Tallinn Music Weeki vestlusring: "Kuidas läheb Eesti muusika ekspordil?"

Tallinn Music Weeki avalduste esitamise tähtaeg saabub juba homme, pühapäeval, 1. detsembri südaööl. Sellega seoses palusime esmaspäeval erinevate muusikavaldkondadega seotud inimesed ühe laua taha, et rääkida, mis on viie aasta jooksul kohalikus muusikaelus muutunud, seda nii TMW mõjul kui üldiselt. Koosviibimisel osalesid: Toomas Olljum (MMF Estonia), Maria Mölder (Eesti Heliloojate Liit), Leelo Lehtla (Pille Lille Muusika Fond) ja Jaak Sooäär (Eesti Jazziliit).

Mis on vahepeal suures plaanis toimunud? Ajad on muutunud igal juhul – ka uus muusikanõunik rõhutas, et ekspordile keskendumine on järjest olulisem.

Toomas: On ilmselge, et tänane olukord võrreldes 5-10 aasta tagusega on tundmatuseni muutunud. 10 aastat tagasi oli bändidel ainult naiivne ambitsioon, aga tegelik arusaam, kuidas muusikamaailm toimib, oli täiesti olematu. TMW on bändide ja muusikute silmaringi avardanud, on andnud tõuke, et on tekkimas kasvõi uute manageride ring. Bändid teadvustavad, et seda on vaja ja neid huvilisi on oluliselt juurde tulnud.

Leelo: Lisaks me teame üksteist paremini.

Toomas: See on ka väga oluline moment. Kohalikud tegijad suhtlevad omavahel tihemini ja oleme õppinud üksteist tundma.

Oskate konkreetsemaid näiteid tuua? Tundub, et ühelt poolt on teadmisi nagu oluliselt rohkem, kuid teisalt jälle jagub üllatusi – kuni sinnamaani välja, et ei saada üldse aru, mis see TMW siis täpselt ikkagi on ja kuidas seda tööriista enda kasuks reaalselt kasutada. Või on see endiselt nö work in progress?

Toomas: Mäletan väga selgelt seda, kui ma 2003. aasta novembris läksin Lätti, et teha oma bändiga Läti plaadifirmaga leping. Muusika läks Läti raadiotesse. Paralleelselt läksin Raadio2-te, kuid meie muusika jõudis enne Sky+ kui Raadio2-te. Tänane olukord on tundmatuseni muutunud. Meil on läbi TMW tekkinud rahvusvaheline kanal, meediapoolelt ka Rada7.ee abil. Samuti pöörab üldmeedia uuele muusikale palju rohkem tähelepanu. Uued bändid on teistega võrdses seisus. Kindlasti olen aga nõus, et see on work in progress.
Käisin eile I Wear* Experimenti vaatamas KUMU auditooriumis. Mul on äärmiselt hea meel, et kuigi nad on teinud bändi ainult aasta, siis on neil olnud piisavalt ambitsiooni, et koostöös professionaalidega välja mõelda põnev live-lahendus. Kui 10-st 8 pole veel aru saanud, siis 10-st 2 on mõistnud, mida on vaja, et selles valdkonnas professionaaliks saada. Üks asi veel, mis on oluline – 10 aastat tagasi oli uute bändide seas oluliselt vähem professionaalseid muusikuid. Sa võisid pilli kätte võtta, osates ainult kolme duuri ja hakata bändi tegema. Täna, kui vaadata isegi popmuusikuid, siis ollakse ikka haritud muusikud. Nad saavad aru, et see on valdkond nagu iga teine. Et olla edukas, pead tundma põhitõdesid. Need on ainult mõned asjad, mis kohe pähe torkavad.

