Rada7 esitleb: Repetitor – "Me tuleme Serbiast, ärge kartke, tulge lähemale!"

Kirjutas Ester Faiman
23-03-2015

Repetitor on pöörast mürisevat gaaraažirokki mängiv bänd Serbiast, kellega käib kaasas palju põnevaid lugusid, nad olid mõni aasta tagasi üle pika aja esimene Serbia bänd, kes läks kontserte andma Kosovosse ning nende lavaenergiat kirjeldatakse ülivõrretes. Legendide ja jutustuste tõele vastavuses saab Eesti publik veenduda juba sel reedel, 27. märtsil, klubis Sinilind, Tallinn Music Weeki Rada7.ee esitluskontserdil. Küsimustele vastas bändi laulja ja kitarrist Boris Vlastelica.


On kevad Belgradis juba täies hoos? Tundub, et te võite rõõmustada – mõned aastad tagasi Tallinn Music Weeki ajal oli linn täis lund ja tänavad jääs, aga nüüd on ilm juba üsna kena ja päikseline.

Nii ta on, kevad näitab Belgradis oma esimesi märke. Mulle tundub, et kevad on sel aastal hilja peale jäänud, kuid kuna talv oli üsna pehme, siis pole sellest hullu. Mul on hea meel, et talv taandub ka Tallinnas, sest me veedame seal mitu päeva ning tahaks mõnusalt ringi jalutada, ilma et lumetorm pikali niidaks.

Teil on ebaharilik bändikooslus. Tegelikult polegi selles järgi mõeldes midagi nii ebaharilikku, aga leida reaalelus kooslust, kus naised mängivad bassi ja trumme ning mees laulab, mitte vastupidi, ei kohta just tihti. Eriti sellise žanri puhul on tüüpiline, et lava on täidetud pahurate ja karvaste meesolenditega. Kuidas te ise seda kommenteerite?

Aitäh tähelepaneku eest, kuigi ega selline koosseis kuidagi spetsiaalselt kalkuleeritult kokku pole pandud. Bändi olen ma tahtnud teha alates ajast, kui kuulsin 13-aastaselt The Ramones’i Tahtsin koguda enda ümber seltskonna, kes suudavad luua mitte millestki midagi. Trummar Milenaga käisime me koos koolis, tal on suurepärane rütmitunne ning me olime väga õnnelikud, kui leidsime mingilt kodupeolt kampa ka bassimängija Ana-Marija – no oli kohe tunne, et me klapime kokku.

Kas ma saan õigesti aru, et kuigi te kokku tulles ei osanud eriti isegi pille mängida, kogusite te üsna kiiresti tuntust ja tunnustust. Mis te arvate, miks see nii läks, millega te selle tähelepanu pälvisite?

Sul on õigus, meist ükski ei osanud pilli mängida siis, kui bändi kokku panime. Noh, kui aus olla ega me praegugi selles kohutavalt osavad pole, haha. Aga tegelikult see ongi kõige ägedam olnud, et see on meie kõigi esimene bänd. Me oleme alustanud ühelt stardipositsioonilt ja kasvanud edasi laval juba kõik üheskoos.
Nagu ei ole enamikku head kraami kunagi mängitud Serbia raadio- või televisioonikanalites, nii ka meid mitte, kuid me oleme andnud ümberkaudu ohtralt kontserte ja selle kaudu hakkas sõna levima ning nii saavutasime ka laialdasema tähelepanu. Samuti oleme me üks esimesi kohalikke bände, kelle tuntus hakkas kasvama esmajoones tänu internetile.

Mida täpsemalt kujutab endast New Serbian Scene, mille hulka ka teid endid arvatakse või see ongi rohkem selline kindlat ajaperioodi hõlmav määratlus?

See on jah selline üldine nimetus, millest kõik üritasid eemale hoiduda kohe, kui see nii formuleeritud sai. Üldiselt märgib see lihtsalt ära ajaperioodi ning bändid, mis on loodud peale 2000. aastat ning sinna alla on peamiselt haaratud peavoolu rock- ning popgrupid, kelle sekka me ise endid väga ei taha määratleda. Kui meil on vaja oma kohalikku alternatiivskenet kuidagi nimetada, siis kasutatakse pigem nimetust “Bigz”-skene, sest enamuse selliste bändide prooviruumid asuvad hoones, kus asus varem trükikoda nimega Bigz.

