolu. Ja mitte kõlupäine seisunditükk vaid selles on autentset tiinekaängi. Kui esmakordselt maailma üldse kompima hakatakse, sellest aru ei saada ja sellega raksu minnakse. See on muidugi lihtsustus aga midagi taolist on ses filmis suurepäraselt linti saada õnnestunud. Näiteks "Kids" on suht samas vaimus. Reportaaž hiv-paanikast on seal üsna teisejärguline. Samuti näiteks "Dazed and Confused", "American Graffity" aga eelkõige tooks võrdluseks filmi "My Summer of Love".
Bridgend asub sombuses Lõuna-Walesis, kus 2007 kuni 2009 rullus noorte seas lumepallina suitsiidihullus.
Samanimeline dokkfilm on samuti vägev. Kui midagi tavapäratut aset leiab, on esimeseks reaktsiooniks hirm, mis lolluse poolt võimendatuna väga suured silmad võib võtta. Hullumeelsemate seletuste kohaselt oli vabasurma läinud noorsugu vaat et mobiilimastide poolt seestatud. Neid siiski maha saagima ei mindud.
Mängufilmis seda sügavuti ei lahata, internetikultus käib küll läbi aga põhiaur läheb keskkonna püsti panemisele, kus sellised asjad aset leidsid. See film ei seleta, vaid teeb ekskurssiooni, kuidas UK mõttes täielikus mittekohas teismeline olla (Linux seal ajaviitena ilmselt väga populaarne ei olnud).
Üks räägib, et sõidab pruudiga Bridgendist ära aga saab sõpradelt korralikud nahad, sest Bridgend võib olla nurgatagune aga see on saatus ja selles ei pääseta muidu kui jalad ees. Võib spekuleerida, kuidas Bridgeni tiinekate lion for a day oli selle sõna sõnalt võtmine ja kuna enamik noori valis vabsurmaks poomise, paneb kohalik šeriff igaks juhuks metsa põlema, et oleks vähem oksi. See juba nagu "The Wicker Man", kus esmalt mõeldi välja süüdlane ja seejärel tehti lõke. Igal juhul tiptop film.

Ka prantslastel on üks sarnane tükk/äriidee ettevõtlikumatele bridgendlastele.
The Suicide Shop

The Man Who Knew Infinity
Eluloofilm india imemehest ja autodidaktist Srinivasa Ramanujanist, kelle meetodiks ei olnud indiapärane spirituaalne tolategemine, vaid jumaliku tunnetamine läbi matemaatika. Võimekas ja nüüdseks ka nimekas matemaatik, kes läks inglise kliima nahka.
Kuna tegu on üsna kodukanaliku eluloofilmiga, kus on kõigest näpuotsga. Peamiselt sealt pehmomast poolest ja isegi põhikonflikt, kahe teadlasetüübi - inspiratsioonipõhist matat ajava veedunud hindu vastasseis ranget ja puhast matemaatikat ajava veendunud ateisti, juhendaja G. H. Hardyga, jääb seetõttu rohkem dekoratiivseks ja vähem sisuliseks. Tugevaid sõnalahinguid ja matemaatilisi lahinguid ennast jagus pigem napilt. Korra Ramanujan käratab, et tal on abikaasa. Hardy oli elu lõpuni vanapoiss. See ka mõni lahing!
Iseküsimus, kas midagi nii abstraktset nagu matemaatika on üldse võimalik dramatiseerida. Võib osutuda üsna kuivaks kui kino vahenditega näidata, kuidas matemaatikut tabab pärast pikka pusimist inspiratsioon ja ta tõestab teoreemi. Samas filmis "Primer" suudeti R&D köögipoole üksluisust väga veendavalt nähtavaks teha.
Filmi põhieesmärgiks paistiski olevat geeniust vaatajale lähendada ja tema lugu läikpaberil populariseerida. Geeniuse portreed, eriti veel toorest ja metsikut iseõppijast geeniuse portreed ei maksa sest filmist otsida, pigem tõestisündinud muinaslugu, kuidas eikusagilt tulnud ja mitmes mõttes võõras pääseb eestkostjate ja talendi abil inglise akadeemilisse eliiti.
Näiteks peatutakse filmis õige põgusalt hindude tabul ületada merd. See justkui ei tekitanud Ramanujanis erilist siseheitlust ja ta sõitis Inglismaale meristi nii et mühises. Kuigi elulooraamatutes jällegi väidetakse, et ta palvetas pere seltsis päevade kaupa, et saada märk. Lõpuks paduusklik ema olla vastava märgi saanud. Matemaatik jumaliku loaga. Vingem kui Bond.
Räägitakse ka, et Ramanujan olnud nii eluvõõras, et magas voodis tekkide peal ja külmetas, kuna kliima Indias ei ole tekikasutamist soosinud ja ta ei osanud selle peale tulla, et teki alla pugeda.
Selles filmis kulgetakse rohkem ühest saatuse kapriisist teise ja kummalisel kombel joonistub filmist välja eelkõige G. H. Hardy.

Rene13
25-08-2016
kell 11:56

Juhtub ka ilusaid asju siin ilmas.
Hard Target 2
Nõudke hästivarustatud torrentitest.

Rene13
26-08-2016
kell 14:58

31. 08 Sõpruses Elevator to the Gallows.
Millele on üks totramaid treilereid nikerdatud.
Tegemist on siiski ülistiilse krimkaga, kus ideaalne kuritegu (mis läheb vett vedama, sest must kass, noh), kiired väljamaa autod (mis ei vii kiirelt mitte kuskile), ameerika mõju tõttu raisus noorsugu (muidugi on suur osa prantsuse uuest-lainest üks ameerika krimkade mõju), mitu laipa ja omas ajas hulljulgelt valgustatud, ülesse võetud ja muusikalise saatega täidetud stseenid.
"Drive" aastast 1958.

Kodutööna võib enne uurida ühendriikide jõulufilmi Blast of Silence. Mis on noir kino täielik lagi ja kus on kasutatud ameerikast prantsusmaale virutatud ja sealt tagasi Hollywoodi näpatud lähenemist. Selles mõttes täielik all stars aga ka bad ass film. See ei ole "Drive", seal on peaosas kurva saatusega jalamees.

Rene13
28-08-2016
kell 17:46

Mõnest veel, sest ükspäev võtsin vedelemist tõsisemalt kui muidu.

The Duel
See on tõesti sitt film. Vestern, sest on hobused, kaabud, revolvrid, kõrts ja prostituut. Habetunud mehed joovad viskit ja tulistavad mehhiklasi.
Ei enamat kui suvaline c-kategooria krimisarja jagu, kus teised kostüümid.

Blood Father
Mel Gibson, kellest on saanud meelelahutusmaailma rassisti, antisemiidi ja leekiva mõõgaga katoliiklase käilakuju, ja kelle ründamine on enda enestunde parandamise eesmärkidel maailma kõige lihtsamaks asjaks tehtud (umbes nagu teatud seltskond ründab samadel eesmärkidel teleka omamist - ja seda isegi aastal 2016). Seesama Mel mängib filmis üsna samasugust tegelast. Endist protsentlasest motomeest, kes vanglast naastes puhtalt lehelt alustada otsustab. Tegeleb Lõuna-Californias Coachella orus meeleparanduse ja tätoveerimisega aga mingitpidi pahamehed sekkuvad. Lausa kartellikraadiga pahamehed.
Väga vesternilik, väga tavapärane aga Gibsonil paistab teistest vanadest actionässadest natuke asisem agent olevat, leiab oma kundele vähe paremini istuvaid peksukinorolle. Kui siin võrrelda Arnie, Sly või Bruce'i viimaste aastate saavutustega. Seagal ja Van Damme peaks lausa muretsema hakkama, nende osalusega otse videosse minevate filmide turuosa on krahmama asutud.

I Am Not a Serial Killer
See heas mõttes üks veidramaid filme tänavusest. Põhineb young adult-adult horrorromaanil st ei ole nii ilane, et olla young adult. Sel on potensiaali saada kesköökino klassikaks. Üleloomulikud jõud, mõrvaseeria, autsaiderist teismeline, väikelinn, kaks viguriga romantikaliini ja kultusnäitleja.
Ületab lati väga korraliku sooritusega.

Wiener-Dog
Sellega on nii, et kui Todd Solondz on juba vana tuttav ja istub siis ei tohiks kahtlusi tekkida, ei ole küll tema parim aga väga hea sellegipoolest. Teistsugusel juhul maksab ringiga mööda minna, sest seekordne sats musta huumorit on veel kangem kui tal muidu (pilt seevastu on värvilisem ja lopsakam kui varem), sest kandvas kõrvalosas on taksikoer, kes on sama täbaras olukorras nagu tema filmides tegelased ikka. Tõsiste suhtlemisraskustega neurootikud, kelle igapäev on olemise tühjusekoorma all kannatamine või mõnel erandlikul puhul teistele oma jobudusega kannatuste tekitamine. Peamiselt tuima näoga tehtavad hüsteeriliselt inimlikud naljad.
Mistõttu üks osa internetti on täis olematu arutlusvõimega loomaõiguslasi (sest etolooge, zoolooge ega isegi mitte veterinaare selles satsis ju ei saa olla), kes moraalipaanitsevad, kuidas koerale on kirjutatud õnnetu roll ja sellega on rikutud mingisguseid väljamõeldud õigusi.
Hakka või spekuleerima, et filmi eesmärk oligi sotsiaalne eksperiment.

Rene13
06-09-2016
kell 15:56

Letsgo.

Jason Bourne
Pole väga sinapeal selle sarjaga. Olen vaadanud aga pole neid filme ümbritsevat sfääri väga torkinud. Kriitika, analüüs, fännifoorumid jne.
Kas polnd nii, et seal info levis pidevalt pöörase efektiivsusega? Bourne logistab rongiga Berliinist Moskvasse ja kohale jõudes juba taksojuhid ja kaupluse turvad teadsid teda nägupidi. Lisaks sõidab Bourne ükskõik missuguse autoga kiiremini ja paremini kui teised ja Paul Greengrass on selle võtnud ülesse nagu seda oleks teinud Paul Greengrass, st võtteplatsile on ringi tuiama lastud joodik, kellele on pähe seotud GoPro kaamera. Hullult nobe ja taaruv värk, mis kahtlemata avaldab mõju. Üle paari-kolme lause tegelaste vahel ei toimu, see toimub ka liikumise pealt ja kõige pikemad vestlused leiavad aset kas diktofonilindil või telefoni kaudu. Teisest küljest on tema "Green Zone", mille peaosas samuti Damon ja mis on samuti eriti lippavaks lõigatud, igati õnnestunud põnevik. Eelkõige teemavaliku tõttu, sest Bourne'i universum erilist vaimustust ei tekita. Peale tegevuse ja tegevuskohtade ning seebikataolise amneesia seal sisulist ju väga ei olegi. Selles mõttes on võrdlused Bondiga omal kohal. Seegi on reisumehe action koos väikese sutsu romantika ja parematel päevadel lausa huumoritõrtsuga.
Uus jagu algab sellega, et Bourne on kuskil karuperses põrandaalune rusikavõitleja ja sellega on kõik õeldud, sest ükski vähegi kobedam tükk niimoodi ei alga.

Our Kind of Traitor
John le Carré spiooniromaane ei jaksa küll elusees lugeda, kuna ta on üksjagu kirjutanud ja ei söanda sõrme andma hakata. Küll aga vaatan hea meelega tema romaanide adaptatsioone, mis on teinekord väga õnnestunud. "Tinker Tailor Soldier Spy" oma madalal tulel podiseva kassihiiremänguga, "The Spy Who Came in from the Cold" mis toimib peamiselt Burton'i sarmil või "A Most Wanted Man" mitmekihiliste skeemidega, on omas žanris tipu lähedal. "Our Kind of Traitor", seevastu, on leige sült.
Sissejuhatus on vägevate pööretega aga kui tegevusse sekkub MI6 siis üllatuslikul kombel filmist hoopis kaob spoioonikatele omane pinge.

Money Monster
Jodie Foster'i film. Vähemalt püstituselt väga sümpaatne tükk, mis uurib satiirilises võtmes müügilubaduste ja vastvõtjate suhteid kolmel põhilisel ja kahel kõrvalliinil. Mitte ajast ja arust, pähetuubitud lööklausetel põhineval neoliberalismi- ja meediakriitikal, milles alati on süüdi The Man, vaid irvitab inimliku ahnuse üle. See, mille ees sotsialist ja kapitalist ühtmoodi väetid on. Filmina kahjuks nii hästi ei tööta kui püstituse endana, sest erilist hoogu situatsioonid sisse ei saa.
Põhiliin on siiski üsna lõbus, sündmustel on küll oma prototüübid ameerika elus aga nende väljatoomine pole vast kuigi oluline. Film algab nii, et pöörast edu näidanud algoritmipõhiste millisekundidiilidega kauplev börsiettevõte IBIS kaotab väidetava arvutivea tõttu 800 milli investorite raha ja oma rahandussaates "Money Monster" sellesse investeerimist soovitanud saatejuht võetakse otse-eetris pantvangi, sest keegi tööline oli oma säästudega telesaates soovitatu järgi tegutsenud. Lubatud ROI on 18% ja vend pmst vedas börsil 60k peale kihla, et 18% kasv on püsiv kui turu keskmine on mingi 7%.
Alles siin lähebki põnevaks - kokku saavad kaks tainapead. Enda erialases võimekuses absoluutselt kindel olev auahne müügimees telest, selline Urmas Ott tüüpi vend, kellel on imetabane RDF (reality distortion field) ja kriitikameeleta lihttööline, kelle motiveerimiseks piisab ühelauselisest müügisõnumist, et kõik munad ühte korvi panna. Selline "Tea Party" vms rusikas taskus kättemaksufantaasiates elutsev vend - meie kandis vb feministeeriumi või objektiivi püsilugeja vastab psühhotüübile.
Poliitiline küsimus oleks, kas seal vahel peaks olema riik, näiteks tarbijakaitse, mis tainapäid üksteise eest kaitseks aga seda film ei puuduta (seega võib oletada, et esindab Chicago koolkonna ideid), vaid laseb tegelastel üksteisele oma õigust vesta. Need vaidlused on üsna mõttelaisalt kirjutatud aga nende vahel on üks õige hea pooletunnine interaktiivne karikatuur ja mis kõige kummalisem, kõige kandvamad laused tulevad 800 milli õhku lasknud ettevõtte laudaslt libeda ja skeemitava CEO suust, kes keskmise ameeriklaste iha "american dream ja kohe" õige hästi tunneb ja ära kasutada on mõistnud.
Film ja liberaalse mõtte kursus indiviidid vastutusest korraga. Selle koha pealt haruldane pääsuke.

Rene13
09-09-2016
kell 03:50

Logisin hilisel tunnil ekstra sisse, ütlemaks, et nüüd võib aastale linnukese kirja panna - kõige viletsam film on nähtud.
X-Men: Apocalypse
Siin järjest argumente, mis küsimustes sakkivus maksimumilähedane on.
Nimekiri ei ole lõplik.

