Anders Melts
Kes on GG Tallinnal varem käinud või on Röntgeni raadiosaateid kuulanud, need juba aduvad, mis naistepäeva öösel käima tõmmatakse, kuid kuidas sa päris võhikule GG Tallinna sarja tutvustaksid? Räägi natuke ka selle ürituse tekkepõhjustest ja taustast.

Mingi hetk tundus, et nii palju head kraami on, mis Beats From The Vaulti raamidesse ei mahu, või mahub, aga vaid mõõdukalt. Tuli käima lükata pidu, kuhu koondada kõik need rajud biidid, mis alati küll ei pruugi piisavalt tumedad olla, aga samas on täis energiat ja jõudu. Stiililiselt väga piiritletud GG Tallinn pole. Peamiselt esindame erinevaid techno vorme, mida väga palju mujal pidudel ei mängita. Taaselustasime ka gabber-speedcore-hardcore techno osakonna, vahel sekka raju otsa drum’n’bassi või psy-trance’i. Endine resident DJ Flakgun Smith lajatas varem alati ka korraliku jõnksuga trash-electrot ja electroclashimat minekut, eks valikuliselt mängivad seda nüüd teised DJ-d edasi. GG Tallinn on alati olnud pidu, kus kuuleb kohe kindlasti rohkem kui ühe korra The Prodigy’t. Ma arvan, et just nende looming vastab ka kõige paremini GG Tallinna motole „Disko on oluline, punk on põhiline“. Kuna seekordne pidu saab otsa alles 10 paiku hommikul, siis mul tekkis plaan enne lõppu välja otsida vanakooli trance’i pärleid, et vähe hõljuvamas sfääris lõpetada. Eelmisel sajandil tehti väga head trance’i muide, mis pole kuidagi võrreldav hilisema ossitümmi ega hambaid krigistavate krokodillidega.

GG Allin peab vist olema päris suur iidol, et ürituseseeria tema järgi nimetada – samas suurepärane sõnamäng!

Olen vana kalmbuuriahv ja no kui see lollus tekkis, jätsin kohe tallele. Läks aega ja tekkis mõte antud peost ning ma ei suutnud seda nime kasutamata jätta. Tõsi, ma poleks arvanud, et Eestis nii vähe GG Allin’it teatakse. Mujalt sai nimi kiirelt heakskiitu ja üks semu Soomest peab seda isegi parimaks nimevalikuks üldse. Sobib hüüdlausega ka hästi. Tõsi, ta oli hull, aga samas temas oli palju siirust ja ta elas täielikult oma reeglite järgi. Ma ei ole ta fänn, aga austan seda kui keegi on allumatu ja on aus eelkõige enda suhtes. Justnagu GG Tallinn.

Sa oled juba aastakümneid olnud underground muusika asjadega kursis ja vead ise mitmeid sarnaseid projekte. Kas aastal 2019 on olnud juba suuremaid üllatajaid varuks? Too paar näidet nende kohta, mis on olnud ja mida sa aimad tulemas olevat.

Raske öelda, mis tulemas on. Eks mõni vana asi tuleb jälle mutanteerunud kujul uuesti tagasi. Meeldib see, et aina rohkem kuulen technolugusid, kus on rütmiosakond põnevam kui see tavapärane 4/4 tiks. Murtud rütme ja üllatavaid lahendusi on tekkinud just rütmikasse. Trance’i mõjusid on ka tunda ehk et lood on atmosfäärsemaks muutunud. See kõik on mulle mokkamööda.

Niisiis meil on tekkinud võimalus kuulda su elu esimest avalikku trance’i setti (ning oluline on lisada, et trance’il ja trance’il on vahe!) Kas trance on mõnes mõttes sarnases olekus nagu trip-hop ja vanakooli jungle muusika, et selle võidukäik ja hiigelaeg on hetkeseisuga läbi, ning kui seda kusagil mängitakse,
siis see on pigem haruldane juhus?

Huvitav, et psy-trance pole vist kunagi kuhugi kadunud, aga selline hea träna, millest mõnede aastatega öökima ajav tümm kasvas, kadus aastateks. Eks oligi nii, et need, kellele see algupärane ja aus asi istus, hakkasid vältima seda tänu populaarsusele ja juurte lörtsimisele ja siis mingi hetk ei tahtnud seda kalbassi kloppimist enam ka keegi ja nii ta suri. Hardstyle üritas mingi rajuma versiooniga pead tõsta, aga see oli ka ju vaid hetk fookuses nagu Ryan Angeloski. Head lood jäävad aga ikka headeks lugudeks ja kui ühel konkreetsel hiljutisel sünnipäevaistumisel neid läpparist otsima hakkasin, sulas süda ja nüüd siis tahakski seda tükki ilusast minevikust kuulajatega jagada.

…sama lugu on vist gabberiga? GG Tallinn on vist ainukene kohalik pidu, kus tõenäoliselt saad oma gabberi-laksu kätte?

Vot ei teagi. Võimalik, et tõelised gabber’i kunnid, pesitsevad nii põranda all, et ei kuule neist midagi. Kurat, kus ma mäletan kui vist teisel GG Tallinnal Von Krahlis (nüüd tuleb järjekorranumbriga 16) Joosep Volk aka Francis gabberi seti tegi. Kümme minutit oli kõigil lõbus ja siis kuidagi ei osatud olla. Viimastel kordadel on juba hoopis teisiti. Ta maitsekus DJ-na on ikka ülim ka. Techno-DJ Kaur Kareda kunagi ütles ta setti kuulates, et ta isegi ei teadnud, et nii head gabberit olemas on.

Kas GG Tallinn võiks olla pidu neile, kelle "narkootikum" ongi muusika ise? 

Ma arvan, et kõik muusikale kui sellisele pühendunud peod võiks ju olla sellised, aga samas mu jaoks vahet pole väga. Peaasi, et inimesed naudiks pidu, las ise vaatavad kuidas kellelegi paremini sobib. Mind häirib pigem see, et pidudel käiakse sõprade pärast. Ma ei kujutaks ette, kui ma käiks ainult pidudel ja kontsertidel kuhu mul piisavalt sõpru on otsustanud minna. Mind pigem häirib kui minuga keegi suhelda tahab ajal, mil ma muusikat naudin või kaasa elan. Tehes ise pidusid katsun muidugi arvestada, et oleks klubiruum, kus saavad inimesed ka sotsialiseeruda, kuid see ei saa nagu olla eesmärk omaette.

Kirsiks tordil. Mis magustoitu sa sööksid laupäeva hommikul kell 10 peale GG Tallinna pidu?

Sööks head halvaad ja kuulaks "Mandy" (RIP Jóhann Jóhannsson) soundtracki.