Leelo: Ma olen klassikalise muusika valdkonnas töötanud 10 aastat ja 5-6 neist rahvusvaheliselt. Esimene eksport oli 5 aastat tagasi. Meil on süsteemis auke ja muusikutel on raske. Artisti areng on hästi pikk – ta alustab 6-aastaselt pilli õppimisega ning hiljemalt 25-aastaselt võiks ta olla enam-vähem nö valmis muusik. Selles haridussüsteemis on väga vähe erinevaid võimalusi, kuidas karjääri üles ehitada – „Ma harjutan küll, aga mis edasi saab?“.
TMW kaudu annab neid utsitada – hetkel on juba väga suur edasiminek see, et üleüldse kandideeritakse. Mitte ei esitata ainult oma CV, vaid üritatakse teha ka müügitöö poolt. See on nõrk ja managere pole meil praktiliselt olnud, mõned üksikud. Väljapoole Eestit on saadud üldjuhul õpingute ja isiklike kontaktide kaudu.
Mis me oleme saanud tehtud? Ei ütle, et seda oleks palju, aga see on siiski algus. TMW on toeks, et hakkaks tekkima professionaalne lähenemine. Meil on tasemel muusikuid, selles pole kahtlust. Fondiga oleme pingutanud, et neil oleks ka Eestis rakendust, et nad saaksid areneda ja edasi minna. Ma ei oska popmuusikaga võrrelda, aga igal juhul läheb veel aega. Meie valdkonnas on ka raske sisse sulanduda, see on väike valdkond ja tipus on vähe otsustajaid, kes on reeglina töötanud valdkonnas juba 50 aastat.
Maria Mölder: "Rostrumitel võib ju Eesti muusikat presenteerida ja kuulda, aga teine asi on esitada seda siin, kohaliku kultuuri kontekstis ja näidata, mis siin tegelikult toimub ja toimib. Näidata suurt pilti ja anda kõigile delegaatidele see vau-efekt ja midagi meeldejäävat."
Maria: Nüüdismuusika valdkonnas saavad kokku artistid, kes seda muusikat esitavad ja Heliloojate Liidu tegevus, et see uus muusika saaks esitatud. Taustaks teeme suurt tööd juba rohkem aastaid kui TMW, näiteks sellistes rahvusvahelistes organisatsioonides nagu ICM. Sealt on tulnud kontakte ka TMW-le. 90ndate algusest on saatnud ka Klassikaraadio heliloojate teoseid heliloojate rostrumitele. Sealt on saadud ka väga head tagasisidet ja on tulnud ka konkursivõite – Helena Tulve-Sula näiteks ja noorte kategoorias Ülo Krigul. TMW täiendab seda tööd hästi. Rostrumitel võib ju Eesti muusikat presenteerida ja kuulda, aga teine asi on esitada seda siin, kohaliku kultuuri kontekstis ja näidata, mis siin tegelikult toimub ja toimib. Näidata suurt pilti ja anda kõigile delegaatidele see vau-efekt ja midagi meeldejäävat. Kui ma kohtusin nüüdismuusika võrgustiku kohtumisel mõnede inimestega, kes käisid siin 4 aastat tagasi ehk esimesel korral, kui meil oli nüüdismuusika kontsert, siis neil olid sellest siiamaani väga soojad mälestused. Nelja aastaga on palju muutunud ning inimesed väljaspool seda ringi tahavad siia tulla ja seda kogeda. Tavaliselt on nüüdismuusika professionaalide võrgustik sisering. Nad ei kohtu popmuusika korraldajatega, aga neil on siin palju uut õppida ja näha pilti teise nurga alt. Kogu nüüdismuusika on väljapoole kulgenud läbi isiklike kontaktide. Seda on teinud paljud ansamblid, näiteks Vox Clamantis, Eesti Filharmoonia Kammerkoor, kellel on kõva turundus ja muidugi sisu taga. Sealtpoolt on tulnud pigem kahtlevad noodid, kas tegelik eksport klassikas ja nüüdisklassikas üldse läbi TMW toimib, aga ma arvan, et süstemaatiline töö peab ka olema. Seda me teeme korralikult.

Leelo: Meie valdkondades ilmneb skeptitsism, et TMW on kõigile arusaadavalt ikkagi popmuusika üritus. Kui küsida tänava peal 100-lt inimeselt, et mis muusikat seal kuuleb, siis ainult 5 ütleb, et seal kuuleb ka klassikalist muusikat. See on probleem, mida on vaja lahendada, aga see ei tohiks meid ka pidurdada. Igatahes on võimalus kutsuda läbi TMW inimesi siia, aga kõik see lihtsalt nõuab veel tööd.

Maria: Delegaate võib ju protsentuaalselt tulla küll klassikast ja nüüdismuusikast vähem kui popmuusikast, aga küsimus on, mis muljetega nad siit ära lähevad ja mida nad räägivad väljaspool. See on kõige olulisem. Sama on ka jazz-muusikas, folgis ja tegelikult ka popmuusika erinevates niššides. Kõik korraldajad toovad väga spetsiifilise maitse ja huviga inimesi. Nii see käibki.