* Kaheksakümnendate juust (vähemalt üks kõige sitasem evergreen, viide vähemalt ühele kümnendi blockbusterile, vähemalt üks ajastuline aksesssuaar suures plaanis, viide külmale sõjale ja kui tegevus toimub Euroopas siis ka totakas punkmood): check

* Eriüksuslased ei saa koridoris ühele mehele pihta (vähemalt jao kui mitte rühmatäis mehi vs mingit seadeldist kandev Wolverine, võtan sõnad tagasi kui see seadeldis oli sihikusegaja): check

* Suure muusika saatel suures plaanis kaamerasse vaatamine (vähemalt kolm korda ja kõik need korrad ehmusin nagu vestleks eluülikoolis doktorit (või Hallo Koosmes esimest eetrit või Müürilehes esimest kirjaproovi) tegeva inimesega, kes lajatab "faktidega" poliitika, majanduse või metabolismi kohta): check

* Veel suurema muusika saatel millegi hävinemine (linnast tehakse püramiid ja kaadris on vähem laipu kui Eesti armastusromaanides): check

* Suures plaanis kaamerasse "noooo" hüüdmine (ikka krt vana hea draamamõte, seda muret pole, et see väsiks): check

* Pettumuse väljendamine loomaliku mõirgega (tavaliselt teeb seda häält mingi CGI'ga loodud loom, kes kaamera suunas dramaatiliselt vaatab aga selles filmis neid väga polnd, mingid kullisarnased linnud ja üks rai korra olid): check

* Sitaks tegelasi, kellest pooled on ülearused (ükspäev kuulsin raadiost mingit Tanel Padari lugu nii üleinstrumenteeritud orkestriseades, et hakkasin valjusti naerma, X-men on ülepingutamise osas praegu teisel kohal): check

* Ükskõik mis keeles dialoog ka ei alga, minnakse siiski hiljemalt kolmandaks lauseks üle soravale inglisele: check

* Ood sõprusele, mis paneks ka dogmaatilise epikuurlase punastama: check

* Fantastiline jaur, mille abil seletatakse mõni kõige levinum müüt (sedakorda eshatoloogia armastatud klassikud, Johannese Ilmutusraamatu apokalüptilised ratsanikud saavad seletuse, toon ka dialoogi ära, sest see on nii fantastiline. A: "He got that from The Bible." B: "Or the Bible got it from him."): check

* Bullet time ja ülepingutatud kehakoomika popmuusika saatel (jumal tapab Lemmy, Bowie, Prince'i jne iga kord kui keegi "The Watchmen'i" algustiitreid "huvitavamalt" järgi teeb aga välja kukub ikka same old - see reaalselt sama loll kui crabwalk of crabcore): check

* Probleemistik a la lapsemure.ee (Cyclops'il ikka kenasti vedand, wet dreams ja silmadest laseri purskumine umbes samas vanuses ilmnesid): check

* Arvutisüsteemi purustamine ekraani hävitamise läbi (möönan, et siin on mõningaid kahtlusi, sest X'i Cerebro virtuaalreaalsuse kuplis võis ekraanide taga mingit masinavärki olla aga anyway): check

* Kui tegelase nimi on Apocalypse siis tuleb korduvalt rõhutada oma iha hävitada maailm (Selel kõrval on "The Expandables 3", kus Van Damme kehastas pahameest nimega Claude Vilain täielik lingvistiline triumf): check

* On koht, kuhu kassahittide andmetel automaatika ega mehhaniseerimine kunagi ei jõua ja selleks kohaks on metallitsehh, sest muidu ei saa näidata higiseid ja lihastes mehekeresid (hea et eestis rasketööstus puudub, see oleks see põhiline homopesa, mida saptk ja ekre kordamõõda süütamas käiks): check

* Meelemärkusest toibumine viimasel hetkel (mingi üleni sinine tegelane saab keset hullu melu järsku silma lahti, et päästa plindris sõber, kes ka suht viimasel hetkel, minemise äärel): check

* Põrandaalune rusikavõitluseareen, kuhu soovitavalt naisterahvas läheb mingit kindlat meest otsima just siis kui see mees võitlemas on (nii sekkub mängu üks sabaga mees, kes nagu paljudki teised tegelased, on sinist värvi ja omab võimet minna poolelt lauselt üle suht soravale inglisele): check

* Telekinees vajab spetsiifilist kangutajapoosi koos meelekohtade mudimisega (seal üks Game of Thrones'ist tuntud näitleja praktiliselt muud ei teegi): check

* Telepaatiliselt kurjaks muudetud tegelased kangestuvad, nende silmad lähevad üleni mustaks ja keegi ümberringi ei pane tähele (siit ka moenipp, selliseid dekoratiivläätsi ärge tänaval ega konsterdilavadel kandke, ei panda tähele!): check

* Võib tulla üllatusena, et Sydney ooperimaja asub endiselt Austraalias: check
jne jne jne jne jne

Iseseisvuspäeva teine jagu oli sümpaatne lollus. See film on seasitt.

Osmium
09-09-2016
kell 22:03

Täna väss nii suur, et uue filmi vaatamise asemel filtreerin kunagi nähtud kaadreid.

Näääiteks nägin Elevator to the Gallows Sõpruses (nagu eelpool soovitati). Ei oleks arvanud et nõnda laisa muusika nagu cool jazz saatel võib üks põnevusfilm kulgeda - a kulges, ja oli küll huvitav. Seejuures oli veel huvitav kinopubliku reaktsioon teatud stseenidele. Filmis oli üks paarike, kes ajas inimesi naerma oma spontaanse kergusega tehtud enesetapu pärast (samasuguse spontaanse kergusega sai enne varastatud üks auto ja tapetud inimene). Minu meelest on selle üle kahetsusväärne naerda. Samas naermata jätta on ka kahetsusväärne. Igal juhul mind ajas naerma hoopis see naistegelane, kes oli kujutatud megadramaatilise ja kuivikuna..siuke ei saagi olla kellegi muu kui relvamoguli abikaasa ja sõjamehe armuke. Puha tapatalgud.

Rene13
24-09-2016
kell 18:38

Mudeleid seiklushimulistele filmivaatajatele. See on hea tekst.
How to watch movies and read books more intelligently, according to New York’s most powerful critics.

On Sunday, Sept. 18, a group of legendary US critics opened up at the Brooklyn Book Fair, sharing their own strategies for reading and watching, and thinking critically.

Wesley Morris rebib tihedamat.
Judgment seems like it should be based on objectivity—this is a good book, and that’s a bad movie—but in fact criticism is subjective, and invariably involves our own whims, biases, prejudices, biographies. Don’t be afraid to give an opinion and then change your mind later.
“I’m open to the fact that I might be wrong about a lot of things I thought I was right about 10 years ago”


Jagage ka tuttavatele blogijatele, sest eesti filmiblogid on peale mõne erandi (millest paar-kolm on mitteaktiivsed) ikka äärmiselt kusised.

kurmet
26-09-2016
kell 11:44

The Magnificent Seven

Viimati nägin kinosaalis sellist rappimist vist Rambo 4-s. Mõtlesin lausa, et kui kunagi DVD rip lekib, siis panen selles kohas pausi peale, kui pahalaste kari linna poole kappab, loen mehed üle, ja siis loen surmasaanud ka jooksvalt üle. Tundus, et neid lasti maha kaks korda rohkem, kui linna poole kappas.
Muidu vana hea valge-must-asiaat-naine-mehhiklane-mingi vanamees-indiaanlane kombo.

Rene13
27-09-2016
kell 20:32

Vahepeal on üht-teist ette sattunud.
Free State of Jones
Hea näide kui ilaselt annab ajaloolist filmi kannatusaastatest teha. Täpsemalt ühendriikide kodusõda ja sellele järgnenud rekonstruktsiooniaeg. 40 aakri maa ja muula afäärid. Ärge jumala eest laske ühelgi tuttaval lavastajal seda näha - mine sa isahane tea, sest karta on, et detsembrikuumused ja marmortahvlid ei ole veel viimast sõna õelnud.
Ses tükis pajatatakse esmalt ühendriikide kodusõjast ja kuidas "sõjasotsialismi" maksuikke all ütles Newton Knight'i juhtimisel üks Mississsippi maakond end Konföderatsioonist lahti. Mässaja alustas mässu mässu vastu.
Seejärel saab hulgimüügist kilohinnaga hangitavat draamat kodanikuaktivismist, kus peaosas vana hea white saviour.
Filmi taga on kahtlemata parimad kavatsused, Hollywoody ruuporina kasutades meenutatakse ajaloolist seika, kuidas Jones'i maakonna soodes varjusid idealoogiliste nuiameeste eest pagend orjad ja desertöörid üheskoos ning sealt sai alguse kohalik robinhoodlus, mis tipnes Ühendriikide lipu heiskamisega sealse kohtumaja ette. Tore on, aga filmi ajal millegipärast "The Patriot" ja "Braveheart" tegid pidevalt vastamata kõnesid.

All the Way
Eelmise filmi mõtteline jätk. President Lyndon Johnson võtab pool filmi vastu 64. aasta kodanikuõiguste akti, teise poole filmist tegeleb selle tagajärgedega ja vahele rebib jämedat machohuumorit.
Ega teist nii kobedat ajaloolis/poliitilist portreefilmi uuemast ajast meenugi.
Kui "House of Cards'i" viimase hooaja kummivenitamise asemel seda telefilmi manustada, on võimalik võita palju aega. Frank Underwood nagunii sama presidendi järgi kirjutatud ja satub küllalt sarnastesse olukordadesse aga ei vea karakterit pooltki nii nõtkelt välja.

The Legend of Tarzan
Mõtsin, et võiks üle paarikümne aasta tutvuse säilitamise huvides ühe Tarzani filmi ka ära vaadata. Eks ta poistekapärane tuimarebimiseks muidugi osutus, vaimult seega pigem originaalitruu. Detailide osas ehk isegi ületab allikaid, igasugused Belgia Kongo sahkermahkerid käisid E. R. Burroughs'il selgelt üle jõu. Tal sipelginimesed, endised Rooma asundused, maakera keskele reisimised jne meeldisid enam kui päevapoliitika, rääkimata imperialismikriitikast.
Kuigi teisest küljest jälle - Ridley Scott remiksis 2010. aastal Robin Hoodi vaat et Magna Carta ristiisaks ja ämmaemandaks. Nüüd on Tarzan Kongo Vaba Riigi ja Leopold II nurjajaks lavastatud. Häda pole selles, et storyline hälbib algupärandist, vaid selles, et alternatiivajalooline remiks on saanud hale.
Sümboolne, et filmis kõlab ka ahvide kuninga džunglijoodel, pärast R2-D2'd üks vapustavamaid lolluseid, mis kunagi kinoekraanile toodud. See paneb latikõrguse paika.

Capsule
Alternatiivajaloost rääkides. Võimalik, et see peost-suhu tehtud miniulmekas on tänavuse aasta parim praktiline nali. Peategelane rebib küll üsna kenat teatrikooli, nii emot venda elusees kosmosesse ei lastaks aga puändi huvides elab selle rollisoorituse mõningate vaevustega ilmselt üle.
On välja mõeldud maailm, kus KGB keerab 59. aastal kihva brittide esimese mehitatud ja ameeriklaste esimese ahvistatud kosmosemissiooni. Nagu "Gravity" spioonipõnevikuna ja 100 korda odavamana.

Hunt for the Wilderpeople
Kui "What We Do in the Shadows" istus siis see läheb samamoodi. Episoodipõhine komöödia Uus-Meremaa võpsikus, milles domineerivad slapstick ja must huumor, tolatsemisse vääratub keskmisest kõvasti harvem. Veatu ajaviitefilm, küll paras troopide mäng aga karakteriga.
Paistab, et lavastajat/stsenaristi Taika Waititi't ka suures bisnessis tähele pandud, lavastab järgmise "Thor'i", aga las ta lavastab pealegi. Sarnase naljasoonega Jeunet tegi ju ka ühe jao "Alien'it" ja temalik on filmis vaid ukseavamise stseen, kus süsteem ei skänninud silmaiirist, vaid töötas hingeõhu peal.

Rene13
29-09-2016
kell 01:43

Muidu vana hea valge-must-asiaat-naine-mehhiklane-mingi vanamees-indiaanlane kombo.

Arvestades, kes filmi lavastaja ja, et peategelane on ilmselgelt inspireeritud Metsiku Lääne ühest kõige kibedamast seadusesilmast, indiaanlaste keskel elanud Bass Reeves'ist ning race- ja genderbending on pulp maailmas küllalt tavapärane töövõte, eriti moodsal ajal (ja pulpkino on see igatahes), on sellist etteheidet ilmselt raske põhjendada.

Muidu film väga korda ei läinud. Käisin täna koos 3 inimesega vaatamas st kinosaalis oli peale minu veel 3 inimest.
Piisavalt erinev varasemast, võrdluseid pole mõtet tuua, isegi mitte hea-halb teljel. Täiesti omaette suurus, mis on hea saavutus aga filmina hirmus tavapärane. Pole ime, et viimasel ajal pooled suurtest vesternitest miinust teevad, sest vesternimõtte kandjaks on neis peamiselt namedropping, kostüümid, hobused ja sita telesarja vääriline probleemipüstitus. Selline kombinatsioon on jah potensiaalikalt dumbed down aga paistab, et siiski ei tööta.
Sellest kokku tulebki see pulp moment kuigi see pulp ei ole kuigi eneseteadlik, Näituseks "Hateful Eight" on "Magnificent Seven'i" kõrval täielik Shakespeare - ok, see on kammertükk - ka taanlaste "The Salvation" on oluliselt taisem.

Ja mulle pigem ei paku pinget selline "A-rühma" lõbus vägivald, kus sitaks madinat aga surma keegi ei saa (see pole isegi mitte nihilistlik, nagu "Kick-Ass" vms, vaid mingi lakutud lahendus). Selles filmis küll saadi surma aga vägivallas puudus igasugune brutaalsus, verejooksu privileeg oli vaid peategelastel ja sellel vennal, kellel lasti neljandik kõrva küljest ära ja kes pärast seda karjus "Ai, mu kõrv". Lause, mida ei ole mitte kunagi ajaloos kõlanud, kui inimene kaotab osa kõrvast.
Pmst selline finaal, et paarisajamehene palgaarmee - milles ollakse oma ülekaalus nii kindel, et ei tehta isegi lahinguplaani - langeb statistikana. Niimoodi õelduna on selles vb isegi oma iva.
Aga ei saa üle, et Sam Peckinpah lavastas praktiliselt samasuguse tulevahetuse filmis "The Wild Bunch" ja see oli kui Cannibal Corpse Coldplay kõrval.

Ja mis krdi nali sellega, et täpsuslaskur väga heast laskepesast ei suutnud keset lagedat maad püsti pandud kuulipildujapatareid ära koristada. See juba täitsa omamoodi filmitrikk.

Muidu Denzel Washington, 61-aastane mees, kes vb esmapilgul ei näe välja kui 61-aastane aga kandis filmis lontivajunud pükse nagu vanamees. Selline detail, et tahaks stilistil kätt suruda. Teised jaurasid seal relvadest ja naistest, see kandis vanamehepükse. Temata poleks seal 7,5 peategelase kohta muidu ühtegi tegelast tulnud.

Kui aeg arvel ja tower-defence tüüpi suure algustähega actionit tarvis siis ma soovitaks hoopis filmi 13 Assasins.

mart
29-09-2016
kell 09:32

Vötsin kätte ja vaatasin Suicide Squad'i ära. Olen isegi pisut üllatunud, et siia pole veel keegi sellest kirjutanud.
Ootused olid olemas. Peale esimesi kriitikute/vaatajate kommentaare ei lasknud ennast häirida. Isegi körgeltharitud kinospetsialistist söbra loeng koos alkoholi ja muude möjutusvahenditega ei häirinud.
Film ise aga paraku küll. Kui vaatamise ajal sai paar korda naeratada ja möni kord oli isegi ilus/kole, siis üldmuljet ei jäänudki.
Lasin paar päeva settida. Lootusega alateadvusele, peidetud väärtustele, tagantjärgi tarkusele. No ikka ei midagi. Kahju.

Ahjaa, see tüdruk oli ilus. Aga see oli juba enne teada fakt.

Rene13
29-09-2016
kell 15:15

Pole veel torrentis seda. Kui ilmub olen käpp, tuleb ainult passida päeva kui on tehtud midagi ajusurnut või on simmanijärgne kudemine, sest neile DC filmidele teravana lähendes on oht end vigastada.
Olen aru saanud, et Joker kõlab selles filmis nagu ta oleks mõne nu-metal bändi kirjutatud - seksikalt antisotsiaalne kehand vaimupuude kumerustega, ilma, et DSM-V kordagi mängus oleks. Julgen oletada, et hea nali filmi kulul on kindlasti garanteeritud.

Muidu seda olen vaadand. Batman: Assault on Arkham.
Need Warneri otse vidoesse tehtavad animatsioonid mul guilty pleasure. Seal ei ilmne ka seda olemuslikku probleemi, et inimene kehastab multifilmimotivatsioonidel tegutsevat tegeleast, vaid seal ongi tegelased joonistatud. Plakatlikkus ja psühholoogiliselt madal, kalakusene kaldavesi, on seega väga omal kohal.

mart
29-09-2016
kell 19:06

Ohjaaa... Joker... Täiesti omaette teema....
Austerlase partner komöödiafilmidest ja veel paljudki teised... oleks mida öelda.. aga konteksti (sönavärd, vabandust...) pöhiselt vähemalt karikatuuri väärilised.
Eks hype tegi oma. Ja pea et 'klubisse' kuuluvate tegelaste varjust üle hüppamine peabki olema keeruline, aga no nii madalalt lennata peaks liikulusseadusega keelatud olema.

Igatahes peab mu kallis daam täna veidi animatsiooni kannatama :)

kurmet
30-09-2016
kell 11:37

Vötsin kätte ja vaatasin Suicide Squad'i ära.

Peale Batman vs Supermani vaatamist ei taha ma vist järgmise aasta-kahe jooksul mitte ühtegi filmi näha, kus on mingid koomiksitegelased.

Rene13
30-09-2016
kell 14:44

Igatahes peab mu kallis daam täna veidi animatsiooni kannatama :)

Kui neid animatsioone võtma hakkad siis alusta sellest.
Justice League: The New Frontier
See on väga tugev, seljatab mitmeid koomiksipõhiseid suurproduktsioone nigu nalja. Muidu need warneri asjad üsna kõikuvad, pigem 40/60 lausa, guilty pleasure teinekord ei ole eriline pleasure ja tuleb vaatamine katki jätta. Iseenesest selline sõelumine mulle meetodina just väga passib.
Aga see Justiced League on triumf.

mart
01-10-2016
kell 00:57

Two very positive thumbs up for Justice League! Lihtne must-valge värviliste kostüümide maailm :) Eesolev pikk nädalavahetus on mingis osas sisustatud.