Teie teine plaat „Dobrodošli na okean” ilmus 2012. aastal. Miks nii pikk paus on tekkinud ja kuna uut albumit oodata on?

Pikemal pausil oli kahtlemata rohkem kui üks põhjus, kuid peamine on ikkagi see, et kuna meil puudub võimalus pääseda nii televisiooni kui ka raadiosse, siis on meil olnud tähelepanu saavutamiseks vaja mängida kõikjal endises Jugoslaavias. Sama taktikat üritame kasutada nüüd ka mujal Euroopas. Samuti on mulle alati meeldinud kui mu lemmikartistid on võtnud oma muusika tegemiseks aega ning esitlevad seda siis, kui on kindlad, et neil on midagi väärtuslikku jagada.
Tegelikult me nüüd kohe peale selle ringsõidu lõppu lähemegi tuuribussist välja astudes otse stuudiosse, me oleme oma uutest lugudest üsna elevil.

Kui eestlased liiguvad Balkani kanti, siis minnakse pigem Horvaatiasse, Serbiasse mitte nii väga. Mis oleks see, mille pärast külastada just Serbiat – ma mõtlen siinkohal ikkagi pigem soovitusi (pop)kultuuri valdkonnas – kontserte, klubisid, põnevaid bände, festivale jms?

Arusaadav, sest Horvaatia rannajoon on väga kaunis ja unikaalne. Belgrad on ka kaunis ja unikaalne, kuid hoopis teistel põhjustel. See on Balkani sulatusahi – suur ja vana linn, mille kahest miljonist elanikust on osa alati liikvel, olgu päev või öö. See on segu kõigest, alates Ottomani impeeriumist kuni sotsialismini ja mis iganes see on, mis praegu toimub. See kõik kokku on uskumatult elav, vibreeriv, isegi hullumeelne, aga peab kiirustama, juhul, kui te tahaksite kõike seda näha, sest kogu seda pulbitsevat elu plaanitakse muuta igavaks ja vaikseks, kuigi ma kahtlen kõvasti nende plaanide õnnestumises. Ning kuna linn ei kiha turistidest, siis kohalikele siiani meeldib väga tutvustada võõrastele ümbruskonda ja muidugi on kohalike abi väga soovitav kui tahad leida ägedaid kohti, sest need on loomulikult need, mida kaardilt ei leia.

Te laulate serbia keeles? Miks mitte inglise keeles, mida paljud bändid mugavamaks peavad? Millest te laulutekstid räägivad?

Sellel, miks me laulame serbia keeles, on lihtne põhjus – me mõtleme serbia keeles. Kui laulusõnadest rääkida, siis võib öelda, et need on pigem isiklikest võitlustest, armastusest, eneseleidmisest… Ma olen mõelnud laulusõnu tõlkida, lihtsalt selleks, et panna need Bandcampi, et inimesed saaksid aru, millest ma laulan, aga kohutavalt keeruline on tõlkida oma lüürikat. Ma alati jään ekslema kõigi võimalike tõlkevõimaluste vahele ja tõden ikka ja jälle, et võibolla ma vajan kõigepealt tõlkemasinat iseendast aru saamiseks.

Eesti artistid kohtavad lääne pool siiani aegajalt kerget põlgust Ida-Euroopa suhtes, kuidas Balkani bändidesse suhtutakse?

No siis te võite vaid ette kujutada meie seisu, eriti kui arvestada Serbia reputatsiooni Lääne meedias. Samas on muidugi võimalik alati see oma eeliseks keerata. Kui me mängisime Roomas, siis ma keset kontserti kogemata lõikasin endale millegagi näppu ning kuna sealt jooksis ohtralt verd, siis määrisin ma sellega oma näo kokku ja teatasin publikule: “Me tuleme Serbiast, ärge kartke, tulge lähemale!”, sellest hetkest läks lahti tõeline kaos. Nii, et tegelikult on täitsa lahe murda läbi sellistest eelarvamustest.