Toomas: See tõesti on oluline, milliste emotsioonidega siit inimene ära läheb. Kui ka pop- või rokkmuusika mõistes oli varem Eesti muusika anonüümne, siis pärast viit aastat on mentaliteet Eesti muusika suhtes muutunud. Sinusse suhtutakse kui võrdne võrdsesse.
Metsatöll on üks edukamaid Eesti muusika artiste nii siin- kui sealpool piiri. Hetkel on nad oma teisel USA tuuril.Metsatöll on üks edukamaid Eesti muusika artiste nii siin- kui sealpool piiri. Hetkel on nad oma teisel USA tuuril.
TMW on viis aastat toimunud, edulugusid on küll tulnud, aga kas neid on palju või vähe? Võiks ju olla rohkem kui 1-2 artisti, kellest kirjutatakse ka hiljem? Eriti, kui esineb üle 200 bändi. Lisaks paistab see olevat osade bändide jaoks ikkagi lihtsalt üks ülesastumine, teadvustamata, et see võiks olla hea võimalus laiema publiku ette pääsemiseks.

Toomas: Meil tihtipeale lähenetakse asjale nii, et TMW on justkui manager või agent või promootor. Bänd teeb kontserdi ära ja ootab, et asjad hakkavad ise juhtuma. Ei mõisteta, et TMW on platvorm – üle maailma tulevad inimesed Tallinna kokku, kellega sul on võimalik näost näkku suhelda, kutsuda oma kontserdile. Kui meil seda ei oleks, siis bänd, kellel tekib rahvusvaheline ambitsioon, peaks püüdma saada Lost in Musicule Soome või Eurosonicule Hollandisse. Tulemuste kohta on vara veel midagi öelda. TMW on piisavalt inspireerinud uut põlvkonda. Olgu siis bände või managere, kellel läheb veel natuke aega, et kogu süsteemi lõpuni tundma õppida või ära kasutada kõiki neid võimalusi, mida see pakub. Võib-olla tänaseni ongi oodatud liiga palju või loodetud sellele, et lähen teen keikka ära ja asjad hakkavad juhtuma. Selles maailmas on vaja olla äärmiselt aktiivne ja mitte piirduda TMW-ga. Sul on võimalus siin maailma tundma õppida, luua esimesed kontaktid. Aga siit peab edasi liikuma, looma uusi kontakte, aastaringselt tööd tegema. Meil eeldatakse liialt, et ainuüksi esinemine teeb kõik töö ära. Samas märkan, et bändid on muutunud ambitsioonikamaks. Ja kõige tähtsam, meil on kord aastas tekkiv raskuskese muusikasse. Varem oli see ebamäärane, aga nüüd on saanud see rütmi sisse. Aga läheb aega, enne kui õigel ajal satub õigesse kohta bänd, kellel on minimaalne tugistruktuur juba olemas, kes suudab kõiki võimalusi hoomata ja ära kasutada.

Maria: Toomase jutt on sulatõsi, tulemus ei pea olema see, et mõnel bändil on kahe kuu pärast keikka, vaid et meid, Eesti muusikaturgu kui sellist, nähakse adekvaatse partnerina. Võib-olla mõni organisatsioon jätab selle meelde ning tulevikus küsib nõu mingil spetsiifilise muusikastiili küsimuses, et mul on siin selline projekt, tahan kedagi Eestist kutsuda või tulge mulle partneriks. See näitab positiivset pilti meie korralduskultuurist. Lisaks see, kui kiiresti mingid asjad toimivad konkreetses muusikastiilis. Pop-muusikas võib esinemiskutse tulla mõne kuu vältel, aga meil festivalid bookivad oma asju mitu aastat ette. Klassikas ja nüüdismuusikas on esinemisplaanid mitme aasta vältel paigas ning positiivne laks esinejale võib tulla alles mitme aasta pärast.