GG Tallinn ‡ Dirty Dancing toimub sel reedel, 8.märtsil vastu laupäeva hommikut, lisaks DJ 4-got-10 ehk Anders Meltsile mängivad muusikat veel DJ Francis, DJ Tamhiis ja DJ Shiftwind. Külalised pääsevad peole vaid nimekirja alusel. Oma nime lisamiseks sellesse nimekirja võta ühendust ürituse korraldajaga: beatsfromthevault@gmail.com

GG Tallinn Facebookis

DJ 4-got-10 & Demoniddio

Demoniddio on Itaalia juurtega DJ, kes hetkel resideerub küll Eestis, kuid on end treeninud nii Itaalias kui ka Prantsusmaa klubides gooti-rocki ja post-punki mängides, mitte et ta muidugi sinna pidama jääks. Tema ampluaa on laialdane, mille tõttu ongi ta jäänud püsima kui BFTV-seeria teiseks residendiks. Kuula tema värsket miksteipi siit:

Shiftwind on üles astunud päris mitmel eelneval BFTV peol, kus peamiselt industriali ja rhythmic-noise’i plaadid plaadikotist kerkivad, ning ka tema meisterdas valmistas spetsiaalselt HRL-i eel eriti käreda miksteibi (soovitab teil kõrvatropid kaasa võtta):

Padre miskteipi ei paku, küll-aga saate tema menüüst natuke aimu, sest ta reedab meile oma 7 lemmik albumit:

“Et kõik ausalt ära rääkida, nagu on, pean ma alustama sellest, et ma tegelikult ei ole oma muusikamaitses 1990. aastatesse kinni jäänud. Ausalt ka. Ma tean, et alljärgnev ei viita kohe kuidagi sellele, aga ometi on see tõsi. Aga kaasaegsel, SinuToru ja Täpista ja muude taoliste internetinähtuste ajastul on märksa tavalisem, et kuulan üht või teist artisti lugu-haaval. Ma vabandust selle eest ei palu, aga antud eesmärgi, seitse lemmikalbumit, tegi keerulisemaks küll. Kui täiuslik või mitte-täiuslik see nimekiri välja tuli… kurat seda teab. Muidugi võiks veel õige mitut asja nimetada. Aga ega seda nimekirja päris täiuslikuks ja ajatuks ei saa – tujud ju muutuvad. Rahulduge siis sellegagi, mis allpool kirjas.”

Om – “Advaitic Songs”

“Om võiks tegelikult olla esindatud kahe albumiga korraga. Jube raske oli nende mõtisklevate, aeglaste stoner-albumite vahel valida ja ei tahtnud kogu nimekirja ju Om’iga ka täita. Siiski, “Advaitic Songs” on õige pisut parem kui “God Is Good”, sestap ta siin on. See on paras kompott stonerit, doomi, idamaid ja muud säherdust, mis vähemalt minu aju küll mõnusalt surisema panevad (ülekantud tähenduses, juhul kui kellelgi kahtlus tekkis). Alati hea, olgu õlle, tee või mineraalvee kõrvale.”

Ambeon – “Fate of a Dreamer”

“Selle albumi avastamine oli mul ausalt öeldes mõneti äraspidine. See oli vanadel headel aegadel, kui uue muusika avastamine käis veel suuresti internetivabalt (aga mitte täielikult, Michelle Branch’i näiteks leidsin just vana hea Netscape Navigatoriga mingeid portaale mööda ringi töllerdades), kui ma Laseringis sirvisin sektsiooni, mil nimeks “Hard rock&heavy; metal”. Ambeoni “Fate of a Dreamer” jäi silma juba selle sektsiooni jaoks ebatavalise kaanekujunduse järgi – keset võimatult väänatud bändilogosid ja musta värvi, mis vürtsitatud musta värviga, istus noorem neidis roosas kleidis valgel taustal, üles serva kribatud esitaja ja albumi nimi elegantses kursiivis. Esimene mõte ausalt öeldes oli, et keegi tarkpea on ümbrise väga valesse kohta tõstnud. Õnneks oli mul aega ja uudishimu näris, nii et võtsin seda kuulata ja olin meeldivalt üllatunud, kui noist mõnevõrra kulunud kõrvaklappidest hakkas mitte pelgalt kulda, vaid suisa audioplaatinat tulema. Arjen Lucassen, selleks ajaks juba kogenud helilooja ja progemetali vana kala, ning Astrid van der Veen, tollal kõigest 14-aastane hõbekõri, tulid kokku ja tegid ühe parimatest albumitest, mida minul iial on au olnud kuulda. Natuke ambienti, natuke progerokki, natuke folki ja kõva annus vokaalseid võimeid ning kokku sai kuradi hea kraam.”

Raison D’être – “Lost Fragments”

“See album on võibolla parim näide sellest, kuidas minu käes asjad vähe kuluvad ja terved püsivad. See ei ole tühi hooplemine, muide – mul on “Lost Fragments’i” digipak versioon ning mingi ime ja/või jumaliku sekkumise läbi on see digipak täiesti terve ja pole isegi määrdunud mitte (kogu kujundus on peaaegu üleni valge). Isegi see kile, mis kunagi ammu poest kaasa sain, on piisavalt ühes tükis, et digipaki papile kaitset pakkuda. Miks on see ime? Aga sellepärast, et seda plaati olen ma käianud ikka mõningad tublid tuhanded korrad kindlasti, sest tegu on minu jaoks ühe parima dark ambienti väljaandega, mis iial siia ilma lahti lastud. Iga meloodia, iga sämpeldatud idakiriku laulujupp, iga kurat teab mis mitte-muusikalise esemega toodetud müra, kõik on täpselt omal kohal. Kõigel on oma hing, oma emotsioon, oma mõte. See on see dark ambienti album, millega ma ülejäänusid võrdlen.”

The Gathering – “Nighttime Birds”

“Eelneva kahega võrreldes pole mul selle albumi kohta erilisi lugusid rääkida. See on lihtsalt hea album. Parajalt raske ja parimates aastates, The Gatheringi albumeid tahaks ka tegelikult heal meelel kaks tükki siia lisada – siiski, “Nighttime Birds” vs “Mandylion”, peale jääb “Birds”, kuigi jälle napilt. Äkki võib selles Madoxit ja tema Metallioni süüdistada? Ei tea, aga igatahes meelde see album jäi ja igati positiivselt. Käian teda regulaarselt oma käramasinates nii tseedee kui kasseti kujul.”

The Prodigy – “Fat of the Land”

“Nostalgia on üks vägev jõud lemmikute paikapanekul. “Fat of the Land” on kindlasti üks nendest, kus nostalgia mängib olulist jõudu – kuigi album ise on ju kahtlemata vägev ja hea. Selle albumi tihe hitisadu (10st loost 3, “Breathe”, “Firestarter” ja “Smack My Bitch Up” edetabelite tippudes) oli igati õigustatud, sest ega halba lugu sel albumil naljalt ei leiagi. Eriti hästi sobib tee kõrvale. Must Earl Grey, eelistatavalt tsipakese piimaga.”

