Kuula: Estoner - "Tahm"

filmid

kbong
22-08-2015
kell 22:05

kas seksistseene ka oli?

painkiller
23-08-2015
kell 00:21

maitsekalt oli välja jäetud, samas, tisse natuke näidati

kurmet
01-09-2015
kell 08:30

Kui keegi plaanib vaadata Sinister 2 kinos Kosmos, siis soovitan soojalt 22.15 seanssi.
Eile käisin ja ma olin ainuke inimene saalis, ära minnes oli ka vaid üks turvamees majas. Nagu mingi kuradi privaatkinos oleks käinud, vahelduseks tittedele ja popkornilebrale päris mõnus.
Ilmselt olin ka ainuke loll, kes tahtis seda keskpärast õudukat vaadata. Hea maitse.

Rene13
04-09-2015
kell 18:41

Siin kool algas, mul ju 2 tõsielu dramatiseerivat koolifilmi vaadatud vahepeal.

Spare Parts
Imelugu USA'st, kuidas illegaalidest koolilapsed suurtele ülikoolidele allveeroboti ehtamise võistlustel pähe tegid. Ja seda kordades väiksema eelarvega, käepärasest sodist masinat konstrueerides. NB! filmis on ränk seksistlik viide, kuidas meesterahval on ebamugav osta tampoone.
Eks see film muidugi osalt taastoodab viimastel aastatel levima kippuvat stereotüüpi, kuidas arvutamisoskus ja inseneeria on nalja-, sõja- ja motojõmmi Võrnot tsiteerides murjamite valdkond. Jõukas valge, nagu on näidanud statistika ameerikamaal (erinevused trendides ei ole muidugi üüratud, jutud allakäigust oleks hüsteeria õhutamine), tegeleb soo- ja rassiuuringutega või õpib elustiili (kõhh, kõhh nagu meie kandis oli paari aasta eest juhtum, kuidas kunstiajaloo magister pidi olude sunnil selvehallis rassima ja siis kaastundele panustades kirjeldas, kuidas ei osand elukunstis asiseid valikuid langetada ja selles on süüdi keegi kolmas. see on lausa jumalik iroonia, demiurg naeris)
Filmi kui kunsttükina see vahest nii hea ei ole aga motivatsioonitükina oleks nagu jumet. Robootika "Top Gun" ja veenvam meeskonnatööpromo kui "Avengers". Maksab lisada, et võidumeeeskonna liikmetest ei ole paraku sirgunud silmapaistvaid masinainsenere.
Eelnevaga ei ole soovitud õelda, et laiapõhjaline akadeemiline haridus oleks viga, spetsialiseerumine kitsas valdkonnas oleks lollus, elukauge õpetlane oleks hälvik (kui just sotsiaalteaduse abil bioloogiat selgitama ei kukuta. tervitan mõningaid inimõiguslasi) või kunstiajalugu oleks väetitele.

A Brilliant Young Mind
Dokfilmi pikendus mängufilmina. Socially awkward, et mitte õelda autismispektri häirega noorsand - kelle matemaatikaõpetaja on hoopis teistel põhjustel socially awkward, et mitte õelda polüskleroosi põdemise tõttu enesehaletseja - läheb rahvusvahelisele matemaatikaolümpiaadile.
Olles isegi nooruses sage maakondliku mataolümpiaadi osaleja olnud, mõistan pinget kui heidetakse võõraste ja geeniuste keskele. Impostor syndrome (sõnavaras hetkel puudub maakeelne vaste) sellest ainult süveneb. Selle koha pealt on hästi ehitatud, kuidas võimekas vennike olümpiaadile eelnevas treeninglaagris niisuguses keskkonnas väga hästi toime ei tule.
Eksiarvamuste vältimiseks täpsustan, et minu tulemused olid ka õnnestund keskendumise korral ikkagi keskmised, polnd ikka seda materjali.
Nigelast küljest on minu hinnangul pisaratele panustamist ja nunnutamist ülearu, selline meetod ikka väga ei istu kui empaatia soovitakse välja meelitada vaid emotehniliste vahendite abil. Märksa asisema osadustunde tekitab kultuuriantropoloogiline ülevaade nähtusest, mitte peatäie nutmise läbi tekkiv kaastundepuhang. Mõistmine ja afekt pole korraga just väga head voodikaaslased.
Näiteks vennasrahvas põjast saatis mullu Eurovisioonile salga arenguhäiretega muusikuid, emotehniliselt panustati huumorile. Positiivne programm seisnes väites, et popmuusika on kõigi võimaluste maa. Isegi kui peaks puuduma iseseisev hakkamasaamine ja on küsimusi süüdivusega, annab punki ikka kütta. Nagu norras varasemalt tõstatud on, kui olla antisotsiaalne heidik analüüsivõimega 0 siis blackmetalit saab ikka keevitada (viitan võrratutele intervjuudele mida radikaalid ka eesti väljannetele andnud on)
"A Brilliant Young Mind" ka nagu selles suunas sihiks, popmuusika asemel on küll matemaatika aga selget motivatsioonimudelit ei suuda pakkuda.
Kõige olulisem selle filmi juures - kui toiduportsus ei ole komponente algarvu jagu siis selline jama süüa ei kõlba. IMHO üks pädevamaid seisukohti, mida kino on gastronoomia osas kunagi esitanud.

pahareino
05-09-2015
kell 16:04

tänud! Rene13, saan oma viimase aja filmikraami sinu reviewedest :)

painkiller
06-09-2015
kell 23:50

uh Rene, ma raiskasin just 1h selle Spare Partsi peale,jube klišee hunnik

Rene13
07-09-2015
kell 17:14

uh Rene, ma raiskasin just 1h selle Spare Partsi peale,jube klišee hunnik
Jah, filmina pole väga tugev, rohkem sotsmajanduslik illustratsiooni, millel ka motivatsioonimoment juures. See ei pruugi tõesti filmina õnnestumist tähendada, ma arvan, et hea dokumentaal on mängufilmi tõttu raisku läind.
Filmi asemel võib tegelt Wired'is ilmunud artiklit lugeda. See on väga tahe tükk lugemist, pidanuks seda varem linkima, võitnuksid aega.

Seal kohe alguses väga sümpaatse mulje jättev inimtüüp on kirjeldatud. Ütleks, et selles tüübis on lausa darwinipärast loovust, mitte end ise loovaks mõelnud ässade pähe õpitud ja rohkem moe pärast tulevat ohkimist õiguste üle.
Ever since his younger sister demanded her own room four years ago, Cristian Arcega had been living in a 30-square-foot plywood shed attached to the side of his parents' trailer. He liked it there. It was his own space. He was free to contemplate the acceleration of a raindrop as it leaves the clouds above him. He could hear it hit the roof and slide toward the puddles on the street outside. He imagined that the puddles were oceans and that the underwater robot he was building at school can explore them.

kurmet
11-09-2015
kell 00:30

Killing Season
Haha, 5st pitsist Jäägrist silmad pahupidi joov John Travolta teeb suurepärase rolli. Lisaks aksendile pähevärvitud juuksed ning ülimalt tõetruu habe.
Eriti kahju on, et algselt plaanitud Nicolas Cage seal ei mänginud. Oleks veel parema saanud.


Kel paremat teha pole, siis Kanal2st tuleb hetkel see Travolta Oscariväärilise rolliga superteos.

Rene13
16-09-2015
kell 18:27

Siiamaani üks tänavuse aasta huvitavamaid lühifilme.
Hell's Club

evertp
17-09-2015
kell 20:50

Visit (2015) oli päris kõhe. Kahjuks oli kinosaal itsitavaid teismelisi täis ja minu kinoskäik läks selle nahka.

Rene13
20-09-2015
kell 19:21

Viimase uudise valguses, kuidas "1944" esitati võõrkeelse filmi oscarinominendiks, võtsin vaevaks üle kaeda. Romantilisema hingelaadiga lugejal vb maksab vahele jätta, võib tõsta vererõhku. Täpsustan, et provokatsioon ei ole eesmärgiks - eesmärk, nagu alati, on esitada faktitoetuseta arvamus, mis ideaalsel juhul ergutab dialoogi.

1944
Esmalt kategoorilised seisukohad.
* Paradoksaalsel kombel, lihtsalt parema puudumisel, kuulub see kolme parima kohaliku sõjafilmi hulka. Vähegi mingisugust psühholoogilist või sõda mõtestavat momenti omav film on "Hullumeelsus" ja see on ka sõjafilm mõõndustega. Ülejäänud on peamiselt taidlemine või monofunktsionaalsed illustratsioonid erinevatele ajalooõpikutele. Hea, et on olemas, saab universaalses keeles võhikule tutvustada, ja ka poliitikud on rahul, kes saavad korra elus end koos kinoga esitleda aga see on nigel kino sellegipoolest.
* Hoolimata ainese ühekülgsest käsitlusest on "Inimesed sõdurisinelis" etem film kui "1944".
* Hakkasin mõistma eestimaise helirežii ja stsenaristika konflikti. Esimesed arvavad, et stsenad on sitad ja seepärast polegi vaja dialooge kuulda, teised leiavad, et helimeeskonnas on tainapead ja kirjutavad neile ülesse võtmiseks nimme kohmitsevat dialoogi. Loodetavasti on selline lavastaja juba sündinud, kes selle konflikti lahendaks.

Kui utreeritud võrdluseid tuua, võib õelda, et kui rääkida ameerikast kujundite keeles siis me räägime vesternist ja metsiku lääne alistamisest. Kui räägime Eestist siis räägime mammutteosest "Kilplased". "1944" minu meelest väga hästi illustreerib seda võrdlust.
Samas žanris veenvalt feilinud lavastaja aeti vihaseks, et "Inimesed sõdurisnelis" poliitiliselt korrektselt uuesti teha. Idee on väga hea. Pannakse eelmise režiimi ajal tehtud pala nüüdse ajaloonarratiivi järgi kõlama. Kollektiivne mälu on sellist kinotükki juba mõnda aega nõudnud - papp vedeles maas kui mõte ameerika keelde panna. Näiteks kui tehakse filmi või ükskõik missugust muud kraami, mida ei vajata, tuleb selle tarvis tekitada vajalikkus multimiljoniliste kampaaniatega, "1944", eks ole, ei ole vajanud kohalikele jõulist pähemäärimist. Saan sellest kõigest aru aga need eeldused ütlevad rohkem filmi vaatajanumbrite kui filmi enda kohta, filmist rääkides on need põhuleek.
NB! Soovitan eelnevat lauset korra veel uurida ehk õnnestub snobismi täpne kogus välja lugeda.

Kunnas on täiesti hädapärase sõjavastase sõjafilmi stsena kirjutanud, on suur kompliment kui vähemalt sisuline tegevus püsib koos ja üks stseen juhatab teiseni. Kuigi leidlikku trikitamist ja ainesest käsitööoskuse poolest üle olemist olnuks rohkete troopide asemel meeldivam tunnistada aga ma saan suurepäraselt aru, et Madis Kõiv viis soravuse ja dialoogi saladused endaga hauda ja pink on selles valdkonnas lühike. Mis ei tähendad sugugi, et üritada ei tohiks, just vastupidi aga see selleks.
Praegu tegelased vehivad tegutseda teatri vaimus selle väga halvas tähenduses. Kui hästi läbi kirjutatud lõpuveerand välja arvata siis ülejäänud stseenid kannavad endas peamiselt mingisugust tinglikku kujundlikkust, mis vähemalt tegijate endi sõnutsi reaalsuspüüdlustega filmis hirmus lollisti välja kukuvad.
Näiteks puupakust välja imetud romantika filmi keskpaigas on ikka väga halb kirjandus ja ülejäänud tegvuse keskel tahtamtult koomiline kino. Ikka tekib ettekujutus, kuidas lavastaja lõugab võttele pale: "Nüüd, nüüd armuge ära. Just nüüd, plaksti, kehahoiak dramaatilisemaks, enam poosi. Mitte inimese, vaid inimese idee moodi! Tublid, saime kujundi purki."
Või dialoogid punkris. Need nagu mingil "Citizen Kane'i" eelsel ajal oleks ülesse võetud. Mitte kandvad pausid vaid hüperreaalne eestlus, kus puust ja punaselt demonstreeritakse, kuidas inimene enne ütlemist üheksa korda pingsalt mõtleb. Ka pikaldases pruugis on elu, pole ju nii, et universum vaikib kui eestlane ütleb. Kuigi suurejoonelise rahvusliku kino arvates jätab ka kosmiline reliktkiirgus portsu võnkeid vahele kui eestlane vaimu paneb. Võimalik, et selle taga on mingi teatriinimeste kompleks.
Või siis põgenikega stseen võsas, kus tibla üle lendab ja laps kuulipildujatule teele jääb. See on kui leidlik mäng Plastov'i maali fašist lendas üle motiividel. Tunnistan, et selles on väga filmilikku vaistu, kuidas üks rindemees tulevase põlvkonna nimel langeb ja teine tulevase põlvkonna (seda laps ses stseenis ometi tähistab) süles varjule viib. Universaalselt sõjafilmilik troop, mis on ehk halvasti vananenud aga arvestades filmi eneseiroonilist pealkirja siis omal kohal.
Põhiküsimuseks jäi, mida filmiga "1944" õigupoolest sooviti edasi anda? Kaitsetahet propageerivat sõjapajatust, mõtestada halastamatut ajaloolist paratamatust, innustada integratsiooni või tegu on hoopis mingisuguse pseudodokumentaaliga nagu History Channel vms oma toodangu ilmestamiseks kasutab. Potensiaali kaela kanda oleks ju ometi neis kõigis aga suutmatus ühegi fookuse kasuks otsustada teeb filmi pudedaks.
Või siin on hoopis selline postmodernism mängus, mis mul kõrgelt üle pea kokku laksub.
Praegusel juhul tuleb jääda lootma, et ju kunagi keegi sel teemal ka midagi kandvamat ülesse filmib.

See on kaasmaalase seisukoht, oleks muidugi vägev kui filmiakadeemiale see kõik autentse eksootikana paistaks.
Ja mitte päris nii autentse ja eksootilisena.

PS
Kui filmist "1944" väheks jäi siis lähiajaloost veel lokaalse tähtusega sõjamaale, millele luubiga läheneda ei maksa.

The Admiral: Roaring Currents
Lõuna-Korea suurteos, kuidas 1597. aastal tosinast alusest koosnev korea
laevastik kordades suurema Jaapani merejõu pihuks ja põrmuks tegi.

Conquest 1453
Siin pole ilmselt sõnu vaja. Türgi sõjafilm Konstantinoopol vallutamisest õnnistatud armee poolt.

Rene13
04-10-2015
kell 14:18

Noortekaid on siin tilkunud.

Never Let Me Go
See mingi 5 aastat ootas kettal vaatamist, oli juba täisti ununend, et selline Ishiguro düstoopiline noorteromaan üldse ülesse filmitud on. Vahpeal korduvalt olen sajatanud, et noorte täiskasvantue ulme on ikka paras rämps olnud, kus hirmus primitiivsed sotsiaalsed skeemid, mingisugused jamesbondilikult kurja psühholoogi eksperimendi tingimustes toimivad kooselumudelid ja revolutsioonilubadus veomootoriks. Vaatemänguna omal kohal aga kujund on tuim nagu agropungi sotsiaalne närv. Tõesti nagu 15-aastase paranoilise alternatiiviku pläma oleks või kuriteokahtluse saand täisealise poliitiku.
Justkui sellised eluvormid kogu sootsiumi moodustaksidki. Kõik need giverid, mazerunnerid, divergentid jne.
"Never Let Me Go" seevastu lajatab sootuks leidlikumate skeemidega.
Esiteks düstoopiaulme, milles ulme praktiliselt puudub. Sõna kloon kasutatakse mingi 5 korda ja ongi kõik. Ülejäänu on suur melanhoolselt hall inglise argipäev läbi kolme aastakümne, mille jooksul tutvustatakse kloonifarmi saaduste leppimist varajase surma paratamatusega ja leppimatust kloonide klassile kukile konstrueeritud autentsusepuudumise normiga. Labasemalt õeldes õhutab kloonide individuaalset mässu soov leida kinnitus, et nad on suveräänsed isiksused, et nad ei ole biorobotid vaid vähemalt kognitiivsetelt võimetelt täiesti ehtsad inimesed (kuigi ühiskondlikult jätkuvalt värskeid varuosi pakkuvad steriilsed kloonid).
Võib õelda, et täiesti klassikaline noortefilmi probleemipüstitus. Enda täisväärtusliku inimesena tõestamine on noortekates sage iva ja rõõm näha, et vahele on sattunud ka film, kus selle tõestus ei vaja valju häält, ihurammu, laskemoona ega sotsiaalse trollimisena ühegi subkultuuri viljelemist.
Ja see film on ülesse võetud mõjuvalt kõleda, melanhoolse ja nimme pinnapealselt kirjeldavana. Kõnepidamised, sisevaatlus vms, seda pigem pole. Jahedale minimalismile viitab seegi, kuidas peategelane elab Londoni brutalistliku arhitektuuri võtmeobjektiks olevas Trellick Tower'is. Pmst see film on kui Kraftwerk keset progerokki kui progrokiks pidada ülejäänd düstoopiaseades noorteulmet.
Allegooriana farmiloomade elule see film seevastu ei kõlba, kuigi radikaalse loomaõiguslase võimes luua nõmedaid kujundeid ma omale illusioone ei loo aga siiski oleks selle filmi asjus arukas maksimaalselt inimkeskse bioeetikaga piirduda. Kui just ei ole ette näidata teoreemi tõestavat farmisiga.

