Rada7.ee esitleb: FURA – Björt, mitte Björk, mänd, mitte kask

Kirjutas Ester Faiman
01-04-2016

FURA on bänd, mille väga intensiivse, üheaegselt helge ja valusa, aeglase tempo ning melanhoolse lüürikaga elektroonilise muusika keskmeks on asutaja ja liider, kaunis ja põnev Björt Sigfinnsdóttir koos produtsentidepaari Halluri ja Janusega. Björt elab küll hetkel Taanis, kuid rõhutab, et kogu tema tehtav muusika on alguse ja jõu saanud peaaegu maailma äärel asuvast Islandi imetillukesest mere ääres asuvast linnakesest, kus ta on sündinud ning millega ta seob kogu oma mõttemaailma ja eksistentsi. Lisaks bändile on Björt asutanud koos kaaslastega samasse Islandi kalurilinna kunstikooli ja -festivali ning kunstnike asumi.
FURA astub üles juba täna, 1. aprillil, Tallinn Music Weeki Rada7.ee esitluskontserdil, klubis Sinilind.

Björt, bändi tutvustuses on öeldud: „The project is a collaboration between the Icelandic vocalist Björt Sigfinnsdóttir, the Icelandic producer duo Hallur and Janus, the Danish guitarist Troels Holdt and the Danish drummer Emil Vissing.” Kuna see on üsna segadusseajav kirjeldus, siis kohe alustuseks rääkige lahti, milline on teie bändisisene rollijaotus. Kes teeb mida ja kes teeb peamised otsused?

FURA on siiski algselt minu projekt, nii et ilmselt võib siis mind ikkagi pidada selle koosluse liidriks. Ma hakkasin FURA nime all muusikat tegema 2011. aastal ja 2013. aastal lõin kampa Halluri ja Janusega, kes mu varem valminud lood produtseerisid ja poolte lugude puhul ka kaasautoriks olid. Me tegutsesime kaks aastat kolmekesi koos ka live-bändina, mis oli ülitore aeg.

2015. aastal see muutus, kuna ma kolisin Taani ja nemad kaks olid nii hõivatud oma teiste projektidega, et otsustasime kaasata uusi liikmeid. See oligi hetk, kui eriti andekad Troels Holdt ja Emil Vissing ilmusid pildile. Nad tuuritavad koos minuga ja me koos oleme loonud ka selle, kuidas bänd kontsertidel kõlab.
Et asjalugu veel komplitseeritumaks muuta, siis hiljuti lisandusid FURA perre veel visuaalivõlurid Hilmar Guðjónsson ja Rasmus Stride, kes koos tegid FURA kontsertide taustaks näha olevad videokunstiteosed.

Kas ma saan õigesti aru, et kuigi bändi tuumik on pärit Islandilt, siis te (või vähemalt osa teist) praegu resideerute Taanis?

Nii see on. Mina olen pärit Islandilt ja kõik meie muusika on kirjutatud ja salvestatud samuti Islandil. FURA esindabki täielikult Islandit, lihtsalt hetkel osaliselt Taanis.

Island tundub väga paljudele eriti müstilise ja muinasjutulise kohana ning kuigi Eesti on sellest väga erinev, tundub mulle, et neis paikades on midagi sarnast. Islandil on meri, laavaväljad ja kaljud, Eestis on lõputu mets ja sood… ja meri, vähe inimesi ning kalduvus ängi ja üksilduseotsimise poole. Kõlab tuttavalt? Palju ja mil moel on Islandi loodus, inimesed, pärimused jms te loomingut mõjutanud?

Island on kahtlemata kogu minu isikut avavaks võtmesõnaks ning sellest on läbi imbunud kõik minu meloodiad ja lüürika. Ma olen seal maailma äärel üles kasvanud – imetillukeses linnas, kus on ainult 700 elanikku ja hingematvalt kaunis loodus. Ma arvan, et kuulaja võib tunnetada Islandit meie muusikas olevates kontrastides. Tumedad, rasked, moonutatud rütmid vastanduvad kergele, sensuaalsele, haavatavale vokaalile ning ajuti müstiline, üliemotsionaalne ja jutustav lüürika annab edasi isolatsiooni, milles viibisin seda muusikat luues kui elasin kaugel, kõigest eemal.