Leelo: Täpselt õige. Nii kaua, kui see bänd või muusik võtab seda kui tavalist kontserti, lootes, et midagi juhtub, siis šanss, et midagi juhtub, on väga väike. Miks on Toomase bändid midagi saavutanud? Sest ta on selle taga. Meie puhul samamoodi. Sel aastal üritame klassikaartistide jaoks teha kommunikatsiooni natuke lihtsamaks ja tekitada neile olukord, kus neil on võimalus vajalike inimestega rääkida ja kui neil on keegi, kes teeb seda nende eest, seda parem. Seda kihti meil praegu ei ole ja muusikud ise on tagasihoidlikud või ei oska või ei julge. Inimlikud asjad. Peab aru saama, ka klassikalise muusika turul, et niisama keegi tuleb ja ütleb: „Sa oled see ülim anne, sinu jaoks teen kõik!“, seda ei eksisteeri. Artistid peavad tohutult pingutama enda turundamises.
Toomas Olljum: "Muusikatööstuses on inimestevahelised suhted väga olulised. Vaadatakse neid inimesi, kes on bändi ümber, et kas nendega on võimalik koostööd teha."
Toomas: Seda on näha, et muusikatööstuses on inimestevahelised suhted väga olulised. Vaadatakse neid inimesi, kes on bändi ümber, et kas nendega on võimalik koostööd teha. Aina rohkem peab bänd ise ära tegema ning aina vähem saab ta loota alguses kellelegi teisele. Tänasel päeval tulevad plaadifirmad alles siis mängu, kui artist on ületanud päris suure künnise. Artist peab tekkima nende silmapiirile. Kui nad tajuvad, et kui artist on populaarne Saksamaal, Šveitsis, Austrias, siis ehk saab lükata ka rahvusvaheliselt tuntumaks. Aga lihtsalt, et uut artisti, kes Eestiski on tundmatu, et teda äkitselt hakatakse suruma, see šanss on olematu.
 Anna-Liisa Bezrodny on mitmete rahvusvaheliste konkursside ja preemiate laureaat, üks olulisim neist on Londoni Guildhall kooli kuldmedal (2006), mille on omal ajal võitnud ka maailmakuulus tšellist Jaqueline du Pre. Novembris esines ta just kolme kontserdiga Poolas. Anna-Liisa Bezrodny on mitmete rahvusvaheliste konkursside ja preemiate laureaat, üks olulisim neist on Londoni Guildhall kooli kuldmedal (2006), mille on omal ajal võitnud ka maailmakuulus tšellist Jaqueline du Pre. Novembris esines ta just kolme kontserdiga Poolas.
Üks kriitika esinejate suhtes veel: TMW-l esinevate bändide jaoks on eelnevalt kättesaadav delegaatide list, kuid sellesse kas ei viitsita süveneda või nendega ei juleta kontakteeruda, neile meili saata.

Maria: Seda võib lisada küll, et delegaadid on väga õnnelikud, kui nad saavad sellise meili. Eriti kui läheb veel täppi ja saadetakse õigele inimesele. TMW-l esinemine on hea, kuid veel parem on suhelda inimestega, kes sust huvituvad.

Leelo: Sel aastal on see lihtsam, sest meil on ka žanrimääratlused nüüd juures. Klassikud saavad vähem rokki ja vastupidi. Peab teadvustama ka, et showcase on korraldatud kellegi poolt ning kellegi jaoks. Korraldaja ongi selleks, et tutvustada neid inimesi bändidele ja vastupidi. Seda ei ole keeruline kindlaks teha, et kes seda showcase’i korraldab. Pöördu nende poole oma soovidega. Me olemegi selle jaoks, et osapooled omavahel kokku viia.

Toomas: Rohkem inimestega suhtlemist peaks olema ka. Eestlane on selle koha pealt tagasihoidlik, ei astu nii lihtsalt ligi. Peab ka teadma, mida konkreetse inimese käest tahta. Õngitsemist on palju. Jazzimees on läinud rokimehe juurde oma muusikaga, kuid ei tea, mida ta inimeselt tahab.