Z for Zachariah
Sellist olen tahtnud näha, see oma piirisituatsioonidega läheb sinna maadeavastajate reisikirjade kanti, mitte ei ole nii, et ka hävingu keskel arutlevad inimesed nagu nad oleks jätkuvalt soojas toas tordist lookas laua taga. Häda sunnil tulevad mängu väga mõistlikud kategooriad - kuidas üle elada talv, kust saada elektrit ja kuidas tagada moraal. Väga õnnestunud noortefilm kuigi tegelased on noorteka jaoks parajad gerondid.
Kuna olen ka aluseks oleva romaaniga kursis, võib kohe ära õelda, et film ei ole romaanist parem ega halvem vaid põhimõtteliselt teistugune. Tegeleb erinevate küsimustega, seega võrreldamatu.
Postap tingimused, praktiliselt kõik on surnud, vaid kuskil orus on säilinud tuuma- ja närvigaasisõja eelsed tingimused. Seal üks lootuse kaotand ja koeraga naisterahvas elutseb, kellele härrad üksteise järel seltsiks saabuvad.
Kuigi tekkis küsimus, et kui talvel hirmus nälg oli, kuidas siis koer veel elus on?
Kohe filmi alguses pannakse soorollid paika. Naine majandab masinaparki, ei tea kuskohast ilmund must mees on inseneriharidusega ja maa alt välja ilmunud valge kaunismees on mustatööline ja pmst ka kõige tibim tegelane. Tööjaotuse põhjal konflikti ei teki, seda kõike kirjeldatakse normaalse nähtusena. Sest selles ei ole midagi revolutsioonilist, et elupõline farmielanik oskab traktorit käsutada ja põlluga sinapeal olla aga diiselgeneraatorit remontida ei mõista. Õppind inseneril seevastu on erialast taipu, aga ta ei tea kultuurtaimede vegetatsioonist suurt midagi, paras ainult maad kaevama panna. Väga meeldiv selliseid emantsipeerunud tüüpe tunnistada, mitte Rosie the riveter sorti karikatuure.
Näiteks romaanis teismeeas olev naistegelane võttis teadusemehe ilmudes kohe jutuks tittede sünnitamise aga Aadama ja Eeva projekt ei läinud läbi, sest mees osutus patoloogiliseks jõhkardiks. Omamoodi iroonilinegi, kuidas on kaks viimast inimest ja üks on peast segane.
Võrdluseks üks esimesi postap ulmekaid Five, kus ühes punkris saavad kokku stereotüüpilised rase, pankur, poeet, neeger ja fašist.
Romaani üks leitmotiive seisnes ludiitlikus tõdemuses, kuidas hädades on süüdi inimmõistus, sest tuumasõda on ju ometi üks tippteaduse rakenduslikke väljundeid. Ja insenerist tegelane oli pahamees, kes farmeritütart ahistama kippus. Selline russoolik konflikt oli püsti pandud.
Film oma robustsevõitu end see-eest konkreetsete kujundite (noortefilm, eks ole) abil hoopis teisiti sõnastab. Suure teaduspõhise katastroofi keskel püstitatakse pisikesi teadusmõtte triumfe. Vaid sentimentaalset väärtust omav kirikuhoone võetakse maha, et materjalist ehitada vesiveski, mis jahvatab elektrit. Eks selliste väljavaadete puhul olegi elektrifitseeritud hoone moraalile suuremaks toeks kui jumalasõna ja orelipinin. Ja kahtlaste väärtushinnagutega ning antud olukorras üleliigne tibimees likvideeritakse. Seda saab juba peeneks kinoks nimetada.
Võtmena võib näiteks Antarktika uurijate reisikirju kasutada.
Mawsoni grupp asutas sunnitud isolatsiooni talumiseks ajalehe.
Scotti ekspeditsioonigrupi liige, gangreenis ja külmavõetud Oates jalutas ühel õhtul lumetormi, et ei oleks ülejäänutel kaela peal.
Ma leian, et selles on tahedamat humanismimõtet kui vahtu löödud sinisilmsuses või tigedas jauramisest, kuidas meiteomi pekstakse.

Metalhead
90 algus Islandil, kus leiab aset tiinimuinasjutt a la Disney aga on ka blackmetalit.
Skemaatliline situatsioon, mis tõukub universaalsest draamaideest, milleks on pereliikme surma tõttu tekkind põhjendamatu häbitunne ja sellest põhjustatud vaikimine, mis ei lase leibkonnal enam tõrgeteta funktsioneerida. Kohati päris eestikas kuigi ma ei ole kokku puutunud, et siinkandis oleks tavaks surnu tuba pärast matust leina eitusfaasina aastaid puutumatuna hoida.
Peaosas metalihuvidega peretütre kujunemislugu, kus võrdsetes kogustes lapsikut lollust, kiima ja kõikide süüdistamist. Halvas ja isegi mitte neutraalses mõttes tüüpiline st etoloogiliselt ei ole kuigi huvipakkuv.
Lõpuks leibkond leiab enda väljundi kitarripõhises muusikas ja film lõppebki sellega, kuidas kogu pere metali saatel täiega rokib.
Ei suutnud sellest vaimustuda kuigi pean lisama, et maakohaglamuur on õnnestunult kaadrisse saadud.
PS
Sedasorti muusikat keevitati seal lautade vahel teha. (esimene ja viimane lugu)

The Goob
See on õnnestunud kolkafilm.
Primtiivsed eluvormid keset Norfolki kõrvitsapõlde. Pole mingi pastroaalne ilutsemine vaid pajatus düsfunktsionaalsest perest nagu brittidel ikka kombeks on vändata. Kuskile see ei vii, midagi paikapanevat ei püüa tõestada. On ports olude sunnil tigedaid, lootusetuid, rumalaid või sisutult chillivaid tegelasi, kes enda ümbruse ega enda olemasolu kohta küsimusi ei esita. Naudivad vabadust mitte ülearu rügada, suve ja kärakat.
Ainuke vähegi ivakas lause on kohe filmi alguses kui bussijuht ütleb peategelasele, et koli siit sitaaugust minema.

evertp
04-10-2015
kell 20:36

Cop Car on sellel aastal ilmunud päris tõhus thriller.

Meenub, et pole tükk aega oraaklit pruukinud, aga see selleks.
Kevin Bacon on seekord paha pollar, kes arvab ühel hetkel, kui avastab, et ta on suurimas jamas kui kunagi varem kui tema politseimasin keset kõrbe on äkitselt haihtunud.
Edgar-Savisaare moment, täielik! Läheb päris koomiliseks jooksuks lahti.

painkiller
05-10-2015
kell 10:10

täiesti tühja koha pealt sattusin vaatama filmi Sicario, mitmed olukorrad mõjusid väga tõetruult, olgu selleks kõle politseijaam või action stseenid

sellele lisaks veel Johann Johannssoni sünge drone soundtrack

Serial K
05-10-2015
kell 13:31

jaa, cop car on hullult kõva, soovitan!

ja kui juba soovitamiseks läks: the mule (2014) satiiriline põnevik, austraalia narkomuul jääb aastal 1983 vahele, aga tal on kõht kinni, politsei peab ootama. kuna kirjeldus tundub sellise labase jänkikomöödia moodi, siis imdb kasutajad on pettunud selles, mis ta tegelikult on, nii et hinne seal madal.

Serial K
05-10-2015
kell 13:33

ajaa, Hugo Weaving mängib värdjat menti ja peaosaline on ka jumala hea

Rene13
07-10-2015
kell 18:55

Jah, selles "Cop Car'is" hea karmi liini huumor, kus tegelased kõik nagu oleks kerge peetusega ja satuvad jaburatesse olukordadesse aga ekstra kildu ei rebi. Natuke nagu "Fargo" seriaalis aga pole nii läägeks mängitud. Peale Bacon'i vuntside rohkem grimassipõhist nalja ei pakuta ka.

kurmet
13-10-2015
kell 08:30

Midagi nii totrat pole ammu näinud kui Knock Knock.

Rene13
21-10-2015
kell 17:38

Kaks ulmekat, kas mängufilmidebüüti, mis paarilauselise sünopsise abil edastatuna kannavad rohkem iva kui täsipikaks vändatuna.

Listening
Primerilaadne film, kuidas tudengitel õnnestub garaažis nokitsedes jõuda teadusliku läbimurdeni ja siis nad hakkavad üksteise peal eksperimenteerima. Seekord on läbimurdeks kantav vahend mõtete lugemiseks ja nendega manipuleerimiseks. Ja see ei ole pastapliiats komplektis märkmikuga ega mobiiltelefon.
Linti võetuna kahjuks välja kukunud kui mingisugune homöopaatiline lahus Orwelli ainetel pluss see kõige kusisem müstiline pläma idamaaade vaimsete praktikate kiituseks, mille väited on eriti esemelised, keskendudes peamiselt rituaalide uhkusele (kuigi retoorikas väidetakse vastupidist). Ikka selline 19. sajandi lähenemine.
Pmst üks leiutajast vennike mediteerib end Budamunkade Seltsis™ mõttelugemisseadme jaoks nähtamatuks ja hävitab ülemaailmse Suure Venna™ projekti. Armetult naiivne film.

Air
Seoses hingamismaterjali otsa lõppemisega on ideerikkam osa inimkonnast masinate kontrollitavasse talveunne suigutatud, et nad hingatava õhu taastekkides äratada. Aegajalt äratatakse tehnikutepaare, kes masinaparki hooldavad aga kuna trööstitu reaalsuse fakt sööb neil hinge seest, on nad vastuvõtlikud paranoiale.
Seda püshholoogilist pinget selles filmis kujutataksegi aga julgen väita, et mitte väga edukalt. Mingi ports ideid nagu tõstetatakse ent nende läbi kirjutamine jääb sinna sotsmeedia tasemele. Kõige narrim muidgi vana hea klassivõitlus, kuidas tehnikud kui töölisklassi esindajad ei suuda aduda, miks just akadeemilist talenti tallel hoitakse (st klassivaen ei ole ratsionaalne vaid kestlik ainult hõlpsa pähetuubitavause tõttu). Lisaks ka viitamisi väike mäng nahavärvi teemadel. Ikka kaunis nigelalt välja kukkund see film.

evertp
21-10-2015
kell 20:18

Jah, selles "Cop Car'is" hea karmi liini huumor, kus tegelased kõik nagu oleks kerge peetusega ja satuvad jaburatesse olukordadesse aga ekstra kildu ei rebi. Natuke nagu "Fargo" seriaalis aga pole nii läägeks mängitud. Peale Bacon'i vuntside rohkem grimassipõhist nalja ei pakuta ka.

Mõtlesin ka mis mulle kripeldama jäi, lõpuks meenus film "No Country for Old Men" - sarnase biidiga.

Rene13
27-10-2015
kell 21:18

Viimastega on enam vähem õnneks läinud.

Bone Tomahawk
Weird west vestern, kus üht hulgust jälitav intsestilembene ja inimlihahimuline troglodüütidest indiaanihõim rüüstab tee peale jäävat metsiku lääne asulat. Selline eriti romantiline ja mitte kunagi eksiteerinud metsiku lääne eluke, mida metslased ründavad. Kohalikud ajavad seepeale eriti kirju gängi kokku ning lähevad röövituid tagasi tooma. Hea tahtmise juures nagu oleks paari poliitilist kujundit selle tagant aimata.
Kummaline nende koopaindiaanlaste juures, et keelt neil ei ole aga on üsna pädevad teadmised meditsiinist (amputeerimine, kosmeetiline augustamine, silmade välja torkamine) ja võime luua lukusüsteeme (väljast hõlpsasti avatavad end põgenemiskindlad puust ja kivist kongid). Tea, kuidas neid teadmisi edasi antud on? Samuti hakkas silma, et nende koobastes puudusid koopamaalingud kuigi seal on elatud sajandeid. Nagu mingite eelajalooliste inseneride karikatuurid elaks neis koobastes. Eks seda rohkem weird see vestern ongi.
Teiseks tahaks välja tuua, kuidas ses filmis vägivalda kujutatakse.
Hästimaskeeritud vaenlane on maskeeritud ka vaataja jaoks, vibunool tabab poole sõna pealt meest õlga ja sellest tuleb oma järeldused teha. Mitteglamuurne, isegi reportaažilik vägivald, mida hindan kõrgelt, sest sellel on säilinud võime tekitada vastikust. Selle absoluutne vastand on näiteks film "300".
Teistpidi jälle. Metslased tõurastavad ja söövad inimesi ilma igasuguse tseremooniata. Võtavad kongist, sealsamas kongide ees on lõkkease, lihakeha lüüakse keskelt pikkupidi pooleks ja läheb vardasse.
Kena antropoloogilise haardega stseen, milles demonstreeritakse kultuurierinevusi, kuidas ühtede argivägivald on teiste silmis kohutav barbaarsus. Tahaks küsida, kas kõik empaatiajutlustajad on end ikka kodukeemiat kasutades kasvõi huumori mõttes korragi bakteri nahka püüdnud panna? Olenevalt perspektiivist on ju tegu kas elementaarse hügieeni või liigipõhise genotsiidiga.
Seega ikka päris peenike mäng on see "Bone Tomahawk".
Lisaks käib mingisgune "The Searchers'i" vaib läbi aga tegu on ikkagi enesteadliku B-filmiga, mille juures legendi järgitegemist või ületamist pole ilmselt jutuks olnudki, on ainult paar motiivi laenuks võetud. Teisisõnu, ei lehka halvas mõttes filmikooli järele.
Väga korralik ajaviitefilm, ütleks, et selles valdkonnas üks tänavuse aasta üllatajaid.

Youth
Päris pikk film ja arvestades, et eesmärgiks peaks justkui olema elu kulgemise mõtestamine siis esimese hooga tahaks selline komplekt eemale peletada. Aga kuna Paolo Sorrentino kätetöö siis võib vähemalt niipalju eeldada, et aja kulgemine veedetakse sorava ja end vähemalt vaatamiskinona välja vedava filmi seltsis.
Sorrentino on see vennike, kelle eelmine film "The Great Beauty" sai läind aastal parima võõrkeelse filmi Oscari. Tegemist oli lausa pillavalt ülesse võetud roadmoviega, mis kulgeb läbi Rooma seltsielu, kus end jätkuvalt 19-aastasteks pidavad pinnapealsed pläkutajad elustiili viljelesid. Tutvustas sellist kunst kunsti pärast meelelaadiga seltskonda, mille puhul on peaasi, et kõik oleks ilus ja inimesest peetakse lugu kui temagi seda ilu tarvitab. Meie kandis ajakiri "Slacker" sarnast tuimust kultiveerib.
Ses mõttes ei erine väga sotsmeediast, kus indiviidide tasandil on põhisisuks, kus keegi on käinud ja kellega käinud. Mida parajasti sööb või on sööma hakkamas. Sekka eksperimendid tõenäoususe alal saamahimu rahuldamiseks ja kohutavad analüüsid eriti sita ajakirjanduse toel. Eks olen neis kõigis isegi süüdi.
Nii et kui on soov jõukaid elunautlejaid nende tühisuses hukka mõista, tuleks vähemalt 21. sajandil nii töölistel kui keskklassil esmalt hankida peegel.

Päris mitmes mõttes on "Youth" "The Great Beauty" järg. Selline kergekaaluline sürrealism, palju taskufilosoofiat, lõpuni timmitud stsenograafia keskel värvika taustaga tegelased, kes kipuvad sõnaosavalt retrospektiivseks. Mitte nii, et vähelugend vennad kritiseerivad kaasaega, vaid elus palju jõudnud kultuurikorüfeed mõtestavad oma saavutusi. See ei ole sugugi nii puine kui kirja panduna paista võib.
Kaks vanameest vedelevad Šveitsis tervisevetel, mingis luksussanatooriumis, iseenesest kena koht, kus end surmahirmu peletamise võimalikkusega petta. Jõuavad umbes sellisele järeldusele, et nad on ikka parasjagu piinatud geeniused. Ainult nende kõige kerglasemad tööd on osutunud populaarseks.
Õnneks ei ole tegu soiguvatoonilise filmiga, kus selles faktis ühiskonna allakäiku nähtaks, vaid tegu on tegelaste isiklike tragöödiatega.
Kui üldse vähe sisukamaid kontraste välja tuua siis oma pool tosinat korda mängitakse kujundiga, kuidas jõukad vanainimesed on need tervislikud, kuna ainuke mis neil veel on, on niidiga kaelas olev eluke. Kui edukultuse sõnadesse panna siis potensiaalist ja tulevikust enam rääkida ei saa. Eks seepärast üks peategelane jõuabki järeldusele, et tal polegi enam võimalik midagi saavutada ja hüppab end rõdult alla lömaks.
Seevastu sanatooriumist teenindavaks personaliks oleval noorsool on peale elu ka potensiaal ja tulevik aga nemad muudkui panevad pläru ette, üldse pikaealisusest ei hooli ja tahavad ainult tantsida. Nagu 21. sajandil peakski pekimudija või ujumisinstruktor olema midagi enamat kui 19. sajandi söekaevur.
Kõrvaltegelastena viibivad sanatooriumis üks noor näitleja, kes ei salli asjaolu, et on saand nimekaks mingit robotit kehastades, mitmekülgse kultuurihuviga miss universum, kes on saand tuntuks vaid gabariitide abil ja mitmesajakilone Maradona, kelle revolutsionääripõli läks jalgpallurikarjääri nahka.
Kõik enda silmis ebaõnnestunud inimesed, kes ei ole ilmselt kordagi tulnud selle peale, et enda vaimusügavuse demonstreerimiseks näiteks blogi pidama hakata.
Aga film on kõbus, ütleks lausa, et elujaatav. Eriti meta värk, et ka kohutavalt ilus. Kui on vaja end seltskonnavestluse abil tähtsaks teha, võib seda filmi vabalt mainida, sellele järgnevad kindlasti heakskiitvad noogutused.
Aga kui kultuurikangelaste viletsus, luksuslik kadreering ja selline fellinipärane suurvorm ei huvita siis võib näiteks Land, Ho ette võtta, mis on lihtsamas sõnastuses aga pmst sama film.