Chelsea Wolfe – “Abyss”

Preili Wolfe… või on see proua Wolfe? Kas keegi teab? Kurat nad selle keele nii keeruliseks teinud on… Okei, Seltsimees Wolfe on hea näide sellest, kuidas ma kaasajal muusikat avastan – täiesti juhuslikult, hüpates mööda Youtube’i ringi ja ekseldes muusikute, podcast’ide, kassivideote ja feil-videote vahel. Ühe sellise eksirännaku käigus jõudsin ma Chelsea Wolfe’ini. See, mis minu kõlaritega siis juhtus, oli… okei tegelikult oli see äärmiselt tavaline, sest kõlarid hakkasid muusikat mängima, nagu nad ikka teevad mul. Aga see muusika oli hea. Kuradi hea. Aeglane, sügav, mitte eriti raske (tutvusin kõigepealt hoopis sellise looga nagu “Feral Love”, mis hoopiski pärit tema 2013. aasta albumilt “Pain is Beauty”) ja kuramuse huvitav. Üks vähestest artistidest, kelle (tollel hetkel täieliku) diskograafia ma ühe hoobiga ostsin, sest tema art-folk-stoner-doom-värk on lihtsalt nõnda hea. (Okei, pluss eelnevate albumite soetamise ajal polnud mul veel enamasti raha).

16 Horsepower – “Secret South”

Kuusteist Hobujõudu ja selle järglasbänd, Kootudkäsi (Wovenhand, vahel ka Woven Hand) on, nagu enamus ülejäänutestki siin nimekirjas, üks nendest kooslustest, mis naljalt juba alla Väga Hea reitingut ühegi looga ei teeni. Ega seda õiget nendest David Eugene Edwardsi bändide albumitest polnudki lihtne välja valida, seega läksin lihtsa meetrika teed – millisel albumil on kõige rohkem minu lemmiklugusid? Võitjaks osutus 2000. aasta “Secret South”, millele mahtusid minu lemmikute lemmikud “Straw Foot”, “Splinters”, “Praying Arm Lane” ja “Wayfaring Stranger” (neid on veel, aga ühelgi teisel albumil pole nõnda palju üheskoos).

Hard Rock Laager toimub Vana-Vigalas 29. juunist kuni 1. juulini. Purgatooriumi järelpeo telgi leiate kohe festivaliala sissepääsu suudmest ja programm alustab mõlemal põhipäeval kohe peale peaesinejat. Purgatooriumi ajakavad ja muu olulise leiate Facebookist.

Võtsin korraks Andersiga aja maha ja vestlesime kõigest eelmainitust, et saaksite ka natuke paremini aimu, mis toimub TMW: Beats From The Vault Stage peol ja ka sellest, mis edasi juhtuma hakkab.

Kõigepealt soovin sulle õnne – Beats From The Vault üritustesarjana saab tänavu suvel 20-aastaseks! Kas mäletad kõige esimest Vaulti?

Tänud! Väga hästi mäletan. See toimus ERKI (tollane Eesti Kunstiakadeemia hoone A.Laikmaa ja Gonsiori tänava nurgal – toim.) all ühes esimestest Tallinna internetikohvikutest Enter, mida vedasid Margus "Lemmy" Pikner ja Lõvi. Lemmyga koos siis plaan, midagi sellist seal korraldada, teoks saigi. Nimi sai pooleldi pätsatud Controlled Bleedingu plaadinimest "Songs From The Vault" ja plakatipilt mu ema miskist nõukogudeaegsest Moskvat tutvustavast raamatust.

Et selline asi üldse toimuma sai, on süüdi kaks olulist inimest mu elus. Kristjan Vosman on mees, kes uskus minusse kui DJ-sse ja sütitas minus huvi muusika mängimise vastu. Ta tajus, et mul on hea maitse ja tõi mulle ise väikse puldi harjutamiseks; niisiis hakkasingi esimese hooga trip-hopi, electroonilist dubi, IDM’i ja igast muud udusemat kraami kokku miksima. Ühel pool kassetikas ja teisel pool CD-mängija. Peod, kus ma mängisin, olid samuti Kristjani korraldatud: Aroma Of Riddims, Ambient II Ambient Tallinna Botaanikaaias, Warehouse Groove ja hiljem Vibe’id Soolalaos, kus ma sain lausa Chill-Out ruumi residendiks.

See kõik aga toimus ikkagi harva ning kuna mu death ja black metalist välja sirgunud huvi elektroonilise muusika vastu hõlmas ka palju tumedamat kraami, mida mainitud pidudel ei saanud väga lasta, siis tuli mängu teine inimene, tänu kelle konkreetsusele sündis Beats From The Vault. Läksin väga olulise mehe juurde Eesti underground elektroonika skenes, kelleks oli ja on siiani Aivar Tõnso. Uurisin, kas oleks võimalik kuidagi tema korraldatavatele üritustele DJ-na peale saada, kuid paraku polnud. Aivar soovitas siis: “Aga tee oma pidu!”. Sai mõeldud, sai tehtud, teen siiani.
Anders Melts ehk DJ 4-got-10, Beats From The Vaulti korraldaja ja kuraator.Foto: Kadri Sammel
Esimesel BFTV’l ma mängisingi tegelikult tumedamat trip-hopi ja breaksi. Lemmy oli aga oma suure armastuse heavy- ja muu metali vastu jätnud tahaplaanile ning hakanud sügavuti huvi tundma industriali, EBM’i, power noise’i ja muu sellise vastu. Tema tegi siis koos Lõviga (DJ Ivõl – toim.) juba tol õhtul karmi müraseti, mis kippus hirmutama ära isegi peaaegu et ainsaks publikuks olnud Tšehhi turistid. Samas, ega me nende pärast seda pidu ei teinud ja tõttöelda, on see hoiak BFTV osas siiani säilinud. Meile meeldib äärmuslikum muusika ja meeldib mängida mis iganes tundub sobivat eelkõige parajasti puldisolevale helidiktaatorile. Kompromisse võib teha ikka, kuna tegu peabki olema teatava kahekõnega rahva ja DJ vahel, aga vaid mingi piirini. Mõlemad austavad teineteist ja annavad omale aru, kuhu nad tulnud on.

Meile meeldib äärmuslikum muusika ja meeldib mängida, mis iganes tundub sobivat eelkõige parajasti puldis olevale helidiktaatorile.Tagasi juulisse 1998. Kuna ventilatsioonisüsteem Enteris oli kehvake, siis selgus õige pea, et tossumasin on liiast. Kuid kuna see juba renditud oli, pidime me seda ju kasutama, nii et see sai pandud suunaga uksest õue otse Gonsiori bussipeatusesse, kus inimesed oma Lasnamäe busse ootasid. Trellitud keldriaknal põles vilkur ja lahtise ukse vahelt kostus kannatamatutele bussiootajatele enneolematut muusikat. Kes julges sisse tulla, sai lisaks veel ekraanilt endale Jaapani kultusõudusfilmi "Tetsuo" needuse ka peale. Eks see ole siiani BFTV’ga nii, et mõnu tekitab eelkõige kriipiv, kõver ja vastukäiv. Kui sul on see omamoodi S&M soolikas kõrvade vahel, siis tunned end nagu kodus ja tahad seda ikka ja jälle kogeda.