Boonusena sattus hilisöhtusse selline meistriteos: The Mighty Peking Man Eks wiki räägib oma loo. Vaatamine omal vastutusel ja soovitavalt tuimestatud meeleolus :D

Rene13
01-10-2016
kell 19:50

Two very positive thumbs up for Justice League! Lihtne must-valge värviliste kostüümide maailm
Jah. 50-date lõpu vaib ja mentaliteet on sinna hästi sisse kirjutatud.

Ennist vaatasin kolmveerand tunni jagu filmi Star Trek Beyond'i.
Polnud nii hale kui eelnevate jagude põhjal võinuks eeldada aga ikkagi nii otseselt nooremale koolieale suunatud ulmemõte, et tuli jätta katki. Olen enamvähem samas sõnastuses tänavu juba 2-3 suurpoduktsiooni näinud.
Alati tuleb loota, radikaalselt loogiline tegelane ei langeta teistest paremaid otsuseid, kõik rikkis aparaadid lähevad käima viimasel sekundil, vähemalt korra peab mängima mõni ajastuspetsiifiline hittlugu, suurel hulgal eriväljaõppega sõdureid langeb alati eriväljaõppeta vastaste käe läbi, kuna viimased ei ole puudutatud olemuslikust kurjusest.
Kui mõni fänn lugema satub siis miks kiviklibusel planeedil elanud valgeksvõõbatud naistegelasel näos mustad triibud olid, missugune kohastumuslik eelis sel võib olla, kas koduplaneedil elavad nad savannis nagu sebrad? Ja kas muidu inimestega äravahetamiseni sarnaselt liikuva olendina puudsid tal jalakannad või mispärast tal sellisel maastikul täpselt kõrgete kontsadega saapad olid? Mõne endise ratsaväelase käest äritud?
Need küsimused ei ole etteheited filmile, tahaks niisama teada.

Pooleli jäänd filmi asemele võtsin sellise
Swiss Army Man
Uskuge või mitte aga see oli veel sitem.
Ehkki pool aastat või nii tagasi kui see festivaliringe tegi, olin sisututvustuse põhjal väga positiivselt meelestatud. Peeretav laip oli väga lubav. Nali memento mori teemal on nagunii südamelähedane kui see nali on loll siis seda enam.
Aga vaadates selgus, et filmis on koos hoopis mingid kunstiringi lõputööde ideed. Selline pooletoobine jama.
Meenutab kordi, kui olen pealinnas elades teatris käinud. Ei ole huvitav, vaid nõme. Pole midagi teatri vastu, ju pole valikuid tehes lihtsalt õnne olnud.

On lausa omaette kultuur, milles hinnatakse kõrgelt lapsikut juramist, kus sentimentaalsetes kujundites, igapäevavestluste ontoloogiliseks paisutamises ja virilas toonis nähakse hüvet. Uussiiraks lähenemiseks nimetades teeksin sellele terminile ilmselt ülekohtu, nimetan selle parema puudumisel pasakäkluseks. See film on hea näide pasakäklusest.
Näiteks üks originaalsusemudel on kultuurikihi eitamine, püüe olla vaba mõjutustest. Selle jätk on ka seisukohad, kuidas kool hävitab loovuse (lausa väidetakse, et hävitab sünnipärase loovuse). Sellisel juhul ei tule kõne alla võimalus, et kui teadmiste omandamise järel ei suudeta midagi leidlikku sünteesida, võib olla tegemist andetusega (äkki lausa sünnipärasega).

Eelneva näiteks selline inimeksistentsi mõtestav kujund - üksikult saarelt pääsend tegelane randub kuskil uues kohas ja esimesed jäljed inimasutusest on prügi. Mõelge vaid, milline kujund!
Hea, et pole veel avastatud, et DDT on pika bioloogilise poolestusajaga mutageen, magusad joogid sisaldavad suhkrut või vesi on märg. Ausõna. Tahaks kakelda.

Kuna filmi peategelane on üksikul saarel viibimisest hullunud, saaks seda filmi vaadata ka nii, et nende etteheidete märk on vastupidine aga see oleks vilets loogikatehe - film on sant, sest peategelena on napakas. Tule eile meile!

painkiller
02-10-2016
kell 10:55

peaks ütlema, et mulle meeldis, kui tulid keskel need kohad, mis treileris ära näidati läks paremaks. mängu tuli ikkagi karu ja siis ikkagi lõpp

painkiller
02-10-2016
kell 10:55

star treki hoian ühe mõnusa pohmelli jaoks

Osmium
02-10-2016
kell 18:42

Näiteks üks originaalsusemudel on kultuurikihi eitamine, püüe olla vaba mõjutustest. Selle jätk on ka seisukohad, kuidas kool hävitab loovuse (lausa väidetakse, et hävitab sünnipärase loovuse).
Sattusin just lugema Bertrand Russelit, kes seletab et:

"Geniaalne inimene teab kõike ka ilma uurimata, tema arvamused on vaieldamatud ja nende veenvus sõltub literatuursest elegantsusest, mitte nende põhjendatusest. Tarvis on olla ühekülgne, sest see soodustab ägemeelsust, mida peetakse jõu tunnuseks. Oluline on apelleerida eelarvamustele ja kirgedele, mida inimesed on hakanud häbenema, ja teha seda mingisuguse uue sõnulseletamatu eetika nimel."

Küllap on geeniuseks olemiseks ka vajalik piiritu eneseimetlus ja täielik trots õppida ning lihvida töövõtteid.

Rene13
03-10-2016
kell 00:09

Väga hea, kuskohast see pärineb?

Seniks jupp Smuuli, kes sedasorti geeniusest terve näidendi kirjutand.
"Külalisi on kaheksa. Saame tuttavaks. Lese väimees, insener, keda lesk lolliks peab, kuna ta töötab palju ja huvitub asjadest, mis on väljaspool ämma ja naise mõistuse haaret ja ei ole seotud rahaga."

Osmium
03-10-2016
kell 08:12

:)
Eesti keeles ilmunud Bertrand Russell "Valik esseid". Mina leidsin oma koopia Harju tänava Raamatukoist.

Osmium
05-10-2016
kell 20:57

Teate miskit rääkida Werner Herzogist? Nimi kõlab küll niiiiiiiiiii oluliselt.

priidik
05-10-2016
kell 23:24

herzogi "nosferatu" syda

Osmium
06-10-2016
kell 06:56

Sa, priidik, kiitsid vist kunagi Midnight Cowboy'd, ja seega võib päris kindlasti arvestada sinu armuavaldusega Nosferatule :)

ghola
06-10-2016
kell 13:47

Kui mõni fänn lugema satub siis miks kiviklibusel planeedil elanud valgeksvõõbatud naistegelasel näos mustad triibud olid, missugune kohastumuslik eelis sel võib olla, kas koduplaneedil elavad nad savannis nagu sebrad?

Kohastumuslik eelis tõepoolest, aga kohastumine toimub teiselpool ekraani - et seiklus- ja mässumeelsetel hilisteismelistel piigadel ka selles filmis midagi oleks, millega samastuda. Ilma kontsakingade ja warpaintita poleks nagu sama mojo.

behemott
09-10-2016
kell 19:30

Vötsin kätte ja vaatasin Suicide Squad'i ära. Olen isegi pisut üllatunud, et siia pole veel keegi sellest kirjutanud.
Ootused olid olemas. Peale esimesi kriitikute/vaatajate kommentaare ei lasknud ennast häirida. Isegi körgeltharitud kinospetsialistist söbra loeng koos alkoholi ja muude möjutusvahenditega ei häirinud.
Film ise aga paraku küll. Kui vaatamise ajal sai paar korda naeratada ja möni kord oli isegi ilus/kole, siis üldmuljet ei jäänudki.
Lasin paar päeva settida. Lootusega alateadvusele, peidetud väärtustele, tagantjärgi tarkusele. No ikka ei midagi. Kahju.

Ahjaa, see tüdruk oli ilus. Aga see oli juba enne teada fakt.
see tüdruk on veel tavatu muusika maitsega ,mis kehva filmi kõrval on minuarust kõnekam fakt https://www.youtube.com/watch?v=hKbixz4a3xI

Rene13
14-10-2016
kell 15:54

Vötsin kätte ja vaatasin Suicide Squad'i ära. Olen isegi pisut üllatunud, et siia pole veel keegi sellest kirjutanud.

Vaatasin ka selle imelooma üle. Korsub versioon aga käis küll, õpib keeli nagu õeldakse. Mitte et korea konksudest midagi aru saaksin.
Korraliku tähelepanuhäirega film, väga sotsmeedialik, kus postitatakse palju aga õeldakse vähe. Jah, koomiksifilm ja koomiks jutustab samuti killdude abil, mosaiikselt. Aga häda neile, kes seda inspiratsioonivabalt 1:1 üle viia proovivad. Rõhk sõnal inspiratsioonivaba, mitte 1:1.

Taustaks kütab rängas joobes DJ 30 sekundilisi juppe popmuusika vanemast ja uuemast klassikast. Küllalt imal tehnika streetcred'i püüdmiseks. Üldse käib läbi kogu filmi üks paras labrakas. Nagu mingeid lühikesi reklaamklippe vaataks.

Järgnevalt üks tüüpiline peolauavestlus.
Enchantress: "Brother, I have freed you."
Incubus: "Where are we?"
Enchantress: "The same World only much later."
Incubus: "What happened?"
Enchantress: "The humans turned against us."
Incubus: "But they worshipped us. We were gods to them."
Enchantress: "Now they worship machines, so I will build a machine that will destroy them all. Build your strength, feed on them, and wait for me to return."

30 sekundiline klipp Vana Testamendi kuldvasikaloost, kus vasika asemel tööstus ja sealt minnakse seitsmepenikoorma saabastega (tea, kas püksid jäid ikka terveks?) mööda õhtumaist kultuurilugu Nietzscheni välja kui isaisade jumalad sõna otseses mõttes maha lüüakse. Osalt ka selle samuse tööstuse vahendite abil - Killer Croc ronib kanalisatsiooni jumala õhkulaksmiseks põrgumasinat paigutama.
Üksipulgi lahti võttes väga koomiksilk tekst aga need tingmärgid lähevad filmikeelses toortõlkes kaotsi.
Revolutsiooniihast kantud postmodernne kultuuriuurija näeks selles tegevusliinis muidugi domineeriva diskursuse taastootmist. Filmi toetuseks ütlen, et isegi nii vilets film ei vääri nii nahkset analüüsi.

Aga mitte sinna ei tahtnud ma jõuda.
Nii "Suicide Squad" koomiksisari kui sellepõhine film tõukuvad "The Dirty Dozen" nimelisest kinotükist, mis omakorda põhineb "Filthy Thirteen" nimelisel huligaansel sapöörisalgal, kes käisid teise ilmasõja ajal tagalas sakslaste taristut lõhkumas. Samal lool põhineb ka näiteks "Inglorious Basterds'i" käimatõmbav tegevusliin.
Korralik viil ameerika folkloori.

Mujalt võttes "Asterix" ja "Kuidas Ugandi mehed Jurjevis käisid" on sarnane meetod. Aga seda on töödeldud niimoodi - visatakse korralikult leili kütmata kerisele.
Klipp baaristseenist.
Endine psühhiaater, nüüdne retsidivist, võtab kokku kamba olemuse, teisisõnu deklameerib üht tüütuseni äranämmutatud maksiimi. Peamiselt ainult sellistest filmidialoog koosnebki.
Säherdust üldistusjõudu arvesse võttes ei pane imestama, et film on hullult tempokas aga selle filmi maailm ei ole tegevuskirevuse kiuste mitte üheski aspektis keeruline ega mitmetahuline. Motivatsioon on seletatav ühe lause abil, äärmisel juhul liitlause.
Loomulikult ei suuda selline ollus pakkuda uut infot (ei pea olem didaktiline, vaid uus info on ka värske loovmõtte saadus, näiteks leidlik vaimukus) ega isegi mitte äratundmisrõõmu, mis teinekord kunstilise naudinguna asja ette läheb. Umbes nagu õhtune hambapesu ei paku suuremat äratundmisrõõmu.

Aga vähemalt halloweenikostüümide turg võib selle filmi läbi paar populaarset kaubaartiklit juurde saada. Napim kostüüm daamidele ja roheline parukas härradele. Bumerangi- ega kõiemees vast ülearu populaarseteks ei osutu.

Osmium
20-10-2016
kell 22:14

Tartu kesklinnast ERMi sõitmisel möödub buss klubist Illusion, mis on võõbatud roosaks ja oranžiks ja see on õõvastav. Päris imelik siis, et filmis The Grand Budapest Hotel ei mõju sarnased värvikombinatsioonid majadel rõvedalt. Visuaalselt ja muidu meelelahutuslik film, muide. Kentsakas.

mart
21-10-2016
kell 23:07

...Aga vähemalt halloweenikostüümide turg võib selle filmi läbi paar populaarset kaubaartiklit juurde saada. Napim kostüüm daamidele ja roheline parukas härradele. Bumerangi- ega kõiemees vast ülearu populaarseteks ei osutu.

Sügav kummardus kogu eelneva teksti ees, kui paraku ettekuulutuslikku ajalooliselt märkimisväärset tähendust omavaid viimane löik...

Pole just tihe Eesti uudiste ja pildiridade jälgija, aga aegajalt tuleb ette. Ja ühes viimastes (arvutimängud Tallinnas?) jäid kohe silma dubleeritud ja stiliseeritud Tank Girli moodsad vasted (hehe, kumb oli koomiksimaailmas enne?).

Ei pidanud isegi Halloweenini ootama :)

Rene13
23-10-2016
kell 18:29

Põgusalt viimastest uuema aja filmidest. Ja ühest vanemast.

Anthropoid
On üks väga hästi pähe õpitud argument, mida ikka ja jälle lauda lüüakse kui tegelikult midagi õelda ei ole. Kuidas spoilerdatud film ei paku enam vaatamismõnu. Pretensioon on, et spoileriga on vaatajalt midagi ära võetud justkui enam ei saa kogu raha eest.
Ei ole täpsemalt süüvinud, missugused dünaamikad sellise mõttekäigu taga võivad olla, igal juhul ei paista see mentaliteet ülearu prevaleerivat, sest nii uusversioonid kui adaptatsioonid teevad kõva kassat ja teatrid tegutsevad samuti siiamaani. Läbi ja lõhki spoilerdatud Shakespeare ei lähe just tühjadele saalidele.
"Anthropoid" on juba plakati ja treileriga täielikult spoilerdatud. Film Tšehhoslovakkia eksiilvalitsuse tellitud atendaadist Praha timukale Reinhard Heydrichile. Ei oskagi kohe õelda, mitmes neist. Oma pool tosinat filmi on sel teemal kindlasti. Järgmisel aastal juba uus ka tulemas. Prantsuse bestselleril põhinev HHhH.
Euroopa film aga kõlab kaunis ameerikapäraselt. Hollywoodis vändatakse muuhulgas ka täielikku tippkino, pole midagi ette heita, regioonipõhises vastandumises ei ole erilist iva nagunii.
Aga filmis "Anthropoid" on teatud draamavõtestik, toonilahendused, emotsionaalne tihendamine, kogu spetsiifiline laad. Kõik on õige, kõik on korralik aga ometi justkui oleks kobamisi kokku pandud. Küllap see on peenem moodus õelda, et tegemist on küllalt keskpärase filmiga.

In a Valley of Violence
See film tundub tagantjärele vähe nupukam kui vaatamise ajal. Iseenesest selline homage mulle istub kuigi filmi teistkordselt mingil juhul ei vaataks.
Toimib nagu mõni kolmanda laine spagetikas. Siis tulid need paroodiad, Terrence Hill, Bud Spencer jne klassikalisi vesternisituatsioone humoorikalt ja vägivaldselt lahendamas. Üks oli kõige täpsema käega mees, teine kõige tugevamaga. Nii jämedakoeline selle filmi nali just pole aga näiteks on peategelasel (teine vestern tänavu, kus Ethan Hawke) lõbusa olemisega ja trikke tegev koer. Koer käib ka vannis, vahutort on peas. Koeraga stseenidele ei ole midagi ette heita. Päris Kloplop Lucky Luke'i koomiksivihikutest küll pole aga midagi samas suunas.
Tegevuskäik on nii vestern, et need skeemid ja stilisatsioonid on ilmselt ka värviraamatuna olemas. On võimu omavat päritolu ennasttäis ja tülinoriv püssimees, kes koos kamraadidega hoiab asulat ülbuse all. On konjunktuuri sekkuv läbisõidul olev vaikiv võõras, kellel aetakse kops üle maksa ja kes asub kätte maksma.
Asula, endine kaevanduslinn, on laheda paroodiamõttega kirjutatud. Elanikke võib kahe käe sõrmedel kokku lugeda. Jääb küsitavaks, kuskohast kapital tuli, kuna tegelased pidasid poodi, kõrtsi, külalistemaja ja teist samapalju olid šeriff ja tema abid. Ja siis üks kunde, kes ei pidanud kuskil midagi maksma. Sai igast asutusest kõike muidu. Et ta kiiremini ära läheks ja samas ka õrnast lootusest kantud avansina, et ta võimumehed kasvõi korraks paika paneks.
Üldjoontes selline vestern, millesse sattumise eest sarjas "Westworld" teemapargi külastajad on nõus suuri summasid maksma.