Echoes of War
Troobipõhine kostüümidraama, milles USA kodusõjast tulnd mees hakkab väljaõppe baasil kahe pere vahelistes suhetes korda majja lööma.
Hirmus magedalt välja kukkunud, nagu filmida toitu söövat inimest ja õelda, et selles on nüüd võimas üldistusjõud.

Kuna uurisin, mida vesterniilmas muidu uuemat, sattusin filmile 1313: Billy the Kid.
Tühja sest imdb'st vaadake hoopis trailerit.
Oma suureks heameeleks avastasin, et on olemas lausa terve seeria "1313" filme, mille lavastajaks on David DeCoteau. Kõik need filmid on võetud ülesse tema kodus ja filmide sisuks on hoolimata erinevatest pealkirjadest aluspükste väel ringi siiberdavate trimmmis kehaga meeste näitamine.
Heameelt tunnen sellest, et mul on nüüd vähemalt mitmeks aastaks filmisoovitusi ja trollimisvahend, mis on etem kui skattrolling.

Rene13
31-10-2015
kell 18:33

Alles eile vaatasin, õnneks aineseks olev romaan on pikemalt tuttav ja tegelt selles filmis on nii üldarusaadavad teemad, et siin eriti midagi setitada pole.
The Martian

Väga õnnestunud suur ulmefilm. Vb huumori ja dialoogi kohatise banaalsuse koha pealt oleks mõningaid etteheiteid aga eks selline vaimukas üleseletamine muudab muidu hirmutavat teadusulmet vähe ladusamaks ja inimestel kohe on selline komme, et peab nalja viskama.
Aga näiteks antisotsiaalsest nohkarist astrodünaamik oli ikka ülepingutatult tüüpiline, umbes nagu puruloll sportlane, kümne piires sõrmedel arvutav tapeedikunstnik või ka vanas eas süütu raamatupidaja. Kui veidi eluvõõraid teadlasetüüpe näiteks tuua siis ESA's tegutseb Dr Matt Taylor jne. See pole nii oluline, sest selline väsitav sitcom element nii ülearu ka ei domineerinud ja pakuti ka sellist nohkarinalja: "All my brilliant plans foiled by thermodynamics. Damn you, Entropy!"

Ühtlasi on tegu haruldase filmiga, kus Sean Bean ei sure. Küll aga tehakse Sõrmuste Isandale paar otsest viidet (seal Sean Bean suri). Juba enne kui otsesõnu välja õldakse, tekib hiinlaste sekkudes paraleel Sõrmuste Isanda kolmanda jaoga - "And Rohan will answer". See on päris äge. Kui mõõgafantaasiad ei istu siis samaväärse paatosestampide doosi saab ka Marslasest.

Ma küll ei leia, et inimese Marsile saatmine suurem asi teadusmõte oleks. Robotite transport on soodsam, masinatel on rohkem funktsioone ja neile piisab ühe otsa piletist (Mars One muidugi demonstreerib, et piisab ka inimestele). Aga suure narratiivina on inimese Marsile saatmine midagi niisugust, millele võib ainult alla kirjutada. Mitte ainult propagandavõit edukale režiimile vaid stagnatsioonist kanderaketil välja põrutamine. Midagi sarnast Kolumbuse esimese reisiga, rääkimata Apollo 11 missioonist ja äkki selline sümboolne saavutus, omamoodi igavene taastulemine, paneks kõvema põntsu ka postmodernismile või lõpuajakuulutajatele.

Social justice warriori jaoks on Marslane muidugi mitmes mõttes kohutav õudusfilm. Pannakse huugama sadu miljoneid, et Marsilt üks mees ära tuua, selle asemel, et oma vaeseid toita (ka selle filmi tegemise alla pandi sadakond miljonit, see on rohkem kui India marsiprojekt kokku).
Rääkimata rassi- ja sookäsitlusest. Horror, kuidas Mustad ja Kollased ja isegi Naised kukuvad Valget Meest päästma.
Toon neid seepärast näiteks, et selline võitlevate õiguslaste aritmeetiline meetod imeb kriitikast ikka igasuguse kire välja. Põhiliselt liberaalina on sant näha, kuidas maailmavaatest tehakse väiklast ametnikutehnoloogiat.

Palju on kritiseeritud, et psühholoogilist pinget on vähevõitu. Ikka üksi ja kaugel ja kuidas ikka saab suhtlemata olla. "Cast Away's" ju mees hakkas hulluma.
Justkui süsteemiarhitekt ja astronaut peaks sarnase ettevalmistusega olema.
Palegi võib ju vaadata "Interstellarit", kus Matt Damon hulluks pöörand kosmosehulgust mängib. Üldiselt astronaudiks emosid ei võeta. Nagu ka filmis "Gravity", kus lapse kaotanud astronaut ulgukosmosesse jäänuna vajub esimese hooga igavikulistel teemadel mõttesse aga suudab siiski toime tulla. Päriselt orbiidil viibind Buzz Aldrin on sel teemal lausa raamatuid kirjutanud.
Veel üks näide sarnasest meelelaadist, kuldsete kätega mees Dick Proenneke, kelle kolimist Alaska hangede vahele kujutab dokkfilm Alone In Wilderness.
Pani ebamugavas kohas terve elamise püsti, toimetas üksi ja dokumenteeris oma tegemisi, aegajalt naljagi visates. Nagu marslane. Ja pealegi on töötavat inimest alati hea vaadata.
Aga paralleele leiab ka Scott'i antarktikaekpedistiooniga. Marslasel esines muidugi oluliselt vähem skorbuuti, kuna toiduainetehnoloogia on vahepeal kõvasti edenenud.

Ja kui tekkis küsimus, miks marsimissioonil nii palju teipi kaasas oli siis sellel on väga arukas vastus. Kosmosereis ei tule kõne alla kui puudub teip.

painkiller
31-10-2015
kell 20:52

mulle tundus see rahmeldav matemaatik küll usutav, nägi välja küll nagu käib mõte tal teist rada7pidi

Rene13
01-11-2015
kell 17:11

mulle tundus see rahmeldav matemaatik küll usutav, nägi välja küll nagu käib mõte tal teist rada7pidi
Õigust räägid. Filmide nagu ka teiste kultuuritoodete puhul on kõige arukam meetod nähtu, loetu või kuuldu võrdlemine funktsionaalsete mälestustega teisisõnu teadmistega. Kõige lihtsam, eks ole, kas väidetu on kognitiivselt adekvaatne, teisisõnu usutav. See on asise dialoogi miinimum.
Labsem oleks mingi afektipõhine väide. Aga mind ajas küll naerma vms. See on kategooriline pläma, "hea teada" on sellisel puhul kõige arukam vastus.
Eriti veel ulme puhul. Ma ei ole kunagi Marsil käinud, ei ole kunagi NASA's töötanud ega astrodünaamika köögipoolt näinud. Mul ei pole mingisugust pädevat alust väita, et see eluvõõras geenius on võimatu karakter.
Aga viimase mõnekümne aasta ulmekatega võrreldes võin väita, et see geeniusetüüp on laisalt kirjutatud. Sest kas suures ulmes on üldse vähemtüüpilist kõrvaltegelast kui halekoomiliselt elukauge geenius? Tavaliselt veel mõni rahvusvähemuse esindaja või lausa robot. Halvasti vananenud Tähesõdade troop on see. Ma seda tümitasin.
Kuigi. Kas NASA juhtivtöötajatele tuleks möödalennuga kiiruse kogumist mingite titekate abil tutvustada? Arvestades, et see meetod on pea sama vana kui kosmoselennud? Muidugi mõistan, et filmis kasutati seda stseeni, et neid printsiipe võimalikult draamatilises keskkonnas vaatajale selgitada.

Siia juurde väike ekskurss ühe geeniuse maailma. Richard Feynman saabus kunagi ühele peenele vastuvõtule, kus küsiti, kas ta soovib teed piima või sidruniga. Feynman vastas, et mõlemaga. "Te ju teete nalja härra Feynman!"
Ennekuulmatu etiketi rikkumine, nagu küsiks sushi tarvis lusikat vms.
Ei ole ka õpetatud peadel kerge.

aksel
01-11-2015
kell 20:04


Aga paralleele leiab ka Scott'i antarktikaekpedistiooniga. Marslasel esines muidugi oluliselt vähem skorbuuti, kuna toiduainetehnoloogia on vahepeal kõvasti edenenud.


Nooruses loetud seiklusraamatutest meenub, et just toores kartul oli see, mis skorbuudist päästis. Marslasel sellega mäletatavasti probleeme polnud. Film oli hea!

Rene13
01-11-2015
kell 21:14

Skorbuudi puudumist oluliselt vähema esinemise all silmas pidasingi. Väike püüd teha huumorit.
Eks Antarktikas aitas sunnitud talvitumise korral c-vitamiini puuduse vastu kõige efektiivsemalt värskelt tõurastatud hülge- või pingviiniliha. Kuna toiduratsioonide lõppedes oli neid elukaid alati käepärast, teistsugusel puhul jah taim või hilisemal ajal suisa toidulisand on efektiivsemad olnd.
Film oli tõesti hea.

Teemakohast lugemist.
Ameeriklane oli 2 kuud kartulidieedil
Ameeriklane püsib toore kartuli abil vagana.

painkiller
12-11-2015
kell 08:43

see Bone Tomahawk vist põnevaim film mis sel aastal näinud. hea, et rene tutvustust ei lugenud ega treilerit ei vaadanud. mõtlen, et peakski niimodi filme vaatama hakkama

tess
12-11-2015
kell 22:41

Siia juurde väike ekskurss ühe geeniuse maailma. Richard Feynman saabus kunagi ühele peenele vastuvõtule, kus küsiti, kas ta soovib teed piima või sidruniga. Feynman vastas, et mõlemaga. "Te ju teete nalja härra Feynman!"
Ennekuulmatu etiketi rikkumine, nagu küsiks sushi tarvis lusikat vms.
Ei ole ka õpetatud peadel kerge.


kas see pigem praktiline suhtumine pole?

tess
12-11-2015
kell 23:06

The Wolfpacki käisin kinos vaatamas. Tegemist dokkfilmiga, mis räägib NYC slummis elavast perekonnast, kelle mehhiklasest pereisa on otsustanud, et nii ta naine kui lapsed saavad suurepäraselt hakkama, liikudes ühe korteri piirides. Lapsed veedavad oma päevi põhiasjalikult filme vaadates ja neid ise valmistatud kostüümides maha mängides.
Film on kahtlemata hämmastav ja kaasahaarav, noorukite jutt ja karakterid põnevad. Esimene hämming oligi sellest, et nende tegelaste poolt nii ladusat teksti tuli. Kujutan ette, kuidas režissöör rõõmust hundirattaid viskas kui selle kamba otsa komistas.
Häirivaks momendiks oli, et lugu oli üles ehitatud liiga hüplikult ja liig palju küsimusi jäi vastuseta. Muidugi kui küsimusi üles jääb, siis on, mille üle mõnda aega veel juurelda ja selle filmi üle olen ma juba päevi juurelnud. Teisest küljest oleks nii mõnegi haleda kaadri asemel mõnd praktilist aspekti rohkem avada. Noh, näiteks, kas nende isa, kes välismaailma kole ohtlikuks pidas, tassis ise neid filme kokku ja miks ta neid oma perele ohtlikuks ei pidanud jms.

painkiller
13-11-2015
kell 09:39

kuulsin ka midagi sellest Wolfpackist, kas see on kindel, et dokfilm? äkki mingi turundajad ajavad jälle puru silma?

painkiller
13-11-2015
kell 09:40

tänapäeval raske midagi uskuda

tess
13-11-2015
kell 10:41

maitea, on öeldud, et dokk ja ma ei käi tavapäraselt ringi ja ei kahtlusta igast vandenõusid. A sel juhul on üles kasvamas päris võimas plejaad mehhiko verd näitlejaid.
Elu on näidanud, et elu ise on alati pöörasem kui misiganes film, nii et kui selgub, et see pole dokk, siis ilmselt kuskil on niikuinii veel pöörasem perekond, kes on aastakümneid koopas elanud.

painkiller
13-11-2015
kell 11:31

ma ei rääkinud vandenõudest, lihtsalt suhtun ettevaatlikusega paljudesse asjadesse mida internetist loen ja näen

tess
13-11-2015
kell 11:52

ma nägin kinos, mitte internetis :P

ja noh, teatavasti on kõik, mis dokkfilmides ja fotodel, puhas manipuleerimata tõde.

Rene13
04-12-2015
kell 18:39

Mõnest viimasest.

Ant-Man
See on igasuguse kahtluseta tänavu vaadatud suurvormidest kõige viletsam.
Ongi vaid tüüpsituatsioonidest, onelineritest ja kultuuriviidetest aistingupõhine jada pilte kokku lõigatud. Ja seda kirjutas kokku mingi 7 inimest. Mitte väga erinev pesupulbrireklaamist, mis on samuti tuimalt vormelitruu formaat. Jah muidugi, väga edukas formaat. Ka "Ant-Man" on kaubanduslikult edukas aga filmi headus ei seisne ometigi võõraste inimeste raha lugemises. Omamoodi fenomen küll selles, et koomiksifilmide puhul tuleb enamik käibest väljaspoolt Ühendriike.
"Ant-Man" demonstreerib eelkõige, et stsenaarium ei pea olema õnnestunud tekst selle kirjanduslikus mõttes, vaid tehnilisi võimalusi, oskusteavet ja publikuharjumusi tundes annab montaaži ja eriefektide abil pingestada ükskõik mida ja piisava produktsioonitaseme juures läheb see kenasti läbi.
Suuresti sarnast lähenemist viljeles kaubanduslik seikleja Kettamaailmas - Iseenda Nöörija Dibbler, kelle äriplaanid olid harilikult jälgi maitsega, sest ta leidis, et kõik, mis on kasvõi ajutiselt olnud sea osa või ainult sea kuuldekauguses, annab nimetada sealihaks ja sellest saab teha vorstikesi.

The Stanford Prison Experiment
Ühe popkultuuris täiesti oma elu elava psühholoogiaeksperimendi müügiargumendid on ülesse filmitud. Sellele vastavalt on ka film naeruväärsuse piirini väheütlev. Praktiliselt kõik või vähemalt väga suures ulatuses kõik, mis on psühholoogiliste põnevike juures jama, on ses filmis koos.
Kuigi lavastaja on asja suurelt ette võtnud. Sooviks on jätta mulje, nagu tegemist oleks millegi mõtlemapaneva, suurejoonelise, inimest luubiga vaatavaga aga filmi ainuke saadus paistab olevat midagi sellist, et ojulandismi (teatud tüüpi analüütilise impotentsuse) alla kannatav indiviid saab kinost väljudes semule õelda, et inimene kui liik on ikka nii nõme.
Peamiselt leian, et ajad on teised, see eksperiment ei vaja järjekordset monumenti, vaid kommentaari ja analüüsi, kindlasti ka mängu neil teemadel.
Praegu on küll nii, et sama arukas oleks vändata film mille peateegelaseks on vee keemistemperatuur erinevate õhurõhkude juures. Saaks sama tuima kino.
Ütleks lausa niimoodi, et psühholoogiline horror rollidega kaasneva võimu kuritarvitamise hõlpsusest on näiteks b-filmis The Divide oluliselt rohkem õnnestunud, sest see on mängufilm, mitte tõsise näoga peetav tobe jutlus.

Samuti julgen võrdluseks soovitada tänavust filmi 99 Homes, mis on päris halastamatu moraalikino teemadel, kuidas roll määrab käitumise. Just sellist kraami pidasin Stanfordi eksperimenti tümitades mängulisuse all silmas. Ühtlasi on mingeid sarnasusi hetkel aktuaalse Toobali kaasusega.
Ja muidgi ei saa kõrvale jätta vanatestamendilikku õiglust. Lugu mehest, kes ehitas maja liivale ja tulvad viisid selle kaasa. Film "99 Homes" algab sellega, kuidas heale hulgale inimestele on pakutud illusiooni laenuvõimest ja siis peksab reaalsus küünilise maakleri näol majja. See juba on midagi väga omapärase konsumerismikriitika moodi.

pta
04-12-2015
kell 19:00


The Stanford Prison Experiment
Ühe popkultuuris täiesti oma elu elava psühholoogiaeksperimendi müügiargumendid on ülesse filmitud. Sellele vastavalt on ka film naeruväärsuse piirini väheütlev. Praktiliselt kõik või vähemalt väga suures ulatuses kõik, mis on psühholoogiliste põnevike juures jama, on ses filmis koos.
Kuigi lavastaja on asja suurelt ette võtnud. Sooviks on jätta mulje, nagu tegemist oleks millegi mõtlemapaneva, suurejoonelise, inimest luubiga vaatavaga aga filmi ainuke saadus paistab olevat midagi sellist, et ojulandismi (teatud tüüpi analüütilise impotentsuse) alla kannatav indiviid saab kinost väljudes semule õelda, et inimene kui liik on ikka nii nõme.
Peamiselt leian, et ajad on teised, see eksperiment ei vaja järjekordset monumenti, vaid kommentaari ja analüüsi, kindlasti ka mängu neil teemadel.
Praegu on küll nii, et sama arukas oleks vändata film mille peateegelaseks on vee keemistemperatuur erinevate õhurõhkude juures. Saaks sama tuima kino.
Ütleks lausa niimoodi, et psühholoogiline horror rollidega kaasneva võimu kuritarvitamise hõlpsusest on näiteks b-filmis The Divide oluliselt rohkem õnnestunud, sest see on mängufilm, mitte tõsise näoga peetav tobe jutlus.