Kusjuures plakateid sai trükitud esimeseks vooldiks nii palju, et mul on neid siiani kodus alles!

Põhikunded teavad asja. Kuidas tutvustaksid esmasele külastajale BFTV regulaarpidu? Kas ja kuidas peaks ta ennast ette valmistama?

Parima elamuse nimel võiks ennast enamuste asjade puhul elus häälestada võimalikult eelarvamustevabalt. Retsilt lahe on mu meelest tundmatus kohas vette hüpata, n-ö puhtalt lehelt. Nii inimeste, asjade, sündmuste kui loomingu puhul inimesed kipuvad koguaeg hullult endale veel olemata asju ette kujutama ja üldse oma arvamusi kujundama ka teiste kogetu põhjal. Raamat kipub alati filmist parem olema sel samal põhjusel. Kas sa ootad, et sinu isikliku fantaasia järgi võõras režissöör filmi väntaks? Suuna ja liigu, aga lase ka minna ja ole avatud, siis juhtub palju huvitavamaid asju.

Sel aastal on ühendatud BFTV ja Tallinn Music Week – sündis showcase nimega "TMW: Beats From The Vault Stage". Mille järgi kujunes välja lõplik artistivalik?

Tundus igati lahe plaan ära proovida. Alguses ei teadnud ju väga ette, kas sooviavaldajate hulgas üldse on artiste, kes passiks meie ikkagi üsna piiritletud konteksti. Lõpuks osutus valiku tegemine muidugi hoopis vastupidiseks, olime sunnitud nii mõnegi ägeda asja veel lubavama olemasolul kõrvale jätma. Jube hea valik tuli ikka kokkuvõttes ning mul on hea meel, et need artistid BFTV lavale jõuavad, sest muidu oleks nad lihtsalt võimalusest TMW’l esineda ilma jäänud. Vastastikune heameel.

Beats From The Vault on nüüd peale Mutant Disco lõppu Bashmenti kõrval kõige vanem üritustesari Eestis. Mis on 20 aasta jooksul ürituse kontseptsioonis muutunud?

Kui nüüd võtta algust ja tänast, siis need on sarnasemad ajad kui näiteks kümne aasta tagune aeg. Asi on muidugi kahe otsaga taas. Korralduse poole pealt oli see edukaim aeg, sest muusika, mida peamiselt mängiti, oli meloodilisem ja raadiosõbralikum ja seega meeldis see laiemale kuulajaskonnale rohkem. Aga nagu ikka, sedasorti kraam tüütab kiiremini ka ära, sest arenguruumi on sedasorti klišeedes vähe: kiirelt hakatakse paigal tammuma ja tagasi liikuma. Õnneks on BFTV pidu, kus on käsil pidev otsing. Koguaeg kõnetavad need uued ja kõige põnevamad asjad ning neid saab pea alati segada maru kenasti n-ö juurtega. BFTV on sari, mis kohe kuidagi ei hoia kinni mingist kindlast stiilist. See on sisetunde küsimus, mis sinna sobib ja seda peab iga DJ südames tundma. Minu asi on neid mehi ja naisi seal puldis usaldada ning läbi kõhutunde mängima kutsuda.

Ka varajasem "eritund" on läinud kergelt üle albumikuulamiseks. Mille järgi albumi valid, kas seal on ka kõhutunne otsustav?

Tunde järgi orienteerungi. Eelkõige, et kaks korda järjest ei satuks liiga sarnase olemusega albumid. Vahel ka selle järgi, mis natuke aktuaalne tundub. Näiteks, kui Kraftwerk Eestis esines, siis oli just sellel kuul nende albumi kuulamisetunnike. Ega Eesti inimene on maru laisk end enne südaööd kodust välja vedama, seega tihtilugu need eritunnid mööduvad vaid mõne juhuslikuma kuulajaga. Endal on ikka hea tunne, kui mõni kultusalbum saab kuidagi suuresti kõlama. Palju on neid inimesi, kes kontsertvaljusega neid albumeid kuulnud on? Palju on tänapäeval inimesi, kes üldse albumeid süvenenult tervikuna läbi kuulavad?? Meelega trotsin praeguseid kuulamisharjumusi ja kiuste sunnin vähemasti mõndagi keskenduma, mitte skrollima ja skippima.

Statistikat ja numbreid ka paluks! Mitu erinevat DJ-d on Vaultilt läbi käinud? (Aprillikuu regulaarpidu on järjekorras 89. ja sinna alla ei käi Tallinnast väljas toimunud peod ega afterpartyd.)

Ega neid DJ-sid meil just jalaga segada pole, kes tunnevad seda teemat ja oskaks ka meeleolukalt taolist muusikat rahvale ette kanda. Ma pakuks puusalt, et mitukümmend erinevat Eesti, Läti, Soome DJ-d vast ikka on läbi aegade puldis olnud. Huvitav tendents kohalike DJ-ga on see, et alguses ollakse osa publikumist ja siis kui saadakse ise pulti, siis maru harva satuvad need värsked plaadikeerutajad ise tantsupõrandale. See on imelik, aga nii on. Kahju on sellest tegelikult. Mulle endale meeldib väga nii siinpool kui sealpool DJ-lauda möllata.

Kui võrrelda 1990-ndaid, 2000-ndaid ja 2010-ndaid, siis kuidas need on erinenud nii pidude korraldamises ja ka pidutsejates? Ja mis moel sa varsti suuremat juubelit tähistad?

Varem oli pühendumist rohkem. Siiani saan tagasisidet, kuidas nädalaid oodati ja päevi valmistati end BFTV’ks ette. See oli nagu mingi eriline sündmus erilise muusika ja eriliste riietega. Oli inimesi, kes laenasid omale kostüüme ja meikisid end kodus valmis, oli inimesi, kes mukkisid tualetis ja vahetasid riideid treppidel. Sebimine käis, sest see oli ainus koht, kus olid koos kõik need omasugused “teistsugused”. Natuke on kahju, et see enam pole nii nagu varem. Samas jällegi on mul äärmiselt hea meel, et nüüd käib aastaid juba vooldil igasugune muusikahuviline ja see erinevate maitsete kokkusulanduv kompott on väga äge. Ehk jällegi on peos kaks otsa, nagu ikka.

Korraldamise osas pole väga midagi muutunud – peale selle, et raskem on inimesteni jõuda. Mingi hetk nagu tundus, et Facebook on lahendus, aga enam see ei tööta nii. Suhteliselt peata seis on info levitamise osas. Kindlasti on neid, kes seda intervjuud praegu loevad ja mõtlevad, et deem… ma ei teadnudki, et selline pidu on Eestis – kuidas nendeni aga jõuda? Tänapäeval on kõike varieeruvat liiga palju ja seda sodirägastikku ikka annab läbi kammida.