Birkebeinerne
Norra film ühest armastatud ajaloolisest episoodist. Peamiselt suusa-action. Seal möödaminnes leiutatkse slaalom, sööstlaskumine, laskesuusatamine, maraton. Sooritati mõned suusahüpped. Need norrakad on hullud.

The Infiltrator
Escobar on viimased paar hooega kõva sõna olnud. Selline film ka sellest nisast välja lüpstud. Tolliametnikud imbuvad sisse ja hakkavad otsi kokku viima. Põhineb tõsielul. Glamuurset ja karmi krimkaelu kujutav kino ikka pigem pole minu rida. Ristiisasid pidin samuti mitu korda vaatama, enne kui ühele poole sain. Samuti sellega.

Tiny Giants 3D
Hoidke nüüd hinge kinni.
Blockbuster lähenemisega dokumentaal (või pseudodokk, oleneb kui rangelt läheneda) närilistest. 3D kaamerad, CGI, teatraalne (tehis?)valgus, dramatiseeritud kui ooper. Lastekas, efektikino tour de force ja täielik õnnestumine.
Vaatasin seda küll tavaekraanilt, 3D kiht jäi puudu ent 3D lähenemise tehniline võtestik oli siiski aimatavana olemas. Peamiselt parallaks kihid, lausa hüperreaalne fookus ja konnaperspektiivi eelistavad rakursid. Viimase rohkus on seletatav peategelaste väiksusega.
Esindan seisukohta, et 3D alles hakkab kaela kandma, sellega ei ole pikalt midagi ette osatud võtta ja ekraanist vaataja suunas lendavad objektid on niisama laadatrikk, see on visuaalse süsteemi üks pisike osa. Muidugi võib see visuaalne süsteem osades vaatajates peapööritust tekitada, nagu ka näiteks värvikirev vilgutamine võib epilepsiahoogu esile kutsuda.
Samuti nagu helifilm oli mõnda aega olemas enne kui "Citizen Kane" näitas, mida see teha lubab. Värvifilm sai pärast technicolorit uut hingamist kui järeltöötlus arvutisse kolis (samuti ka uut tuimust), "O Brother, Where Art Thou?" seepiatoonid olid isegi teles muljetavaldavalt teistsugused. Mitte otseselt võõristust tekitavad, kuigi seda ka, vaid huviäratavalt ebareaalsed.
Sama pakub ka "Tiny Giants 3D". Kaadrisse ilmuv CGI põder paneb nördima, et seda filmi 3D kinos ei saa vaadata. Varem on selline soov vaid filmi "Dark Country" puhul tekkinud.

Ja kellel on alles punase ja rohelise klaasiga anaglüüf-prillid siis Bugs! on jätkuvalt väga vinge retk. On tükk tegu, et silmi kõige meeldivamal moel väsitades fookust kätte saada aga kui asi saab käppa, sünnib imelugu.

Osmium
23-10-2016
kell 19:24

Vaatasin ära veel ühe Altmani filmidest. Ühe nendest, kus keskne sündmus ja palju tegelasi, nii et kaamera liugleb ühe vestluse juurest teise juurde ning tekitab tunde nagu kuulaks kõiki pealt. Päris imelik. Lõpupoole ei taha aga kedagi neist enam kuulata, sest tagasihoidlikest ekstsentrilisustest on saanud selgelt väljendunud tobedused. Samas film on ikkagi kuidagi hea, polegi ühtegi halba Altmani filmi näinud.

Rene13
23-10-2016
kell 20:11

"Short Cuts" või?
"Popeye" on vähe sandim. Aga selle ta ainult lavastas ja see paras tilulilu nagunii. Autorikätt ei olnud stsenas ega tootmises mängus.
See vb pole populaarne seisukoht aga leian, et MASH on üsna halvasti vananenud. Youtubest jupikaupa on muidugi hoopis teine tera.

Osmium
23-10-2016
kell 20:25

"Short Cuts" või?
Ei, "A Wedding"

"Popeye" on vähe sandim. Aga selle ta ainult lavastas ja see paras tilulilu nagunii. Autorikätt ei olnud stsenas ega tootmises mängus.
See vb pole populaarne seisukoht aga leian, et MASH on üsna halvasti vananenud. Youtubest jupikaupa on muidugi hoopis teine tera.


Vaatasin neid ammu, ja jätsin ka radasse kirjelduse (kui õudne...!!!), aga ei mäleta piisavalt hästi et praegu kommenteerida. Samas usun, et need on ikkagi filmid, millele esimese 15 minuti jooksul stoppi ei vajuta.

Osmium
30-10-2016
kell 19:58

Bernard Shaw on kummaline tegelane. Kuuldavasti oli ta Nõukogude Liidu fänn, aga samas oma loomingus kirjeldas selliseid karaktereid..kes sisuliselt ei muutu ka siis kui neile toit ja kodu kinkida. Ja mõned ambitsioonikad ettevõtjad, kes tahavad valelikul teel rikkaks saada, ehitavad endale luksusliku kodu keldrisse ka kommunismi ajal, samal ajal kui õiglaselt saab vaid paigal tammuda. Igal juhul, youtube'is sattus naljakas video Shaw kõnest Einsteinile (Shaw poeesia ei paistnud Einsteinile muljet avaldavat).

Rene13
31-10-2016
kell 17:12

Natuke teemaväline aga mis need moodsama aja kõige edumeelsemad meediapleierid ka on? Mul muidu VLC player aga see on nagu Skype, kunagine pailaps, mis nüüd toppab kuskil 5-aasta taguses ajas ja ajab rohkem närvi kui püsib nähtamatuna.
Mingi selline vigur, mis oskaks subtiiritega ümber käia, h265 ei käi üle jõu, lubab teha screenshotte. Midagi, mis oleks saand tunda kaasaegset insenerimõtet.

behemott
31-10-2016
kell 19:39

JRiver küünib sinna tipp playerite lähedale ja on üsna popp ka vähemasti audiofiilide seas ja tundub et se polegi enam nii snoob värk,pigem on kummaline vaadata inimest keda kvaliteet ei huvita.

Rene13
08-11-2016
kell 16:21

pigem on kummaline vaadata inimest keda kvaliteet ei huvita.
Ja hoopiski kummaline on suhtumine, et kvaliteet on reeglina midagi universaalselt kehtivat. Kui midagi vastab minu standarditele, on seal rõhk sõnal minu, mitte sõnal standard. Sellest universaali loomine läheb valdkonda, millest räägib üks allpool tutvustatav film.
Aga see-selleks. Siiski uurin, mis see JRiver filmifailidega teha suudab.

Miss Peregrine's Home for Peculiar Children
Järjekordne maagiline muinasjutt Burtonilt. Fantastiline ideedeveski. Võlumaailm.
Missuguseid ülivõrdeid selle kohta ka lugenud ei ole, on tegemist lageda ja eilase filmiga. Põhjenduseteta ülivõrded seda ainult kinnitavad. Saan aru, kui seda ütlevad lapsed, kellel ei saagi aastatepikkust tööd filmialase silmaringiga olla. Sellest saan väga hästi aru. Eks ta eelkõige lastefilm olegi. X-men meets kooliproblemid meets kujundpügatud haljastus.
Jään seisukohale, et selle filmi võinuks lavastada kes tahes, kõige enam mõni loovbüroo komitee, sest burtonesque sellisel kujul on töövõtete komplekt, mis pigem ei eelda karakterit ega autori isikupära, vaid jämeda joonega imitatsiooni. Pmst näosaade.

The Siege of Jadotville
Tõsielul põhinev film, mis tuli igamehelevisse (torrentisse) ajal kui ilmusid täpsemad uudised, mis koosseisus saabuvad eestisse ÜK sõjamehed.
Selle filmi põhjal tulnuks ilmtingimata nõuda Iiri jalaväge, sest film kirjeldab, kuidas Kongo kriisi sekkunud ÜRO rahuvalvajate rotatsiooni 150 iirlast kaevab kraavi ja hoiab selles kükitates tagasi mitmetuhandepealist palgaarameed. Nende toel võtaks Mulgimaa, Läti ja pool Leedut vabalt ära.
Muudes aspektides täiesti reeglipärane lahingufilm, kus antakse tuld ja vahepeal räägitakse piirisituatsiooni kohta kahtlaselt mõõdetud lausetega.

Mechanic: Resurrection
Ei ole täpsemalt kursis, mille järg see on aga tegu on heas mõttes nüri actionkinoga, Kanal2 võib julgelt sisse osta, sest see film on nagu saku originaal.
Üks mees vehib suurejoonelistel objektidel tööd teha. Peksab ja tapab luksusjahtidel, pilvelõhkujate tipmistel korrustel, salajastes baasides jne.
Lõpuks saab preemiaks naise.

Captain Fantastic
Võtsin päris pika hambaga, kuna sünopsis lubas valge mehe vastandumist tarbimiskultuurile. Selline ökotundlik elustiilikas (st halvastiinformeeritud tilulilu). See kõlab reeglina nagu pungi või mõne teise vastukultuuri programm, kogu DIY fetišeerimine ja muu sarnane latialune kraam. DIY pole ju ometi turumajanduse põhimõtteline eitus, vaid turumajanduse saamatu vorm. See ei paku alternatiivi, vaid annab võimaluse end tähtsaks pidades pähetuubitud loosungeid porisedes jalgratast leiutada. Halvimal juhul ei enamat lippu lehvitavast ahvist.
Sellegipoolest, tegemist on päris taheda komöödiaga, mis pole kõige siirupisema melodraama alla lämbuma jäetud. Kõik, kellega multifilmiperekond Cash (jah, mida nime!) kokku puutub, on karikatuurid, nagu nad ise.
Näiteks filmis sugulaste trollimine enda valikute suurepärasusega on sama vägev kui külalistele demonstreerida, kuidas mina CD'sid üldse ei kuulagi, mul on vinüülid ja Spotify. Kui see on sisukas alternatiiv siis alternatiiv millele? Muusika kuulamisele, selle üle mõtete vahetamisele, sellesse kirgliku uudishimuga suhtumisele?
Veel lapsikuid vastandumisi välja tuues. Igipõline vastukultuuritroop, kuidas kaubamärkide tundmises on midagi põhimõtteliselt madalat. Seal Nike ja Nike saavad kokku, samuti Spock ja dr Spock. Pole ometi võimalik, et ühe pea sisse mõlemad ära mahuvad.
Sümptomaatilised olid ka paar minutit füüsikaõpet. Kui ikka füss siis tingimata m-teooria ja muu säherdune spekulatiivne muinaslugu. Seda näeb nii tihti, et ei aja enam naerma ka.
Filmi lõpukomandiku draamamõttele ei hakka pikemalt aega pühendama, kuna see oli nõnda mage. Lõpus lauldakse G'n'R'i indifolgi laadis. Kaubanduslikus mõttes kahtlemata orgaaniliste püüdlustega muusikažanr aga kas perekond, kes on elanud 10 aastat metsas ja tunneb vähemalt eelneva filmi põhjal muusikast peamiselt klassikat, torupillikütet või rütmipõhist akustilist improviseerimist, tuleb nii generic ja lällava indifolgi peale? Lausa globaaliseerunud indifolgi peale. Kui see pole nali siis on see hea nali küll.

Igaks juhuks maksab selle tüki kõrvale tarvitada ka filmi "The Mosquito Coast", milles idealistist pereisa kasutab võimupositsiooni, et kogu pere tema äranägemise järgi vihmametsas uut tsivilisatsiooni rajama asuks. Ja selle käigus muserdatud saaks.
Ja ka filmi "Rambo", milles põrkuvad elutunnetused, mitte elustiilid. Valge maailmaprandaja ja valge palgasõduri. See on päris ok tükk kui laisavõitu operaator ja kentsakad CGI plahvatused praegu kõrvale jätta.

Rene13
09-11-2016
kell 18:09

Täna on suur rõõmupäev.
Viletsate filmipleierite aeg on ümber, kuna issand vastas minu palvetele ja saatis minu teele Potplayer'i. Ütlen korra veel
Global Potpayer.
15 minutit menüüdes pusida ja see teeb täpselt seda, mida ma ühelt pleierilt nõuan. Lasen kaadrikhaaval pilti edasi-tagasi like a boss, samal ajal lasen suurest heameelest naeru. Kui tarvis, võtan snapshoti source failist, kui ei taha, võtan vabalt tehtud resize'i pealt. Kui tahan, lisan snapshotile ka subtiitrid. Võin ka terve videofaili vabalt valitud intervalliga snapshottideks lasta. Nagu bossmees, sellise tööriista toel on maailm on minu austrikarp.
Subtiitrite jaoks lisa vaid url ja ise otsib. VLC'l on selle jaoks üks plugin, mis suurema osa ajast ei tööta ja siis jooksutab ka programmiküna kokku. See nagu fordimes saaks korraga luksusmersu ja maitseb esimest korda, mis see elu üldse on.
Subtiitrite sünkimine on nagu, ma ei teagi, ulmefilmist. Juba võtsin kaks lootusetut juhtumit testimiseks käsile ja asjad toimisid. Mingi loll hollandi komöödia, kus subtiiter ja film liikusid erineva tempoga. See asi on nüüd kombes! See on krt tublim kui Kodin Putkimies. Ma ei tea, mida Kodin Putkimies teeb aga omal ajal seda reklaamiti kõvasti.
A ja kas juba ütsin, et see võtab paarkend mega vähem mälu kui VLC ja saab hakkama h.265 failidega nigu naksti?
Ja see imeline tükk tarkvara on tasuta aga ei vasta tasuta tarkvara standardile.
Ei ole saamatu, loll ega lohakas. Selline vali või peaministriks.

behemott
09-11-2016
kell 18:46

Täna on suur rõõmupäev.
Viletsate filmipleierite aeg on ümber, kuna issand vastas minu palvetele ja saatis minu teele Potplayer'i. Ütlen korra veel
Global Potpayer.
y Jäi kunagi teiseks valikuks.

Rene13
12-11-2016
kell 16:35

Üks tänavuse aasta parima kandidaat.
Hell or High Water
Raudkõva no-nonsense vestern. Stsenapõhine värk, ei ole otsitud vabandusi tarvis appi võtta. Karakterid ja lihtsa ivaga kandev lugu. Ei formaat, filmilint, efektid (1 jabur plahvatus kogu filmi peale ja see ka eriti hädine CGI), võtteperioodi pikkus, erakordne meetodnäitlemine vms teisene pula. Film nagu must leib. Stenaristiks sama vend, kes kirjutas "Sicario". Mis oli ka badass.

Mitmendat põlve maakad annavad Texases kuuma. Selle tegelased ilmselt valisid Trumpi poolt aga pole peaga seina lõhkuvad internetitrollid, vaid oma väärikuse ja eetikaga ning see on suurepäraselt, silmi vesistamata ja heroiseerimata lahti kirjutatud. Küll äratuntavalt Cormac McCarthy vaimus aga ei sunni küsima, milleks mulle see ersats, kui mul on originaal?

Vaatasin ka kordusena.

Rene13
18-11-2016
kell 14:03

Riim tulistele Slipknoti fännidele.

Lavastaja, olen aru saanud, on Slipknoti kloun.
Filmiks Officer Downe

Põhineb Image Comics koomiksisarjal, mida ei ole lugenud, sest Image annab välja palju ja palju põõraselt head aga kõike ei jõua. Kui paralleele tuua siis Marvel'i ja DC mitte imprintide sarjad on bändisärgis postgrungesõbrad, nii normcore kui olla saab, Image asjad on nurga taga suitsul käivad viielised.

A noh, Image põhised filmid ja sarjad on reeglina jurad olnud (the crow, spawn, walking dead jne) ja Slipknot ka ei huvita, seega mind see film konksu otsa ei saa aga vähemalt olen õelnud, et selline kurioosum on nüüd internettides olemas.

painkiller
20-11-2016
kell 20:52

pöffil nähtud Zoology
ei ole kinos ammu niipalju nihelenud

kurmet
20-11-2016
kell 20:55

Kasvav saba segas istumist vist.

Rene13
23-11-2016
kell 19:28

Käisin ennist kinos. Kosmose Lem'i saal on muidu väga hea, kuigi helisüsteem tegi paar korda väga imelikku raginat ja pilt oli hägusevõitu. Nagu mingi 480 video 2560 reso peal fullscreeniks panna. Aga hea istuda seal väikse lapikuga. Hubane.

Arrival
"If you could see your whole life laid out in front of you, would you change things?"