Sakslaste versioon Das Experiment sümpatiseeris mulle küll. Kuidas sellega võrreldes on?

Rene13
04-12-2015
kell 20:48

Sakslaste versioon Das Experiment sümpatiseeris mulle küll. Kuidas sellega võrreldes on?
Minu arvates kannab sakslaste versioon oma liialdatud laadiga mängufilmina hoopis enam, sest seal pruugitakse ülesse võetud referaadi asemel filmikeelt.
Brittidel on ka muide oma versioon. Realityshow Te Experiment, mille tulemused lausa asises teadusajakirjanduses avaldati. Pika pusimise peale järasin end sellestki läbi, fenomenina pakub see muidugi enam pinget kui vaatamisena.
Eks selliseid asju olegi arukam lugeda kui vahtida.

Trash
05-12-2015
kell 01:15

Quiet Rage : The Stanford Prison Experiment nimeline koolide jaoks mõeldud õppefilm dokumentaal on olemas ja see pärs hea. Omal ajal imestasin, et selle DVD maksis üle 100 dollari.

Rene13
07-12-2015
kell 19:19

Quiet Rage : The Stanford Prison Experiment nimeline koolide jaoks mõeldud õppefilm dokumentaal on olemas ja see pärs hea. Omal ajal imestasin, et selle DVD maksis üle 100 dollari.
Seesama jah?

Trash
08-12-2015
kell 00:11

Seesama jah?

Tõenäoliselt. Ega ise enam täpselt mäleta, sai vaadatud ikka aastaid tagasi, aga kahtlen, et see vaid 30 min. oli. Aga võib-olla.

Rene13
08-12-2015
kell 17:38

Leidsin ka mingi akadeemilise videopoe, kus DVD hind oli 150 taala ja pikkuseks 52 min. Aga pealkiri, sisu ja pildikel nagu klapiks. Ju mingi lõigatud versioon.

Rene13
22-12-2015
kell 00:29

Viimastest. Sest täna õeldi, et neljanda jaanuarini minult töötegemist keegi ei eelda, seega on mahti asi põhjalikumalt ette võtta.

American Hero
Peategelaseks on kahekordsete imevõimtega peolembene lihtnepoiss. Esmalt huvi kirjanduse ja klaverimängu vastu ja teisalt telekineetilised võimed. Vennike toimetab koos semudega kuskil NOLA agulites, üpris huvitav keskkond.
Superproduktsiooniga superkangelase filmidele vaheldusena hea, kuigi stsena taga on küllaltki seebikalembesed vennad, mis takistab vaimustusel tekkimast.
Kui filmid Defender ja Super väga korda läksid siis kindlasti maksab vaadata.
Aga kui lati kõrguseks on selline psühholoogiline peenmehaanika nagu Special siis saate ilmselt aru, mida ette heidan.

Crimson Peak
Guillermo del Toro viimase piirini stiilne, metoodiliselt korralik homage romantilistele tondijuttudele.
Selline sentimentaalne gootihorror, kus surnute vaimud saadavad sõnumeid, hirmutavad niisama või vehivad tubade- ja kordidoriderikkastes hoonetes muid jaburusi teha. Üsna halvas mõttes väsinud kraam, millele on viimases hädas ka lapsikuvõitu sümbolitesüsteem selga aetud. Milline kõikehõlmav tähendusrikkus.
Suuresti midagi sarnast nagu Burtoni filmid "Alice In Wonderland" ja "Sweeney Todd" olid. Efektsed munakoored.
Vähemalt on "Crimson Peak'il" üks praktiline funktsioon. Seda vaadates saaks bingot mängida, sest pedantseid viiteid varasemale horrorile on nõnda palju.

The Hateful Eight
Avastasin, et screener oli lekkinud ja ega ma Tarantinolt midagi väga ei osanud oodata nagunii. Seega käis mõnikümmend pikslit kitsamaks lõigatud pildireaga film küll, reaalselt olidki vesimärgid pildiservadest maha lõigatud.
Suht kama sellest, olen harjunud tarbima filmi teksti, mitte sündmusena.
Aga pean nentima, et nii tugevat mängu vesterniteemadel küll ei osanud oodata. Ligi kolm tundi filmi, millest kõva kaks on tarantinolikult laiav ja vaimukas dialoog ja lausa naeruväärselt klassikalised karakteriarengud kammerlikes tingimustes, mille taustaks ulub lumetorm. Vestern on žanrina sellise tarvis ikka väga teravmeelne lahendus.
Näiteks Bonanza - To Die in Darkness või Bonanza - The Hostage kui need oleks lavastanud spagetivesterni kõige karmim aga ka kõige humoorikam vend Sergio Corbucci.
Sinna otsa veel poole tunni jagu tulevahetust spagetikino traditsioonis, kus - olgu märgitud - üks end vändagängsteriks rääkinud vend saab tabamuse keradesse. Kes spoileri läbi hammustab siis kõik põhitegelased kannavad musti kaabusid. Üks tõmbab küll eelviimases peatükis heledama pähe aga see on eeldatavasti kirjutatud end väga kavalaks pidava vaataja petmiseks.
Just nii kõbus film ongi.
Kui mõni semu on uuel aastal seda kinno vaatama minemas siis ma tuleks ja vaataks napsi kõrvale korra veel.

Sicario
Võib õelda, et arthouse action. Mitte selline nullsummamäng, milles kahest lausest koosneva moraalse ettevalmistusega vennad hävitavad ühest lausest koosneva moraalikoodeksiga vendi ega ka selline, kus puuduliku väljaõppega ja halvasti relvastatud tegelased alistavad pärast kõmiseva kõne kuulmist väga hea väljaõppe ja hea relvastusega vendi, vaid selline, kus kehtib peenema otsa mänguteooria. Midagi hüpoteetilise Parrondo mängu taolist, milles loodetakse, et kahekordne no-win olukord võib viia võiduka strateegiani.
Brooke Buckley on toonud Parrondo mängu iseloomustamiseks sellise analoogia põllumajandusest: nii varblased kui sitikad võivad nahka pista suurema hulga saagist aga varblased ja sitikad korraga on arukam, kuna varblased söövad ka sitikaid. Põllumees teab muidugi õelda, et kõige parema saagi tagab mõlemate puudumine.
Seda allegooriat kasutades kirjeldabki "Sicario" tex-mex narkosõda kartellide ja CIA vahel. Midagi sellist, et hundid oleks söönd ja lambad võimalikult terved aga see on siiski paras Sisyphose töö.

The Lobster
Kreeklase Yorgos Lanthimos'e esimene rahvusvahelises keeles film. Sama mees väntas ka näiteks filmi "Dogtooth". Minu hinnagul üks tänavuse aasta parimaid filme. Kuigi mõistan ka neid, kellele purukuiv absurdihuumor või sürreaalne jant või pulbitsev unenäolisus üldse korda ei lähe. Leian isegi, et filmi kolmas vaatus on üsna jama, seda enam maksab keskenduda esimesele kahele.
Esiteks on see film väga lõbus. Tegevus toimub maailmas, kus vallaline olemine on suurim tabu ja vallalised pannakse Hotelli, kus nad peavad 45 päeva jooksul endale paarilise leidma. Kes ei leia, muudetakse hotellikülastaja enda valitud loomaks või sunnitakse metsa elama. Ja metsaelanikke võib lasta. Filmi nimi ongi sellest, et peategelane soovib saada homaariks.
Teiseks on see film teravalt tarbijakriitiline, mis irvitab kalvinistlikult kiuslike tendentside üle, mida sellise hurraalise heatahtega muudkui taastoodetakse.
Näiteks olen poolkohustuslikus korras sattunud positiivse psühholoogia koolitusele, kus sõnavara ja kirjandusviidete põhjal täiesti naeruväärse lugemuse ent sorava müügimehejutuga vend seletas kahe päeva jooksul kuidas endale palka juurde mediteerida.
Kellel on sarnaseid enesabikursuse kogemusi, mõistab "The Lobster'is" esitatud kriitikat päris hästi. Aga üldiselt kõlbab hästi ka neile, keda agaralt siiraste ent napakate tüüpide motivatsioonipiltide jagamised sotsmeedias naerma ajavad.

Star Wars: The Force Awakens
Olin täna ennelõuansel ajal minemas panka, et aasta jooksul kogutud mitme kilo jagu sente kaardirahaks teha aga Kosmose kinost mööda jalutades jäi silma, et tähesõdade seanss algab 5 minuti pärast. Kuna sularaha lähedalolek muutis mind eriti enesekindlaks, sammusin kotitäie kõlisevaga otse kinopilti vaatama. Et vaesed ikka näeks ja kuuleks, kuidas saalis viibib rahaboss, kes tuli samuti aasta suurimast turundussündmusest osa saama.
Pean tunnistama, et kosmoseooper mind väga ei liiguta ja tähesõjad liigutavad kohe eriti vähe. Tegevusetihe ent siiski küllalt uimane rassimine. Pole ma ka õrnas eas selle mammutiga vastu pead saanud. Minu popmütoloogiaalased nohkarivajadused on nagunii rohkem koomiksipõhised. DC, Asterix'i ja isegi Pardilinna universumid on mulle tuttavamad kui tähesõdade oma. Aga need kindlasti ei välista üksteist, sest eks need kõik ole OECD elanikele üks paras popkultuurialase elementaarhariduse osa ja mul on lihtsalt üks kursus vahele jäänd, sest ma ei ole päris kindel, kas olen kõiki varasemaid jagusid üldse näinud. Viimase 10 aasta jooksul olen kindlasti vaadanud paari Trashi soovitatud remixi. "The War Of The Stars : A New Hope Grindhoused" ja "The War of the Stars 2: The Future in Motion" mis olid omaette võttes täiesti tahe rämpskino aga need on kindlasti veel tahedamad kui algmaterjaliga põhjalikumalt kursis olla.
Niipalju sellest.
Istusin väga valjuks keeratud heliga saalis 2 tundi ära, tegin meh ja astusin sama targalt välja. Korralik ägedamaks timmitud remake küll, sest minu mäletamist mööda on väga sarnane film ühes varasematest osades juba korra ära tehtud ja olen üsna kindel, et ma ei aja praegu filmiga "Spaceballs" asju segamini.
Aga ma ei näe selles midagi taunimsväärset kui isegi tööstuslike reprodukstioonivõimaluste juures tavatsetakse armastatud lugusid aegajalt uuesti üle rääkida. Võtame näiteks Aarne–Thompson–Utheri klassifikatsioonisüsteemi loo nr 333, milleks on Punamüstike ja mis on alates 17. sajandil ilmunud esimesest trükiversioonist õige mitmeid uuenduskuure saanud. Teagi kohe õelda, mitu korda seda ülesse filmitud on, huvitavam oleks muidugi teada, paljud selle loo puhul spoilerdamisest rääkinud on.
Kui sportlikumaid näitajaid loetleda siis orkestrimuusika peale silmad märjaks ei läinud ja huumori peale ei tulnud isegi natuke kust püksi, vähemalt kasvatasin omalt poolt ilmselt ajaloo suurimat kassanumbrit.
Nagu lugeda võib siis midagi väga sisukat ma nii hästi õnnestunud normcore möödalasu osas õelda ei mõista. Minu juustufestivaliks jääb ikkagi Wrestlemania, sest seal pannakse tuima veelgi sirgema näoga ja selles võrdluses pole kübetki elitarismi.

Teistpidi lähenedes. Päevapoliitikaga miksides on tähesõjad väga sügav allikas ja kujutlusvõime avardaja.
The Radicalization of Luke Skywalker: A Jedi’s Path to Jihad

kurmet
22-12-2015
kell 08:03


Kui sportlikumaid näitajaid loetleda siis orkestrimuusika peale silmad märjaks ei läinud ja huumori peale ei tulnud isegi natuke kust püksi


Valetaja.

ahti
22-12-2015
kell 17:05

Uus huvitav teenus tekkinud: http://letterboxd.com/

painkiller
23-12-2015
kell 09:56

jõudsin eile töölt koju, lösutasin diivanile ja panin randomile sarnaneva funktsiooniga käima filmi arvutist - Extraction
Terve filmi aja, algusest lõpuni, iga kaadri vahetudes mõtlesin, et miks ma seda nüüd edasi vaatan, aga vaatasin

kurmet
23-12-2015
kell 10:58

Vahelduseks igale kuradi sitale, mida ma olen poolkogemata viimasel ajal vaadanud (Tales Of Halloween näiteks), sattusin eile kahele üsna solid asjale peale - The Revenant ja Creed

Rene13
26-12-2015
kell 22:57

Vahelduseks igale kuradi sitale, mida ma olen poolkogemata viimasel ajal vaadanud (Tales Of Halloween näiteks), sattusin eile kahele üsna solid asjale peale - The Revenant ja Creed
"The Revenant" on harvadest suurtest filmidest, mis meenub, mida ootan mingil määral kinno. Mitte et niiväga valiv oleksin, vaid ei viitsi käia ja olen ihne. Seesinane tükk on filmitud kasutades naturaalset valgust ja sellist ilmaeluimet või nimme räpast pilti tahaks eraldi näha. Mitte et see kinoajaloos esimene kord oleks aga mul oleks esimene kord raha eest ja üleelusuurusena.
Pisut nagu heavybuumi ajal depechit avastada või depechibuumi ajal Manowari avastada. Peletaks seda kontinentaaleestis elades tekkima hakkavat kariloomahaisu natuke eemale.
Lisaks vestern ka, pole päris niisama lällamine, sest relvastatud mehed ei tee ainult sõnu vaid ka kõmmutavad. Mul muidu screener on tõmmatud küll aga jube pikk film, selliste jupikaupa vaatamine nõuab juba planeerimist.

Mõned vahepalad lisaks. Suht juhmilt panin pühad. Nuumasin keret ja vahtisin piraatkino.

Tangerine
Telefonidega ülesse võetud komöödia LA transvestiit-prostituutidest keset jõulupühi. Dialoog on tihe, osatakse kuuma anda. Värske ja inimliku komöödiamõtte pärast kiidan eraldi, nii sõnapõhist aga samal ajal kerglast nalja ei näe ülearu tihti. Tõesti jama, et seda kinos näha ei saand, just iPhone'i mikroskoopilise sensori digimüra võib suurel ekraanil äkki tõesti midagi haruldaselt ägedat olla. Nagu esimesed 3D prillifilmid vms. Mitte läbu vaid just peenelt iskupärane pilt, ideena mitte viletsam kui Micahael Bay plahvatusteorgiad.

Spectre
Funktsionaalne suurteos. Kindlasti mitte magedam kui Nickelback, viimane Star Wars või Saatpalu kaveritealbum. Selle koha pealt väga hea, et võib suva kohta kerida ja ikka midagi toimub, mehaaniliselt on askeldamistihedus kõrgeks aetud aga mingit tähendust sellel pole. Kuskile see ei vii ja ideed ei kanna. Võibolla selline struktuur on allegooria tänapäevale aga bondist nupukuse leidmisega võib nagunii nälga jääda ja seega heidaks allegooriavõimlause heaga kõrvale. Põhiliiniks olev pealtkuulamine jne, seda küll aga kalender näitab aastat 2015. Isegi kui filmi tegema asudes näitas kalender varasemat aega, on Merkeli telefoniskandaalist raske valemipõhist universaalset hittfilmi saada.
Pigem on viimane Bond midagi sellist.

painkiller
28-12-2015
kell 13:32

"The Revenant" on harvadest suurtest filmidest, mis meenub, mida ootan mingil määral kinno. Mitte et niiväga valiv oleksin, vaid ei viitsi käia ja olen ihne. Seesinane tükk on filmitud kasutades naturaalset valgust ja sellist ilmaeluimet või nimme räpast pilti tahaks eraldi näha.

ma sarnasel põhjusel jätrsin hateful eighti tõmbamata. lugesin, et tarantino puhus tolmu iidsetelt panavision 70 kaameratelt ja objektiiviselt mida siis putitati ja tuuniti, et rasketes tingimustes filmimisele vastu peaks

No Quarter
28-12-2015
kell 17:26

M. Night Shamalamadingdongi uus film The Visit on kahjuks päris keskpärane tükk. Plot twist on nõrk ja lõpp on lame. Parim asi filmi juures on ilmselt üllatavalt karismaatiline peategelane, kellele võib IMO korralikku karjääri ennustada.

Rivera
29-12-2015
kell 00:35

'Hateful Eight' võib olla ju ehtsa filmirulli ja 70mm kaameratega filmitud, aga seda korralikku analoogfilmi näeb ju ainult teatud Ameerika kinodes ja mõndadel filmifestivalidel. Digitaalne kino on ju ainult jäänud... loodan, et seda analoogfilmi essentsi on natukene ikka tunda ekraanil

Rene13
29-12-2015
kell 15:31

'Hateful Eight' võib olla ju ehtsa filmirulli ja 70mm kaameratega filmitud, aga seda korralikku analoogfilmi näeb ju ainult teatud Ameerika kinodes ja mõndadel filmifestivalidel. Digitaalne kino on ju ainult jäänud... loodan, et seda analoogfilmi essentsi on natukene ikka tunda ekraanil
Jah, antud juhul on 70mm näol on väga õnnestunud müügiargument leitud. On üks märksõna, mille küljes kõlgub eeldus millestki Tõelisest. Isegi kui film tuleb levisse 2k tõmmisena, minnakse vaatama 70mm kogemust. Vb toob kinno isegi mõne sellise, kes muidu kinos ei käi. Mis oleks iseenesest suurepärane saavutus.
Aga võib ka õelda, et lollidelt tulebki raha ära võtta.