Sünna puhul omamoodi eelsoojendus on juba aprilli esimene nädalavahetus kui kaks päeva järjest saab Tallinnas Rockstar’sis lammutada. Reedel siis Tallinn Music Weeki tiiva all täispikk kontsertprogramm üheksa artistiga igast maailma nurgast ja laupäeval kohe tavapärane BFTV otsa. Seoses kesksuve ehk selle õige sünnipäevakuuga on ka juba susisevaid plaane, aga liigvara veel, et midagi välja öelda.
Hetkel puldis: DJ 4-got-10 ja DJ K-109 (Syn/\psi, FIN)
Su enda kui DJ 4-got-10 setid on tuntud kui energilised ja eriti kaasahaaravad, põhimõtteliselt võib su DJ-seti kohta öelda kontsert. Kas oled nõus?

Noh live ses mõttes, et olen elus DJ küll, aga see, et ma seal moshin ja karjun teiste lugude peale, nüüd siiski esitust kontserdi vormi ei pane. Oma teatav käekiri DJ-na mul on, ses mõttes natuke artistlikkust kindlasti asjas on, aga see võikski suva diskorist DJ-väärilise teha. Maailmas on liiga palju DJ-sid, kes tegelikult oma nime absoluutselt ei vääri.

Koos ajaga muutub ka tehnika. Kui palju kergemaks või raskemaks su DJ-tehnika laual läinud on ja mis vidinad järgmisena su nina ette lisanduvad noil õhtutel?

Minu puhul on see liikumine päris okei olnud jah. Alustasin, nagu mainitud, kasseti ja koduse CD-mängijaga. Siis ostsin ka teise CD-mängija, misjärel hakkasin vinüüle sekka mängima, kuniks oli tarvis ka teist vinüülimängijat, et üle minna ainult vinüülidele. Loomulikult olid need ka täitsa tavalised koduseks otstarbeks mõeldud grammofonid. Üks nutikas klassivend puuris ühte mängijasse augu ning sealtkaudu sai ühe väikse mänguauto ratta kruttimise tõttu mängijate mängutempot muuta.

Mulle meeldib endale hingeminevat muusikat mängida ning see on tohutult hea tunne kui näen, et see meeldib ka publikule.Siis tuli aeg, kui ma hakkasin aina rohkem mängima analoogset kraami nagu tänapäeval. Sajandi alguses aga taolist muusikat vinüülidel üldse ei üllitatud ning olin sunnitud tagasi CD-de peale minema. Aastaid käisin pidudel oma 350 CD-d mahutatava kohvriga ja ikka kippus ruumist puudu jääma, võtsin veel mingi 10-20 plaati eraldi karbikesega ka kaasa, sest ei suutnud kohvrist midagi välja võtta – kõik oli ju puhas kuld… ja kust sa tead millal sa tahad just selle koju jäetud plaadi pealt lugu lasta!?

Paar aastat tagasi alles ostsin oma esimese kontrolleri ning natuke hiljem ka läppari, kuid esimesed korrad kontrolleriga olid nagu õudusunenäod: kõik oli nii võõras. Tunnetust ei olnud ja see võttis ka selle õige sisseminemise tunde ära. Mitu korda mõtlesin, et lähen tagasi CD-de peale. Samas, mõistus ütles, et see on ju iga uue asjaga nii, et vajab ümberharjumist ja küll kõik korda saab. Saigi. Nüüdseks olen oma setiga väga rahul ja suudan taas sisse ja välja elada muusikat mängides.

Mul on elus iga asjaga nii, et see peab endale rõõmu pakkuma. Seda on mul ikka korduvalt juhtunud, et lähen kuhugi tunniks mängima ja mängin hoopis kolm, ning võib-olla viimase tunni olen juba tühjale saalile mänginud. Mulle lihtsalt megalt meeldib endale hingeminevat muusikat mängida ning see on tohutult hea tunne kui näen, et see meeldib ka publikule. Aitäh teile! Sünergia 4-ever!

Mis geari puutub, siis see pole kuigi oluline. Ma ei saa kunagi aru neist, kes toovad kusagil plaadi vahelehel välja kõik instrumendid ja efektiplokid, mida nad kasutavad. Ma kuulan tulemust ja kuidas selleni jõutud on, pole kellegi teise kui kunstniku/muusiku/DJ asi. Tee omi asju nende vahenditega, mis sul on, tee kasvõi risti-vastupidi ettenähtule ja sellele, kuidas "teised teevad" või õigeks peavad. Otsusta ise, tee nagu oskad ning endale õige tundub ja hästi kõlab.

Kõige värskemat dark electrot kuuleb just nimelt sinu settides nii BFTV kui ka GG Tallinna pidudel. Kui suure osa sa oma vabast ajast kulutad uue muusika leidmise peale? Kui palju sa enne oma etteastet eeltööd teed?

Väga ei teegi. Muusika voolab ustest-akendest sisse ning hea ja mittemidagiütleva eristamine toimub puusalt. Tihti on küll nii, et muusikat ostes usaldan kas artisti või leibelit juba eos ning puldis olles kuulen ka ise lugusid, mille soetanud olen, esimest korda. Kuna olen ostnud (järelikult oli väärt), seega usaldan ka enda maitset ja pole veel siiani puldis olles pettuma pidanud. Kui ma veel Röntgenit tegin Raadio 2-s, siis saadete koostamisel tegin enam eeltööd ja kammisin ka asju läbi, mis olid omamoodi kohustuslikud selle saateformaadi jaoks, kuigi samu lugusid ma oma settidesse ei pruukinud panna.

Kui alustasin muusika mängimist, siis tollased CD-mängijad isegi ei pruukinud loo kaupa lugusid mängida ning ei näidanud näiteks tagurpidi aega ekraanil. Siis oli eeltöö oluline, näiteks oli mõistlik paberile kenasti kirja panna kui pikad lood on ja kas kohe biidiga või on mingi intro, kas lõpus feidib träkk jne. Mingi hetk hakkas aga mulle meeldima stiil, mida põhimõtteliselt siiani kasutan, ehk katsun mõelda valmis esimese loo ja sealt edasi läheb juba sujuvalt flow pealt sett edasi. Vahel on nii, et peale mu DJ-setti meenutama hakates, meenubki ainult algus ja lõpp. Mitte, et ma nii purjus oleksin, vaid mängides tekib selline mõnus transiseisund, nagu ma oleksin mingi automaatkirjutaja. Keegi nimetas seda vist kanaldamiseks. Üldiselt sellised setid on ka kõige ägedamad publiku jaoks.
DJ 4-got-10 NO99 teatri fuajees 28. oktoobril 2017 – toimus etenduse "Unistajad" BFTV-järelpidu
Defineeri või seleta algajale lahti sõnaühend "tumemuusika."

