Pildid: Laibachi kontsert „Also Sprach Zarathustra” Vene Teatris

Kirjutas Ester Faiman, Evert Palmets
17-11-2017

Kolmapäeva õhtul astus Tallinna Vene Teatri laval üles korduvalt varemgi Eestit külastanud Sloveenia bänd Laibach, oma Londoni plaadimärgi Mute alt ilmunud albumi „Also Sprach Zarathustra“, esitlustuuri kontserdiga. Albumil kõlav muusika loodi algselt 2016. aasta märtsis Sloveenia Anton Podbevšeki nimelise teatri lavastusele, mis põhineb saksa filosoofi, teadlase ja poeedi Friedrich Nietzsche romaanil „Also Sprach Zarathustra“ ("Nõnda kõneles Zarathustra").

Kontserdile päev varem eelnenud vestlusõhtu bändi esindava (kuid bändi livekoosseisus juba ammu mitte osaleva, ennast heli- ja valguspuldi taha taandanud) Ivan Novakiga, keda aegajalt pressiteadetes ekslikult bändi lauljaks tituleeritakse, oli samuti kuulajaid pungil. Kuna olin kevadel, Tallinn Music Weeki ajal toimunud, dokumentaalfilmi „Liberation Day” telgitaguseid avanud vestlust kuulamas käinud, ei olnud kahtlustki, kas ka seekord kohale minna. Ivan Novak on tähelepanuväärivalt kiire reageeringuga ja särava sõnaseadmisoskusega vestluspartner, keda ei ole naljalt võimalik segadusse ajada, seetõttu on jutuajamised temaga põnev kuulamine ning Tristan Priimägi intervjueerijana ilmselt üks väheseid, kes suudab oma teadmiste najal ta tempol ka kannul püsida. Samuti aitab see mõista, miks tavapäraselt bändi liidri rollis olev laulja on saanud Laibachis ennast esindusrollist täiesti taandada. Sellele aitab muidugi ka kaasa bändi pigem kunstirühmitusena esitlemine ning ka edasipärandatavate lavanimede kasutamine on andnud bändile mõnusa vabaduse mitte alluda kergelt kinnistuvatele eeldustele.
Ivan Novak ja Tristan PriimägiIvan Novak ja Tristan Priimägi
Laibach on bänd, kes oskab külvata enda ümber müüte, segadust, müstikat ning (vandenõu)teooriaid ning selle tuules jaburatest ideedest, projektidest ja ettepanekutest läbi tüürida ja end ka osavalt turundada. Viimase suurepärane näide oli teatri fuajees üles seatud tõeliselt lookas merchilett ning ka peatselt välja antav „Revisited” klots, mis sisaldab albumeid ja raamatuid ja märke ja mida kõike veel (seebi loodetavasti soetasite endale juba kontserdi müügiletist).

Kontserdi introks oli järjest valjenevalt undav, kõrvade vastupidavust proovile panev heli, mis vähemalt minu kujutluses võis sarnaneda õhurünnakuhelile (olen üsna kindel, et seda see ka markeeris). Taotluslikult üsna ebamugav kogemus, tekkis instinktiivne tahtmine tooli alla ronida või turvavöö kinnitada. Üldse mõjus ka ülejäänud kontsert muuhulgas ka üsna füüsiliselt – põrand, ja koos sellega toolid, vappus aegajalt üsna kõvasti ning Everti väitel pudenes talle pildistamise ajal väikseid külgrõdu tükke pähe.

Nagu juba ainuüksi Eestis toimunud kontserte näinud muusikahuviline võib nentida, ei sarnane ükski Laibachi erineva kontserttuuri etendus teisele ning väga suure osa sellest moodustab spektaakli visuaalne külg. Seegi kord ei olnud erandiks ning esimeste lugude ajal süvenesin ma nii põhjalikult mitmel üksteisega veidi kattuval ja kergelt läbipaistval ekraanil näidatud videotausta, millesse minu vaatenurgast segunesid veel teatri lavataguse külglöövi sambad, et kontserdi alguses laval toimunu, hoolimata Milan Frasi rabavast läikivast punasest kostüümist, jäi tahaplaanile.
Ilmselt hardcore fännid minuga ei nõustu, aga mulle isiklikult meeldib väga, et Mina Špilerit naishäälena üha rohkem kaasatakse. Minu jaoks seekord just tema lavaletulek tõmbas kontserdi tõeliselt käima. Ta on juba tükk aega mu lemmik oma jõulise vokaalnatuuri, skulpturaalsete pooside ja hillitsetud stilistikaga, nii et ainult rõõm on näha, et talle üha enam lava esireas figureerimisaega antakse.

Kontserdi veidi müstilisemale ja mõtlikumale, lummava visuaaltaustaga esimesele poolele järgnes teisel poolel noppeid varasematelt täispikkadelt albumitelt nagu „Spectre”, „Kapital” ning „WAT”, millelt pärinev lugu „Hell: Symmetry”, mis on minust seni täiesti mööda libisenud, seekord kuidagi eriti mõjuvalt esile kerkis. „Love me, love me not”.

Laibach oma rõhutatud teatraalsusega sobis Vene Teatri barokse toredusega ülihästi, nagu juba eeldada võis, ning kontsert oli kuni lõpuni täpselt nii kaasakiskuv, et laemaalide vahtimise nippi seekord vaja ei läinud.




Veel artikleid