Küll aga pean veidi kohtlaseks jutte, kuidas 70mm on tõelise kino viimane varjupaik, vms Tarantino õelnud ongi. Või äkki ütles seda Anderson oma filmi "The Master" promodes. Vahet pole kes, sest iroonilisel kombel tegid tänavu festivalidel head tööd sellised filmid nagu "Tangerine" ja "Taxi". Esimene filmitud telefonidega, teine taksos oleva salongikaameraga, Iraanis lasvatamiskeeldu omava venna poolt.
Ei millegi poolest vähem kino kui "The Hateful Eight" või "The Master" ja võimalus, et entusiastid saavad vändata tugevaid tükke kasutades vaid laiatarbetehnikat, on vähemalt minu hinnangul vingem kompliment kinole kui ressursinõudlikud megaformaadid.
Mitte, et hiigelsuur laiekraanpilt vinge ei oleks aga ei maksa formaadikrampi tekitada - see paneb muidu arukaid inimesi rumalaid lauseid moodustama.

painkiller
29-12-2015
kell 15:53

ma käin kinos ära
võibolla olen loll, aga seni olen tundud, et teen filmile tehtud ja 4k's filmitud asjadel vahet

Rene13
29-12-2015
kell 17:57

ma käin kinos ära
võibolla olen loll, aga seni olen tundud, et teen filmile tehtud ja 4k's filmitud asjadel vahet

Küsimus pole selles, kas vahet on võimalik teha, vaid küsimus on selles, et mis siis? Miks see oluline on kui just võistlust ei tee, et kes üldse ja kõige kiiremini vahet teeb? Aga ma ei tea ka, vb sul on eriline nõrkus tselluloidile võetud kino suhtes ja tabad sealt midagi, mis minul tabamata jääb. Minu meelisformaat on nagunii .mkv.
Mind jättis ka täiesti külmaks teadmine, et Põhja-Tallinnale vms pundile oli tehtud Eestis esimene 4K lahutusega video. Ei suutnud sealgi tabada, miks HD ajastul nii suvalise näitaja väljatoomine nagu salvestise lahutusteravus kuidagi eraldi äramärkimist väärib.
Teisest küljest. Vaat missuguseid imetükke operaator on teinud Welles'i filmides "Citizen Kane'i" ja "Touch of Evil". Sellistes tehnilistes valikutes on steitmenti, mis kannab. Et mingil grupil lavastajatest on piisavalt eelarvet, et vändata aastal 2015 ja ka tulevikus 70mm lindile, on sümpaatselt kurioosne anakronism aga ei enamat.

Muidu kui kinno lähed, anna mulle ka märku. H8 on piisavalt vinge vestern, et vaatan korra raha eest ka.

painkiller
29-12-2015
kell 19:47

Küsimus pole selles, kas vahet on võimalik teha, vaid küsimus on selles, et mis siis?

see on oluline sellepärast, et ei minda lihtsama vastupanud teed. ja see on inimeste tõlgendus, et see teeb filmi kohe paremaks. enamikele vaatajatele on nagunii suva, kuidas pilt välja näeb ja sellesse filmitoonidesse võib ilmselt tänapäeva digifilmi värviseadistusega ka saada. ma ise aga mõtlen, et niipalju kui ise olen filmi fotokaid näppinud, mis on poole uuemad kui need 60ndate kaamerad, siis annaks kohe paar tugrikut, et need on tööle saadud ja filmi ära ei valgustatud. niiet jah, minujaoks muudab see filmi sümpaatsemaks. ja vahelduseks näha hea kvaliteediga filmi filmi oleks nagu ootus (halva kvaliteedi all mõtlen neid osasid asju, mida näidatakse sõpruses vahel, mille pildi ja helikvaliteet meenutab esiment eesti filmi ja selle eest küsitakse raha)

annan siis teada, kui on minek

painkiller
29-12-2015
kell 19:49

annan siis teada, kui on minek

vesterni kõrvale peaks siis sobiva joogi ka valima.

painkiller
31-12-2015
kell 09:53

ja uus star wars
nad ikka üldse ei tahtnud midagi põnevat teha, kurb :(

Rivera
01-01-2016
kell 22:01

Star Wars 3D oli vähemalt hea, isegi väiksema ekraani pealt (Paide). Vannun, et üks impeeriumi Star Cruiser tahtis saali sisse sõita...

Rene13
06-01-2016
kell 21:16

See kuidas Ameerika Filmikunsti ja -teaduste Akadeemia lekib, on sümpaatne. Ka suvaline vennike kuskil Ida-Euroopas saab Tõelise Kogemuse (tm) ja Ehtsa Elamusena (tm) vaadata screenereid peaaegu nagu mõni ligi kuuest tuhandest filmiakadeemia liikmest. Pean silmas, et omas kodus, ülesoditud failina ja sageli enne linastumiskuupäeva.

Järjest mõningaid viimati lekkinud oscariralli tükke ja muid.

The Big Short
Hea majandustund. Lihtaks seletatud pedagoogiline dokudraama, milles dramatiseeritakse dokumentaalis Inside Job tutvustatud tempe.
On ports vendi, kes raalisid välja, et Ühendriikide kinnisvaraturul tegeletakse suurejooneliste skeemidega - sandipoolse arvutamisoskusega ja seda kergeuslikumatele inimestele on pähe määritud juba eos hapuks läinud eluasemelaene, mis Wall Street'il nõiaväel kõrge reitinguga instrumentideks saavad ja mille abil kõva raha tehakse.
Mainitud venniksed leidsid, et selline pidu kaua ei kesta, sest majandus on looduusseadus ja seal on omad seaduspärad ning buumi vastu panustades annab samuti teenida. Nõnda ambivalentset olukorda, et mitte õelda mõistuse ja nähtamatu-käe triumfi palja ahnuse üle filmis tutvustataksegi. Peategelased, omamoodi Robin Hoodid, on komöödia piirini veidraks mängitud st mitte tolatsemise eesmärkidel. Lumbersexualist ekspankur, kerges broileripäevituses riskiärikas, aspergeri sündroomiga fondijuht jne.
Eelnevale lisaks üks argument veel The Big Short: The Most Metal Movie of 2015?.
Kui peaks olema huvi kuulda mängufilmis Metallicat.

Spotlight
Film, kuidas kontoritäis inimesi kannavad fanaatilise järjekindlusega lontis khakipükse ja teevad iga lause juures võimalikult tõsist nägu. Kui kino põhjal otsustada siis vähemalt ühendriikide ajalehetoimetustest on võimalik leida haruldaselt huumorivaba töökeskonda - kui karjäärimuutus käsil ja naljasoont üldse pole antud siis maksab mõelda.
Ei oskagi täpsemalt seletada, miks ma pigem ei seedi ajakirjanikefilme kuigi "Spotlight" ei ole iseenesest vilets. Samaväärne filmiga "All the President's Men" aga presidendimeeskonna sulitööde asemel paljastatakse katoliku kiriku kommet pilastamisjuhtumeid süstemaatiliselt kinni mätsida.
Suuresti Boston Globe's avaldatud artiklite järel sai Katoliku kirik kui autoritaarne, läbipaistmatu ja püramiidjas organisatsioon päris kenad mainekujunduslikud ja finantsilised hoobid makku, mille järel muutusid vagade meeste seksuaalkuriteod laste suhtes arenenud maailmas üheks kõige põhjalikumalt raporteeritud kuriteoliigiks.
Teinekord on massihüsteeriast ikka tolku ka.

Ühtlasi on filmis esitatud info põhjal võimalik jõuda haritud oletuseni, et vähemalt USA's on katoliku piiskopkondade kaader õnnestunult kvoodipõhine. Kui seksoloogide oletuste põhjal on ühiskonnas kuni 5% pedofiiliarsikiga liikmeid (kellest praktikani läheb vaid murdosa) siis katoliku kirikus tuleb üsna sama suhtarv. Kuigi eks kognitiivne konflikt on seda suurem kui vagamees moraalse majakana midagi töölistele iseomast korda saadab.

Aferim
Rumeenia kino, milles Vlad Dracula endistes valdustes aetakse 19. sajandi alguses taga ärakaranud mustlasest orja. Struktuurilt pesuehtne vestern aga sisult midagi täiesti kohaspetsiifilist. Pajatab tragikoomilisel moel Rumeenia ajaloost ja mustlaste 500-aastasets orjaikkest. Ja see lause on kõvasti diibim kui film ise, sest tegemist on kaunis ladusa tükiga.
Näiteks meie kandis on nõnda arukas ja terav film veel puudu. Nüganen on paatost laamendand teha aga enesereflektsioon vaadataval moel on siiamaani pigem tahaplaanile jäänud. Kas see "Rehepapi" film kunagi üldse ilmub?

Anomalisa
Charlie Kaufman'i teine soolonumber - olgu peale, lavastamise juures oli abiks Duke Johnson, ma ka ei tea, kes see vend on - ja taaskord kullaprooviga. Tõestab pointi, et kuni filmiks nimetatakse ritta seatud pilte, on tugev stsena parim moodus teistest võrdsemaks saamisel. Peale selle on tegu täispika nukufilmiga ja tegelased on sootuks vähem nukud kui mitmes teises kinotükis.

Nagu näiteks filmis Creed
Mis peaks olema "Rocky 7". Täiesti tüüpiline spordifilm, kus peaosas eriti sportliku nimega Michael B. Jordan. Vaatused ikka selliste nimedega nagu need juba aastakümneid on olnud ja aastakümneteks ka jäävad.
1 - Saabub Entusiast
2 - Legendist treeneri veenmine
3 - Trenn ebatavalisel moel
4 - Tüli ja leppimine treeneriga
5 - Tiitlimatš
See on puhtsalt vormi küsimus, mitmenda juures keegi langeb. Ma seekord 4. juures andsin alla ja ülejäänu lugesin wikipediast juurde. Kui spordiga paralleele tuua siis sedakorda sai film minust jagu, oli paremas vormis.
Aga olen väga sarnase ülesehitusega filmidest ka vaimustunud. Näiteks The FP.
Niipalju filmi kiituseks lisan, et "Rocky" uusversiooni või frantšiisi taastulemisena on "Creed" päris hästi õnnestunud. Seljatab enamiku viimastest samalaadsetest katsetustest.

A Walk In The Woods
80-aastane Robert Redford mängib kõikide eelduste kohaselt kuni 60-aastast meest. Saan aru, et komme, kuidas absurdselt vanad inimesed kehastavad noorukeid, ei ole siiamaani kuskile kadunud.
Muidu ka kaunis verevaene film, milles kaks vanameest jalutavad mõne nädala jagu päevi mööda kõrge raskusastmega matkrada, heietavad ja satuvad jamadesse. Üsna pingutatult noortekomöödiate taolistesse jamadesse.

45 Years
Veel üks film vanainimestest. Kõige noorem sõna saanud tegelane võis olla kuskil 40 ringis kui mõned korrad häält teinud hundikoer välja arvata.
Peaosas on paarike, kes valmistub 45-dat pulma-aastapäeva pidama aga nädal enne tähtpäeva läheb romantiliseks konfliktiks, mille üheks osapooleks on hauatagusest maailmast kimbutama saabunud kummitus. Väga britilik saavutus, sest seal on säilinud oskus teha draamasid, mis on korraga kained, helged ja melanhoolsed ning vaatavad end praktiliselt ise.
Kuigi sportlikuma kino sõbrad olgu hoiatatud, filmis juhtub sama vähe nagu Õnne 13's.

painkiller
06-01-2016
kell 22:55

filmiakadeemia liikmed hakkavad ilmselt blueray'sid saama siis, kui ilmub esimene eesti film sellel formaadil

Rene13
07-01-2016
kell 10:27

Eesti esimene blu-ray ilmus juba mõne aasta eest.
Aga lääs ei ole maarahva tahtega siiamaani arvestanud.

syne
07-01-2016
kell 20:57

aga kuidas kommenteerivad härrased filmivaatajad Musta Alpinisti?

ise ütleks, et nagu korralik eesti film kunagi - operaatoritöö on hea, stsenaarium jätab soovida. aga rahast kahju ei ole, et vaatamas käisin.

painkiller
08-01-2016
kell 09:59

Jah, ütleks sama, ilusti tehtu, väga hea teema ja sellekõrval see stsenaarium nagu niiväga ei seganudki

Rene13
08-01-2016
kell 10:27

PSmag kirjutab Why Do We Watch the Same Movies Over and Over Again?
Selles tuuakse välja mõned küllalt originaalsed argumendi.

Alpinistifilmi pole veel näinud aga kindlasti kavatsen vaadata.

kurmet
14-01-2016
kell 14:50

Alan Rickman surnud.

Rene13
24-01-2016
kell 19:25

Viimastest.

Bridge of Spies vaatamiseks on pmst 3 argumenti.
a - Selle filmi sees on üks õnnestunud õigusfilosoofiline kohtudraama.
b - Ajalooline film Spielbergilt, mis pole just silmapaistvalt ilane.
c - Spielbergi film, millest saab kõik tema põhimotiivid korraga kätte.
Ulmeline kohtumine tundmatuga, laste ja vanemate suhted ja optimism.
Täpsemalt nii, et Ühendriikide jurist kohtub nõukogude spiooniga, kes talle kõige võõra kiuste ometi muljet avaldab, seejärel kohtub Ühendriikide jurist praktilise sotsialismiga - ühiskonnadisainiga, millest ei ole põhimõtteliselt võimalik aru saada. Lisaks hõõrdumine Papa Nõukogude Liidu ja Jõnglasesest Ida-Saksamaa vahel. Lõpuks kõik laabub ja saavutatakse rohkem kui tarvis.
Pmst film, millega tehakse ameerikalikele väärtustele (kuigi võib õelda, et õigusriigi ideele laiemalt) väga kerget koormustesti aga selle juures puhitakse nagu oleks tegu raudmehe võistlusega.

Veel üks koormustest.
Truth
Vandenõupõnevik CBS'i teleajakirjanikest, kes Killiani dokumendiafääri tõttu oma kohad kaotasid. Ideed on suured aga film on piisavalt jama, et võib südamerahuga vahele jätta.
Põhiküsimuseks paistis olevat, kas võltsing saab olla keerukas ja läbi peategelase lõpumonoloogi antakse mõista, et ega ikka ei saa küll ja pealegi on õigus neil, kes mistahes seisukohta kõige kangemini usuvad. Praktilisel ei erine mõnest X-Filesi jaost.
Ma arvan, et selle filmi puhul on lastud heal satiirilisel komöödial raisku minna.

Võrdluseks sõsarfilm Moonwalkers, milles rebitakse jämedat nalja CIA plaani üle palgata Kubrick Apollo 11 kuundumist võltsima. Ambitsioonideta narko- ja vandenõufilm, milles nalja eesmärkidel tuuakse mängu graafilist vägivalda, inimestel tulistatakse päid otsast ära.
Kuskil seal stsenasügavustes on küll mõned õnnestumised - sellised kõrvaltegelased nagu nüri ent seda eneskindlam bändimees ja gunzdihingest filmilavastaja, kes on valmistanud šedöövri batuudil hüppavast inimesest aga siiski jõudsin selle filmi ajal järeldusele, et komöödiate osas tuleb edaspidi kõvasti rohkem sallimatuks minna.

Lõpuks midagi tahedamat ka.
A Perfect Day
Hispaania kapitali eest vändatud ingliskeelne film Bosnia sõjast, mille peaosades on rahvusvaheliselt tuntud näod.
Nagu õnnestunud sõjafilmides ikka siis püssi lastakse minimaalselt ja nali ja laibakuhjad käivad omavahel tihedalt läbi. Neil on üksteist toetav funktsioon.
Eelkõige on tegu autosõidufilmiga, milles tegevust käima tõmbav kõiejupp on pelk MacGuffin ja peaosas on alltekst. Perioodikaga kursis olles saab ka õelda moodsalt, et peaosas hiilgab nüansimeel, sest veristamise asemel tutvustatakse Bosnia ja Hertsegoviina kodusõja tingimustega edukalt toime tulnuid. Ellujäämise põhjuseid väga palju pole - inimestele juba ürgajast tuttavad strateegiad - efektiivne riskianalüüs või õnn.
Terve film ongi sellest, kuidas kaks autotiäit vabatahlikke humanitaarabilisi vurab mööda maakohti ja iga peatuse juures tutvustatakse Bosnia sõja uut tahku. Peamiselt läbi praktilise tragikoomika. Näiteks on episood, kus peategelastele vajalik kõis on olemas aga selle küljes ripub lipp, vajalik kõis saadakse hoopis poodute kaelast, sest poodud kõit tõesti enam ei vaja, küll aga on lehviv lipp vajalik piiripunktis. Eriti vaherahu ajal, sest sellest võib sõltuda tulevase riigi piir.
Vahepalaks ka Balkani sõdade puhul juba tavapäraseks saanud kriitika ÜRO aadressil. Põhikujundina tõuseb esile mammi, kes kasutab nahahoidmise eesmärkidel lehmi kahurilihana. Läheb üle miniväljade enda ees lehmi ajades.
On alust arvata, et nii soravat ja ajalooga hästi läbisaavat kino võib heameelega vaadata ka juhul kui Balkani sõdade vastu nohkarihuvi puudub.

vumvuvumvum
24-01-2016
kell 20:34

Capital Punishment
üks lõik filmist: (jutustaja Trevor)
Bill: "Miks rikkad pop - ja filmistaarid ning valgekraed, kes tarvitavad igapäevaselt spiidi, kokaiini ja ecstasyt, vangi ei pisteta? Miks? Sest rikkana oled seadusest kõrgemal. Vaadates Spielbergi "Lincolni" mängufilmi, siis jäädki tegelikult arvama, et kodusõja põhjus oli orjade vabastamine, kuigi miljardär Spielberg muudab su veelgi juhmimaks. Ja nad teevad selleks kõik, et see film leviks koolides, televisioonis vahetpidamata, igavesti, kuid...Reaalsus on see, et iga sõda saab alguse rahast, ja rumalad inimesed saavad lihtsalt surma, sest selline on eliidi otsus."