Njaa, ega see väga lihtne pole. Esiteks juba seepärast, et selle üldnimetaja alla mahub jube palju omavahel napilt suguluses olevat muusikat. Sildistamine on ajaga muutunud ning eks see kui tume miski on, on kuulaja kõrvades. Üldjuhul on tumedam kraam nagu nimigi ütleb, omamoodi tõsisem ja sissevaatavam. Vahel agressiivsem, vahel aga tardumapanev. Täitsa sõltub, millist osa selles markeerida. Kitsarinnalisem tumemuusika kaader vaatab altkulmu a’la trance’i maigulise futurepopi või tavalise ööklubi-laadse hardstyle’i meenutava dark electro peale, samal ajal kui tavaline muusikakuulaja leiab selle muusika liiga depressiivse ning sünge olevat.

See, kui tume miski on, on kuulaja kõrvades.Huvitav on küll see, et tihti uued n-ö pärlid tulevad ka väljaspoolt teadaolevat skenet. Võimalik, et selles on oma roll ka peavoolumeedial, sest aina rohkem on tumedam kraam saanud kriitikute tähelepanu ja kõlapinda ning nad on jõudnud seeläbi teisiti uut sorti loojateni, kes kukuvad hoopis teiselt pinnalt huvitavaid asju tegema, sest nad lihtsalt ei tea “kuidas asjad siiani käinud on”. Nii võib vahel ka täiega puusse panna, nagu teatav hipsterlus näidanud on, samas tuleb ka väga ägedat ja ettearvamatut uut loomingut. Kusjuures äärmuslik metal on sarnases seisus hetkel. Põnevad ajad.

Nimeta mulle kolm aegumatut lugu, mis su settidesse kõige rohkem sisse mahtunud on.

Jube raske vastata. Erinevatel aegadel on olnud erinevad omamoodi hümnid. Kui ma käe südamele panen, siis artistidest tooksin ma vast ikkagi ennekõike esile maailma kõige fenomenaalsema tantsumuusika bändi The Prodigy. Tõsi, tegu pole tumemuusikaga, aga nad vanad põrsad oskavad ikka nii ehedalt oma asja teha ja flirtida julgelt äärealadega, et alatasa satub nende lugusid nii minu kui teiste DJ-de settidesse. Sarnane lugu on bändiga Combichrist, eriti nende esimese otsa loominguga, samuti Grendeli vana hea “Soilbleed” või Feindflugi “Stukas” või Suicide Commando “Hellraiser”.

Uuemast kraamist tullakse alatasa uurima “mis mängib?”, kui mõni Saksa duo Schwefelgelbi pala kõlarites on. Aaaaaa, ja kuidas ma sain unustada, lugu, millest ei väsi ei ise ega ka rahvas: The Horrorist “One Night In New York City”, veel parem kui mõne remiksina. The Horroristilt võiks muidugi kümneid töökindlaid hitte ette lugeda, aga see on kindlast top 1. Hetke asjadest satub iga kord mängijasse mõni Phase Fatale’i pala, Broken English Clubi “Wreck” ja kuidagi eriti suureks hitiks saanud Boy Harsheri “Pain”. Kui keegi ütleks, et vali nüüd ruttu kolm EBM’i pala kiirelt, siis Container 90 “United”, Pouppée Fabrikk “Elite Electronics” ja… midagi Nitzer Ebb’i algusaegadest – "Murderous" või "Join In the Chant".

Mis oli su viimaseks digitaalseks või füüsiliseks muusikaostuks? Milline on su kõige olulisem või hinnalisem fänniese?

Digi: Peryl “Lust” EP – jube rahul selle leiuga, jälle Berliinist ja hoopis teisest seltskonnast tulev dark technot, EBM’i ja post-punki kokkuklopsiv artist.

CD: Nachtmystium “Demise” – pole kaugeltki nende USA black metali meeste parim reliis, aga normaalse hinna eest oli talle mu teiste Nachtmystiumite vahel kenasti koht olemas.

LP: Nancy Sinatra “How Does That Grab You?” – olen vägagi suur Lee Hazlewoodi austaja ning see on taaskord tema produtseeritud album Franki tütrele aastast 1966. Teibitud ja ragisev Israeli väljalase, aga tuttav müüs ja no kuidas ma seda ei osta omale siis, väike pilt Lee’st ka veel tagakaanel ja paar lugu koos esitatud.

Särk: Ognemöt’i oma. Head semud ja äge bänd. Ilusa disainiga särk ka.

Kassette ma ei salli, aga olen ikka sunnitud häid Trash Can Dance’i reliise omale ostma aeg-ajalt. Viimane oli suure tõenäosusega Oudeis või Democide.

Kingiks sain just uue Eesti trip-hop, future jazz bändi Modulshtein vinüüli, tahaks juba kuulata. Kindlasti on tegu väärika asjaga.

Hinnalised või olulisem….aina raskemaks läheb. Ma ei oska enamust olemasolevatest asjadest rahasse panna. Väga hea meel on mõlema Clock DVA vinüülboksi üle, samuti autogrammiga Brendan Perry enne ametlikku ilmumist enda reliisitud versioon albumist “Ark”, David Lynch’i üks esimesi samme muusikas ehk BlueBob CD box signeeritult, Entombed’i “…But Life Goes On” autogrammidega demokassett. Igast lollusi on veel, mis võib-olla polegi nii hinnalised, aga endale on nad erilise tähendusega.

Kas eelistad tellida või plaadipoodides tuhnimas käia?

Võrdselt vist. Praeguseks on küll see seis juba, et ennekõike pole raha piisavalt. Peaaegu et kõike saab ju osta, mida vaja. Netist tellin uusi asju ja selliseid, mida tasub ette tellida, et kindlasti ilma ei jääks. Poest otsin jälle vanu pärleid või siis ostan vahel stiilis “selle hinnaga, selline asi?”. Et võib-olla niiväga polegi vaja, aga kui juba näpus on ja hind ka veel ok, siis ei saa ju poodi jätta.

Mis sinu jaoks teeb bändi etteastest suurepärase elamuse? Mõtlen seda nii läbi omade silmade kui ka pealtvaatajana publiku seast.

See kõik on taas vastastikune. Annad seda, mida saad. Tõsi, kui kuulajaid napib, siis on muidugi olukord raskem. Kui ikka saalis rahvas olemas, siis esimene samm peab muidugi tulema lavalt. Lükkad nagu hoo sisse ja siis see energia hakkab nagu mõni igiliikur pendeldama esineja ja publiku vahel. Suurim elamus esinedes on sind kuulav publik ja tunne, kui nende ees samuti nagu transsi kaod ning ajataju haihtub.
Lähed lavale ja tuled maha adumata seika, et vahepeal möödus 45 minutit. Saali poolt vaadatuna on muidugi see ka sarnane, et kui unustad aja – järelikult on elamus garanteeritud. Lased esinemisel voolata ja minna.