Jaak, sa jäid enne vahele. On sul midagi lisada jazzi valdkonnast?
Jaak Sooäär: "Jazzis toimub väga palju vahetusprojekte. Kui suured riigid, nagu Saksamaa, Holland või Prantsusmaa, midagi planeerivad ja soovitakse kedagi ka Ida-Euroopast kutsuda, siis kontakteerutakse meiega, sest nad on siin käinud."
Jaak: Ma kuulan huviga. Lühivastus on see, et jazzi eksport on kasvanud kümnetes kordades. Liiklus on päris tihe. Valdkond erineb popist selle poolest, et käibed ja turg on väiksem. Meie põhiülesanne on teadvustada, et meil siin midagi on ning välismeedias on selle tagajärjel tekkinud positiivne foon. Jazzis toimub väga palju vahetusprojekte ja workshop‘e. Kui suured riigid, nagu Saksamaa, Holland, Prantsusmaa, midagi planeerivad ja on vaja olla poliitiliselt korrektne, et kedagi võiks ka Ida-Euroopast kutsuda, siis võetakse kedagi meilt, sest nad on siin käinud. Meie jaoks on see väga hea, see on suur aken maailma ning üritame kõik võimalused vastu võtta ja ära kasutada.
Laiemas mõistes, nii Eestis kui muus maailmas, on probleemiks see, et sõna jazz puhul on väga raske öelda, mis see tegelikult on. Popmuusikas on ka väga palju jazzi. Eestis on popmuusikutes palju jazzmuusikuid peidus ja vastupidi. Meie jaoks on küsimus, kuidas publik leiaks selle üles. Sama on ka TMW-l. Sisu ei olegi nii väga erinev, aga tempel on tugev. Paljud kardavad jazzmuusikat.
Toomas tõi välja, et muusikud on muutunud professionaalsemaks ja riik on panustanud eksporti. See kõik on väga õige ja lühiajaliselt toimib see väga hästi. Aga ma näen suurt probleemi, et riik on mõnda aega lasknud hariduse poole alumisel otsal manduda ning see tekitab probleeme pikas perspektiivis. Ka nendest, kes on mis iganes stiilis tegevad, suur osa on olnud seotud muusikaharidusega ükskõik, mis pidi. Nad on saanud baasteoreetilised alused, kuid see kõik väheneb drastiliselt. Kui tahame, et muusika Eestis püsiks, siis peaksime haridusele isegi rohkem rõhku pöörama kui ekspordile. Riik on lükanud kohustused kohalikele omavalitsustele, kus finantseerimine on väga juhuslik ja väike. Tallinnas veel asi kuidagimoodi toimib, aga mujalt on kuulda, et muusikakoolid vajuvad ära. See tähendab seda, et talent jääb üles korjamata. Praegu on meil buum, noor seltskond on tohutult ambitsioonikas, samas nad lõikavad veel vanu nõukogude kooli vilju. Riik teadlikult lõhub seda süsteemi ja see on piinlik. Kõik teavad, et miski on halvasti, aga keegi ei julge midagi teha. See on haridusministeeriumi probleem. Peaks ilmselt õpetajatega minema ministeeriumi akna alla, nädal aega mängima kurba lugu ja siis äkitselt on see aktuaalne. Sellest on räägitud ennegi, aga see ei kuulu prioriteetide hulka. Akadeemiliselt näen, kust muusikud tulevad – nad tulevad ainult teatud kohtadest ja on seotud teatud õpetajatega. Ei ole nii, et praegu on andekuse buum. Andekaid inimesi on igal pool ja kogu aeg olnud.

Leelo: Probleem sai alguse, kui muusikahariduse õppekava lasti vabaks, eks? Rääkimist sellel teemal on päris piisavalt olnud. Tuleb tegutseda. Kui me koostasime hiljuti kultuuripoliitika dokumenti, siis meil oli väga sisukaid argumente sellel teemal, kuid suur osa neist ei saanud isegi paberile.

Toomas: Rootsis on üks popmuusika autor Max Martin, kellest on tänaseks päevaks saanud läbi aegade kõige edukam autor USA-s. Tal on kõige enam olnud nr.1 hittlugusid, kui välja jätta need, kes on olnud ise ka esitajad. Ta tegutseb siiamaani Stockholmis ja toob oma tulud Rootsi, mis on väga suured, 250 miljoni dollari ringis. Ta on rääkinud, et Rootsi haridussüsteem aitas teda omal ajal väga palju ning see on üks põhjus, miks ta pole kolinud kuskile soodsamate maksudega riiki. Kõige algelisemal tasemel muusikaharidus on väga oluline.

Jaak: Rootsi on popmuusika maa. Kust see alguse sai? 60ndate teises pooles osteti instrumente igasse Rootsi külasse, see oli poliitiline otsus. Tuli ABBA ja teised järele. Neil olid tingimused. Rootsis on olnud aastakümneid muusikaharidus tasuta – kõigil on juurdepääs, mitte ainult neil, kellel on raha. Ma küll juhtisin fookuse kõrvale, aga kui eksport on puu tipu eest hoolitsemine, siis juured on jäetud mädanema.

Maria: Süsteemne muusikaharidus ja palgad mõjutavad kõiki stiile. Popmuusikute puhul, kes on kuskile jõudnud, ei ole ka tühja koha pealt tuldud. On tehtud erinevaid bände ning õpitud ka, kuidas üldse bändi teha.
 21. novembril esines Hedvig Hansoni kvartett Bad Goiserni muusikakooli saalis Austrias. Kontserdiga pandi punkt neljale kontserdile, mis tänavu toimusid tänu Eesti Jazzliidu ja Austria jazziklubi Jazzfreunde Bad Ischl koostööle. 21. novembril esines Hedvig Hansoni kvartett Bad Goiserni muusikakooli saalis Austrias. Kontserdiga pandi punkt neljale kontserdile, mis tänavu toimusid tänu Eesti Jazzliidu ja Austria jazziklubi Jazzfreunde Bad Ischl koostööle.
Kui tagasi pöörduda, siis inspiratsiooni ja konkreetselt tahtmise jaoks on siiski edulood väga olulised. Paralleeliks näiteks IT valdkond, kus on olnud väga kõva promo, et küll see IT on ikka üks vägev värk, nii koolide, riigi kui ettevõtete poolelt.