Rene13
03-02-2016
kell 14:34

Brugge linna kuulsaim koer Fidèle, kes mängis ka filmis "In Bruges", on ära surnud.
l

painkiller
06-02-2016
kell 23:37

Põhikujundina tõuseb esile mammi, kes kasutab nahahoidmise eesmärkidel lehmi kahurilihana. Läheb üle miniväljade enda ees lehmi ajades.

Rene, ma ei ole veel sellist autoriteeti näinud, kelle järel lehmad kõnniks, Võrumaal aeti lehmi ikka tagant

Rene13
07-02-2016
kell 11:58

Põhikujundina tõuseb esile mammi, kes kasutab nahahoidmise eesmärkidel lehmi kahurilihana. Läheb üle miniväljade enda ees lehmi ajades.

Rene, ma ei ole veel sellist autoriteeti näinud, kelle järel lehmad kõnniks, Võrumaal aeti lehmi ikka tagant


Õigust räägid, noor padawan, lehmaajamise parim meetod on nende malakaga tagantpoolt suunamine, ka Saaremaal oli selline praktika kõrgelt hinnatud. Oman isegi selles valdkonnas aastatepikkust kogemust.
Selles polegi midagi imetabast, kujundi õnnestumine seisnes hoopis levinud töövõtte sõjatingimustele kohandamises. Terve filmi aeti neid lehmi üle miiniväljade, lõpus jõuti tervelt koju.

Mis puutub autoriteetidesse siis ma paari tean, kes võibolla oleks võimelised karja ees minnes korda majas hoidma.
Akordionimees
Bullterjer

Rivera
07-02-2016
kell 12:17

Rene, ma ei ole veel sellist autoriteeti näinud, kelle järel lehmad kõnniks, Võrumaal aeti lehmi ikka tagant

Jahuämber kummaski käes does the trick

painkiller
07-02-2016
kell 22:38

täiesti perses olen ikka omadega. olen viimastel päevadel vaadanud 4 filmi, mõned isegi ligi 2h pikad, ja 0 korda on tulistatud nendes. 1 veel isegi nö sõjafilm see Perfect Day

kurmet
08-02-2016
kell 03:43

Kuradi jama sa vaatad?!

Rene13
15-02-2016
kell 22:20

Mõna sõnaga viimasest kuust.

Relatos salvajes
Argentiina/Hispaania ühistöö, mis sai äsja võõrkeelse filmi BAFTA.
Kahetunnine, kuuest palast koosnev lõbusapoolne antoloogia, milles kõik lood keerlevad ümber vägivaldse kättemaksu. Tõesti metsikud lood selles mõttes, et inimestel läheb kupli all keema ja nad hakkavad toimetama üsnagi irratsionaalselt. Kujundina on see küll nii rumal, et pane viis taha ja kanna lauldes ette aga kuna tegu ongi paraja pulpfilmiga siis veab oma iroonilise hoiaku välja.
Esimene pala on näiteks selline, kuidas üks vennike skeemitab reisilennuki pardale kõik inimesed, kes teda elu jooksul solvanud on ja kukutab lennuki oma vanemate hoovi, otse vanainimestele pähe. Kui selles muud ei ole siis vähemalt grandiossust serveerida pikka viha tõepoolest jahedana.
Eelkõige tõstaksin esile 4. osafilmi, mis on nagu "Falling Down", kus ühel mehel saab kõrini ja ta vastab väljakutsele vägivallaga. Pereprobleeme selles palas küll pole, sootuks proosalisem juhtum, mehel saab villand, et on tatsatud mööda Kuud ja CERN käib nagu koduõlu aga parkimist ei osata ikka veel korraldada.
Inimesed, kes igapäevaselt tarkvaraga kokku puutuvad, ilmselt teavad seda tunnet.

FIlth
Tuli meelde, et selline tükk on kunagi tehtud ja mul oli nägemata.
Poleks pidanud vaevumagi, sest film lihtsalt tuhises mööda.
Glamuurne transgressiivsus selles filmis on midagi niisugust nagu oleks kuskil reklaamibüroos läbinämmutatud sümbolid kokku visatud ja leitud, et see võiks kuidagi tähendusrikas olla. Umbes nagu keskmine alternatiivsema otsa muusikavideod. Ikka mehemoodi on punnitatud, et küünilisust coolina näidata ja sotsporno võimalikult porno oleks, et selliste vastanduste läbi neid kibedalt pilgata aga minu hinnagul on see suure raginaga juba alguses võssa läinud.
Näiteks film-noir omab asfaldidžungli mõjude kirjeldamiseks väga head sõnavara. "Säh teile utoopiat" kõlab nagu seda ütleks keegi, kes ka teab, millest räägib.

The 33
2010. aasta üks suurimaid sündmusi on mängufilmiks vändatud. 32 tšiili ja üks boliivia rahvusest kaevur jäävad lohakalt hallatud kullakaevandusse lõksu ning neid tulevad välja uuristama maailma inseneeria absoluutsed tipud.
Vaheldumisi meenusid "Sõrmuste Isand" ja "Nimed Marmortahvlil". Esimesest metafoor liiga sügavale kaevamisest ja teisest igal võimalusel võimalikult välismaa moodi meldoraama rapsimine, mis kukkus iga hetk hirmus lollisti välja.
Nii läbinähtava pisarakiskumise juures on raske tõsiseks jääda aga see ei olnud veel filmi lagi.
Üks peategelasi on Tšiili kaevandusminister, kes tuleb kriisiolukorras välja hiilgava plaaniga. Kui täpselt puurida ei õnnestu, puurime nimme mööda siis läheb suurema kindlusega täkkesse. Võimalik, et sellisel soovitusel oli just seal piirkonnas geoloogiliselt põhjendatud mõtet aga see on sellest hoolimata üks parimaid lauseid, mida poliitikule on uuema aja kinos suhu pandud.
Rahvuslikku enesetunnet tõstva kinona vindub "The 33" seal kehvemas pooles, arvan, et siin on lastud ühel heal klaustrofoobsel draamal raisku minna.

Barney Thomson
Briti huumor selle suhteliselt sandil kujul. Robert Carlyle esimene kord lavastajana, paneb kokku krimikomöödiat vesterniga, kus üleni beeži Glasgow linna juuksurist käärikauboi otsustab, et tahab enne surma natuke elada ka. Esimesed paarkümmend minutit isegi petab ära aga seejärel langeb sinna huumoristampi, mida on raske lühidalt kokku võtta aga mille tunneb tavaliselt ära halva lõhna järgi ja milletaolist meie kandis viljeleb Henrik Normann.

Hyena Road
Kanada sõjafilm. Juhtmisi sai just täna Kanada lipp 51. aastaseks, õnnitlen õnnestunud rahvusliku märgi leidmise puhul.
Selles filmis on oluline vaid esimene vaatus, kuidas moodsa varustusega vennad mõjuvad Afganistani külaelanike vahel nagu tulnukad teiselt planeedilt või äärmisel juhul ajarändurid tulevikust. Sellest piisanuks filmiks täiesti. Esitatakse küsimus, kas selliste ja kohalike vahel saab üldse mingisugust sisukat dialoogi aset leida ja vastatakse, et tõenäoliselt mitte.
Ülejäänud fillm on kergema kaaluga, aetakse kuskil Afganistani pärapõrgus teeehitusprojekti.

Rene13
18-02-2016
kell 12:16

Mõgina vahele haipi ka.
Jeff Nichols'i Midnight Special'it olla juba Berliinis nähtud.
Jeff Nichols on lavastaja, kelle igas filmis on mänginud Michael Shannon ja kelle filmitükid ei ole siiamaani vääratunud.
Võiks koos Shane Carruth'i ja Todd Field'iga lausa klubi teha.

Rene13
28-02-2016
kell 14:51

Mõne sõnaga viimastest.

Gallowwalkers
Selle zombivesterni olemasolu on pikalt häirinud, sest juba aastate eest on meelde jäänud, et selline tükk on ilmunud aga rootsi moodi hankida püüdes ulus vastavatel saitidel alati tuul. Mitte et filmi fanaatiliselt taga oleksin ajanud, keskmiselt korra aastas on meelde tulnud. Lõpuks nägin selle käki ära ja nõustun kriitik Scott Weinberg'iga, kes sõnastas nähtut järgmiselt: "GallowWalkers is funnier by accident than Adam Sandler is on purpose".

The Dressmaker
Proovin ka seda ühelauselist formaati - "High Plains Drifter" naistele.
Omaette võttes kindlasti mitte vilets kuigi jätsin kuskil 40 minutit enne lõppu vaatamise katki, kuna olin veendunud, et film on juba 2 tundi kestnud ja saab nagunii kohe läbi. Tühjagi ta sai.

Üks pikem rant aktuaalsel teemal.

Deadpool
Mõistan, et filmi sihtgrupiks on eelkõige hilisteismelised poisid või sellele stereotüübile vastavat peakuju omavad isikud. Mitte et selles midagi halba oleks, kino annab väga spetsiifiliseks sihtida ja nüri teismeline on kahtlemata ostujõuline tarbija. Kuna soosin turumajandust teistest majandustest enam, ei ole mul probleeme faktiga, et "Deadpool'i" näol on tegemist hitiga.
Kino on saanud jälle popularsemaks ja hea hulk inimesi on teeninud kena kopika. Mudelile lisab koomilise varjundi asjaolu, et kindlasti käivad ka purujõuka 1% vastu oma õiguslasehäält tegevad kodanikud kinos hittfilme vaatamas. Mis on lausa hysterical - seda enam oleks narr õelda, et sellega oleks probleme.

Küll aga on probleeme faktiga, et tegemist on äärmiselt trafaretse koomiksifilmiga, millele on roppvaimukas dialoog silmapette eesmärkidel otsa aetud. Seda filmi loeb kui avatud raamatut. Nagu täismees paneb viiest tükist koosneva lastepuzzle kokku mõne sekundiga. Sellises tegevuses puudub pinge.
Edumeelsusele pretendeeriva vägivaldse vaimutsemise taga ei ole peale tuimade lööklausete enamat iva - alati tuleb loota, tähtis on sisemine ilu jne. Sorry vaanid, siiralt loodavad oma kõnedes ministrid kui neil midagi sisukat õelda ei ole, selles ei ole midagi edumeelset kui isegi vanad tohletised samasugust lootuse pakutavat kitši kultiveerivad.
Samuti läheks keeruliseks väita, et need mõtted kannavad sellises toonis õelduna midagi üldinimlikku. Mis tähendab, et hoolimata turundustrikkidest ei ole "Deadpool" teistest superkangelasefilmidest erinev. Näiteks Hõbesurfar lällas ühes varasemas "Fantastic Four'i" filmis poolteist tundi lootmisest ja tegeles õhinapõhise enesemotivatsiooniga.
Kõige lihtsam test.
Pane filmi võtmeideele foto päikesetõusust juurde ja kui see ei erine sinu "vaimsete" huvidega (iroonilisel kombel ei sisalda need huvid ei silmaringi, haridust ega lugemust) facebookisõbra postitatud motivatsioonipiltidest siis palju õnne, oled ostnud sooja sitta. Ostsin isegi ja mul ei ole mingit soovi seda välja vabandada - kõik tarbimiskatid ei lähegi täkkesse.

Korra veel dekoratsioonide abil tähelepanu kõrvalejuhtimisest. Toon paar näidet koomiksipõhistest filmidest.
Läinudaastane "Kingsman" - see film pakkus poliitiliselt ultratraditsioonilist mõtet, kui utreerida, siis tulise ekrelase märga unenägu, mis on vägivalla ja vaimuka dialoogi abil cooliks kujundatud. Seda ahmiti sisse kui ilmutust ja see oli huumor, mis selle filmi väga naljakaks tegi, seljatades nii filmi dialoogi kui tegevuse.
Ma ei süüdista selle näite eeskujul "Deadpool'i" ajupesus, vaid hoolimata lubadustest teravmeelse ja värske mõtte puudumises. Selle koha pealt tõesti päris punk film.

Teine näide. "Kick-Ass". Selles treenis spartalikkust üle kõige hindav superkangelane Bid Daddy oma varateismelist tütart protofašistlikus vaimus nulltolerastiks. See on suurepärane sketš - irvitatakse Batmani üle.
Deadpool ei kanna endas ühtegi stseeni, mis selleni küündiks. Selle viited koomiksitele või filmile endale on pigem üheplaanilised, nagu ruumitäis müügimehi oleks püüdnud internetimeeme valmis kangutada.
Näiteks superhero landing, sellest saaks ju õnnestunud nalja kui jätta alles vaid kommentaar põlvetraumast. Õnnestunud vihikutes ongi Deadpool filmiversiooniga võrreldes oluliselt kuivem olnud, meenutades teinekord rohkem Philip Marlowe'd kui vähese mõtte kuid seda ohtrama sõnaga stand-up koomikuid. Aga eks koomiksites formaat nõuab oma, seal ei ole sekundis 24 kaadrit, vaid tosinkond topeltlehekülje kohta. Tuleb tihendada.

Absoluutne lemmikkahvel ongi - aga "Deadpool" on ju naljakas.
Tõepoolest. Karakterina on selline superkangelane, kes on enda olemasolust lõpuni teadlik, kaunis kõbus nali. Sellest ka neljanda seina murdmine nii koomiksivihikutes kui filmis. Ja peale selle on Deadpoolil silma tabamaks, et tema eksistents on põhimõtteliselt absurdne.
Praktiliselt on tegu maskotiga läinud sajandi prantsuse eksitentsialismile. Selline mäng väärib ju küünlaid, sest vähemalt minu maitsele on superkangelased ühed popkultuuri väga huvitavad uurimisobjektid just põhjusel, et neis on elust võrratult suuremad ideed kohandatud rahvapäraseks. Teinekord on nende seiklused ka väga hea kirjandus olnud.

Niisis jääbki vaid üks järeldus, üsnagi mitmeplaanilisest superkangelasest suudeti kirjutada narrilt monofunktsionaalne teismelisekino. Isegi Spongebob suudab korraga kõnetada nii lasteaialast kui tema vanemaid.

Rene13
08-03-2016
kell 20:36

Naistepäeva puhul esmalt paar vesternit, päevakohane Jane Got a Gun on veel nägemata.

DIablo
Vestern, mille peasoas The Eastwood'i poeg Scott.
Sellega soeses ka filmi ainuke vähe tahedam hetk. Võpsikust astub välja arhetüübist püssimees, vaatab nooremale Eastwoodile pikalt otsa ja küsib: "Kas ma tean sind kuskilt?" Kuna poeg on ikka suht vanamehe nägu ja ka vanamehe maneeridega siis on selline küsimus juba midagi viienda seina lõhkumise moodi.
See oli üks minut - ülejäänud film on selline et johhaidii.
Ühemeheline otsingu ja kättemaksusalk, maagilise läbinägemisvõimega indiaanlased, hea ja halva vahel lõhestunud isiksus a la taskupsühholoogia meistriklass ja selle baasil on püütud teha nutikalt kaasaegset vesternit.
Käivad jutud, et film tehti seetõttu, et lavastaja sai jõuludeks filmiva drooni. Pärast filmi nägemist ütleks, et see on üsnagi tõenäoline.

Forsaken
Täiesti stiilipuhas vestern, lausa nii stiilipuhas, et võivad tekkida mõtted, ega see mõne usukanali poolt vändatud ole. Selle normaalsus tekitab samasuguseid kahtlusi nagu mormoonid, kes on disainitud jumala normaalseteks vendadeks aga nad on ilmselt ise ainukesed, kes selles midagi kahtlustäratavat ei leia.
Vesterniklotsidest legona kokku pandud standardtükk, milles ei ole midagi juhuslikku ega mängulist ja oma puise laadiga ei ole see lugupidamisavaldus John Ford'i machotüübile ega ka mingi peenemat sorti nali vaid tõsiste meeste poolt tõsiselt tehtud kunsttükk, milles vähemalt sisu põhjal uuritakse vägivalda aga seda tehakse puuhaluga olukorras, mis vajaks luupi või vähemalt korralikku prillipaari.
Pastišš, jah, saaksin aru, võõrast või juba ära olnud stiili kasutatakse oma eesmärkide täitmisel teadlikult aga kaugel sellest.
Maksab lisada, et peasosas on isa ja poeg Sutherland ja vähemalt poeg on sedakorda nagu tobe versioon Steven Seagalist ehk nagu ta sageli kipub olema.
Mis on ka väga hea põhjus selle filmi vaatamiseks aga ärge seda jumala eest kainelt tehke.

Kill Your Friends
Must läbukomöödia muusikatööstuse ainetel. Toimub britpopi hiilgeajal kui paistis et iga tänavakaak on võimeline kirjutama hitti, meri oli põlvini ja selget päeva nähti harva.
Põhiliseks vaatamisargumendiks võib olla sõnaline pila muusikatööstuse aadressil - pea iga püünele pürgiv artist paistab olevat mingil ebameeldival moel tohman ja pea iga insider täiesti tüüpiliselt jultunud bisnessman. Küllalt karikatuursed tüpaažid. Sisult ja vormilt on film samuti äärmiselt vähenõudev, auahnus ajab inimese konkurente tapma ja peategelane suhtleb vabalt kaameratagustega nagu briti cool juba üheksakümnedatest saadik ette näeb.
Üsna jama, et filmi fookus on veretöödel, mitte A&R mehe probleemidel muutuva muusikamaailmaga. Ühes stseenis ei suuda peategelane põhimõtteliselt uuest ja vagast indimuusikute põlvkonnast aru saada. See on juba midagi sama koomilist kui Varg Vikernes vs internet aastal 2013.