Suurim elamus esinedes on sind kuulav publik ja tunne, kui transsi kaod ning ajataju haihtub.Artisti teeb eelkõige heaks just see oskus kuulajat reaalsusest välja rebida ja endaga sõitma viia. Artist peab laval põlema, peab olema siiras. Tõsi, mõni oskab ka jube hästi teeselda siirust laval… Kui puudub võimalus võrrelda mõne teise laiviga, siis suure tõenäosusega see kerge petmine välja ei tulegi. Kui võrdlusmoment aga järgneb, siis langus kuulaja silmis on kerge tulema. Samas vaata näiteks Nick Cave’i – ta muutub rahvaga isiklikuks, võib end ka korrata, oma väljendeid ja nippe taaskasutada ning ikkagi asi töötab suurepäraselt.

Nii suuri mehi kui tema muidugi palju me hulgas ei ela, enamus sarnaseid on juba surnud. Kui teid kõnetab mõni veel elav artist sedavõrd, siis ma palun toetage neid ja käige nende kontsertidel. Tagantjärgi tarkus tekitab ainult kibestumist ja kurbust. Keegi pole igavene. Niigi on artiste, kelle headus alles peale nende siit lahkumist kohale jõuab, ehk need kes veel olemas on, need väärivad enamat kui edasilükkamist kuniks hilja.

Milline on su seni meeldejäävaim kontserdielamus külastajana?

Kui oled elus jube palju näinud häid kontserte, siis taaskord on mingit paari parimat võimatu järjestada. Üks on kindel, hetkel eksisteerib bänd, kelle kontserdid on enamikest kõrgelt üle – USA trio A Place To Bury Strangers – see on lihtsalt liiga rets kui hea livebänd nad on. Kui saaks võimaluse, sõidaks nendega terveid tuure kaasa. Ning Laibachi Tallinna Vene teatri kontsert oli võimsuse tipp! Wovenhand lõikab alati väga valusalt – see vägi, mis neist rahvasse tankina sõidab, on täiesti ebareaalne. Juba korra esile tõstetud Nick Cave & The Bad Seeds, Swans, Brendan Perry, nii Dead Can Dance’iga kui ilma, on olnud võrratu oma lihtsuses ja selle suuruses. Celtic Frost oma viimasel “Monotheist” tuuril Tavastias, Katatonialt olen paar head ja hingeminevat esinemist näinud. Kunagi oli Berliinis üks suurepärane Trentemølleri live, alles siis kui ta oli oma debüüdi üllitanud. Morbid Angeli Tallinna kontserdil käisin esimest korda elus circlepitis, kuna ei suutnud vastu panna. Unustamatu elamus oli muidugi ka mu elu esimene suur kontsert välismaal, koosseisus Obituary, Napalm Death ja Dismember, aastal 1992. Kaks aastat varem Death Angel Tartus ning veel 5-6 aastat enne Singer Vinger Tallinna 60. Keskkoolis. No nüüd jõudsime peaaegu väravate avanemiseni tagasi.

Nutan, et ei näinud kunagi Fad Gadgetit, The Crampsi, Lee Hazlewoodi, Death’i…

Veel on võimalus näha Autopsy’t, Cranesi, Orbitali, Amon Tobinit, Aphex Twini, äkki ka The Future Sound Of Londonit…

Mida sa sooviksid, et TMW ja BFTV tänavuse ühendamise tõttu võiks juhtuda? On see enda ürituse populaarsuse kasvatamine, skene (ja selle olemasolu) tutvustamine üleüldse, kontaktide tekitamine nende üheksa artistiga, enda järjekordne proovilepanek või hoopis midagi viiendat?

Sooviks häid emotsioone nii artistidele, kuulajatele kui meie korraldustiimile. Sooviks ka eelarvamuste kummutamist ja seda, et inimesed ei vaataks BFTV kui mingi imelooma peale. Sinna on läbi aegade ikka sattunud huvitavaid tegelasi, kes on uudistama tulnud ja vaimustunud. Tahaks, et veelgi enamad annaks endale selle võimaluse.

Kõik räägivad kindlasti oma peod eriliseks, aga no deem… Tegelikult ka, BFTV on midagi teistsugust. Laske see endasse ja pidage meeles, kõik artistid on jumala erinevad, täpselt nagu ka DJ-d BFTV regulaarüritustel. Ärge tehke liiga kiireid otsuseid esimese 15 minuti põhjal kui üritusele tulete. Kasvage sinna sisse, kiiret pole kuhugi!

Klassikaline lifti-olukorra küsimus. Ütleme, et TMW festivalil satud ühte ruumi mõne olulisema produtsendiga, agendiga vms. Kuidas talle ennast kõige paremini maha parseldada?

Ma pole kunagi millegi hea maha parseldaja olnud. Olen vahetu inimene ja eos sõbralik kõigiga. Kui klapp tekib kasvõi mõne väikse humoorika repliigi põhjal ja selgub, et inimesega on rohkemgi rääkida, siis saangi temaga tavaliselt tuttavaks ning tegelikult seda enam on raske see põgus ja soe vestlus mõne promonipiga ära lörtsida.

No a’la jutt lõpetada mingi nimekaardi või plaadi andmisega. See kõik peab kuidagi megasujuv olema, nii sujuv, nagu see mu elus peaaegu kunagi pole olnud. Sest istun oma tegemistega peale kõiki neid aastaid ikka keldris ja käin ise isegi oma ürituste plakateid tuisuga plangule kleepimas. Mu teatav tagasihoidlikkus ja silmakirjalikkuse puudumine on mu jaoks eluaeg põhilised nõrgad kohad olnud. Vahel tahan üht, aga käitun ikka teisiti. Usun siiani, et “me aeg veel tuleb!”

Kas Forgotten Sunrise uus album ilmub vinüülil?

Vaadates hetkeseisu, ma arvan küll. Enne plaanin veel selle kõige varasema Forgotteni kraami vinüülile panna, sest sel aastal saab see 25-aastaseks ning 20 minutit kummalegi poolele, ehk demo ja EP, oleks imeline. Ühtlasi on plaan ka Deceitome’iga veel enne suve vinüül-EP teha.

Müstikat ka, müstika on oluline! Mis juhtub igal õhtul kell 22.22?

Tavaliselt kipun sel ajal kella vaatama, aga ma ei usu, et see on müstikaga seotud. Kahtedega on mul mingi keiss aastaid ja aastaid olnud. Mingil määral olen seda kombot hakanud teadlikult jälgima ja ära kasutama. Eks see on nagu mingi talisman, usun sellesse ja see hakkabki tööle. Piiri peab pidama ainult, sest igasuguste taoliste märkamistega võib liiale ka minna, kuid Jungi paberile pandud sünkronism on osa mu igapäevaelust küll. Inimesed, kes mind tunnevad rohkem, näevad, kuidas mu elus pidevalt mingi “kõigel on kõigega seos” töötab ja vahel mulle tundub, et see nakkab.

