Mart Juur: Eesti hevimuusika ajalugu

Gallacher
18-03-2008
kell 01:37

http://www.postimees.ee/150308/esileht/ak/317761.php

Ma ei tea kas see jutt on siit kusagilt läbi jooksnud aga teadmisi pole kunagi liig täiendada.

Bastard
18-03-2008
kell 09:11

väga hea lugu on mu arust
avab nii mõndagi uut ja seni teadmata eesti metalskene kohta
copy-paste www.postimees.ee-st
Mart Juur on kuld n


Rokisõbrale avanes 1944. aasta sügisel Tallinna saabudes masendav pilt: kohalik metalskene oli varemetes, märtsipommitamise ajal oli tuleroaks langenud suurem osa Riigi Ringhäälingu heviplaatidest, taganevad fa¨istid olid lõhkunud kitarrid ja trummid ning lasknud õhku võimendid ja kõlarid, mida polnud jõutud Saksamaale vedada. Ainus enam-vähem töökorras võimendikomplekt, mis leiti kinoteatrist Gloria Palace, langes Punalipulise Balti Laevastiku 2stepi ja drum’n’bassi orkestri sõjasaagiks. Esimesed laivid vabastatud Tallinnas tuli mängida praktiliselt unplugged.
Sõja ajal oli Nõukogude tagalasse mobiliseeritud karvastest moodustatud Eesti Riiklikud Kunstiansamblid. Vanim ja tuntuim neist oli meeskoor, mis asutati 1944. aastal ning viljeles peamiselt deathi sugemetega meloodilist power metalit, sekka näpuga ka industriali ja groove metalit. Dirigendiks sai Gustav Ernesucks, kelle käe all hakati jõudu proovima ka nõudlikuma repertuaariga, doomi, gooti ja viking metaliga.
Publiku jäägitu sümpaatia võitis Eesti laskurkorpuse orkester Väino Saviaugu juhatusel, kus musitseerisid Raimond Valgre, Emil Laansoo, Abi Zeider ja Arved Haug. Orkester mängis rajusid töötlusi Black Sabbathi ja Deep Purple’ lugudest ning paistis silma energilise lavashow poolest. Hevimetal kui levimuusika populaarseim vorm oli Saksa okupatsiooni ajal olnud keelu all, Landessender Reval mängis hommikust õhtuni Kraftwerki, Can’i ja Klaus Schulzet, ent eesti rahvas otsis kergemat ajaviidet. Nii pole ka imestada, et Punaarmee mundreid kandev hevibänd kujutas endast peaaegu sensatsiooni. Orkestrantide näod olid kaetud maalingutega à la Kiss, mistõttu neid peetigi ansambliks Kiss.
Enne sõda oli ansambel Kuldne Seitse saanud Hans Speegi käe all Eesti parimaks stoner-rocki kollektiiviks. Speegi bänd pakkus tumedakõlalist, aeglast, kurjalt urisevate bassiriffidega betoneeritud saundi, kohapeal improviseeritud soolodega paistsid silma eriti Jossif ¦agal viiulil, Boris Kõrver klaveril ja muidugi Speek ise klaveril. Kuldse Seitsme üsna rikkalikust repertuaarist on säilinud peotäis demosid: «Daredevil», «Dopes To Infinity» ja «Mantra III». Ajakirja Kerrang! lugejate hääletusel platseerus Kuldne Seitse 1947. aastal auväärsele kolmandale kohale.
Olles suur sümfoonilise metali, iseäranis sümfoonilise black metali fänn, kutsus enne sõda ansamblis Merry Pipers müristanud Rostislav Merkulov 1944. aasta septembris kokku seltskonna, mille nimeks sai Eesti Raadio d¸ässorkester. Merkulov tunnistas hiljem, et mõnevõrra kummalise nimevaliku juures sai otsustavaks sõnade «Eesti», «raadio» ja «d¸äss» maagiline kõla ning ta eitas kategooriliselt võimalikke viiteid satanismile, rituaalmõrvadele ning psühhotroopsete ainete tarvitamisel tekkivale seisundile, mida KGB bändi nimest väsimatult otsis. Algul Dimmu Borgirit ja Emperori meenutava massiivse saundiga kollektiiv ajas hilisematel aegadel Nightwishi stiilis rida ning oli oodatud esineja igaõhtustel soovikontserditel.
Eesti Raadio d¸ässorkestri kogutud salvestised aastatest 1944 – 1948 on välja antud 120 CDst koosneva boksina «Black Attack», mis annab hea ülevaate kollektiivi loomingust. Bändi viimastel albumitel tegid kaasa ka Heli Lääts (aka Eviga), Peeter Saul (aka Valnes of Dunkelkind) ja Vladimir ¦apo¸nin (aka Dragomir).
Käesolevas uurimuses ei saa mööda minna ainsast Ozzy Osbourne’i mõõtu lauljast, kes eales Eestis elanud: Artur Rinnest. Kirjade järgi oli ta 1944. aastani Bruthal Truthi solist, 1945 – 1949 aga Pig Destroyeri bassimees ja laulja. Alles pärast Stalini surma, mil tühistati ÜK(b)P KK 1948. aasta otsus V. Muradeli ooperist «Suur sõprus», sai Rinne võimaluse loobuda tema talendile ammu kitsaks jäänud deathgrind’ist ning pöörduda tagasi armastatud goregrind’i juurde. Rinne 50ndatel aastatel firma Melodija alt ilmunud LPd «Grind Finale» loetakse kõigi aegade mõjukaimaks grindcore-albumiks, mis inspireeris selliseid mõjukaid anarhopungi gruppe nagu Carcass ja Regurgitate. 1956. aastal kassetil avaldatud skandaalse EPga «Cock and Ball Torture» jättis Artur Rinne võimsa jälje ka pornogrind’i arengusse.
Vladimir Sapo¸nini eluloost ja elutööst on kirjutanud sisuka raamatu Alice Cooper («Man With Bloody Axe»), kes peab «Bobat» oma suurimaks mõjutajaks ja eeskujuks. Sapo¸nini vaimukaid esinemisi Gloria varieteeprogrammis ja Estonia kontserdisaali laval ilmestasid giljotiinid, elektritoolid ja «raudsed neitsid», show ajal voolas ämbrite kaupa verd, laval sisisesid boamaod ning hukati küülikuid ja kanapoegi.
Kristlased ja kommunistid vihkasid Sapo¸ninit nagu vanakurat välku, 1948. aastal pandi Boba paavsti nuntsiuse Nikolai Karotamme eestvõttel kirikuvande alla. Sapo¸nini muusika kujutas endast plahvatusohtlikku segu garaa¸irokist, vodevillist ja hevimetalist, tema mitmekülgse kunsti aluseks oli erakordne musikaalsus, mis avaldus eelkõige viiulimängus, samuti kontsertiina, ksülofoni ja suupilli valdamises, mitte vähem aga laulus ja stepptantsus. Kuulsamaid plaate: «Morbid Tales», «Cultus Satanica», «F*cking Buttercup».