Lady In The Van
Nagu oleks brittide vaste Deadpool'ile aga selle vahega, et põhineb osaliselt tõsielul, millest on varasemalt tehtud nii teatri- kui raadioteatritükke.
Laheda suuvärgiga antisotsiaalne vanamutt kolib oma kaubikuga peenes linnajaos (Camden Town) elava kapihomost näitekirjaniku hoovi, kellest saab tema sidekick ja biograaf. See on sarnane huumor britilikkuse kulul, mida Deadpooliga visati koomiksikino kulul, selle vahega, et britid mõistavad vändata sellist elulist ja helget aga tumeda kõhualusega kraami, mida ameeriklased pigem teha ei mõista.
Peaosa kehastab Maggie Smith, kelle suurepärast koomikutalenti teab vast iga "Downton Abbey" huviline. Vanamuti kostüümiks on haisvad kaltsud ja relvaks kilekotiga hoovi jäetavad fekaalid, vaenlaseks on tema enda minevik. Sidekick on teatrilembene homo, ei pea vast täpsustama, mis sorti probleemid sellistel vähemalt filmilinal või teatris alatasa olema kipuvad. Jah, suhe enda ja oma emaga.
Häda selles, et nad kuradid mõistavad sellist tüüpteksti hirmus soravalt kirjutada.

evertp
09-03-2016
kell 09:59

Do the Right Thing

Naljakas kulgemisfilm ühe pitsarestorani ümber, mis lõpuks maha põleb. Kas filmil üldse peab mingi point olema? Filmis oli üks stseen, kus hulkur ütleb endast nooremale neegrile: "Always do the right thing"

Rene13
21-03-2016
kell 21:41

Viimastest filmikraabedest mõne sõnaga.

Ip Man 3
Olen siiamaani sellest legendaarsest mehest, Hongkongi laksijast ja Bruce Lee treenerist vaid lugenud, nüüd võtsin esimest korda vaevaks ka filmi kaeda.
Korralikult sätitud tantsufilm, pea iga tulisem vestlus lõpeb massikaklusega.
Ma ei liialda kui väidan, et peategelane koos abilisega kaklevad kokku vähemalt paarisaja mehega. Üks mitmekümnepealine laevatehasekollektivi saab lausa mitu nahatäit.
Kuna film on piraatlevis alles üsna värske, olid saadaval vaid äärmiselt segased masintõlkesubtiitrid. Diib nagu Deepak Chopra või Postimehe nädalalõpulisa intervjuu mõne näitleja/teatraaliga - sõnad on reas aga sisu ei oma ent pakuvad see-eest palju WTF momente.
Sellega lõbusus ei piirdu, filmis mängib ka Mike Tyson, kellega peategelane samuti kakelda saab.
Sisult üsna lihtsakene, kujutan ette, et samamoodi võib mõjuda film "Viimne Reliikvia" Hong Kongis. Sagina suunast saab aru, eetosele on võimalik pingutamata pihta saada aga jääb šabloonseks kui selles kultuuris osaline ei ole. Ei tunne seda kultusemomenti, mis hõreduse täita suudaks.
Vahest kõige huvitavam oli filmis, kuidas noor Bruce Lee õpetas oma tulevasele õpetajale Ip Man'ile ühe seltskondliku ürituse tarvis tantsusamme. Bruce Lee oli muidugi kõva tantsumees, 1958. aasta Hong Kongi tšatša meister ja puha.
Mitte, et selles kujundis midagi röögatult värsket oleks, isegi Van Damme on sarnast mõtet vahendanud. Selline too või Kanuti Gildi esinema, esmalt vehib tantsida, seejärel kakleb publikuga.

Concussion
See tuli küll üllatusena. Mõtlesin, et vahin tuima läbukino, kus Will Smith laamendab aga sattus ette päris osav tükk status quo hoidmise ja teadusmõtte vahelisest duellist ameerika jalgpalli näidetel. Põhineb tõsielul. Püüdlustelt mitte viletsam kui oscarifilm "Spotlight", aineselt mulle oluliselt huvitavam aga väetimalt läbi kirjutatud. Tublilt õpikupõhiseid draamavõtteid on natuke liiga palju ritta aetud. Asi pole selles, et tegevus on etteaimatav - see pole kunagi probleem - asi on selles, et õhku ei ole, turvakino lehk lämmatab.
Kohtumeedikuna tegutsev, silmapaistvalt mitmekülgse haridusega migrant Nigeeriast jõuab järelduseni, et pidevad pea mikrotraumad ameerika jalgpallis võivad tingida kutsehaigust, mille tulemusel võib tekkida elutegevust olulisel määral takistavaid neuroloogilisi häireid.
Maksab tähele panna, kuidas sisserändaja ründab sümboli staatuses olevat rahvuslikku ajaviidet ja seda tõlgendust ära kasutades tõmbab end ohustatuna tundev NFL suhtekorraldusliku sae käima. Pühadus on ohus, ühiskonna kõige kergmini manipuleeritav osa peab sellele otsustavalt vastu astuma.
"Concussion'is" toimuvat maksab kõrvutada viimasel ajal meie kandis aset leidvaga. Näiteks alkoholitootjad on suutnud vaid hädapärase statistikaga toetatud seisukohtade ees püksid mõlemat häda korraga täis lasta. Küll kaob alkoholirkelaami keelu peale kohalik kvaliteettelevisioon ja balloonibockitehase juht ütles hiljuti, et nende toodetest end üldse purju ei joodagi. See on isegi sammukese jagu lollem jutt kui savisaarlaste ägin õigusriigi võimatusest Eestis.
Tunnistan, et mulle pakub alati suurt heameelt kuidas donkihhotid retoorika abil tõsiasjadega võitlusse asudes oma peetused paljastavad, mistõttu seda filmi valemipõhise liigendatuse kiuste siiski kõrgelt hindan.
Kui nii peenike sisu ei huvita siis Will Smith on spetsiifilise aktsendi ja meelelaadiga Ameerika Nigeerlast mängides sellise karakteri püsti pannud, et see film võib esimesed tosinkond minutit seepärast huvi pakkuda. Lõbusate arusaamatuste rida nagu mingisugune "Crocodile Dundee".

The Hunger Games: Mockingjay - Part 2
Kuna olin kõiki eelnevaid jagusid vaadanud.
Seda ei suutnud ikka üldse taluda. Hambad tangis kannatasin lõpuni.
Mõnes mõttes lausa eksperimentaalne sari. Nad on võtnud linti Tulvingu reegli.
Silmapaistva mälu-uurija Endel Tulvingu järgi nime saanud reegel ütleb, et mõjule pääsemiseks tuleks mõtet esitada vähemalt kuus korda. Vaheldusrikkuse huvides maksaks seda muidugi erinevas sõnastuses ja erinevate näidete toel teha, sest teistsugusel juhul saaks üsna koomilise tampimise.
Praegu on see sari nagu noor alternatiivik, kes kisab nii kui kõri võtab, et televisisoon teeb lolliks, ekraan on võimu tööriist, suhtlus sellega on alati ühepoolne ja meelt lahutavad või harivad omadused puuduvad massimeedial sootuks. Võib ironiseerida, et kindlasti vaadake selle seisukoha järjekindlat korrutamist neljast osast koosneva filmina!
Minu maitsele ülearu tüüpiline pubekamäss. Mõistan, et ongi noortefilm aga miks ometi nõnda kandiline? Siiski märgin ära, et tuima mõtte pideva tampimise kõrvale antakse ka mõista, kuidas revolutsiooni saaduseks kipuvad teinekord olema jakobiinid või gulag. Aga kui vastav element füüsiliselt eemaldada - mis on omaette kummaline vasturääkivus - siis saabub poliitikajärgne utoopia.
Raamatu- ja filmisarja ilmselgetel allusioonidel Ameerika iseseisvussõjaga ei tahaks üldse peatudagi, ütleks, et peale dekoratiivsete sisulisi sarnasusi ei täheldanud.

pta
22-03-2016
kell 00:34

The VVitch

Klassifitseerub horroriks, aga tegelt on puhas äng, mida üllatavalt ei olnudki raske taluda. Kui kaugele üks pimehulluks ajav religioon viia võib? Teistsugust puänti poleks oodanudki (puänt on iseenesest hea). Filmikriitikute arvates Horror of the Year 2016. Isegi herr Stephen King olevat seansil tilga püksi teinud...

kurmet
22-03-2016
kell 04:24

The Witch oleks umbes 3 minutit varem võinud ära lõppeda.

evertp
22-03-2016
kell 18:40

Käisin kodumaist paroodiafilmi "Klassikokkuulekut" Tartu Cinamoni kinos salaja vaatamas ja mu kartused osutusid tõeks. Tegu ikka väga madalalaubalise huumoriga kohati, parem ikka "Pohmaka" 4. osa ära oodata ja siis kinno minna.

Ma ei saa aru "Klassikokkutuleku" fenomenist, nii suur elevus oli selle filmi ümber kuidagi, piletimüük kinodes kahel esimesel nädalal laes... miks? Ka Tartu kinos reede päeval kell 16.30 oli minu arvates liiga palju rahvast.
Annaks 2,7/12 hinnanguks.
Mõni näitleja mängis päris hästi (kui ta parasjagu nalja ei üritanud teha) ja kolmest peaosaliselt ühele mu sümpaatia säilib.

Rene13
26-03-2016
kell 15:26

Kahest katsest lahata filmi abil ameerika mentaliteeti.

The Sunset Limited
Cormac McCarthy näitemängu ekraniseering. Olin kindel, et mul on kõik McCarthy osalusega kinotükid nähtud aga siis hüppas järsku selline minevikust välja. Paremat üllatust ei oska tahtagi.
Ameerika vaste nõukogude klišeele, kuidas kaks maika väel meest köögiuberikus viina võtavad ja maailma paika panevad. Kivikõvaks keedetud väga mahlase dialoogi põhine kammerkino.
Endisest vangist neeger ja suitsiidsest professorist valge istuvad Musta (tegelasteks ongi Valge ja Must) kööktoas, kohvetavad, söövad suppi, vaidlevad tuliselt olemise tühisuse võimalikkuse üle. Üks eitab, teine jaatab. Maksab rõhutada, et mõlemad on piisavalt arukad, suudavad eristada vaidlust ja tüli.
Eks ühte ruumi paigutatud vaidlus paras metafoor sisekõnele ole, kus ateistlik, ratsionaalne ja paljulugenud pool (Valge) on veendunud, et maailmal ei ole tema ees enam saladusi ja sellest vaevast tuleb rongi alla hüpates pääseda, animistlik ja instinktipõhine ent teguviisides meeleparanduse teed läinud pool (Must), kes leiab, et imestamisvõime säilitamiseks piisab hästiloetud jumalasõnast, hoiab ust lukus. Rõhutan, hästi loetud jumalasõnast, mitte fanaatiliselt loetud, seal on põhimõtteline vahe, mida näiteks tigedamad subkultuurid siiamaani ei suuda aduda. See on suurepärane allegooria sisedialoogile, sest kes see endaga ikka tülli läheb.
Võib ette heita, et see vaidlus on pliiatsist imetud, selle surmakultus ja retoorilised argumendid võivad tigedaks ajada - mis ta tuleb õpetama.
Arvan, et targutava momendi etteheitmine on küll ainult vastuvõtjas endas kinni ja põhineb võimetusel aduda ühe vaidluse dünaamikat. See film oleks sama tugev ka juhul kui vägikaikavedu käiks Maa kuju üle.
Võrdluseks võib tuua Einsteini Bohri debatid, midagi elukaugemat kui vaidlused kvantmehaanika olemuse üle ei ole ju olemas ent need on isegi valdavas ulatuses arusaamatuks jäädes suurepärane ülevaade, kuidas arukad inimesed suudavad tigedaks ja diibiks minemata väga suuri ideid põrgatada.
Aga kui diipi on tarvis - suurte sõnade abil mõne trafaretse iva kaunistamist ja pähemäärimist siis selle tarvis on olemas The Man from Earth ja otse keskkoolist semiootikasse minemine.

Pärast sellist tükki olin lausa kohustatud vaatama filmi Batman v Superman: Dawn of Justice, mille peategelased on nii Ameerika kui olla saab ja nad on omavahel tülis - vali kord Kristuse vastu.
Minu hinnagul on Zack Snyder lavastajana lausa kujundifanaatik, kahjuks on tema arvates ok kui üht ja sama kujundit tolgendatakse ampelmannina mitu tundi järjest. Ta ajaks oma ühetaolise undamisega kivistki vee välja, põhimõtteliselt väsitav lavastaja ja tema filmid on olnud ikka päris laisad, see mees väntab ka tahedama stsena reklaamiloogika põhiselt. Nuputamisülesannetes ma sellisele igatahes ei loodaks.
"Batman v Superman" ilmestab seda eriti. Batman on karmi käega õigusemõistja, protofašist, päris Judge Dredd kohe ja Superman on saadik Issandariigist, inimesest kõrgema jõu arutu kehastus, päris Maximortal kohe. Eelmises filmis "Man of Steel" oli ta seda veelgi enam.
Judge Dredd ja Maximortal on superkangelaste karikatuurid, koomiksi vormis esitatud irooniline kriitika ikoonide aadressil. "Batman vs Superman" filmis ei ole vähemalt sellest irooniast haisugi järel kuigi paradoksaalsel moel saabki seda filmi ainult irooniliselt vaadata, sest see lonkab korraga mõlemat jalga. Hüsteeriline läbu, kus efektistseenide vahel käib vilgas kõnepidamine.

Hommikust blogiringi tehes leidsin, et suuresti sedasama on mõelnud Matthew Gault välispoliitikablogis War is Boring. See on hea mitmetahuline arvamus, maksab uurida.

The film is bloated, pondering nonsense. It also suffers from being a launch pad for the entire DC Comics extended cinematic universe, and strains under the weight of so many crisscrossing stories and characters.

Hamletist rääkides. Nõustun ka sellega, et Affleck on õnnestunud Batman - minu hinnangul West'i ja Keaton'i järel paremuselt kolmas. Mulle on sümpaatne kui populaarsetes karakteritest mingi veidrus suudetakse leida ja Affleck tõesti suudab mängida nii nagu kostüümi kandmine oleks täismehele midagi päris totakat.

Rene13
27-03-2016
kell 14:00

Veel arvamusi "Batman v Superman" kohta. Olen nikerdanud endale väikese abimehe, mis monitoorib mind huvitavaid blogisid ja saadab iga 24 tunni järel portsu linke. Nii saab sündmuskino mastaapidest paremini aimu.
Paste Magazine on viimasega lati väga kõrgele seadnud.

Teema jätkuks.
Kuskil kuu aja eest sattusin lugema ühe välismaise blogi kommentaariumit, kus täiskasvanud inimene vabandas välja "Star Warsi", tuues näiteks, et "Episode 1" algas tema hinnagul keerulise kaubavahetusalase probleemiga.
Tähesõdade probleemiga suuresti sarnast Bostoni Teejoomist tutvustatakse põhikooli ajalookursuse raames - ei tohiks teismelisele ülejõu käia.
Aga kui täismees ütleb, et keeruline, see juba on midagi.

painkiller
04-04-2016
kell 12:30

kuna leian Rene13 filmileidudest palju vaadatavat, siis ütleks ka paar sõna Z for Zachariahi kohta.
1) Kellele meeldis klimberdamine, mida peretütar miniorelipeal esitas, võib proovida ka Áine O'Dwyer
2) Lõpplahendus Rene13 stiilis, oleks mulle tundunud lõppevat kogu ehituse purunemisega ja väga ebamugava laibapeitmisega

Rene13
12-04-2016
kell 12:57

Täna kell 21:00 Sõpruses üks tragikoomilisemaid filme üldse.
Jacques Tati Playtime

Sõlmpunkt Metropolis'e ja Brazil'i vahel. Tehnoloogiliste "läbimurrete" tingitud automatism ja möödarääkimised, küündimatu ent seda edvistavam insenerimõte konfliktis harjumustega (üks vend proovib närvi minnes hääletult liikuvat ust pauguga kinni tõmmata), büroodüstoopia jne. Pidev masinasurin ja absurdsed juhtpaneelid.
See nii tahe tükk, et tänapäeval võiks sellle vabalt tempokamaks lõigata ja nimeks "Adobe" panna aga filmi üldistusjõud jääks samaks, mis tal omal ajal oli.

Fesaris saab uurida, kes minemas.

painkiller
13-04-2016
kell 10:40

kuulsin sellest Playtime'ist esimest korda, kui see Sõpruses välja kuulutati ja peab ütlema, et väga lõbus film, mis märkamatult tempo üles kruvis

verrückt
13-04-2016
kell 12:43

Suured sõnad jäägu kriitikutele, seega - oli vahva.

kurmet
19-04-2016
kell 12:24

"London Has Fallen".
Suurepärane uinumisfilm. Võttis suhteliselt terve õhtu aega, et läbi vaadata, kuna koguaeg jäin tukkuma. Oma osa võis olla ka selles, et tegu oli täieliku juraga.

Osmium
04-06-2016
kell 10:37

M'arvasin et Bela Lugosi on surnud, aga ei, ta elab edasi Artises EA Poe lugudest tehtud multikate kaudu. Neid näidatakse hilisõhtul. Mu meelest sobiks paremini aeg, mil väljas lõõmab päike, et perfektse meigiga inimesed saaksid varjule tulla, a olgu. Igatahtes ülivinged joonisfilmid!