Oot. oot-oot-oot. Selline filmi, kus lubatakse haisuvabu "Kolmanda astme lähikontakte" isegi Wittgenstein'i, rääkimata mängust tulevikunägemine (ettemääratus) vs vaba tahe. Sain aru, et õhus on isegi "The Andromeda Strain'i" technopõnevust, nuputamist ja lahtisi otsi, sest suht alguses tutvustati üht füüsikut. Aga lõpptulemus on veelgi enam üleseletatud kui "Intersetallar" ja ka lõpplahendus on samasugune - sikutatakse end ise juukseidpidi soost välja. Mitte spekulatsioonid vaid hardcore uinamuina. Kui ma nüüd ei eksi, kasutati seal teadlaste poolt suht valimatult ka sõnu hüpotees ja teooria. See alati ohu märk.
Mida see krdi füüsik seal üldse tegi kui füssi polnd? Korra õeldi Fibonacci ja algebra ning vihjati mänguteooriale.
See mänguteooria vb ka kõige diibimaks jäi. Midagi sellist, et kuigi nullsummamäng (otsene konkureerimine) on evolutsiooniliselt ratsionaalsem aga kui sama osapoolega on veel läbikäimist oodata, on veelgi ratsionaalsem valida koostöö. "Tit for tat" on vist sellise strateegia nimi. Ikka päris diip aga mitte selles filmis.
Selles liiguti ääri-veeri sinna, kuhu "Iseseisuvpäev" otse, tere ütlemata sisse astus. Pärast tulnukate saabumist oli terve maailm ühinenud. Baskid ja hispaanlased, palestiinlased ja juudid, kurdid ja türklased, jeziidid ja isis. Identiteete säilitades oldi kuidagimoodi vennastunud.
Ja parim pala üldse, lingivstiline relativism oma radikaalsel kujul. Keel programmeerib inimese niimoodi ümber, et keerab isegi füüsikaseadused pea peale. Sealt see determinismiprobleem filmis. Kui selle keele süntaks on selline, et lause algab lõpust ja laused olid ourobooruse kujulised siis seda keelt mõistes aeg enam ei kulge ühes suunas vaid on võimalik mööda ajatelge edasi-tagasi vabalt mäletada. Seal peategelane muudkui mäletab tulevikku erakordse täpsusega, numbrid värgid kõik meeles.
Pmst film seda ütleb, et praegu mäletame väga halvasti minevikku ja liigume tulevikku kiirusel 60 sekundit minutis aga see kõik keele taga kinni.
Peas kinni.
Selle peale ma võtsin oma peast kinni ja oigasin.
Selline keelehullu unlem nagu mingi, maiteagi, iha avanemisest kui piisavalt palju pinkfloydi kuulata ja enda sisse vaadata (kui huvitab siis selle tulemus on loll ja igav inimene).
Hoolimata mõnest nüansist - näiteks omanäoline on see film kahtlemata, ta on ka rutiinselt põnev, vajalikud troobid on olemas - haiseb see tükk siiski hullemini kui parmu sokid. Ikka päris vängelt kohe. "Mindblowing contacts for third graders"
Niipalju on filmist abi, et kindlasti soovin tutvuda selle aineseks oleva lühilooga. On alust oletada, et see võib tahedam tekst olla. Siin ei ole kirjandus vs film vastuolu vaid hea kirjanik vs halb kirjanik (stsenarist/lavastaja).

painkiller
23-11-2016
kell 23:26

Rene, sul on endisel hollywoodi filmide suhtes kõrged ootused? kõik need ju aint filmid mis wannabegeekide poole üles haibitud koos turundajatega

Rene13
24-11-2016
kell 02:47

Rene, sul on endisel hollywoodi filmide suhtes kõrged ootused? kõik need ju aint filmid mis wannabegeekide poole üles haibitud koos turundajatega

Olen aru saanud, et keskmine actionfilm turundatatakse kuni 25-aastastele meesterahvastele (kuigi usa statsi põhjal on kinoskäijaid soolise jaotumuse põhjal umbes pooleks, naisterahvaid käib näpuotsaga rohkem).
Geek selle traditsioonilises mõttes (msa ise ütleks, et geek on niisama jobu) ei ole mingi oluline turuosa (wannabegeek on siis keegi, kes püüab samu asju tarbides geek olla). Isegi koomiksifilmide põhikassa teeb vanilla publik. Nende puhul üle 50% kassast tuleb väljaspoolt USA, DC omadel rohkem, Marvelil vähem. Ei klapi mustrisse eeldus, et need suureeelarvelised on sihitud geekidele, sest vaid selle publiku pealt investeeringut tagasi ei teeniks. Eestis siis mingi 30k koomiksifänni peaks olema. On umbes 50.
Nii et turunduse suund on natuke valesti määratud. Suunaks on normcore.
Selle asja sain südamepealt ära.

Ma ei oska seda vahet täpselt tõmmata, kusmaalt Hollywoodi film lõppeb ja indifilm algab. Minu hinnagul üks tänavuse aasta tugevaim tükk "Hell or High Water" on nii näitlejate, produtsentide ja produkstioonifirmade järgi vähemalt poolenisti Hollywood. Üks kahest levitajast, CBS, on praktiliselt major, Lionsgate on Kanadast. Või misasi see on, priskema otsa indikino? Blockbuster see pole, vähemalt see on kindel.
Tekib ka küsimus, mis on briti filmitööstuse kõige kaugemale paistvad hiiud, "Harry Potter" ja "Bond"? Kas Hollywood?
Vahetegemine on tehtud raskeks ja seega on seda vahet ka raske argumendina kasutada. Saan küll aru, mis on hollywoodilik vms aga kandvat argumenti raske nikerdada.

"Arrival" müüdi mulle esmalt maha lavastaja nimega, kanadalane Denis Villeneuve ("Sicario", "Prisoners" jne). Oleneb mis otsast vaadata, võib ka õelda, et priskema otsa indimees, ikka alla 50 miljonilisi tükke väntab. Ka "Arrival" jääb sinna kanti.
Teiseks osteti mind ära lubadusega pakkuda intellektuaalse koorikuga ulmet. "Kosmoseodüsseia", "Contact" jne värgid. Et kui spekuleeritakse siis vähemalt suurejooneliselt. Või siis nupukad inimesed lahendavad uskumatuid probleeme nagu filmis "The Martian". Mis on 100+ milline Hollywood ja väga õnnestunud.
Pealegi, kommunikeerimine põhimõtteliselt võõraga on väga intrigeeriv teemavalik ja seegi oli argument, et sünopsiselt meenutas film Warren Ellise koomiksisarja "Trees". Need olid põhjused. Nii et vasta pükse saamine oli täiesti oma süü. Nagu need asjad minu arvates ka käima peaksid.

Käsi mingi geograafilise piirkonna suhtes selle peale rusikasse ei läind.

ConTrol
29-11-2016
kell 18:40

Sai ära vaadatud selline linateos nagu War Dogs. Tegemist siis "Based on a true story" filmiga kuhu on muidugi veidi ka hollywoodi "huumorit" sisse põimitud. Filmi soundtracki poole pealt jäi kõrvu üks minu jaoks tuvastamata lugu. Nimelt see lugu mis kõlab stseenis kus kaks peategelast kusagil Afganistanis mingis hotelli rõdul räägivad. Oleks hea teada saada kui keegi siin selle loo ära suudaks tuvastada.

Rene13
29-11-2016
kell 18:57

Midagi sealt? Seal hea, et saab paladele lisada kirjeldusi filmist.
War Dogs Soundtrack

ConTrol
29-11-2016
kell 19:22

Ühelgil taolisel saidil pole ma seda lugu leidnud. Isegi youtube ja selle kommentaarid pole veel andnud head tulemust

Rene13
13-12-2016
kell 02:36

Olin juba arvamas, et ega korralikumat läbukino ja nonsenssi kui "Iseseisvuspäev" tänavu enam ei ilmu. Aga on hea eksida, sest mõõdutundetu spektaakli parnassi on alistanud alles mõne päeva eest netfilixilevisse ilmunud ulmeaction Spectral.

See nagu "MacGyver" (üks mees nikerdab ühe õhtupoolikuga käepärastest vahenditest hitech arsenali tervele jalaväejaole), "A-Rühm" (mehed keevitavad), "Aliens 2" või "Act of Valor" (palju militaarcooli ja tiimimachot) ühes filmis koos.
Kuskil Moldova salalaboris (filmitud Ungaris) on muudetud Bose-Einsteini kondensaat relvaks ja keegi ei saa aru, mis värk on, kuniks üks insener kõhatab, et ou kutid, need pole mingid vaimud, vaid bosongaas, andke liimipüss, ma ehitan igaühele eriti võimsa taseri. Seejärel peab kõrgem ohvister kõne nagu see asi tavaliselt filmides käib.

Lõpus rebitakse kokkuvõtteks üks nii diip dialoog, et sellega tegelemine võib võtta kogu allesjäänud aasta.

A: But they are in pain.
B: How do you know?
A: This is pain (näidatakse mingit jooksvat spektrogrammi).
B: But how do you know they can feel?
A: I can't prove it (just näidati mingit spektrogrammi).
I can't (kordan, just oli vahele monteeritud mingi spektrogrammiga kaader).
So, maybe there are things science can't answer.

painkiller
13-12-2016
kell 10:28

Hail Caesar on viimase aja positiivseid üllatusi. coen'ite viimased asjad niiväga ei ole meeldinud, aga see oli natuke jälle nende vanemate jantide moodi, detailirohke (palju temaatilised, vihjed, naljad läksid kindlasti kaduma, tunne seda kuldajakino ja telekanalite vms asja nii hästi). aga ilus pilt lisaks ja boonuseks veel see, et george clooney ei saa kordagi välja seksikast rooma sõjaväerüüst

painkiller
13-12-2016
kell 10:32

Snowden oli jälle ajaraisk, ei teagi kuidas selle ära suutsin vaadata, paar häkkerikarakterit oli natuke huvitavad, aga muidu soovitaks lihtsalt youtubest mõnda snowdeni intekat kuulata

kurmet
13-12-2016
kell 14:14

Spectrali vaatasin ka paar päeva tagasi, päris lõpuni ei suutnud.
Snowdeni osas samad mõtted, ainult selle vahega, et ma ei suuda isegi nagu meenutada, kas vaatasin reaalselt ka läbi, või jäin hoopis magama. Nii ühest silmast sisse-teisest välja oli see.

Rene13
13-12-2016
kell 14:21

"Hail Caesari" kõrvale vaata ka filmi Trumbo, kui juba näinud pole muidugi. Ned kaks täiendavad üksteist. Sama probleem, mõned samad karakterid, tihe viitesüsteem, mõlemast käib vähemal või rohkemal määral läbi Spartacus ja näeb seksikalt poolpaljast mehekeha.

Rene13
15-12-2016
kell 14:05

Vahepeal on mõned veel nähtud.

Equity
Majanduspõnevikud on mu suured lemmikud.
Põhjuse selle vaatamiseks leidsin ühest feministlikust blogist. Üsna latialune hüsteerikutepesa oli (enne kui rusikas rulli tõmmatakse - sel mõttevoolul on ka hästivarjatud arukas ots), sattusin sinna juhuslikult. Film pidada esitama küsimusi, kuidas self-made finantsmaailmas arukad ja edukad naisterahvad kohanevad (väide oli, et pigem ei kohane sest youknow, on hästi päheõpitud loosung, et süsteem ei soosi), sellest ka filmi kahemõtteline nimetus.
Suur küsimus, mis filmis esitati, seisnes selles, et peategelane oli karjääri murdes sünnitamist muudkui edasi lükanud kuni bioloogia oma sõna sekka hakkas ütlema ja nii ta pidi pikas mängus leppima akvaariumikala omamisega. Nüri nagu sellised küsimusepüstitused ikka, sest lähtuvad peamiselt sünnitusmasina positsioonilt. Kontrasti huvides olid teised 2 naissoost põhitegelast lapsevanemad (sel teemal on valjuhäälselt leili mindud, end steriliseerida lasknud naisterahvaid on tuliselt hukka mõistetud - ka see olla meeste diktaadile allumine).
Nii et ses küsimuses jäädi pigem nämmutavaks. Kuigi dialoog oli isegi üllatavalt tihe ning jäätist süües ja pisaraid valades keegi tibiks ei pöörand.
Sootuks huvitavam oli filmi põnevikukülg. Tegeleti ühe hästikrüpteeritud sotsmeediaportaali börsilemeniku eel insaiderinfo väljameelitamisega, ilmselt mingi kujundi huvides tegid seda risikifondi meesterahvad (pmst sama, mis torukübara ja sigariga kapitalistid varasematest aegadest aga selle koha pealt täpsem, et riskifondid tõesti toodavad õige vähe lisaväärtust, kui üldse), kes kavaldasid üle läbirääkimsi pidavaid naisterahvaid.
Mitte just Hitchcock aga hea õpikumaterjal selle kohta, mis on IPO.

Burn Country
Krimka California kolkast. Ühendriikides varjupaiga saand Afgaanist tõlk hakkab uurima kahtlast kadumist ja jõuab järelduseni, et ega hõimustruktuurid kahes riigis väga palju ei erine. Võibolla ühel pool ookeani pruugitakse ainult kitsi natuke vähem.
Ei ole nii vägev tükk kui märgid mõista annavad. Idee on hea aga stenaristid on teind haltuurat.
Filmis mängib ka James Franco, kes on üks äärmiselt veider tüüp. Igasugused grimmeeritud fruktide rollid veab välja aga tema ülejäänd tegevus (kaasa arvatud lavastamine) on selline, et hoia kahe käega peast kinni.

Sully
Oli meelde jäänd, et Eastwood lubas pärast ameerika snaiprit rohkem filme mitte lavastada aga siis ilmus "Sully". Film Airbusiga Hudsoni jõele hädamaandund piloodist.
Juba aerobussi piloot olemine on kõva sõna aga sellest vennast sai üleilmne kangelane. Võib nõustuda, et materjali täispika filmi tarvis võib selles juhtumis nappida, seepärast ongi see küllalt sarnane filmiga "Burn Country", kus oli idee aga polnd filmi. Aga saan ka aru, miks Eastwood sellise tüki lavastada võis võtta, sest selle sõnum on tema ja temaga filmides sage külaline.
Kui kaugemalt alustada siis pesapallifilmis "Trouble with the Curve", kus Eastwood mängis peaosa, oli keskne küsimus mitte sport, vaid meetod, mille järgi inimeste rollisobivust mõõta. Varasem film "Moneyball" ja selle aluseks olevad tõsielufaktid lükkasid pesapallis kõik uppi - mängijate luuramiseks kasutati mitte väliekspeditsioone vaid kabinetivaikuses toimuvat statistilist analüüsi (midagi, mida pelgavad kategooriliselt eelkõige inimesed, kes kukuvad ka 7. klassi matas läbi). See meetod osutus hiiglama edukaks.
Filmis "Trouble with the Curve" mängib Eastwood spordiluurajat, kes kuulmise järgi ütleb ära, kas pesapallurist saab asja, kas mees oskab lüüa. Ta teeb oma poolmüstilise statistikaga läpakate taga olevatele analüütikutele tuule alla.
Ei saa õelda, et see oleks inimlikum lähenemine, sest igasugune mudelite loomine on absoluutselt inimlik tegevus. Küsimus on vaid tööriistavalikus aga seda filmis ei õelda, selles spinnitakse konflikt "inimliku" ja "kalgi" analüüsi vaheliseks. Filmga "Sully" jätkab Eastwood sama küsimuse lahkamist.
Pärast Hudsoni jõele maandumist läheb kapten Sully transpordikomitee ette aru andma, miks ta täpselt jõele maandus kui simulatsioonid näitavad, et oleks võinud jõuda ka lennuväljale. Seal arutatakse ette ja taha ning lõpuks kutseoksused saavutavad seljamati simulatsioonide üle.
Kontrast on keeratud maksimaalseks ja vastasseis on muudetud lausa põhimõtteliseks. Justkui komitee ilma igasuguse põhjuseta kiusaks rahvakangelast.
Aga kui sest emotehnoloogilisest võttest mööda vaadata siis ei ole see film erinev juhtumitest kui normatiivsusest plämisevale arvamusloole antakse hävitav paremsirge oma ala praktikute poolt. Nii õelda deksriptiivse lähenemise toel. Selle juures unustamata, et selle kõige juures on just nimelt debatt ise üks väga oluline komponent. Nagu pokismatšis on küll 1 võitja aga see eeldab eelkõige matši toimumist - st 2 osalejat.
See on selle filmi suur iva ja sellele on hädapärast liha ümber kasvatades saadud täispikk film. Laenates ka küllalt palju koogutavate eluloofilmide tööriistakastist.

Home Alone
Sadistlik coming-of-age horror, kuidas kõikide privileegidega kõrgema keskklassi küllalt aarialiku väljanägemisega võsuke alandab ja piinab (kasutades selleks eraomandit!) kaht töötut ja seetõttu ühiselu normidest täielikult võõrandunud meest - sotsiaalse tellimuse kaht õnnetut ohvrit (üks juut ja teine itaalia immigrant!). Eriti räige on, kuidas ta tulistab õhupüssist itaallast munadesse, teda sümboolselt kastreerides (ja sellega eugeenika sõnumit taaselustada püüdes!). Pealegi on see film võetud ülesse viiekümnendate laadis, selles puuduvad mustanahalised täielikult ja see taastoodab hiilivat makartismi. Kuidas saab selline film olla jõuluklassika? Mõelge ometi lastele!
Gentrification, lakaan, fokoo / aga mina olen kõigist parem / sartre, adornoo!

Rene13
19-12-2016
kell 17:49

Kuna eile oli laisem päev.