Arethe
18-03-2008
kell 09:14

Jahjah, ma tükk aega naersin Postimeest lugedes.
Pildid vastavate kommentaaridega olid ka asjakohased. (Y)

mop
18-03-2008
kell 10:26

haa, puhas kuld n

voss
18-03-2008
kell 10:43

hahahahaha n n n n

Jux
18-03-2008
kell 14:15

Meh? Mingi arusaamatu huinanõõ ju.

Lembetu
18-03-2008
kell 14:28

Sai ikka päris palju irnuda. Kas see pole mitte mingi järjekordse Ojakääru poolt kirjutet levimuusika ajaloo teksti töötlus? Tundub küll nii. Juur on igatahes metalmaailmaga rohkem kursis kui enamus hevikaid siin maakamaral...

memory
18-03-2008
kell 14:40

Vladimir ¦apo¸nin (aka Dragomir) n n

Koit
19-03-2008
kell 12:37

poleks ise selle peale tuldki, et mainida ühes lauses Artur Rinnet ja goregrindi...

väike mikk
19-03-2008
kell 14:23

Sai ikka päris palju irnuda. Kas see pole mitte mingi järjekordse Ojakääru poolt kirjutet levimuusika ajaloo teksti töötlus? Tundub küll nii. Juur on igatahes metalmaailmaga rohkem kursis kui enamus hevikaid siin maakamaral...


pigem on hoitud hillar palametsa stiilis faktidega ülekoormatud jutuvada

väike mikk
19-03-2008
kell 14:24

igatahes 5+ minu poolt n n

sonesta
19-03-2008
kell 14:45

supper kirjatükk n

HeikkiM
26-03-2008
kell 09:40

geniaalne

tsillhill
28-03-2008
kell 04:11

soovikontsert juba ise ilma selle ajaloofaktiga on kullast sõna ise

TnX
28-03-2008
kell 17:50

poleks ise selle peale tuldki, et mainida ühes lauses Artur Rinnet ja goregrindi...


Sealjuures veel pornogrindi ning Cock & Ball Torturet :)
Äss, tähenedab aphrodisianus ja pulmaorkester.