Rene13
07-06-2016
kell 13:45

Kus eile nägin alles filmi.

Approaching the Unknown
Mees lendab Marsile, kaasas reaktor, mis teeb mullast vett ja paekivist sealiha. Poole tee peal lähevad asjad rikki, tuleb tagasi pöörduda, aga mees ei pöördu, sest Maal on igav.
Kohati nagu "Marslane", millele "Europa Report" või isegi "Solaris" sarnast haaret juurde keevitatud. Psühholoogiline portree teadlasest üksinda kosmoses, kes on valmis uudishimu rahuldamise nimel tooma ohvreid aga välja kukkund nagu oleks see kuskil kunstikooli füüsikakateedris kirja pandud.
Paistis lausa, et Marsi ja Maa vahel läbiti midagi udukogu taolist ja hoolimata distantsist sai Maaga reaalajas videokõnesid pidada - selline värk muudab vähemalt püüdluste poolest mõttetegevuse ergutamiseks mõeld ulmeka vaatamise omaette väljakutseks. Püütakse psühhodraamat aga millegipärast toimub multifilmiuniversumis.
Muidugi võiks NASA dokke vaadata aga ma tooks praegusel juhul eristuseks pigem sellise kahvli. On tinglikkus, mille põhjuseks on küündimatus, mitte kunstiline valik. Selle oletuse kinnituseks esitati muuhulgas ka selline pseudo-profound bullshit tüüpi küsimus.
Our bodies are more space than matter.
There's an unfathomable distance between each atom, each particle.
What keeps us solid?

Samal ajal oskavad keskkooliõpilased kehasid tahkena hoidvate vastastikmõjudega tehteid teha.
Esitan ka ühe samas vaimus küsimuse, võib kasutada stsenaariumis.
Miks jalgrattaga sõites tagumiku ja sadula vahel van der Waalsi jõud mõjuma ei hakka?

Rene13
09-06-2016
kell 01:09

M'arvasin et Bela Lugosi on surnud, aga ei, ta elab edasi Artises EA Poe lugudest tehtud multikate kaudu. Neid näidatakse hilisõhtul. Mu meelest sobiks paremini aeg, mil väljas lõõmab päike, et perfektse meigiga inimesed saaksid varjule tulla, a olgu. Igatahtes ülivinged joonisfilmid!
See teine lugu, vanema Breccia joonega ja Lugosi loetu on jah väga vinge sealt.
Prantslaste hirmulugude antoloogia Fear(s) of the Dark oli ka üsna samas vaimus.

Osmium
12-06-2016
kell 22:58

Prantslaste hirmulugude antoloogia Fear(s) of the Dark oli ka üsna samas vaimus.
Siiski liiga hirmus, samas visuaalne elamus on ikkagi äge. Poe sarjast meeldisid mulle need teised ka, väga. Samas kuna minu multikate vaatamus piirdub "Ну, погоди!" ja muu taolisega, siis pole kuigi raske muljet avaldada.

Vaatasin Hilary & Jackie-t. Liigutav film! Lõpus pisarad voolasid. Olgugi et filmi pealkirjas on kaks nime ning ka filmis endas mängitakse läbi kahe inimese versioonid samast sündmuste käigust, on minu meelest filmi keskne teema Jackie arengutee, õigupoolest pärsitud areng. Jackie pühendus õrnas vanuses – viieaastaselt, tšellomängule, mis pälvis vanemate heakskiidu ja hiljem tõi talle ka maailmse tuntuse ning tõmbas tulevase abikaasa tähelepanu. Samas indiviidina ta täielikult välja ei arenenud ning nii talle tunduski, et tegelikult teda ennast keegi ei armastanud. Harilikum olukord on see, kui ilusale naisele tundub, et austajaid huvitab ainult ta välimus (ja see võib vabalt ka nii olla!). Igal juhul, ainus armastus, mida Jackie tundis, oli varajases lapsepõlves kogetud sibling affection, mistõttu ta muserdunud täiskasvanuna (tema puhul siis "hilisemas lapsepõlves") väärastunud armuprisma läbi oma õe mehelt imelikke asju ihaldas (imelikke, sest see oli tema õe mees). Filmis seletati küll seda iha progresseeruva närvihaigusega. Hmm, muidu eraldi teema on veel nn geeniused. Et kas geenius on alati mingis mõttes laps, sest eneseteadvuse areng pärsiks oskuse või mõttelennu kasutust? Või äkki päris geeniuse areng hõlmab nii oskuste kui ka oskuste muretu (vahetu) kasutamise oskuse kujunemist. Mina ei tea vastust, a Hilary & Jackie oli ilmselgelt haarav film.

Osmium
12-06-2016
kell 23:12

Igal juhul, ainus armastus, mida Jackie tundis, oli varajases lapsepõlves kogetud sibling affection, mistõttu ta muserdunud täiskasvanuna (tema puhul siis "hilisemas lapsepõlves") väärastunud armuprisma läbi oma õe mehelt imelikke asju ihaldas (imelikke, sest see oli tema õe mees). Filmis seletati küll seda iha progresseeruva närvihaigusega.
Seda käiku saab seletada ka Jackie sooviga olla tema õde - see indiviid.

Rene13
16-06-2016
kell 03:53

Suviti on selle varase magamaheitmisega sandid lood. Hilisööks mõned väljavõtted viimasest kvartalist.

13 Hours: The Secret Soldiers of Benghazi
11. septembri tähistamine aastal 2012 Liibüas islamistide moel. Suurejooneline rünnak USA saatkonnale Benghazis, mille käigus üle pika aja Ühendriikide saadik välisriigis otsa sai. Omamoodi Alamo lahing, kus pool
tosinat eriväljaõppega ameeriklast paarisaja ründajaga rinda pistsid.
Krabasin kohe tausta uurimata, kuna filmiplakat hälbis normist, meenutades rohkem "Call of Duty't" kui madinakino ja ülesse filmitud arvutimäng "Act of Valor" oli väga hea halb film.
Seda, et tegemist on Michael Bay tükiga, tabasin märksa hiljem.
Ei ole eriline austaja aga ma ei kahtle, et see mees on omamoodi visionäär. Tema filmide äratuntavalt blockbusterlik kõnepruuk ja lehvivate traagelniitidega manipulatsioonikomplekt käivad filmist filmi praktiliselt muutumatuna kaasa. Võib rääkida isikupärast niiväga kui see teismelistele poistele mõeldud kino
puhul võimalik on, sest tema filmid põhinevad läilal maksiimil, et elu lõpuni tuleks jääda tiinekaks. Sellele hoiakule on terve omaette tööstus ehitatud ja Bay filmimehena on selle üks vahest laiema haardega evangeliste.
Teisalt võib ka õelda, et luksuslikult produtseeritud prolefeed.

How to Plan an Orgy in a Small Town
Nurgatagustest filmidest läbi lappamise võlu seisneb eelkõige selles, et kui sealt leida midagi rabavat, jääb see sinu ja kino vaheliseks asjaks. See leid jääb autentseks ka pärast leiu jagamist. Näiteks haibile haibiga vastamises seda ei ole. Leian niimoodi aastas keskmiselt poolteist filmi. "How to Plan an Orgy in a Small Town" selliste hulka ei kuulu.
Mida tahtagi komöödiast, mille peategelaseks on kodulinna naasnud seksiveeru autor naisteajakirjast, kellel oli keskkooliajast jäänud minevikuasju lahata. Ega väga tuimemaks ei saa tegelaste, asukoha ega probleemi osas enam minna ka.

The American Side
Ei sa õelda, et 55. aasta noir "Kiss Me Deadly" nüüd žanritipp oleks, küll aga on tegemist ühe kõige veidrama noir filmiga. Näiteks pärineb sealt selline macguffin nagu seestpoolt särav kohver.
"The American Side" kohta võib õelda üsna sarnaselt.
Vandenõunoir, kus tegevusliinid arenevad logaritmiliselt ja lisaks ohtralt žanristandardeid ja nende töötluseid. Sinna juurde ka rasvasemad viile Tesla müüdist. Justkui oleks õpiku järgi tehtud aga samas ka piisavalt üle võlli ja läbuks minemata eneseteadlik.
"Mr. Paczynski is a genuine gumshoe, in the great grand tradition of Philip Marlowe."
"I always preferred Mike Hammer."
"Even your idols are second rate."

Manhattan Night
Hammett on küll karmi liini kioskikrimkade käilakuju, sirgjoonelist ajaviidet oskas see mees veatult kirjutada aga alles Chandler pani selle žanri oma talendiga kõlama. Kuigi kirjutas ebaühtlaselt, sageli kaunis segaselt.
Mõlemaid on ka üksjagu lavastatud.
Seda filmi vaadates leidsin korduvalt, et see on nüüd Hammet, mis on kirjutatud Chandleri stiilis ja siis vastupidi. Seal lausa stseeni kaupa saaks jagada. Õppematerjalina kahtlemata huvitav aga hardboiled kraami kohta jääb vedelaks. Kummalisel kombel selline krimka, kus detektiiviroll on ülearune.

The VVitch
Suurepärane õudukas. Tehnilisi afektikohti väga vähe, ei kipu hindama neid ehmatamistriki põhiseid filme, kus hirmu põhimeetodiks on pidevalt millegi ootamatu ilmumine (siin üks sümpaatne näide).
Pigem eelistan õõva, kus milleski irratsionaalses veendunud inimesed end ülesse kütavad ja seeläbi teisenenud reaalsusest väljapääsu ei leia. Horror algab sealt, kui sellest saab kampaania, mis tähendab, et olukorra analüüs ja väljapääsu võimalikkus ei tule enam kõne allagi.
Muidugi, kui metafooriline kiht kõrvale jätta siis metsas elaski nõid aga selle filmi võlu on hoopis selles, kuidas enda hirmutamist stseen stseeni haaval ülesse ehitati. Kahtlustamine muudkui kasvas.
Võime küll kalendrist aastaarvu vaadata aga jälgides kasvõi sotsmeedias ja pressis tulisemaid õiguslasi - vahet pole missuguse poliitilise käelisuse alusel nad jagunevad - on toimimisloogika ikkagi sarnane selles filmis kirjeldatuga. Suletud ruumis enda häälekajaga harjunud alustavad võõrast heli kuuldes automaatselt nõiajahti.
Teisalt on see niisamagi vägev tükk 17. sajandi Ameerikasse välja rännanud puritaanide olmest, sest lavastaja oli tõetruuduse huvides kõvasti kodutööd teinud ja maksab tähele panna, kuidas juba 17. sajandil oli metsast üsna võõras keskkond saanud. Moodsad ajad needki.

The Survivalist
Väga korralik postap film Iirimaalt. Väga korralik.
Tegevus toimub lähitulevikus kus ühiskond on kokku kukkunud ja valitsema on pääsenud Malthuse "sünge teadus" rahvastusseaduse näol, mis meie ajal võiks kõlada umbes nii, et arenenud tehnoloogiate abita läheb suurem osa auru elatusvahendite hankimiseks. Kas põllumajanduseks või teistelt põllumajandussaaduste röövimiseks. Igal juhul on saak sandim kui kõhud nõuavad.
Peategelane majandab absoluutselt orgaaniliselt ja mahedalt - puuduvad masinad, sordiaretus, väetised (palju üks inimene naturaalset põllurammu ikka toota suudab, rääkimata uriinist lämmastikväetise väljaajamisest) ning saak nõnda kidur, et kui keset vegetatsiooniperioodi lisandub kaks suud siis tuleb vastu talve hakata otsima võimalusi ühe suu vähendamiseks. Ehk populatsioon kasvab kiiremini kui toidutootmine ja pidevalt on õhus võimalus, et majapidamist tullakse rüüstama ning see vähenegi võetakse tugevama õigusega ära.
Intensiivne draama peost suhu elamisest postap maailmas, mis pole absoluutselt glamuurne. See on põhimõtteliselt antitees "Mad Max'ile".

Eye in the Sky
Paistab nii, et on tehtud film, mis keskendub sarnasele eetilisele dilemmale, nagu Trolley problem.
Dilemma sesineb selles, et on võimalus droonirünnakuga hävitada end juba pommivöödesse mähkivate terroristide rakuke aga lööklaine tapaks sihtmärgi lähedal leibu müüva lapse (NB tegemist on lapstööjõuga, siin annaks noortel emadel kõvasti spinnida). Ja see dilemma lahendatakse.
Samas Coenite film "A Serious Man" illustreeris Scrödingeri kassi paradoksi.
Nii kunstlikud kui sellised mõtteeksperimendid ka ei ole, annab neist tõukudes asist kino teha.

Midnight Special
Jeff Nichols'i afäär kassahitimudeliga. Varasemalt southern gothic fiiliga draamasid vändanud mees sai esimese stuudiodiili ja selle tulemusena sündinud indiulme on nagu mõni M. Night Shyamalan'i hilisem tükk.
Kangesti juustune nii laadilt kui probleemipüstituselt.
Kuigi selles osas on Nicholsi käekiri äratuntav, et tegevus toimub teises Ameerikas, kus sõidukid on vähemalt üle-eelmisest põlvkonnast ja inimesed käivad tööl aga selline soravus ja kohavaim nagu filmides "Mud" või "Shotgun Stories" on üsna kaotsi läinud.

mart
16-06-2016
kell 11:31

Tea kas on siit juba läbi jooksnud... aga sattusin hiljuti Uganda low-budget/DIY/jne kinokunsti kaema. Tüübid teevad kodukülas filme, kus külaelanikud näitlejateks, prügist kokku ehitatud arvutid monteerimiseks.

Mis köik selle aga eriti nauditavaks teeb on filmide presenteerimine Video Joker'i poolt, kes siis vastavalt kommenteerib toimuvat tegevust, annab hinnanguid ja vajaduse korral kerib igavaid kohti edasi vöi siis huvitavaid tagasi, seda siis köike filmikunsti töelise nautimise huvides.

Siin aga siis näide koos VJ kommentaaridega: Who Killed Captain Alex

pta
16-06-2016
kell 12:38

Vaatasin jaburat küberhorrorit Unfriended, alternatiivpealkiri Cybernatural. See on vist esimene film, mille tegevus toimub täielikult arvutiekraanil. Iseenesest huvitav lähenemine, aga horrorit sellisel viisil küll peale ei tulnud. Sotsiaalmeedias ja suhtluskanalites trolliv enesetapu teinud näitsik...

Osmium
27-06-2016
kell 02:15

Komöödia Pikassost. Film kulges nii hästi ja naljakalt, oli nii jabur kui ka intelligentne, et isegi peerunali ajas naerma. Jep, peerunali! Päris pagana naljakas. Samuti tekitas film teatava kognitiivse lühise, sest üks rootsi näitleja mängis Gertrude Steini kehastavat Stephen Fry'd...veider!

Väidetavasti oleks nad tahtnud teha filmi mitte Picasso vaid Mozarti elust kui see poleks olnud nii pikk. Nojah. Igal juhul tegi keegi teine Mosartist filmi ning see film on tõesti ülipikk - ja üpris igav, olgugi et muusika on ülihea. Samas, sel filmil on midagi ühist Nevski katedraali ja sefiiritordiga, mis on pigem hea. Kõik kolm on välimuselt pompoossed.

Rene13
27-06-2016
kell 13:27

Samuti tekitas film teatava kognitiivse lühise, sest üks rootsi näitleja mängis Gertrude Steini kehastavat Stephen Fry'd...veider!
FIlmivalikuga seoses, kas "Lisztomania" on nähtud? See ei paku enam kogintiivseid lühiühendusi, vaid kognitiivseid usssiauke alephisse.

Ühtlasi kasutan juhust ja tänan ETV2'te. Mõne päeva eest maailmakino raames näidatud "Päevade vaht" - L'écume des jours on üks tühjemaid käkke, mida olen nägema sattunud. Vaatasin ja imestasin, sest forsseeritud stampidel kohe on selline imetabane võime panna kõige halvemas mõttes imestama.
Sarnaselt paneb imestama kui avatakse rootsi mädakala konserv. Toas.
Selle kõrval kahvatuvad ka hipinduse destilllaat, vesine ollus "El Topo" ja new-age soga destillaat "The Fountain". Siiamaani olen neid ennastimetleva jura verstapostideks pidanud.
"Päevade Vaht" on selline film, et saad sellest väga hästi aru, kuna filmil ei ole suurt midagi õelda. Kui just 2 tundi semiootilist pornot, namedroppingut või loovtehniliselt veatut originaalitsemist (a la muusikavideote pakutav sürrealism, reklaamtekstide kujutlusvõime, enamik ööülikooli külalistest jne) omaette pinget ei paku.
Iseenesest on tehtud head tööd filmi aluseks oleva romaaniga tutvumise popularsieerimise osas - kas tõlkes on midagi väga kaotsi läinud või tühisusel on piibel. Emb kumb tõotab huvitavaid tutvuseid.
Filmi juurde naastes. Tegemist on täpselt sellise nipsasjakesega, mida võiks reklaamida terminitega nagu kvaliteetfilm, tore ja vahva, kogemus jms löökterminid. On täiesti kindel, et seda filmi ei vaadata, seda nauditakse. Nagu ka kirjaoskamatu ei loe, vaid naudib, muusikast ööd ega mütsi jagav inimene ei kuula vaid naudib jne. Pmst parool, mida kasutavad lollpead üksteise äratundmiseks.
Nüüd saadaval ka filmi kujul!

Osmium
28-06-2016
kell 06:57

FIlmivalikuga seoses, kas "Lisztomania" on nähtud?
veel mitte

pta
28-06-2016
kell 09:52

Bud Spencer suri ära...:(