Train to Busan
L-Korea zombifilm, kus žanrile omaselt tehakse järjest ja palju rumalaid otsuseid, mis viivad kõrval- või põhitegelaste nakatumiseni. On mõneti kummaline, et nakatumine toimub pea eranditult sülje kaudu. Teiste eritistega võib pealaest jalatallani koos olla aga kui zombi sülg satub vereringesse siis on kööga. Ja nagu zombifilmidega ikka, leiavad zombipuhangud aset universumis, kus mitte ühtegi zombifilmi ei ole tehtud st inimesed ei oska kohe kuidagi asetleidva sündmusega suhestuda.
Selle filmi puhul leiab tegevus aset kiirrongis ja vere ning soolikate kõrvale lubati sotsiaalse närviga kraami. Äkki siis midagi "Snowpierceri" kanti aga kus kurat. Filmi sotsiaalne närv on umbes selline, et viisista ja avalda singlina. Nõnda tõnts on selle närvi üldistusjõud. Kõik käib turvalist rada pidi, see ei paku uut infot ega oma ka inimlikku haaret.
Töökat fondihaldurit tabab keset zombipuhangut meeleparandus ja ta reedab oma stereotüübi ja ühiskondliku klassi, asudes arvestama teiste inimestega sh ühe kodutu mehega.
Kodutu mees reedab samuti oma klassi ja stereotüübi, astudes ennast ohverdades sotsiaalselt tulu toova sammu. Niiõelda võttis end kokku ja hakkas tööle.
Siis on üks veel üks läbi ja lõhki stereotüüpne suurärikas, kes meelt ei paranda. Samamoodi jäävad inertseteks kaks muidumest (üks pesapallur ja teine vastne isa, jah filmis on ka rase naine!) aga need kaks viimast on nagunii rutiinsed keskmise etalonid. Sünnipärased moraalimajakad, kellest edukamad on südametud ja edutumad nõuavad pisarsilmset kaasatundmist (aga mitte ühtegi tegu).
Sellegipoolest on filmis kaks päris huvitavat küsimust.
Kas üksi jäänud vanainimene on tõesti turvarisk (rõhutan, et L-Korea film)?
Filmi lõpus zombide eest pagedes tuleb läbi pugeda väikesest avausest, millest algkoolilaps mahub vaevu läbi, jääb küsimus, kas rase ka mahub? See on filmi draamamõtte tipp, ülejäänd film on peaasjalikult kallerdis.

The Hollow Point
Kummaline karmikoeline krimka USA-Mehhiko piirilt.
Nagu harjutused Coenite neo-noir teemadel aga ei nali ega tegevus võta kuidagi hoogu sisse. Selle koha pealt jah hariv, et näeb neid traagelniite, millest stsena koosneb, sest õmbluseid pole just väga suure osavusega kokku tõmmatud.
Kuigi filmi algus on omamoodi meelitav. Konterbandimeestel lähevad asjad hapuks ja üks pussitab kartelli poolt saadetud projektijuhti (kes on riides nagu eesti mees pidulikel puhkudel, silmnähtavalt liiga suure numbriga ülikonda peetakse uhkemaks kui hästiistuvat - suht gängsta värk). Ja mingil põhjusel põgeneb sündmuskohalt sületäie sularahaga kuigi aega ja võimalusi justkui oli, et võtta mitu sületäit, see korralikult pakkida ja alles seejärel lahkuda.
Nagu B-filmide puhul ikka, just see sunnib edasi vaatama, et eitea, mida sama kummalist veel suudetakse pakkuda. Sellise uudishimu film rahuldab. Dialoogid on kirjutatud küll võimalikult ägedaks, stseenisiseselt püsib värk enamvähem koos aga need ei vii suurt kuskile. Aga ometi ei ole see takistanud filmi ka sõnapõhise romantilise liini lisamist, mis reeglina eeldab vähe süsteemsemat lähenemist.

Mitte väga erinev sellest.
Üks on lihtsalt nii kõva mees, et kannab ka ujudes kootud randmekaid.

mart
20-12-2016
kell 00:16

Nonii. Tea kas nüüd oodata v mitte v mida ja kuidas. Blade Runner 2049. Ford ja Gosling isegi ei hirmuta. Leto kuidagi ei eruta, pigem vastupidi. Villeneuve puhul nagu ka nagu väga vaimustuses. Tra seda elu nüüd. Esimene treiler ka nagu midagi peale nimede ei reeda. Seegi hea. Näis.

painkiller
20-12-2016
kell 10:10

soundtracki poolest on ka treiler juba lubav, johann johannson

Rene13
21-12-2016
kell 02:57

On meeldiv tunnistada, kuidas asjatundjat ei hirmuta materjalivalik. Ta lammutab stseeni laiali ja leiab selle tagant meetodi. See reedab kui kirglikult vaataja filmidesse suhtub.
Scooby-Doo Fart Scene Analysis

mart
28-12-2016
kell 20:31

On meeldiv tunnistada, kuidas asjatundjat ei hirmuta materjalivalik. Ta lammutab stseeni laiali ja leiab selle tagant meetodi. See reedab kui kirglikult vaataja filmidesse suhtub.
Scooby-Doo Fart Scene Analysis


http://ekspress.delfi.ee/kuum/kunstpeeretajate-kuulsusrikas-ajalugu?id=76692704

Jätkuks...

Rene13
29-12-2016
kell 18:07

Artiklile lisaks, et siiski ka kaasajal aktuaalne instrument. 2012. aastal kriitikute edetabelite kõrgemaid otsi hõivanud albumil suurepäraselt esindatud.
Scott Walker - Corps De Blah

mart
03-01-2017
kell 16:15

Eile sai juhuslikult nähtud ära The Pit. 80ndate halbkino. Vastavas olukorras viibides aga arvatavasti väga sobilik. 4 korda näidati tissi, veidi ketchupit. Soovitus pühapäeva varahommikusse.

'She is different.... she is pretty....'

Rene13
04-01-2017
kell 15:37

Sööve hakkab tasapisi üle minema. Kokkuvõte kergemast kraamist. Tahedamate tükkide kohta käsi justkui ei tõusegi enam kirjutama.

Deepwater Horizon
Mängufilm kategooriast, mille puhul alatasa rõhutatakse reaalsusepüüdeid - põhineb tõsielul, stsenograafia on lõpuni ehe, näitlejad kandsid sündmustes osalenud inimeste vanu sokke vms. Saan aru kui see on müügistrateegia spinn, see võib tuua edu aga väga narr on, kui ka kriitikud õnge lähevad ja samu argumente papagoina kordama asuvad. Justkui unuks, et eelkõige on tegemist mängufilmiga. Ka filmis "The Room" kujutatakse äärmiselt reaalselt Frisco olmet ja avalikke ruume. Aga so fucking what?
Naljakate koduvideode saated ja youtube on selles kategoorias hulga autentsemad, usutavamad (ka operaatoritöö ja montaaži koha pealt) ja samal ajal kehtivad ka ajastudokumendina.
Nõndapalju sellest.
Tulekahju merel pole muidugi naljaasi, mistõttu tuleb ohutusprotseduure rangelt järgida. Täpselt sedasama õeldi ka kodumaises filmis "Keskpäevane Praam", mis otsekui sümboolselt valmis ajal kui roadmovie oli end maailmas kehtestanud ja hädakino kuldaeg oli kohe-kohe tulemas. Seega väga omas ajas ja hip, eriti kui arvestada, et tehtud siinpool raudset eesriiet.
Seal lasi tüürimees endale puru silma ajada ja lubas ohtliku veose pardale. Sellega tauniti nõukogude inimeste sekka imbund inimolluse selgrootust ja salakavalust.
"Deepwater Horizon" eriti hip ei ole, jääb rohkem viielise püüdlikusega tehtud pingevabaks illustratsiooniks ühele suurele hädale, milleks oli ujuva naftapuurtorni süttimine, sest betoonimehed olid tegutsend kiirustades ja managerid ei hoolind ohutustehnikast. Sellega taunitakse turumajanduslike inimeste sekka imbund inimolluse ahnust ja lohakust.
Vb üks väheseid hetki, kus saab nentida, kuidas üks meiekandifilm ületab samas žanris üht hollywoodikat.

Jack Reacher: Never Go Back
Äärmiselt tabavalt pealkirjastatud film Jack Reacheri sarjas, lausa omamoodi hoiatus. Esialgu ei tahtnud uskudagi, et nii ausalt pealkirjastatud.
Vaatasin u 45 minutit ja see oli täielik troobipillerkaar. Pole stsenaariumit vist isegi kirjutama hakatud, vähemalt alguses olid kõige universaalsemad lahenduskäigud lihtsalt kokku roogitud. Sellised sandipoolse põnevuskino tipphetked tulid järjest. Täiesti tõsiselt tehtud muidugi. Nii stiilipuhas, et kõrvalekallet, nihet ega mängulisust ei ole endale lubatud.
Sellistes filmides tuleb sageli ette, et pea igale poole minnakse joostes. Ka selles joosti esimese kolmveerandtunni kohta ikka kõvasti. Ilmselt nõks, kuidas tühja koha peale pinget kasvatada.
Filmisarja esimene jagu oli samuti stiilipuhas kõvamehesopakas, kus üks mees viie mehega kakleb, suudab üleni valges toas end musta kandes ära peita, debugib jooksvat java rakendust sellele peale vaadates, sööb suppi ainult kahvliga jne. Aga see ei olnud pooltki nii lage kui teine jagu.
Seda teist peab vaatama võõras peres ja võimalusel võõrustava leibkonna kuuspaki najal. Üksi tarvitamiseks liiga kange kraam.

Remargi korras lisan, et kangesti meenutas tänavuse aasta üht vapustavamat muusikalist leidu - ansamblit Solidaarsus, kus on olemas mäng, lausa täismäng (akordion, viiul, harjad, bändisärgid, idealistlik iba, lastelaulude kaverid, punk) aga see ei vääri küünlaid mitte ühestki otsast. Jah, neil on sellise bardaki tarvis vähemalt hea vabandus - diy ja teismeiga. Jack Reacheril pole neist kumbagi.

mart
18-01-2017
kell 01:10

1986
David Byrne
J. Goodman.
Texas
True Stories

Nuff'said

Rene13
24-01-2017
kell 17:50

Ou,ou,ou.
Hollywoodi vihatuima mehe Mel Gibsoni film "Hacksaw Ridge" sai parima filmi ja parima lavastaja oscarinominatsiooni.
Mina hangiks igaks juhks popcoprni, siit võib veel midagi õige lõbusat tulla.

Rene13
25-01-2017
kell 18:04

Üht teist vaatamistest.

Operation Avalanche
Absoluutselt tuim vandenõukomöödia esimese mehitatud kuundumise lavastamisest CIA poolt. Mockumentary võtmes lahendamine ka midagi juurde ei anna. Sarnaneb liialt teleteatrile, kus ajastulisi kostüüme kandvad tegelased tühja ringi rapsivad ja pigem ei räägi, käitu ega mõtle ajastuliselt vaid rõhk on sellel, et meil on naljakad kostüümid ja see on naljakas.
Isegi sandim kui aastapäevad varem ilmunud samateemaline Moonwalkers.
Tunnistan, et päris lõpuni ei vaadanud.

Mr Pig
Sõidufilm pereprobleemidest, kuidas Danny Gloveri mängitav farmer veab mikrobussiga Ühendriikidest Mehhikosse siga. Korralik tõukult, 50k taala.
Mees ja siga suhteid on kinos kahetsusväärselt vähe uuritud või on seda tehtud pinnapealselt, ärapanevalt või lollitades.
Selles filmis on oma asine iva aga tükk kulgeb üpris kramplikult, ei ole hoogu. Näiteks The Straight Story, kus samasugune jabur sõit ja stoiline peategelane, on hoopis paremini komponeeritud. Rääkimata filmist Nebraska.
Ütleks isegi, et siga ja mees sõit võibolla pakkunuks enamat - ka dialoogide osas - kui poole filmi pealt lisanduv tütreliin puudunuks. Esialgu selgub, et siga nagu oleks lähedasem, selline armukadedusmoment ja siis farmeril Mehhikos üks väike saladus ka soolas. See tütar seal küll draamamõtte elavdamiseks aga minumeelest viis filmihoo hoopiski alla.
Vähemalt filmi lõpustseen on üks kinoaajaloo kaunimaid.

The Crash
Häkkeripõnevik lähitulevikust, millel ka finantsthrilleri kiht.
Pole küll sarja "CSI Cyber" ise nägema sattunud aga vaid kuuldustele tuginedes võib ilmselt selle tükiga võrrelda. Natuke seebikamaneeridega peredraamat, kiiret ja näiliselt infotihedat progejajuttu ja pinge elavdamiseks suht sihitut sagimist ja üksteisele helistamist. Üllataval kombel puudus 5 monitori taga häkkimine, küll aga olid olemas kummalist tagasisidet andvad kasutajaliidesed.
Filmi lõpplahendusena panganduses head minekut teinud mees loeb mingit krdi enda või oma lapse kirjutatud koolitööd eetikast (mingil põhjusel lausa raamitud) ja laseb turgudel kokku kukkuda, sest see kõik on räpane mäng. Ah ja kõige taga on USA Föderaalreserv.
Ütleks, et leige prantuse puljong olukorras, kus nõutakse rammusat suppi.

Experimenter
Väike film, mis on hiljem väga head vastukaja hakanud saama.
Eluloofilm sotsiaalpsühholoog Stanley Milgramist ja selline eluloofilm, milletaolist julgeb juba kinotükiks nimetada, sest muidu on eluloofilmid ikka mingi imal mõga olnud. Kuna Milgram on maailmakuulus ühe eksperimendi tõttu siis on filmi fookus just sellel. Muidugi mõista põhjusega. Tema elukillud ja kahvatumad psühholoogiaalased eksperimendid kombineeritakse selle taustaks, pooljumalat ei hakata teadlasest looma.
Kohati täiesti suurepärased montaaživigurid - tema põhilisest eksperimendist rääkides jalutab taustalt läbi elevant (eriti kui "banality of evil" ja Eichmanni keiss ka filmis mainimist saavad) või kui sõidetakse peeenemast klassist ja peenemaid kombeid aus sees hoidva endise kolleegi poole, sõidetakse justkui ajas tagasi. Film julgeb olla visuaalselt leidlik, ilma et eksiks muusikavideolikku popsürri. See on täiesti omaette väärtus.

Rene13
05-02-2017
kell 13:32

Julgen kahelda, kas tänavu etemat komöödiat nägema satun.
The Love Witch
Kuuekümnendate kostümeeritud melodraama, itaalia horrorerootika, feminismiteooria female gaze ja praktilise nõiakunsti kriitika ühtede kaadrite vahel. Maksimaalselt stiliseeritud technicolor seades kaadrite vahel.
Aga selles on ka anakronisme, näiteks seesama female gaze - tehnoloogia on filmis üsna tänapäevane, naisepilk ju tehnoloogiat ei tunnista. Ütlen, mäng on peen kuigi lavastaja püüab jätta vastupidist muljet. See on nutika lavastaja meetod. Täpsustan, et lavastaja on naine, või mis lavastaja, see on autorikino.
Siin on nii jämeda pintsliga tõmmatud sübolismi, et see töötab juba peenikese satiirina. Punane valgus kirglike stseenide ajal, sillerdavas seades kohvikud, viimseni idealiseeritud keskajalaat jne. Nimme nii puiseid ja ülemängitud rolle, et üherealisi standup vaimukusi ei olegi huumori tarvis vaja olnud. Pinget paisutatakse niimoodi, et naerma ajab olukordade ebamugavus. Aga mitte nii nagu filmis "The Room", mis on lõbus kogemata.
Kindlasti ei ole see trash, see on naiivne arthouse 50 aasta tagusest ajast.
Selles võetakse psühhoanalüüsi surmtõsiselt. Peategelane on kaunis sotsiopaat, pmst tibi, kes elu pingelisemal perioodil on enesekindluse leidmisks pöördunud maagia poole, sest teistmoodi ei saanud enam hakkama, see paistis ainukese pidepunktina ja pakkus mingisgust sidusat maailmavaadet (vrdls ka igast new-age praktikud).
Eriti veel kui vajadused on nagunii sellised tibina omad - emantsipatsioonist ta ei mõtle ega ka räägi. Kui Cosmopolitani logo sisaldaks pentagrammi vms wiccan sodi siis saaks suuresti sarnase elutunnetuse kätte.
Salamisi loodan, et see film satuks kuidagimoodi Objektiiv..., tähendab, Feministeeriumi nõiaküttide kätte. Segamini lähevad need kaks sitaniret.