Toomas: Kui me räägime Skype’ist, siis nende inspiratsioon tuli laiast maailmast. Meil on tänaseks piisavalt edulugusid, mis peaksid olema piisavaks inspiratsiooniks. On selleks siis Metsatöll või Kerli või Draakonid.

Leelo: Inimloomus on üks huvitav asi. Need, kes ei ole väljas käinud ja on ajanud oma asja ainult kohalikul tasandil, siis nende ambitsioon aasta-aastalt langeb. Ma ei tea, kas saab võrdlust tuua, kuid usun, et nii mõnelgi meie kõige edukamal pop-rock artistil võisid olla tohutud unistused alguses, kuid nüüd on siin kõik stabiilne ja läheb hästi ning ei pruugi olla soovi edasi pürgida.
Klassikas on samamoodi. Nad on kõik tööga üle koormatud ega jaksagi mõelda, kuhu nad võiksid veel jõuda. Samas on ka kurb mõelda, et mõni inimene on nii andekas ning keegi võiks ta mured ära kraapida, kuid majanduslikult on see kohutavalt raske. See algab ikka palgatasemest. Olenemata sellest, et ta on rahvusorkestri mängija, sellega ta ei suuda endale lubada mitte midagi. See on 550€ kätte umbes. Muusikul on vaja ju head pilli, käia end välismaal täiendamas heade professorite juures, aga ta ilmselgelt ei suuda seda.

Toomas: Meie bändidel on tegelikult meeletult mugav. Piisab ainult minna näiteks USA-sse, siis seal hakkab kapitalism juba mõttest pihta. Sa oled kui haide keskel. Kui sa elad L.A.-s või New Yorgis, siis sa konkureerid pidevalt 2000 parima bändiga üle kogu maailma. Riiklikust toetuspoliitikast seal pole juttugi. Kui sa tahad bändi teha, siis sa võtad selle otsuse vastu ja see on su põhitegevus ja leiva saad lauale kõrvaltegevusega. Meil ollakse kohati liiga mugavad. Eestis, kui sa oled noor autor, siis sa võid bändi kutsuda absoluutsed tipud, mis välismaal oleks mõeldamatu. Suvaliselt pakkudes, võib kasvõi kontakteeruda Peedu Kassiga: „Kas sa saad tulla mulle bassi mängima, äkki on mõni õhtu vaba?“. Meil on suhtumine selline, et kui lugu meeldib, siis loomulikult tulen ja teen selle ära. Meie mugavused võivad uinutada bändimehi ja loomeinimesi. Väljaspool Eestit on see maailm hoopiski karmim.

Maria: Eestis on vaja palju vähem teha, et jõuda meediasse ja millegagi silma paista. Selle tõttu võetakse iseenesestmõistetavana, et meil midagi sellist toimub. Muusikaspetsid, kes on siin käinud, näevad seda väga suure väärtusena. Sarnased showcase-festivalid mujal on ju kordades suuremad ja tähtsatele inimestele on kordades raskem ligi pääseda. Neid võimalusi ei kasutata minu meelest ära. Kõik muusikud ju veel küsivad, et miks ma pean tasuta esinema.

Jaak: See on meie riigi väiksuse pluss ja miinus. Lühiajaliselt siin edukas olla on lihtne. Aga kuidas koolist pensini välja vedada, on väga hea küsimus.

Leelo: Teisalt ka areneda selle juures.

Jaak: No jaa. Variante on siin kaks. Üks – ehitada siin tugev baas üles. Teine – minna välja ja konkureerida hoopis teistes kategooriates. Valik on igaühe enda teha. Noored ei teadvusta seda. Meil on staarisaated, mis pidevalt toodavad „staare“, kus kõik on nr. 1 ja kõik on väga tore. Kui sa oled Saksamaal sellisest saatest läbi käinud, siis võib-olla saadki lükke ja võidki pensini lasta, aga meil… Kui iga aasta tuleb viis uut staari, mis siis eelmistest saab? See on meie turu spetsiifika. Baltimaade skene toimib väga mõistlikult samas. Kõik kolm riiki on samade probleemidega. Kui üks bänd saab edukalt mängida kõigis kolmes riigis, siis on turg palju suurem. Me räägime erinevatest skaaladest. Soomele ei ole me võrdsed partnerid, Läti ja Leeduga aga küll.