Teil ilmus äsja omanimeline album. Kuidas see on hoo sisse saanud ja kas räägiksite natuke albumi valmimisprotsessist? Sellega ei läinud vist väga kiiresti?

Mulle tundub, et see on ülihästi vastu võetud.. Me oleme peamiselt saanud kiitvaid arvustusi ja me oleme ka ise ülirahul lõppresultaadiga, mis on ülimalt oluline kui tahad muusikaäris sees püsida. Ma vähemalt üritan seda mõtteviisi hoida.
Ning sul on täiesti õigus, plaadi valmimisprotsess oli tõesti üsna pikaldane. Ma ausalt öeldes salvestasin terve täispika akustilise albumi juba 2009-2010. aastal ning jätsin selle siis seisma, kuna mul tekkis hoopis huvi elektroonilise muusikaga eksperimenteerimise vastu. Ma võtsin neli juba valmis olevat lugu ja tegin need uuesti koos Halluri ja Janusega ning siis kirjutasin veel paar lugu lisaks. Nii et teoorias tegelikult võiks tõesti öelda, et seda albumit on valmistatud 2009. aastast saadik. Tegelikult aga ikkagi aktiivne FURA albumi valmimisprotsess algas 2013. aastal ja lõppes 2015. aastal, mis tegelikult juba iseenesest on ikkagi päris pikk aeg. Protsessi venitas kindlasti see, et oleme kõik hõivatud ka teiste projektidega ning kõige tipuks elame erinevates kohtades. Seetõttu veetsime üliintensiivseid nädalalõppe ja öid stuudios igal vähegi võimalikul momendil.

Hallur ja Janus on hõivatud oma ohtrate teiste bändidega – Kiasmos, Bloodgroup, Byrta and Lily the Kid ja mina olen suunanud fookuse oma muusikavälisele tegevusele, mis hõlmab ohtralt projektijuhtimist ja ettevõtlust.
Ma nimelt ostsin suure maja ja renoveerisin selle koos nelja sõbraga ning 2012 aastal me asutasime kunstiresidentuuri nimega HEIMA art collective. Samuti ma olin 2014. aastal Islandi kunstikooli LungA kaasasutaja ning kõige tipuks ma veel korraldan iga suvi LungA kunstifestivali (mille ma kaasasutasin juba 17 aastat tagasi) ning sinna juurde veel igasugu pisemaid ettevõtmisi.

Mida FURA üldse tähendab? Ühe samanimelise hispaania bändi nimeseletus oli selline – „ferret (fura in catalan): they could sleep many hours, entering in a state of absolute calm, to become a very active and curious animal.”

Mul on välja pakkuda lausa kaks seletust. Islandi keeles tähendab „fura“ puud, männipuud nagu ka meie albumi kaanel. Samamoodi nagu „björk“, mis tähendab samuti puud, kaske. Ja põhjuseks, miks ma ei tahtnud esineda oma nime all, on muidugi see, et mu nimi Björt on ülisarnane nimele Björk ning ma selle asemel siis lihtsalt valisin ühe teise puu nime. Kui nimeteema üles kerkis, siis ma parajasti viibisin hoopiski Columbias ja nime soovitaski tegelikult mu ühe sealse sõbra isa. Tuli välja, et Fura on ühe sealse väljasurnud põlishõimu, Muzo, iidse legendi naistegelase nimi. See on väga traagiline aadama-ja-eeva-sorti lugu, väikse romeo-ja-julia-stiilis pöördemomendiga. Fura ongi siis nagu kokkusulandatud Eeva ja Julia karakter. See on väga kaunis ja traagiline armastuslugu, mis klapib väga hästi meie muusikaga.

Olete mitte väga üllatuslikult ühes instagrammi postituses Björki oma mõjutajaks nimetanud. Ühest küljest on mugav, et Islandi bändilt eeldatakse juba eos kõrget taset ja omanäolisust, kuid teisest küljest võib kahtlustada, et varem või hiljem võrreldakse neid ikkagi Björki või Sigur Rosiga. On see vahepeal ahistav või halvav või pigem tugev põhi, millele saab alati toetuda?