American Pastoral
Philip Rothi samanimelise romaani ekraniseering. On nimetatud Ühendriikide viimase paarikümne aasta parimaks romaaniks. Ei ole viimase paarikümne aastaga nii kursis aga äärmiselt tahe tükk igatahes.
Saan aru, et pooletuhande leheküljelisest tellisest mängufilmi vändates näeb vett ja vilet, sest mitmekihilisest kirjanduslikust tekstist on tarvis saada lehekülg per minutis stsenaarium. Tuleb tihendada, tuleb välja jätta, tuleb teha valikuid.
Kindlasti ma ei arva, et adaptatsioon peaks olema allikatruu, kuna tulemuseks on film siis piisab sellest, et film kannab. Seda huvitavam kui see omab filmi-, mitte raamatuautori käekirja.
See film, Ewan McGregori esimene täispikk, justkui ei oma kummagi käekirja.
Tegelased, tegevuspaik, arengud on jah romaanist äratuntavad, samuti probleemid aga 100 minutilises filmis on igast problemist saanud mingi teleturu klipp. See mustvalge osa, kus lihtne igapäevatoimetus perse läheb.
Ei jää kajama need mõtted. Siin võinuks isegi julgemalt ära jätta, saanuks põhitelje lihavamaks.
Praegu jookseb nii, et isa laseb lapsel telekast vaadata end süüdanud budamunka + puberteedi ja idealismi süttimisohtlik mikstuur + enese süüdistamine, et tütrest sai verine (ja hiljem sõna otseses mõttes sitane) radikaal. Ja romaani vb põhiiva üldse, kuidas üksteisest ka parima tahtmise juures pidevalt mööda räägitakse, on esitatud vaid mingite sketšidena.
Suht struktuurivaba läbu, meil ei ole american dream, vaid american nightmare. Sellisena natuke tuim ja eilane.

Võrdluseks üks tänavune Goya nominent.
The Man with Thousand Faces
Hoolimata äärmiselt tobedast nimest, justkui mõni kioskiromaan, on tegemist väga hea filmiga. Väga hästi komponeeritud. Sama mehe vändatud, kes tegi ka filmi Marshland - see oli samuti raudkõva film.
Ei ole nii kursis, et õelda, kas film põhineb päriselul ainult osaliselt või valdavalt aga need sündmused ja nimed on Hispaania lähiajaloos olemas. ETA, jälgimisseadmega mürsud, agendid, korruptsioon ja enda surnuks kuulutamine.
Parim selle filmi juures ongi, et kõik tegelased on räpased ja ahned manipulaatorid aga film pole sinistes toonides ega sombune vaid kirev ja hoogne justkui kelmikmomöödia. "The Firemen's Ball" ei ole vb kõige kohatum võrdlus. Ka seal kõik virutasid ja skeemitasid, sest selline tegevus oli selle ühiskonna kude.
Näiteks tegevust käima tõmbav sündmus. 90-date esimene pool. Üleriigiliselt võimekaks meheks peetav Hispaania politseijuht, kes on nagu muuseas pooleteise miljardi jagu peesosid kõrvale toimetanud, sest kõik tegid ju nii.
Vana laseb Hispaaniast jalga aga ei oma peale põgenemise üldse mingisugust plaani. Tuleb välja, et kui võimu juures ei ole siis üsnagi võimetu mees. Paras töll. Ja siis üks riigi poolt petta saand salaagent asub teda varjama ja omakorda väikestviisi nöörima. Nii järjepanu seatakse lõkse ja võidab see, kes ei ole kõige kavalam, vaid see, kes teab arvestada, et kui jutt on hispaanlastest siis ausat meest ei ole olemas. Ja ega need prantsalsed ka usaldusväärsed ole.
Suurepärane aines.
Meiekandi mehega on ka üks sarnane juhtum, kuidas KGB MI6's töötanud Alfons Rebast tillist tõmbas. Eks see oota oma aega.

al(tm)
06-02-2017
kell 19:22

kunagi ürgammu küsisin mingite nõukalevis olnud filmide kohta, ise vastan

motokrossifilm oli C'era una volta la legge, Itaalia, 1979. inglise keeles Speed Cross ja meil levis nime all Võidu hind.
siis oli selline müstiline film nagu Kaskadöörid, see oli Stunts / Who Is Killing The Stuntmen ja aastast 1977

ka 1980 aasta Stunt Man näidati meil ära, erinevalt kahest eelnimetatust see isegi nii jube praegu ei tundunud :D

kui nüüd selle rallifilmi ka leiab.... :D

Rene13
15-02-2017
kell 18:31

abi paluks.

tuli kiiks üks omal ajal nähtud rallifilm üle vaadata aga ei suuda leida, spordifilmide nimekirjades netis pole. kahtlustan ise, et tegu Euroopa päritolu filmiga ja vbl oli mitte väga suure eelarvega, samas kindlasti mitte indie.

võiks olla perioodist ligikaudu 83..86, ühesõnaga umbes sealt Convoy ajast, algab ja lõppeb avariiga, üks osalistest (esimese avarii teinud piloodi kaardilugeja) on naisterahvas (sic!) kolib üle teise piloodi kaissu ja autosse kuna arvab, et abikaasa on igavene teine, lõpus põlevad ära, eks katkestab liidripositsioonilt ja vahib põlevat autot.

on olnud nõuka filmilevis. umbes samal ajal jooksis ka üks motokrossi film (IMO usakas), mis EI OLE Winner takes all ja Dirtbike kid, oluliselt paremini tehtud. seda pole samuti kusagil nimekirjades.

IMDB kasutajaliides on küll kipakas, nagu aasta 2010 noriks tüli aga
märksõnaotsingu põhjal vastab tingimustele "euroopa film", "armukolmnurk" ja "ralli" sommide film aastast 1970 Bensaa suonissa.
Leidsin ka soomekeelse sisukokkuvõtte
Ei pruugi küll olla õige vastus aga vähemalt midagi.

mart
15-02-2017
kell 19:25

Kusjuures see kunagi nähtud ja mingi üksiku pildiga kummitama jäänud vanade filmide teema on hea. Aastaid pusisin mälupildiga, kus keskajal toimuvas tegevuses on mingi tüüp tulevikust / paraleelmaailmast / vmi toimetab ja vaatleb. Eredalt meeles mingi stseen moodsast dushiruumist (vöimalik ka koos napilt kaetud daamiga) keskaegses mudas. Nüüd sain lahenduse. Kusjuures imelihtne (targemad juba vist teavad). Tegu siis Saksa Venemaa ja Prantsusmaa ühistoodanguga 'Es ist nicht leicht, ein Gott zu sein' (Strugatskite loo alusel). Miks kirjutan sellest. Sest venelased on uue versiooni teinud. 3h mustvalget poeesiat. Трудно быть богом. Raskel nädalavahetusel täpselt paras.

mart
15-02-2017
kell 19:28

Youtube link ka.

al(tm)
15-02-2017
kell 22:00

krt ei ole see sommide värk. kuigi kümnend on kindlasti õige, võibolla vast 5 aastat hilisem.

võrgus sobramise käigus avastasin, et Bobby Deerfield (1977) on ka mul tatikana ära vaadatud (=kinolevis olnud) :D see võis olla siinkandis ca 82-83 vms.

jeebus.

al(tm)
15-02-2017
kell 22:12

kusjuures nende mälupiltidega seoses, üks jaburamaid asju, et kunagi on etv näidanud mingit skelettidega multikat 20nendatest- võis olla nt Disney Haunted House või ka The Skeleton Dance, nad on teinud taolisi asju hirmsa portsu, vahet pole. pull selles, et see oli kunagi 80nendate algus ja jumal teab mis saates hilja õhtul- igatahes alles aastaid hiljem sain kinnitust, et polnudki unes nähtud :D

Rene13
20-02-2017
kell 00:08

Pühapäeva õhtuks mõningad read viimatinähtud uuematest tükkidest.

Dr Strange
Tekkis mõni tund aega kui millegi sisuka tegemise jaoks ei olnud jaksu ja haarasin selle filmi. Olin seda pikalt vältinud, sest Dr Strange on alati selline psühhedeelse kultuuri persepoolse otsa superkangelane olnud. Mul ei ole midagi selle kultuuri vastu, küll aga, nagu iga teisegi subkultuuri puhul, ei suuda jääda tõsiseks kui kõlavad nende truismid, nende 10 käsku - Dr Strange ainult sellistest ongi koosnenud.
Ikkagi 60 alguses loodud koomiksitegelane. Omaaegne zeitgeist tabati kohe lennult ära. Eneseleidmine läbi idamaade müstika, spekulatiivne füüsika multiversumi ülevõlli interpreteerimises, end vaimselt "sisse lülitades" mingite imevõimete omandamine ja spetsfiiline visuaalne keel. Hipindus pole küll enam inimeste esimene valik aga need väärtused (pigem küll peetused) on tänapäeval vist isegi laiemalt populaarsed kui kuuekümnendail.
See kõik nagu ka karakterid, on veidi kõpitsemist saanud. Sorcerer Supreme on hoopis naine, Mordo on neeger ja Wong (keda mängib Benedict Wong) on turskepoolne. Raske on selle ja teiste sarnaste vahetuste taga mingit sotsiaalset iva või mingisuguse uue normi kehtestamist otsima asuda. See on nii dekoratiivne, et selle taga on pigem mingi turundusmõte, sest sellised vahetused tekitavad kõmu.
Tahaks midagi sisu kohta ka õelda aga seal ei ole eriti millesti kinni haarata,
kui just suuri, mitte sisukaid lauseid kasutav semiootiline sõnavaht erihuviks ei ole. Tegelased vahetatavad vaimukusi, kesksed dialoogid on mingi didaktiline jura, nagu mõni jutlus aga nii väeti, et mõjub nigu hane selga vesi ja kõik sündmused justkui toimuks vaakumis, ei ole omavahel eriti seotud.
Näiteks selline epistemoloogilise ivaga stseen. Haavatud Dr Strange saabub haiglasse läbi mingi maagilise portaali, teine tohter ei usu sellist jama aga Strange lahkub tema nähes sama portaali kaudu. Ja ongi kogu kognitiivne dissonants, oma silm on kuningas - selline keskaja inimese maailmapilt.
Hiljem on juba norm, kui Strange terve karjaga saabub, ei mingeid küsimusi, isegi mitte krdi tervisekindlustuse kohta ja see on USA mingi tipphaigla.
Mis siin ikka imestada kui korraga saabuvad mingites ürpides verised taadid, me ju oleme filmis.
Mul pole triki- ega vaatamiskino vastu kõige vähematki aga selle filmi puhul on raske kaasa minna väidetega, et siin on mida vaadata.
Rohkem kui korra läksid mõtted filmile The Shadow, ka seal kompenseerisid tegevuse nõtrust lõbupakkuvad visuaalid. Aga sellegi filmi puhul jäi lõpuks ikkagi näljatunne. Leem jäi lahjaks.

Aga see pole veel kõik, sattusin ka ühe korraliku miini otsa.
Running WIld
Võtsin ette, kuna üks saksa heavymetal bänd on sama nimega. Tundus olevat naljakas põhjus, lisaks oli õhus vesternilubadust (oli hoopis film hobustest) ja filmiplakatil oli Sharon Stone. Tahtsin näha, kui vanaks ta jäänd ja mis sorti vanainimest ta ka mängib, kas sellist sünniaastat eitavalt mukitut, arhetüüpselt elutarka või ühistransas laamendavat vanaeite.
Jäigi selgusetuks, sest jaksasin oma ükskõiksust umbes 30 mintsa vaos hoida, selle aja peale Sharon Stone'i kehastatud tegelast veel ei ilmunud. Meenus film Executive Decision, mille plakatil oli suurelt Steven Seagali nägu aga ta sai kohe alguses surma.
Pealegi oli kohe esimese verandtunni põhjal selge, missugune võib olla selle filmi lõpp (toimub meeleparandus ja kõik saavad sõpradeks) ja mis võib olla selle filmi skoor imdb's (madal keskmine, alla kuue ja üle nelja).
Selline ühejaoline seep, mis näeb välja nagu koduanttila või mingid fotopanga pildid ja kuhu on suurte tähtedega selle rõhutamiseks juurde kirjutatud "inimlik draama", kuigi täpsem oleks sõna "naiivne humanism".
Ülejäänd filmi vaatasin diagonaalis, seekisin halenaljakaid stseene. Aga ei olnud ka neid. Pidin pettuma mitmekordselt.

A Monster Calls
Briti arenguromaan UK/Hispaania koostööfilmina. Arusaadavalt lastefilm aga pole päris biheivioristlikuks skeemiks taandatud, vaid sel on ka psühholoogilist jumet. Põhirõhk selle muukimisel ongi. Kuna lastefilm, siis arutuluskäigud on lihtsad. Aga sugugi mitte piinlikud ega õõnsalt diibid.
Kuigi minu hinnagul on lapsemure kinolinal pahatihti küllalt võõras vaadata. Esiteks seepärast, et kino põhjal on lapsed draamarollis sageli häirivalt koleerilised ja teiseks, ma pole ise kunagi laps olnud. Kohe sündides nõudsin värsket ajalehte, oli tarvis uurida, mis ilmapeal uuemat. Pärast seda lasin 25km suuska, pintsak jope alt lehvimas.
Ehkki peegelneuronid püsisid peategelase osas suuresti puhkeasendis, oli seda filmi täiesti võimalik vaadata. Koosneb erinevatest õpetliku moraaliga lugudest, mida väljamõeldud koletis vestab koolipoisile, kel pole sõpru, ema põeb vähki, vanaema on nõme ja isa elab uue perega LA's. 13-aastane poiss tuleb sellise eneseteraapia läbi toime tema jaoks uue infoga, et inimestel on kombeks ära surra ja see ei sõltu vanusest ega sugulusastmest.
Sünge kindlasti mitte, memento mori on igati kombeline ja kohane temaatika. Saan aru, miks see film tänavu hispaania filmiauhinnale Goya'le kandideerib.
Sageli on nii, et kui vaadata üle Goya nominendid, on Euroopa parimad filmid ka nähtud.

The Founder
Motivatsioonikino sellest, kuidas alles 52-aastselt alustanud Ray Kroci juhtimisel McDonalds suureks sai või ülekohtufilm sellest, kuidas Ray Kroc vendi McDonaldeid üle mängis. Vahet pole, kumba tõlgendust eelistada, on see veste, mida paljud nagunii teavad, nüüd ka filmina olemas.
Esimene neljandik, kus vendade töövõtteid tutvustatakse, on väga hea.
Kuidas disainida lähtudes vajadustest, mitte oletustest ja mismoodi on seotud visioon ja tahe. Sellegi jupi hindamine oleneb, missugune on eelhäälestus. Mulle näiteks on sümpaatsed kiirtoidu idee ja tööstusliinid, seevastu neid tordi- ja köögisarju ei seedi, sest seal on söögist tehtud kultus ja raske on jääda tõsiseks kui millestki nii labasest on tehtud kultus.

Manchester by the Sea
Film Hiiobist, keda tabas tõeline elamus ja kes ei tule sellega toime, kellele elu demonstreerib end täieliku tähendusetusena. Absurdism ongi tegelase ainuke hobi.
Risti vastupidi sellele McDonaldsi filmile, kus 52-aastane hale proovireisija vaatas, et krt see burgeriputka teeb midagi õigesti, siin on potensiaali, sellest saab tema teine võimalus. "Manchester by the Sea" peategelane on esialgu nii hale, et isegi ei usu teistesse võimalustesse. Aga nagu pikemate tekstide puhul ikka siis karakter pisut areneb. Sellega on põhitelg kokku võetud.
Film on üle 2h pikk, tiksub aeglaselt ja keskendub ülejäänd osas sellele, kuidas täiskasvand inimesed - kui neil ei ole just midagi kiruda - omavahel suurt ei räägi aga nad teevad seda pingeliselt. Mitte nagu eesti filmides söögilaua taga suure paugu kaja kuulata püüdes vaid midagi sellist, et kohtad kaupluses kolleegi või pooltuttavat ja sul on korvis see krdi maxipakk peldikupaberit ja sa kujutad endale ette teise poole hukkamõistvat pilku, see tekitab ärevust ja tekib ettekujutus, kuidas kõik ümberringi said ka sinu kimbatusest just teadlikuks. Midagi taolist.
Neid arenguid on huvitav jälgida, film on ülesehituselt sorav, pinget osatakse hoida, tegevuste vahel püsib seos, karakterid on olemas, kujundid on kindla peale (elav noorus ja juba kustnud keskealine, maaliline väikelinn ja tragöödia, sügavkülmutatud liha ja surnukuur, kevadine sula ja peategelase areng jne) aga midagi rabavat ma sellest kätte ei suuda saada. Heas mõttes inimlik draama aga minu meelest tevad britid selliseid igal hooajal paar-kolm tükki ja nüüd kogemata kombel tehti üks ka USAs.
Ühtlasi esimene film, mille levikanaliks on striiming ja mis on nomineeritud Oscarile. Selline ajalooline fakt. Kes tahab siis ka argument vaatamiseks.