Toomas: On lõpuks palju erinevaid faktoreid. Kas tahan teha muusikat pooleldi hobikorras või professionaalina, kui profina, kas eesti keeles või inglise keeles. Lõpuks ei tohi me ennast alaväärtustada. Eesti muusika on võimeline tegema rahvusvaheliselt suuri asju. Selle kasuks räägib palju. Põhjamaades on tugev muusikaeksport. Kui me ise ennast positsioneerime Skandinaavia kultuuriruumi, siis peaksime nende mudelitest ka malli võtma. Me kindlasti ei ole kehvemad. Meie kohalikud tegijad ei tohi mõelda ainult Eestist lähtuvalt. Üks esimesi asju, mida mina 9 aastat tagasi hakkasin tegema: fokusseerima Läti-Leedu teemale. See tundus nii ilmselge. Riiga ei ole ju midagi sõita.
Me peame nägema asju globaalselt, kuid tajuma ka seda, et miski ei juhtu ühe sammuga. Kui sa tahad olla globaalne artist, siis sa pead ka neid vaheetappe nägema. Ja me peame õppima üksteist rohkem toetama ja üksteisesse uskuma, mitte et kui keegi läheb ära, siis oodatakse, et millal ta läbi kukub. Kui 5 aastaga pole edetabelites esimene, siis ongi läbikukkunud artist. Need asjad ei käi nii kiiresti. Lisaks meenub, et John Meyer kunagi rääkis, et pead määratlema, mis sinu jaoks edu on. Ta on näinud mitmeid artiste, kes müüvad 2 miljonit plaati, kuid kes tahtsid müüa 10, siis nad on kõikide teiste silmis edukad, aga nende endi jaoks on see pettumus. Me peame aru saama, et edulugu on väga mitmetahuline ning see tekib pikaajaliselt.
Leelo Lehtla: "Tänaseks hetkeks on minu jaoks selge, et me ei tohiks ennast mingil juhul tunda alaväärsena ja ideed tulevadki just tihti väiksemate riikide poolt, sest suurematel on vaja seda värskust. On tekkinud arusaam, et neil on meid vaja."
Leelo: Lihtsalt Baltikumi puhul on ilmselge, et me peame kokku hoidma, sest muu maailma jaoks olemegi Baltikum, ega meil vahet ei tehta. Põhjamaadega on selline huvitav asi, et klassika poole pealt on hakanud jõudsamalt arenema Põhjamaade-Baltikumi platvorm. Minu ettekujutus oli, et Põhjamaadel on kõik hästi organiseeritud. Ei ole midagi, kõik on selline lakooniline. Majandusliku kindlustatuse tõttu on nad väga mugandunud. Tänaseks hetkeks on minu jaoks selge, et me ei tohiks ennast mingil juhul tunda alaväärsena ja ideed tulevadki just tihti väiksemate riikide poolt, sest suurematel on vaja seda värskust. On tekkinud arusaam, et neil on meid vaja. See ei ole ühepoolne, et me oleme vaesed ja vajame nende abi. Loodan, et muusikute seas ka arusaam muutub.

Kui popis ja rokis organisatsioonide vahelisest suhtlusest suurt rääkida ei saa, siis kas klassika ja nüüdismuusika puhul võiks tuua mingeid elavnemise märke konkreetsete näidete näol?

Maria: Suuresti tänu TMW-le on tekkinud Nordic Music Days, mis on mööda Põhjamaid liikuv festival. Selle koostööga tegelevad ka teised organisatsioonid lisaks Heliloojate Liidule. Eesti Kontsert näiteks, sest Heliloojate Liidul on vähe finantse, et suuri projekte ellu viia. Põhjamaade festivalide platvorm on olulisem klassikalises muusikas kui nüüdismuusikas. Loodan, et nüüdismuusika tegijaid koguneb sinna rohkem. Heliloojate liidud suhtlevad omavahel ka, sealt koguneb ka koostöövõimalusi, kuid need on pisut juhuslikult. TMW on tähtis, sest saame inimesed päriselt kohale kutsuda ning aktiivsematega saab midagi edasi arendada. Igal aastal on kõik koostöösoovid muutunud konkreetsemaks, ei ole enam suvaline loba ning asjad liiguvad reaalselt edasi.