Ma vaatan Björkile alt-üles ikka väga mitmel põhjusel. Ta on täiesti fantastiline muusik, laulja, laulukirjutaja, produtsent ja artist. Ta omab täiesti fenomenaalset kontrolli oma unikaalse häälematerjali üle, mida ma piiritult austan. Ta on oma loomingulises väljenduses täiesti kartmatu ja väga hea eeskuju kõigile noortele muusikutele, eriti naismuusikutele, kes tihtipeale peavad võitlust pidama oma koha eest, kahjuks siiani peamiselt meeste poolt juhitavas tööstuses.

Kui bändi kohta uurisin, siis mingi hetk hakkasid mu jaoks tekkima väga tugevad paralleelid ühe põneva Eesti artistiga, kelle nimi on ja kes, kuigi seob enda identiteeti tugevalt Eestiga, elab hoopis Šveitsis. Nägin viimasel Eurosonic festivalil, et tema suureks trumbiks on, isegi ühe laulu sees, eesti keele segamine inglise keelega – tundus, et mitteeestlased pidasid seda mingiks haldjakeeleks. Islandi bändid on ka alati osanud islandi keelt trumbina kasutada, mitte seda kartnud. Sina oled jällegi valinud inglise keele, miks?

Ma armastan väga laulda islandi keeles ja põimida Islandi saagasid aegajalt oma etteastetesse, kuid kuna lüürika kirjutamine on kunstivorm, milles ma end siiani väga ebakindlalt tunnen ja kirjutamine islandi keeles on veel palju keerulisem kui inglise keeles, vähemalt nii, et ma ka lõpptulemusega rahule jääks. See on väga komplitseeritud keel ning muidugi, kui ma orienteeruks ainult välisturule, siis ma võiks kirjutada mida iganes ja see kõlaks nagu haldjakeel, aga keelest aru saavale kõrvale kõlaks see ilmselt kohmakalt.
Aga ma veel harjutan ja kindlasti tulevikus saab minult kuulda ka islandikeelset loomingut.

Loo „Poems of the past” viimane jupp sõnadega „if you lead, can I follow” jäi mul täiesti eraldiseisvalt pähe kummitama… Kellele või millele sa järgnema oled valmis? Millest FURA lood üldse räägivad – „Demons”, „Wolverine”, üsna sünge kraam tundub olevat?

FURA lood on nagu väikesed jutukesed. Enamasti hõlmavad need emotsioonide virrvarri, armastust ja kirge, uute suhete algust, koos kõigi liblikate ja soojusega. See räägib ka südame murdumisest, depressioonist ja sisemistest deemonitest, ebakindlusest ja ühiskonna ette antud raamidesse sobitumisest, nende raamide lõhkumisest, hingeotsingutest, oma sisemise koletisega kohtumisest ja hirmudega silmitsi seismisest. Noh, normaalne kraam ühesõnaga!
Enamus neid lugusid leiavad inspiratsiooni mu oma tunnetest ja kogemustest. Ma olen väga emotsionaalne persoon, ülitundlik ja ilmselt paljud leiavad, et mu elu on üks suur emotsionaalne möll, mis on täidetud vaimustavate kõrgmomentide ja ränkade langustega. Ma siiani üritan leida endas tasakaalu, kuid mu suurimaks võiduks seni on jäänud selgeks õppida, kuidas leida ilu igas raskuses.
Ma veedan rohkelt aega ennast arendades ja tundma õppides ning õppides mõistma rännakut, mis mul käsil on. Aktsepteerides oma vigu ja õppides end armastama kui tervikut. FURA albumi valmistamine oli kindlasti väga oluline osa sellest eneseotsingust.

“Poems of the past” ongi sellest, kuidas välja ronida august, mille ma olen endale valmistanud oma ebakindlusega. Peale ränka südamemurdumist, tundsin ma ennast eraldatu, üksiku ja murdununa. See laul sai teeks, mis aitas mul neist tumedatest tunnetest lahti rebida . Laulusõnades ma palun “sellel isikul” tulla, mind terveks ravida ja õigele teele juhatada, kuna mul ei ole jaksu seda iseendal teha, kuid reaalsuses oli “selleks isikuks” minu enda mina. Nii et ma tegelikult rääkisin oma sisemise minaga – kui see seletus nüüd lõppkokkuvõttes omab kellegi teise jaoks mingit mõistlikku pointi. “Demons” on samuti sisevõitlustest ja lootusetusest ning “Wolverine” on sellest, kuidas ulatada raskustele käsi ja süleleda oma sisemist looma.