Mul on hea meel, et ma ei ole mingit suunda teadlikult kunagi valinud. Õigel ajal jõuavad õiged hetked ja äratundmised ise minuni, nii juhtus ka Jungiga. Teadsin noorest saadik vaid ta nime, kuniks käis klõps ja ma hakkasin tema vastu huvi tundma, sest ta koges oma elus tohutult samu tundeid, mõtteid ja hetki. Jube põnev. Igal sammul saad oma tundmatutele mõtetele kinnitusi ja kahtlustele vastuseid, mis aitavad edasi uute kahtlusteni.

Aitäh sulle, Anders!

Sulle ja Rada7-le ka suur aitäh! Ärge unustage, et kõik algab endast!

TMW: Beats From The Vault Stage showcase toimub 6. aprillil klubis Rocstar’s (Tatari 6, Tallinn) – piletid on müügil Piletilevis.

Soovitame seejärel ka 7. aprilli hilisõhtu vabaks võtta, kuna samas kohas toimub hommikutundideni kestev Beats From The Vaulti regulaarpidu , koos Joy Divisioni albumi "Unknown Pleasures" kuulamisega.

Jälgi Beats From The Vaulti Facebookis.
Anders Melts aka DJ 4-got-10 MixCloud.

https://tmw.ee/et/artistid/dj-4-got-10/

iVardensphere (Kanada)
(Metropolis Records/Synthetic Sounds)

"Korralik vedamine, et selline Kanada supergrupp saab sel aastal Body Machine Body’l üles astuda. Scott Fox ehk bändi ninamees ja loominguline jõud on seni üllitanud 5 kauamängivat pluss teinud palju koostööd teiste oma ala meistritega. Hetkel kuuluvad iVardensphere’i viieliikmelisse koosseisu muuhulgas Yann Faussurier Iszoloscope’ist ja Jamie Blacker ehk ESA. Tribal rütmid, karmi kõlaga vokaal, etno-osakond, analoogbassiliinid ja massiivne astumine – need on vaid mõned bändile iseloomulikud elemendid. iVardensphere kõlab nagu ei keegi teine dark-electro maailmas."

www.facebook.com/ivardensphere
www.youtube.com/user/iVardensphere/videos

ESA: Electronic Substance Abuse (Suurbritannia)
(Tympanik Audio, WTII Records)

"Peale seda kui härra Blacker eelmise sajandi lõpus erinevates ekstreemmetal bändides musitseeris, otsustas ta jätkata ta üksi ning kanda sama vibe’i edasi elektroonilisse muusikasse. 2002 aastal sündiski ESA ja sõi end kiirelt oma mõjuvate ideede ja sünge saundiga rhythmic noise’i skenesse. ESA puhul on alati olnud äge see, et tema muusikas on meloodiad ja atmosfäär olulisel kohal. Sealjuures kaotamata truudust rütmimüra ja tantsumuusika vastu. Puhas energialaks!"

www.electronicsubstanceabuse.com
www.facebook.com/ElectronicSubstanceAbuse

Podruga (Läti)
(Artsound Records)

"Säravaim uustulnukas Lõunast! Nagu nuga, kahvel ja lendav taldrik, kuhu on serveeritud kosmilise garneeringuga tumeelektrot, unelevat naisvokaali ja keel põses post-sovetlikku tunnetust. Ilusad sündipopilikult meeldejäävad viisid ja hõljuv atmosfäär. Justkui Miss Kittin ja The Hacker oleks taassündinud Lätis. Ei saa mainimata jätta, et duo naispool Alise on ka retsilt andekas DJ, aga sellest juba tulevikus."

https://podruga.bandcamp.com/
www.facebook.com/podrugamusic

Dmitry Distant (Läti)
(Electronic Emergencies, Crimes Of The Future)

"Laiema muusikamaitsega meest kui Dmitry annab otsida. Kogu oma hea maitse suunab ta aga suht piiritletud ja minimalistlikku electro väljundisse Dmitry Distant. Paiguti happeline ja valdavalt tume. Müstiline ja vaata et lausa okultistlikki. Härra on üllitanud oma muusikat lugematul hulgal erinevate leibelite alt ning kõikvõimalike formaatide peal. Aastaid tagasi oli toona veel Moskvast pärit Dmitry DJ-na puldis ka Beats From The Vault üritusel, nüüd aga oma loominguga ning livena BMB’l. Sellest saab üks korralik analoog-etteaste olema!"

https://soundcloud.com/dmitrydistant
https://www.facebook.com/dmitrydistantmusic

Cardinal Noire (Soome)
(EK Product)

"Raske uskuda, et nad tulevad siit samast üle lahe Soomest ning alustasid oma bänditegemist alles sellel sajandil. Cardinal Noire teeb väga kurja ja kirjut electro-industriali ja seda just samas võtmes nagu nende eelkäijad Skinny Puppy, Numb ja Front Line Assembly. Neis pole põrmugi kaubanduslikkust ega halastust. Konti murdev ja verd tarretav küte. Sobib kindlasti ka kitarrisema industriali austajatele, mis sest, et traate asendavad rajud sündisaundid."

https://cardinalnoire.bandcamp.com/
www.ekproduct.com/artists/cardinal-noire
www.facebook.com/CardinalNoire

Crash Test Money (Eesti)
(Trash Can Dance)

"Kirjeldamaks oma loomingut kasutab looja ise kahte sõnapaari: äge/emotsionaalne ja agressiivne/tume. CTM muusika kõlab nagu Sheffieldi industrial kohtuks Detroidi technoga, lisandina mahlakad jutusämplid ja maitsekas helikeel. Täpselt selline artist, kes just Eestist veel puudu oligi."

https://soundcloud.com/crash-test-money
https://crashtestmoney.bandcamp.com/

Martians (Eesti)
(Trash Can Dance)

"Darkside ehk kolmeliikmelise kontsertkooslusena Martians on vast sel aastal vaatamata oma nimele kõige helgem artist. Martiansi tumedam pool on eelkõige just looja poolt vaadatuna. Ise nimetab Darkside oma muusikat electrofunkiks. Selles on nii vanakooli Kraftwerki tõugu electrot kui isegi Scooteri ohtu hardcore technot. Eelkõige on tunda aga just 90ndate alguse breigimuusika taaskehastust. Bomfunk MC’s, Music Instructor jt. Minimalistlikule biidile ja vokoodervokaalile lisanduvad laval trummid ja elektrikitarr. Raske on midagi põnevamat ette kujutada."

https://soundcloud.com/drxid

Festivalipiletid eelmüügihinnaga 14€ on saadaval Kultuuriklubis KELM, Vene 33. Internetipiletid hinnaga 15€ on müügil leheküljel https://bodymachinebody.bandcamp.com. Festivalipäeval on ukselt pileti hind 19€.