Leelo: Organisatsioonide puhul on tõuke andnud ka Euroopa fondid ning Põhjamaade Ministrite Nõukogu erinevad fondid. Raha on üks ajend, miks me peame rohkem koos olema ja see on päris hästi toiminud. Kokkupuutepunktist hakkab asi edasi arenema. Fondiga oleme üritanud teha samuti vahetusi, kuid peaks ka tekkima reaalne muusikutevaheline koostöö. Siis ei jää see ainult organisatsiooni ülesandeks suhet hoida ja arendada.
Ülo Kriguli muusikas ühinevad postminimalistlik rütmienergia, sonoristlik tämbrimäng ja džässi-intonatsioonid. Tema orkestriteos “JenZeits” kõlas maailmaesiettekandes 2005. aastal Berliinis Eesti Muusikaakadeemia Sümfooniaorkestri esituses Paul Mägi dirigeerimisel.Ülo Kriguli muusikas ühinevad postminimalistlik rütmienergia, sonoristlik tämbrimäng ja džässi-intonatsioonid. Tema orkestriteos “JenZeits” kõlas maailmaesiettekandes 2005. aastal Berliinis Eesti Muusikaakadeemia Sümfooniaorkestri esituses Paul Mägi dirigeerimisel.
Popis on selline institutsionaalne pool puudu, kes koordineeriksid selliseid vahetusi. Toomas, kas peaks selline olema? Vilniuses üks kohalik korraldaja kommenteeris, et üpris tobe olukord – Balti ketti suutsime koos teha, aga bände nüüd vahetada ei suuda.

Toomas: Ma pole sellega päris nõus. Minu arvates tuleb kellegi eest asju ära teha vaid mingi piirini. Positivus on toimunud 7 aastat ja igal aastal on Eesti artistid üles astunud. Tänu TMW lavale esineb seal rohkem Eesti artiste kui Läti omi. Mitmed teised Läti-Leedu festivalid on jõudnud Eesti bändideni, keda nad on TMW-l näinud või keegi on neile soovitanud. Astume esimest korda ühte sammu ja teame, et kogu tööstus saab kokku märtsi lõpus või aprilli alguses. Tänavu oli tähelepanuväärne olukord, et TMW-l olid ka need Läti muusikatööstuse tegelased, need vanad kalad, kes esimesed 4 aastat vaatasid kõrvalt. Võttis 5 aastat aega! Selle ajaga on palju positiivset juhtunud.

Omaette teema on see, et on väga raske mõõta, kui palju TMW ühte või teist otsust mõjutas. TMW tekitas kohapealse platvormi. Lihtne näide oleks, et Tallinnas sain tuttavaks Jaaniga, kes tutvustas mind Hollandis Mardile ja kes omakorda tutvustas mind New Yorgis Matile. Õpi seda kasutama ja ole kannatlik. Neid suhteid peab kasvatama. Kõik võtab aega. TMW tekitas kohapealse platvormi. Ja teiselt poolt – EDM valdkonnas läheb Eestil väga hästi, kui nimetada Mord Fustangit või Syn Cole’i, kes on Avicii tiiva all nüüd, ja olen märganud ka kommentaare, et neil ju ei olnud TMW-d vaja. Eesti muusika vajab eksporti, see on kõigile selge. Kuid me ei saa seda üles ehitada edulugudele. Lihtsalt oodata, et äkki jälle 10 aasta pärast sünnib uus edukas artist, see on naiivne. Kõige olulisem on, et meil hakkab tasakesi tekkima süsteem.

Maria: TMW on ju tegelenud ka bändidele teadmiste tekitamisega. See loob hea põhja. Läti muusikatööstus on aktiviseerunud ka klassikas. Sel aastal tulid nad Läti Kontserdist väga suure delegatsiooniga, seda hoolimata sellest, et kuu aega varem oli toimunud Põhjamaade ja Baltimaade kohtumine. Peetakse vajalikuks küll meie väikest festivali.

Toomas: 2003-2004 olid lätlased palju aktiivsemad. Nad olid valinud teistsugused suunad. Tol ajal toimusid ka seminarid. Lätlastel on lihtsalt omapärane viis asju ajada. Mingi hetk tundus, et Läti on sammukese Eestist ees. Kui eestlased hakkasid süsteemselt toimetama, siis lätlased imestasid, et mis nüüd juhtus.

Maria: Meil on suured nimed, millega eputada. Klassikas Arvo Pärt, popmuusikas Ewert.

Jaak: Keegi peab ukse avama. Arvo Pärt avas ukse ja siis tuli juba Erki-Sven Tüür jne. Eestis on head heliloojad, Lätis ka, kuid kui keegi avab n-ö ukse, siis hakataksegi arvama, et seal riigis on head heliloojad. Leedus korvpalliga samamoodi. Süsteem on loodud, Leedu tuli Euroopa meistriks, aga ega seal parem pole kui Prantsusmaal või mujal. Nad lihtsalt töötavad selle kallal.

Leelo: Lisaks tuntakse selle üle uhkust.

Ootame siis suurepäraseid pealtpanekuid muusikas.

Veel artikleid