Sa oled ise ka kindlasti silmitsi seisnud hetkedega kui kõigest hingest sooviksid, et keegi ometigi annaks sulle käsiraamatu, milles on seletatud, kuidas õigesti elada ja kuidas olla õnnelik. Ma usun, et plaat räägibki kõigest sellest ja tõdemusest, et sellist juhatust kahjuks ei eksisteeri ja ainuke õige variant toime tulekuks on aru saada, mis su enda jaoks tähtis on.

Nüüd ma vist sattusin küll hoogu…

Björt, ma saan aru, et sa oled oma kodukohta Islandil loonud kultuurikeskuse koos LungA festivali ja kooliga? Palun räägi sellest pikemalt, kuidas need toimivad, mida seal täpsemalt õpetatakse ning kes õpivad ja õpetavad?

HEIMAt võib vist tõesti nimetada kultuurikeskuseks, nagu sina seda tegid või siis kunstiühistuks nagu meile meeldib seda kutsuda. HEIMA on on pelgupaik kunstnikele, kuhu võib esitada taotluse sinna kuulumiseks. See asub kaunis majas, kus sa nii elad kui ka töötad koos teiste kunstnikega üle maailma.

LungA festival on nädalapikkune kunsti ülistamise ja nautimise festival, kus võib osaleda eksperimentaalsetes töötubades ja nautida erinevaid kunstilisi etteasteid, näitusi ja kontserte. LungA kool on kunstikool, kus rõhk on pööratud enesearendamisele läbi loome ja kunsti.

Lunga fenomenil ei ole tööl pidevaid kindlaid õpetajaid. Selle asemel meelitame kohale huvitavaid indiviide erinevatest valdkondadest, et tulla kokku, õpetada ja olla mentoriteks meie õpilastele ja osalejatele. Me loome teekonna, kus su maailmavaade pannakse proovile sellisel viisil, mis võimaldab sul aru saada, mis on tähtis just siin ja praegu. Me töötame mineviku, tuleviku ja kõige tähtsam – olevikuga. Me keskendume tõsiasjale, et ei ole olemas ainult ühte õiget viisi, kuidas midagi teha, on ainult sinu viis ja me aitame sul jõuda lähemale arusaamale, milline see võiks olla.

Äsja valminud video “Deamons” tegigi üks su õpilasi? Miks just tema ja kuidas see valmis?

Carla oli üks mu kõige esimesi õpilasi ja ta on väga andekas videokunstnik, see on ka põhjus, miks ma tema poole pöördusin. Ta võttis osa programmist, mis toimus 2014. aastal ning kui ta eelmisel aastal uuesti tuli, siis valmis ka see video. Ega ma täpselt ei oskagi öelda, kuidas tal see video valmis, aga ma võin öelda, et see meeldib mulle väga.

Millised on teie tulevikuplaanid? On midagi eriti põnevat tulemas, mida ootate ja millest tahaksite rääkida? Mida ootate Tallinn Music Weekilt?

Meil on tõesti mitmed põnevad asjad plaanis, osasid neist kahjuks ei saa veel avaldada. Ma loodan koos oma bändiga ohtralt esineda ning plaanis on hakata kirjutama ka järgmist albumit. Ma tahan koostöös oma tiimiga täiustada meie lavaesinemisi ja oleks väga tore kui me leiaks ka teisi artiste, kes nagu meiegi on huvitatud piiride lõhkumisest muusika ja kunsti vahel, kellega koostööd teha.
Tallinn Music Weekil me peamiselt loodame anda väga hea kontserdi, tunda kogu bändiga rõõmu reisimisest ja eriti äge, kui me leiame ka põnevaid inimesi, kellega luua uusi sõprussidemeid ja kes teab, äkki põnevaid ettevõtmisi tulevikuks.

Lemmik seitsmes rada?

Pink Floyd „Mother”, kontsertalbumilt “Is There Anybody Out There? The Wall Live 1980–81”.

Veel artikleid