Rene13
21-02-2017
kell 20:02

Krt, selle oli unustand. Ikka superfilm, vaatasin algusest lõpuni.
Underworld: Blood Wars
Olen sellest frantsiisist paari filmi varem näinud, universum on mingil määral tuttav. Selline mallgoth-exploitation kino, mis pmst töötati 2000 alguses välja, sest nähti, et Manson ja sarnane hot-topic hilbundus oli teismeliste ja peast teismeliste seas päris populaarne. Lisaks hea ristturundada selle abil.
Jutuks olev film, nagu aru olen saanud, on selles sarjas viies.
Aga sellest filmist küll suurt midagi ei saand aru. Hullult tume pilt ka, raske detaile eristada. Jah, libahundid ja vampiirid omavahel sõjas ja otsitakse macguffinit.
Läbi terve filmi pidev sähmimine käis, väga harva kui keegi üldse kõndis. Algas ka mingi krdi kähmlusega kuskil kangialuses ja lambist mingi vend sõitis järsku uhke autoga keset korralikku kaklust ja pani samuti käed käima.
Sama vend hiljem avastas, et ta on läbi ja lõhki aadlisoost ja haaras selle tagajärjel mingis spetskarbis spetsiaalselt sepistatud mõõga. See on kinos nagu mingi Pavlovi refleks. Kui päritolu asjus midagi selgub, tahab käsi kohe spetsmõõka haarata. Selline remiks Excaliburist on vb sama hea kui need lugematud "Enjoy the Silence" kaverid metalbändide poolt. Need on ikka viimane sitt.
Ülde kakeldi selles filmis vist igas vähegi mõeldavas konfiguratsioonis ja kõige kummalisem, et inimesi ei paistnud asi üldse huvitavat. Et keegi kutsuks keset ööd tehtava lärmi peale politsei vms.
Iga vähegi vestluse moodi asi viis selles filmis kakluse või tulevahetuseni.
Tuld vahetati vägeva laskemoonaga. Oli kuul, mis kehasse sattudes jätkas aeglast uuristamist ja üllatus-üllatus UV granaadid. Kuidagi oli suudetud kondenseerida valgust. Huvitav, kas UV taskulampe seal maailmas ei olegi veel leiutatud?
Suht perfektne hatewatching.

Selle peale otsutasin, et tõmban ka 2015. aasta filmi Tremors 5: Bloodlines.

pta
12-03-2017
kell 23:09

Kong: Pealuu saar

Sisu poolest üsnagi halb, actioni poolest talutav. Eelmises King Kongi filmis oli kindlasti rohkem nii sisu, möllu ja ka stiili. Imelik, et Disney stuudio uut välja ei lasknud.
Kas saaks kuidagi neile Hollywoodi bossidele sõnumi saata, et aitab teostest, kus tegelaskujude sees on ühtaegu valge, neeger ja kollane? Viimasest ei saa üldse aru, miks ta seal filmis on? Vist kaks kord tegi suu lahti. Üleüldse on see kõik, mis on väljaspool ahvi ja teisi koletisi, üks paras kamarajura, millel pole otsa ega äärt. Filmi lõpus nagu ei mäletagi, miks üldse sinna saarele mindi. Inimeste hukkumine, mis käib seal nagu möödaminnes vasakult ja paremalt, teeb lõpuks täiesti tuimaks (nagu Rambot vaadates). Huvitav asi, mida pole filmides ammu kohanud - üks peategelastest, kes kõigi eelduste kohaselt peaks kenasti filmi lõpuni vastu pidama, saab keset filmi surma. Sellega vist lõigatigi põhjus läbi, miks saarele mindi. Ju see polnud enam tähtis.
Ahvi ja naise suhe on jätkuvalt the must.

Järgmisena lubatakse "King Kong vs Godzilla" uusversiooni, yikes...

kurmet
13-03-2017
kell 10:51

Kong: Pealuu saar
Kas saaks kuidagi neile Hollywoodi bossidele sõnumi saata, et aitab teostest, kus tegelaskujude sees on ühtaegu valge, neeger ja kollane?
Järgmisena lubatakse "King Kong vs Godzilla" uusversiooni, yikes...


Käisin ka laupäeval poolvõimsa pohmelli kõrvale piineldes vaatamas ja jäi ka kohe silma, et jälle mingi uurijate grupp (vist oli?), kus on kolm inimest ja juhtumisi igaüks eri värvi ja mehed-naised ka segi. Hästi tõenäoline. Nagu Team Knight Rider. Peab olema.

See 2005. aasta 3,5 tunnine Kong meeldis rohkem. Selles Pealuu saares oli see ahv nagu sellevõrra rumalam, millevõrra ta suurem oli. Küll ei saanud nende 2 jalgsete sisalikega hästi hakkama, küll tohmis niisama tüdinenud näoga ringi.

Üldse oleks võinud neid suuri ämblikke hoopis rohkem näidata.

Peale tiitreid olema pidavat stseeni soovitan mitte oodata. Kuradi 8-9 minutit istu ja oota, et näha mingit koopamaalingut suurest mesimummist, kes ka kõva kuningas on.

kurmet
13-03-2017
kell 10:53

See sitaks põnevam on kui need krdi koletis vs. koletis filmid.
Peale Batman vs. Superman filmi ei taha ühtegi filmi enam näha, kus on "vs" nimes.

Rene13
18-03-2017
kell 22:58

Märtsikuu on kokkuvõtete tegemise aeg.

Fences
Mängufilmiks lavastatatud teatritekstid on ajapikku omamoodi lemmikuteks saanud, vähemat see valik, mida ma teinud olen, on sageli õnnestunud (kuigi väga halbade seast meenub kohe ka üks sajandialguse eestikas).
Neis selline tänapäevaks ebafilmilikuks peetav klaustrofoobne ja kammerlik fiiling, isegi kui tegevus toimub väljas ja lisaks samuti ebafilmilikuks peetav kujundi- ja tekstikesksus. Aga tegelased kogu aeg ei lõuga, see on suur win.
Suvanäited: "Bug", "Casablanca", "Glengarry Glen Ross", "The Sunset Limited". "Fences" jääb sinna vahepeale. Denzel Washingot kehastab sama tegelast, keda ta ka Broadway lavadel mängis, ühtlasi on ta ka filmi lavastand.
Selles on igal kriitikul õigus, et filmis suurt midagi ei toimu. Kõigest range ja karismaatilise prügiveomehe/perepea Troy Maxsoni hiline keskiga ja surm 50date idaranniku mingis linnas. vb mainiti seda asulat ka nimeliselt aga ei mäleta.
Korralik persetäis stereotüüpe, mida õnneks ei ole lõpuni päris läbi nämmutatud, korralik persetäis visuaalseid ja verbaalseid viiteid aiale, et metafoor kinnistuks (ikka lausa Tulvingu reegel ruudus) ja korralik persetäis vestlusi, mida õnneks ei ole vesisteks onlineriteks kirjutatud. Heast materjalist ja korralikult traageldatud, püsib koos aga ei saa ka õelda, et nüüd ülearu mõjuv olnuks.

Elvis & Nixon
Vähenõudlik easywatching. Michael Shannon on Elvis ja Kevin Spacey on Nixon (kuigi tee mis tahad, muudkui meenub pehmemas seades Frank Underwood, teegelaskuju, kes omakorda oli osaliselt inspireeritud tegelikust Nixonist). Mängivad läbi päriselt toimunud kohtumist, kui kuningas kohtus presidendiga, kui kaks imeliste privileegidega inimest pidasid omavahel igamehevestlust. Teotasid sõnadega biitleid, kommunismi ja narkootikume ning kiitsid ameerikat. Kuna Elvis arvas, et ta tunneb kommunistide ajupesutehnikaid ja tal käpp kõikjal sees, oli ta veendunud, et kui ta ikka asjale isiklikult läheneb siis teeb president temast salaagendi.
PS järgmisel aastal ilmub EW 100 puhul remake "Hillar Kohv Teabeametis".

Passengers
Filmi suurim pluss seisneb selles, et seal ei ole meditsiinilises mõttes hulluks läind AI'd, vaid kõige labasem riistvaratõrge, mille põhjustab eriti suure energiaga osakese (nii suure, et lausa meteoroid) kokkupõrge tundliku masinadetailiga.
Masin hakkab selle peale jupsima, ootamatult restartima. Sellest lausa väike psühholoogilise õuduse iva filmis, sest kogu elukeskkond ongi see pidevalt restartiv bardakk.
Ülejäänd osas läila romantiline draama, kuidas slacker kohtub naisterahvaga, ajab maha habeme, paneb selga inimese rõivad ja läheb temaga välja. Seejärel lähevad tülli ja siis enam ei lähe ka. Nüanssides veidi erinev aga laias laastus ikkagi täiesti normcore. Nagu varasemast juba aru saada, leiab filmi tegevus aset kosmoselaevas. Romantiline roadmovie.

Miss Sloane
Poliitiline põnevik lobitööstusest. Neist ettevõtmistest, mis toodavad oma klientidele retoorilisi malakaid, mille abil diskursust oma koplisse ajada. On huvitav, et seda tootmisprotsessi peetakse kõige küünilisemaks tööstusharuks üldse aga selle tooted on järelturul üks kõige minevamaid kaupu (avage näiteks facebookis oma kõige rohkem lõugava sõbra sein).
Ja kas ma juba ütlesin, et peaosas - selleks kõige küünilisemaks tegelaseks on naine?
Antud juhul toodetakse argumente relvaseaduse dialoogi tarvis. Selles osas põnevikuna õnnestunud. Klassikaline spioonikas, kus üksteist muudkui üle kavaldatatakse ja sageli kuradit lausa peltsebuliga välja aetakse.
Aga see element, mis sellised filmid suureks teeb, on puudu. Põnevik jah aga pole passion piece. Relvaseaduste küsimus on kahtlemata suur ja osapooli polariseeriv aga see film väldib seisukohti nagu tuld ja esitab hoopis süllogismi, kuidas poliitikud on inimesed ja osa inimesi on kaabakad.
Pole siis ime, et film kassanäitajate põhjal valju kolinaga läbi kukkus.

Brimstone
2,5h sõna otseses mõttes eepilist vesternit. Ainese ulatus ja laad on kahtlemata suurvormipärased. Käsitlus on ühiskonnast ja ajaloost, pole niisama paugutamine. Raske ja aeglane, nagu loeks Akademiat ja taustaks kõlab funeral doom.
Valminud Euroopas ja parimate euroopa vesternite kohaselt toimub tegevus Ühendriikides, sest see on hea lõuend, millele selliseid asju maalida.
Teine, peamiselt euroopa vesternikoloss, "Once Upon a Time in the West", arutles teiste teemade hulgas, kuidas seadusetuse tingimustes saab fanaatiliselt äri ajades palju verd lasta ja sellest kõneledes ei ole groteski kokku hoitud.
"Brimstone" majanduse ja ühiskonna vahekorrast suurt ei räägi aga arutleb üsna sarnaselt religioosse fanatismi ja kõrvalliinina ka tugevama õiguse teemadel. Siingi ei hoita värve kokku. Ikka korralik kõverpeegel. Lausa nõretab sadismist, eriti koduvägivallast - laps veristab siga, suust lõigatakse välja keeli ja üks mees puuakse välipeldikus asjaõienduse pealt. Nalja ei saa suutäit ka.
Kuigi huumori korras saab seda ka immigratsioonivastaseks kinoks pidada, kuna tegevuse tõmbavad käima Hollandi uusasukate järeltulijad 19. sajandi USA's, kes pole oma kodumaa kommetest mitte lahti saanud.
Filmi on lavastanud ja kirjutanud samuti Hollandlane.
Ma arvan, et sellest filmist veel räägitakse. Esiteks heidtakse ette sotspornot ja verelaskmist aga hiljem saab kultustükiks.

Mean Dreams
Muidu see film vist kõikjal radari alt läheks läbi, praegu põhiargumendiks ilmselt Bill Paxtoni eelviimaseks jäänud roll. Baxton mängib korrumpeerunud võmmi, kes näeb välja Grindermani aegse Nick Cave'i moodi.
Üleejäänd film on väike indipõnevik ja nummivaba tiiniromanss agraarses seades. Mulle sümpaatne eelkõige geograafia tõttu.
Nagu mõned panevad wallpaperiks vaateid kuskilt lõunamaa rannast, vaatan ma alati neid kolkavärke, kus tasane maastik, vines ilm, niitmata teeääred ja kuskil ka mingi traktor. Ei saa õelda, et nüüd lihtsat karjaselu ihaldaks aga mingi idüll sellistes vaadetes on, eriti kui kaamera on teravustatud lõpmatusse.

Resident Evil: The Final Chapter
Hiilgav harjutus kannatuse proovilepanekuks. Murdusin juba sissejuhatava madinastseeni ajal, leidsin seejärel jõuvarusid ja vaatasin ka kuskil urus toimund stseeni, kus hologramm andis peategelasele ülesande päästa inimkond.
Kõik need 5k allesjäänud inimest. Teadupärast toimub Resident Evil keset zombiapokalüpsist, kus vegetatsiooni ega faunat ei paista eriti olevat aga kus keegi toiduvarude pärast sellegipoolest ei muretse, kõikjal on laskemoona ja autokütust ning tarkvara funkab isegi paremini kui praegu, mill selle töökorras hoidmisega tegeleb ümaailmselt miljoneid inimesi.
Ülejäänd filmi lasin läbi diagonaalis. Panin tähel, et üsna sarnaselt on lõigatud ka tõsielusarjad, kus mingist suvalisest läbust elu eest pinevust välja putkestada proovitakse. Näiteks mingi tortide tegemise huinjaa mida olen vaatama sattunud. Üleminekud on hullult flashyd, meelelahutuseks seal ongi vaid müra ja liikumine ning sellele sekundeeriv retardipläma. Nagu ka selles filmis.

Rogue One
Vaatsin juppidena. Tähesõjad on nagunii midagi suuremat kui kino ja sündmuse enda mõttes hoian end kursis. Kuigi viimane kui üks neist filmidest on päris halb ulme.
"Rogue One" mingi spinoff, kui poleks samas universumis siis vb ei võetaks väga tõsiselt seda filmi, sest ikka äärmiselt rutiinsed lahendused seal. Siiski etem kui eelmine film, lavastajal Gareth Edwardsil mingit soolikat on kuigi sellise filmi tegemine on ilmselt väga suures osas üks paras liinitöö.
Näiteks Edwardsi "Godzilla" ka selline oli, et pole suurem asi film aga on teatud omapärad, mida võib hinnata. Ja need omapärad ei piirdu kombitsatega, mida ta armastab igas filmis näidata.

Oli hea tõdeda, et stormtroopers on endiselt kõige viletsama väljaõppega armee. Paned nende ette tabureti, neid sureks siis ka karjakaupa.
Ja lisaks mingi krdi huumor andmete varundamisega. Impeeriumil on võimekus ehitada planeeti ümbritsev energiaväli aga andmete edastamiseks tuleb kuskilt kilometrite kõrgusest tornist võtta kõvaketas, filmis lausa lindiks nimetati seda ja see käsitsi saatejaama toimetada. Ja paistis, et kogu galaktikas edastati krüpeerimata signaali.
Need muidugi tühiasjad, selle filmisarja juured ongi sügaval b-kinos.
Põhiline ikka lootuse pakutav kitš. See käis nagu koduõlu, lõpus juba silmad märjaks tahtsid minna naerust, sest ei saa ju võtta muudmoodi kui irooniliselt sellist udu.

Osmium
19-03-2017
kell 08:33

Roscosmos kuulutas see nädal ,et avati konkurss astronautidele, kes lendaks 2031.a kuule..sinna oodatakse küll naisi ka, kuid mina ei kvalifitseeruks, sest esiteks, ma pole 5 km suuskadel läbinud ja teiseks, hapnikupuudus tekiks mul ka Kubricku "Kosmoseodüssiat" vaadates. Igal juhul, Roscosmose uudis ühtis teema poolest minu sellenädalase filmikogemusega. Selleks oli "GATTACA" - maailm, kus beebisid sünnib rohkem in vitro armastusest kui juhuseksist. Ja geene näpistatakse katseklaasis soovitud omadustega lapse sünniks. Lugu on siis kutist, kes kuulub nende invaliidide hulka, kes on sunnitud prille kandma, sest nende geene ei näpistatud, kuid kes tahtis saada ikkagi astronaudiks. Minul hakkas filmi ajal igav!

boddahh
20-03-2017
kell 09:28

T2 - päris ok nostalgiakas tehtud

kurmet
20-03-2017
kell 09:49

T2 - päris ok nostalgiakas tehtud

Huvitav, tuleb see suve teine pool kinodes linastuv T2 3D siiakanti ka...

Rene13
20-03-2017
kell 17:46

T2 - päris ok nostalgiakas tehtud
Ma niipalju kommenteeriks, üldse mitte norimiseks, et see pole nostalgiakino. See oli täiesti omas ajas. Teatud vanuses vaataja saab seda küll nostalgivõtmes lugeda aga see film ei olnud disainitud nostalgiatooteks. Seega tegusõna "tehtud" selles lauses võib eksitada.

Huvitav, tuleb see suve teine pool kinodes linastuv T2 3D siiakanti ka...
Näidatakse seda.
T2 - Battle Across Time
Varajane tänapäevane 3D (sest 3D kino on vahelduva eduga oma 70 aastat juba aetud, viimane kord on ka püsima jäänud) ikka jube oli. Eriti 6:10 algav stseen. Palju vaataja suunas lendavaid asju.

mart
20-03-2017
kell 19:55

No ei viitsi enam kerida.....