Vaatan, et olete endale TMW-ga seotult minituuri suutnud korraldada – Ungari, Poola, Leedu, Läti ja tagasi liikudes Tšehhi, Slovakkia, Austria. Olete siin põhja pool ja Baltikumis varem ka esinenud? Kas te üldse teate midagi Eestist?

Me mängisime ka eelmisel aastal kõigis nendes maades, välja arvatud Baltimaad, sinna me pole veel jõudnud.
Ma tean Skype’i kohta, kuidas teil on parim elukvaliteet kogu regioonis, ma tean, et seal elab palju venelasi ja et vene keel on teiseks suureks keeleks. Ja et te lõite meid jalgpallis paar aastat tagasi, kuid kes neil aastail poleks seda teinud. Meile on räägitud sama, mida mõned inimesed räägivad Balkani kohta, et Eestis on ilusad naised, seda ma muidugi tahaks ka ise näha.

Ma ise küll pean tunnistama, et hakates intervjuuküsimusi kokku panema, avastasin oma piinlikkuseks, et teadmised Serbia muusikast ja tegelikult üldse praegusest elu-olust on pea olematud. Üks asi, mis mulle silma jäi (tunnistan, et võibolla ka pisut kummaliste allikate tõttu), et Serbias ja ümbritsevates riikides on palju mitmesuguseid äärmusnatsionalistlikke ja -religioosseid rühmitusi, mis mingil määral kajastub ka sealt tulevas muusikas. Kuidas see kõik seal reaalses igapäevases elus kajastub, kui kajastub? Või jääb see ikkagi kuhugi kitsasse ringi?

Ei, natsionalism ja eriti religioon ei ole küll need teemad, millest inimesed igapäevaselt räägiksid. Põhiliselt räägivad nad töö- ja rahapuudusest. Balkan ei ole tegelikult väga religioosne paik, kõik see hävitati sotsialismi ajal. Enamuse inimeste jaoks on religioon väga personaalne asi. Sõda rebis Jugoslaavia tükkideks ja see on üles keerutanud rohkelt natsionalismi ja rahvuse pinnalt vihkamist. See on olnud aastaid Balkani põhiprobleemiks, kuid inimesed hakkavad nüüdseks aru saama kui pinnapealne ja alusetu kõik see on olnud ja kuidas tegelikult kõik, mille pärast inimesi üksteise vastu on aetud, on põhjustatud ikkagi rahaahnuse brutaalsel jõul.

Eestis andis just kontserdi aastate jooksul palju kõmu tekitanud, osavalt poliitikat, kunsti ja muusikat kokku põimiv ja nauditavalt absurdsesse vaatevinklisse keerav Sloveenia bänd Laibach. Kas te nende tegevusele olete ka tähelepanu pööranud ja mis te sellest arvate?

Laibach on muidugi legendaarne bänd ja siinmail väga tuntud kui bänd, kes pani alguse industriaalsele saundile ja kes on mõjutanud bände nagu Rammstein jne, kuid pean tunnistama, et ega me neid tegelikult ei kuula. Võimalik, et see ei ole meist kuigi nutikas ja me jääme paljust ilma, aga ma ei ole nende tehtavale kunagi eriti pihta saanud.

TMW peakorraldajale kirjeldati Repetitorit sõnadega: "Repetitor WOW, they are not people, they are not normal! They are on fire"! Mis teie kontserditel toimub ja kas Tallinna publik ka seda tuld kogeda saab?

Ega ma täpselt ei oska kirjeldada, mis me kontsertidel toimub, aga see kisub meid kaasa ja meeldib meile endile väga ja me oleme väga õnnelikud, kui see meeldib ka teistele inimestele.

Nimeta oma lemmik seitsmes rada.

7 on mu lemmiknumber, aga ma ei ole kunagi plaate kuulates lugude numbritele mõelnud. Ma tuhnisin läbi paar oma hetke lemmikplaati ja üks väga hea ja vähetuntud lugu on “Cannon” White Stripesi esimeselt plaadilt.

Repetitor esineb 27. märtsil Rada7.ee esitluskontseril, klubis Sinilind, kell 02.00.

Info bändi kohta:
Bandcamp: http://repetitor.bandcamp.com/
Facebook: https://www.facebook.com/repetitorbgd

Veel artikleid